Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Pruunkaru". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
karul, poega, pruunkaru, karule, emaslooma, massiivne, tumepruuni, karvade, krae, vahetevahel, talla, nürid, kaasajal, videvikus, magavad, elusat, taliuinakus, aprillini, kehatemperatuur, ainevahetus, putukatest, mett, avanevadKui ta aga sätib und "maapealsesse koopasse", korjab ta lisaks samblale ka oksi ja ehitab midagi pesa taolist ning murrab noori kuuski pea kohale kokku. Mõnikord kaabivad karud endale maa sisse ehtsa uru, mägedes kasutavad aga taliuinakuks kaljukoopaid ja kivilahmakate vahelisi tühemeid. Taliuinaku kestus sõltub laiuskraadist. Karupojad Karude innaaeg on kesksuvel. Tiinus kestab umbes seitse kuud. Talvel sünnitab emakaru üks kuni neil, enamasti aga kaks karvadega kaetud pimedat poega, kes kaaluvad umbes 500 g. Nägijaks saavad need 30.elupäeval ja toituvad kuni viiekuuseks saamiseni ainult emapiimast. Karuema liigub poegadega koos kaks aastat, kuid perekonna huku korral indub juba samal aastal. Karu jäsemed Karudest jääb nende elupaika suurte mõõtmete ja kaalu tõttu maha mitmesuguseid jälgi. Pehme pinnasega metsateedel pärast vihma ja veekogude savistel või liivastel kallastel on
koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1-6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3-4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Pilt nr 2.
Karu Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu.magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui
..................................................................................................4 1.9. Meeled........................................................................................................................ 4 Kasutatud kirjandus........................................................................................................... 5 PILDID..............................................................................................................................6 1. PRUUNKARU 1.1. Levila Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aaafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades väljasurnud.Pruunkaru on Euroopas häviv liik. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10.sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafrika Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20.sajandil. Karude kogu arvuks maailmas hinnatakse 185 000 kuni 200 000
okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.
KARU VÄLIMUS KARU ON KÕIGILE HÄSTI TUNTUD LOOM. TA ON SUUR, MASSIIVNE, HELE- KUNITUMEPRUUNI KARVAGA. SABA ON TAL LÜHIKE JA KARVADE SISSE PEITUNUD. POEGADEL ON KAELA ÜMBER VALGE KRAE, MIS VAHETEVAHEL ON SÄILINUD KA VANALOOMADEL. KARULE ON ISELOOMULIK SEE, ET TA KÕNNIB TALLA PEAL. SELLE POOLEST SARNANEB TA INIMESEGA. HAMBAD ON TAL NÜRID NAGU KÕIGIL, KES SÖÖVAD NII TAIMSET KUI KA LOOMSET TOITU. ELUKOHT JA ELUVIIS KARUD EELISTAVAD ELADA SUURTES METSADES, MILLES ON TUULE POOLT MAHALANGETATUD PUID JA MILLES LEIDUB RABALAIKE. KARUD LIIGUVAD RINGI PEAMISELT VIDEVIKUS JA ÖÖSEL, HARVA PÄEVAL. PÄEVA AJAL NAD TAVALISELT MAGAVAD KUSKIL KÕRGE HEINA SEES VÕI MÕNES MUUS VARJULISES KOHAS, KUS NEID EI SEGATA
.....9lk 2 Sissejuhatus Ma valisin selle teema referaadi kirjutamiseks, kuna tahaksin rohkem teada saada pruunist karust. Minu arust oleks hea teda rohkem Eesti suurimast kiskjast, ning tema elutingimustest.Selle referaadi käigus sooviksingi ma rohkem teada saada pruunist karust. 3 Välimus Karu on kõigile väga hästi tuntud loom. Pruunkaru ehk Ursus arctos on Eesti suurim kiskja. Tema keha pikkus on 160-250 cm. Nagu kõigil karulastel on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Ta oskab ujuda ja ta suudab ujuda järjest isegi 6 km. Karupojad oskavad hästi ronida, aga täiskasvanud karud ei saa ronida oma massi pärast. Tema kehamass võib ulatuda 250 kg. Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused.
kahjustab põder metsapuid palju vähem. Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult on kaetud heleda titekarvaga. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised. Pruunkaru - Ursus Suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Eelistavad elada suurtes metsades . Ringi liiguvad peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Talve veedavad karud taliuinakus (novembrist märtsi või aprillini). Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.
Miks? * Kuidas mulle sobis selline õppimisviis? Hindamiskriteeriumid. · Hindan töö korrektsust ning sisu etteantud nõudmistele (loomade arv, lehtede arv, kas on olemas kõik, mis nõutud, kas on eneseanalüüs) · Kokkuvõtvat ettekannet ühest esindajast.(maksimushinne on ettekande eest, mida suudad peast oma sõnadega esitada). · Enesehinnangut oma tööle.(Vastused esitatud küsimustele) Näide imetajate esindajast: Pruunkaru. Liiginimi eesti keeles on pruunkaru. Pruunkaru on kiskja. RAHVAPÄRASED NIMED ON mesikäpp laikäpp, vana päts, metsaott, karuott. KARU VÄLIMUS. Karu on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Karu käpad on suured, laiad ja jõulised. Jämedaid küüniseid kasutab karu toidu haaramiseks, kaevamiseks, ronimiseks ja poegade kaitsmiseks. Karu oskab ujuda. Ta võib ujuda kuni 6 km. Karupojad oskavad ilusti ronida ja neile meeldib ronimine. Isegi vanad karud proovivad ronida, aga nende keha on raske
imetajaliikidele, nagu valgejänes, hunt, karu, orav ja paljud teised. Valgejänes-Valgejänes vahetab oma pruuni kasuka talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest jänesest - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha üle kogu Eesti. Ta elab metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Karu-Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale. Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli
Karu Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik. Perekonnad karul on Harilik ehk pruunkaru (ursus), Valge ehk jääkaru (thalassarctos), Mustkaru (selenarctos) Levik Pruunkaru oli algselt levinud suures osas Põhja-Ameerikast, Euraasiast ja Põhja-Aafrikast.. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on pruunkaru levila ahenenud. Paljudes piirkondades on ta välja surnud. Lääne- ja Kesk-Euroopas on alles ainult jäänukasurkonnad, samuti USA põhiosas, kus nad elavad ainult loodes. Ka Edela-Aasias ning osas Põhja- ja Ida-Euroopast on nende arv tunduvalt vähenenud. Suured asurkonnad on säilinud Alaskas, Lääne-Kanadas ja Põhja- Aasias. Eriti ohustatud asurkondade suurendamiseks püütakse asustada ümber karusid teistest piirkondadest.
.........................................................................5 4. Pereelu....................................................................................................................................6 5. Pildid......................................................................................................................................7 Iseloomustus 2 Karu on kõigile väga hästi tuntud loom. Pruunkaru on Eesti suurim kiskja. Tema keha pikkus on 160-250 cm. Nagu kõigil karulastel on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Ta oskab ujuda ja ta suudab ujuda järjest isegi 6 km. Karupojad oskavad hästi ronida, aga täiskasvanud karud ei saa ronida oma massi pärast. Tema kehamass võib ulatuda 250 kg. Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused
Päeval magavad tavaliselt kõrge heina sees, kui neid ei segata. Üksikeluviisiga Talve veedavad taliuinakus, mis kestab novembrist kuni märtsaprillini. Eelistavad suuri metsi. Toitumine Karud on segatoidulised.Söövad näiteks: Taimi Raipeid Marju Naati Kaera Mett koos kärgedega Putukaid Sigimine Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Tiinus vältab tavaliselt 79 kuud. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Huvitavaid fakte Ökosüsteemis on karule koht kiskjana. Ainus vastane on talle inimene. Rahvasuus hüütakse karu "mesikäpaks". Karu kõnnib talla peal. See on iseloomulik ka inimesele. Pildid.. Kasutatud materjal http://www.hot.ee/metsloomad/page2.html Wikipedia.org Google.com
19,5 cm ja umbes 5-aastastel kuni 22 cm. Suurte ja vanade isakarude jäljed võivad olla kuni 30 cm pikad. Tagajalgadele tõustes võib olla suure karu pikkus ligi 3 meetrit. Tema käpad ei saa käies poriseks, sest karvutud tallaalused on isepuhastuvad. Karude nägemine on halb, kuulmine keskmine ja haistmine on väga hea, selle eesmärgiga nad end ka tagakäppadele ajavad (mitte ründamiseks). 1 Pruunkaru alamliigid euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos) süüria pruunkaru (U. a. syriacus) siberi pruunkaru (U. a. beringianus) kamtsatka pruunkaru (U. a. piscator) atlase karu (U. a. crowtheri) grislikaru (U. a. horribilis) kalifornia pruunkaru (U. a. californicus) on välja surnud mehhiko pruunkaru (U. a. nelsoni) on välja surnud tõenäoliselt 1960-ndatel mandzuuria pruunkaru (U. a. manchuricus) kodiaki karu (U. a. middendorffi) tiibeti pruunkaru (U. a. pruinosus) hokkaido pruunkaru (U. a. yesoensis) Välimus
PRUUNKARU Liiginimi eesti Pruunkaru keeles Liiginimi ladina Ursus arctos L. keeles Rahvapäraseid Mesikäpp nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 160...250 cm Kehamass 150...250 kg Levik Eestis ja Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. maailmas Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel
2. Kirjeldus lk 3. 3. Levik lk 3. 4. Arvukus lk 3. 5. Elupaik ja eluviis lk 3. 6. Ränne lk 3. 7. Toitumine lk 3. 8. Pesitsemine lk 3. 9. Areng lk 3. 10. Koht ökosüsteemis lk 3. 11. ohustatus ja kaitse lk 3. 12. Foto pruunkarust lk 4. 13. Kasutatud kirjandus lk 4. Põhiosa 1. Liiginimi eesti keeles Pruunkaru ja ladina keeles Ursus arctos Rahvapäraselt kutsutakse teda Mesikäpp 2. Kirjeldus. Tüvepikkus on 160 250 cm. Levik. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikiides kadunud, olles sõilinud veel vaid suurematel metsaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. 3. Arvukus üle 500 isendi. 4
Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
Pruunkaru (Ursus arctos) Karu on õigusega kutsutud meie metsade kuningaks. Ta on siinseist kiskjaist kõige kogukam. Täiskasvanud karu kaalub keskmiselt 100-200 kg. Jämedaid küüniseid kasutab karu toidu haaramiseks, kaevamiseks, ronimiseks ja poegade kaitsmiseks. Tema käpad on suured, laiad ja jõulised.Kiskja on ta ainult osaliselt. Liha kuulub tema toidu hulka ainult kevaditi ja sügiseti. Pruunkaru sööb peaaegu kõike, nii esimesi võrseid, sügisesi vilju, liha kui ka mett. Suve esimesel poolel on ta peamiseks toiduks noored lopsakad rohttaimed, suve teisel poolel ja sügisel metsamarjad, pähklid, tammetõrud. Enne talve tulekut jõuab karu enda paksuks nuumata. Naha alla kogutud tüse rasvakiht on talle vajalik talvise toitainevaruna, aga samuti kaitseks pakase vastu. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber
metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. KARU Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga · saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud · kõnnib talla peal · hambad on nürid, kuna sööb nii taimset kui ka loomset toitu · Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud · magab talveund · eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike · liiguvad enamasti ringi videvikus ja öösel, harva päeval
Emas ja isasloom on koos paaritumise ja poegade kasvatamise ajal. Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais juunis. Poegi on pesakonnas enamasti 1...3 (harva kuni 5). Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning pesast väljuvad nad esimest korda 1,5...2 kuu vanuselt. Poegi imetatakse kaks kuud. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu emaslooma ja poegadega otseselt kokku, kuna ta elab sel ajal teises urus. Sigivad emasloomad korra 2...3 aasta jooksul. Noored saavad suguküpseks tavaliselt 4, harva 3aastaselt. Elavad nad kuni kahekümne aasta vanuseks. Looduslikest vaenlastest võib mainida hunti, kuid üldiselt saarmatel neid eriti ei ole. Saarmas kuulub looduskaitse alla. Saarmas on imetaja, kes kuulub seltsi kiskjalised, sugukonda kärplased ning perekond ja liik on Lutra lutra.
Magavad sageli kuid lühiajaliselt. Neile on iseloomulik väga kiire ainevahetus, mis on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Rangelt loomtoidulised. Söövad kõiki loomi kellest jõud üle käib. Peamise toidu moodustavad putukad. Söömata ei suuda olla kauem kui ööpäeva. Ööpäeva jooksul söövad ära rohkem toitu kui ise kaaluvad. Sigivad 2 kuni 3 korda aastas. Eestis kestab sigimisperiood aprillist septembrini. Tiinus kestab 21 päeva. Ühes pesakonnas on tavaliselt 7 kuni 9 poega. Pojad on sündides paljad, pimedad ja välja arenemata kärsaga. Silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Imetatakse poegi kolm nädalat. Ühe kuu vanuselt saavad noored juba iseseisvateks. Maksimaalne eluiga on 18 kuud. On tähtsal kohal mitmete putukate arvukuse reguleerijatena. Samal ajal on ka ise toiduks paljudele röövloomadele ja -lindudele. Metsnugis: Eestis on metsnugis tavaline liik nii mandril kui ka saartel. Arvukus umbes 4000. Üksiku eluviisiga
Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust. Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3...5 (harva 2...9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks. 5 Kährik
Ka seda kui kõrgel nad sarvede peal on kasvanud, kibunapärgi (kui ühtlased ja laiad nad on), sarvede tippude teravust ning värvust. Kihv pikkus ja alt laius, ülemisel kihval ümbermõõt. Hinnatakse ka lihvimisjälje suhtelist pikkust. Hinnatakse ka kihval kasvamise harmooniat. Mida mustemad ülemised kihvad on, seda hinnatumad. Nahk 1) hunt kaks mõõtu, sabast ninaotsani ja esikäppade tagant. Mõõdud korrutatakse omavahel ja jagatakse 100-ga. Loeb ka karvade pikkus (10% mõõtude hinnangust). Loeb ka karvastiku ühtlus (10%). Laka võimsus (5%). 2) Ilves pikkus sabaotsani, kuhu korrutatakse otsa esikäppade vaheline pikkus ja käppade pikkus, summa jagatakse 200-ga. 5% - karvkatte tiheduse eest, 5% - karvkatte täpilsisus, 3% - kõrvatuttide eest, 2% - vurrude eest, 10% - põskhabe ees Seltsid: Närilised Rodentia, Jäneselised Lagomorpha, Kiskjalised Carnivoria, Sõralised Artiodactyla
Kuidas roomajad sigivad ja arenevad? Roomajad on lahksugulised loomad, viljastumine on neil kehasisene. Sigimisperioodil tulevad ka vees elavad roomajad maismaale. Munad muneb emasloom enamasti sooja niiskesse kohta, kus tihti just päikesesoojus pojad välja haub. Roomajatel on otsene areng: munast väljuv roomaja on täiskasvanu sarnane, ainult mõõtmetelt pisem. Üksikud soomuselised on ka poegijad (nt. rästik). Nende munad jäävad emaslooma munajuhasse seni, kuni pojad neist kooruvad. EESTI ROOMAJAD Eestis elab 5 liiki roomajaid. Nad kõik kuuluvad soomuseliste seltsi 4. Sugukonda. Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel
2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kere on neil pikk, peenike ja väga paindlik, harva jässakas, massiivne. Kärplaste karvastik on põhjapoolse levikuga liikidel talvel tihe ja kohev, mille tõttu on nad olnud hinnatud karusloomad. Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola)
htm) Sigimiselundkond Ümarussid on üksikute eranditega lahksugulised loomad, mis tähendab, et isassugurakud valmivad isasloomas, emassugurakud aga emasloomas. Isasloomadel on isassuguelunditeks raiad, kus valmivad spermatosoidid; seemnejuha ja paiskejuha. Lisaks sellele on isasloomadel sugutuselund spiikula. Emassuguelundkond koosneb paarilistest munasarjadest, munajuhadest ning emakast. Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda
lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3...10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4...4 cm, kuid suve lõpuks 5...5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75... 80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all.
Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust. Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3...5 (harva 2...9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks. Pähklinäpp on looduskaitse all.
ning mahalangenud puude tüvede koore all. On päevase eluviisiga, talvel on talveunes. · Toitumine Toitub mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest. Toitu püüavad ka rohttaimedel ja puutüvedel. Arusisalik Lacerta vivipara (Jacquin) · Sigimine Arusisalikud paarituvad aprillis, 10...14 päeva peale talveunest ärkamist. Pojad (3...10) sünnivad juulis või augustis. Arusisalik on eluspoegija - munad arenevad emaslooma sees ja pojad kooruvad munemise hetkel. · Areng Vastsündinud järglased on 34...40 mm pikkused, suve lõpuks kasvavad nad 50...55 mm pikkuseks. Suguküpseks saavad arusisalikud 2...3. eluaastal, kui loom on 75...80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. · Koht ökosüsteemis Vaenlaseks on rästik, nastik. · Ohustatus ja kaitse Kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse. Kivisisalik Lacerta agilis (L.)
ta enda kasuks kalade ja krabide rikkast niisket aega. Suurema osa ontilla saagist moodustavad loomad, kelle suurus on vaid 1-3% tema kehamassist. Otselotid saavutavad sigimisvõime minimaalselt 18 kuuselt, mis kestab maksimaalselt 13 eluaasatni. Isastel kassidel on sigimisvõimeline periood kuni 15 eluaastani. Troopikas toimub sigimine aastaringselt , eriti septembris ja novembris. Tiinus kestab otselotidel ligikaudu 70 päeva. Pesakonnas on 2-4 poega, mille eest hoolitseb ainult emane. Jaaguar (Panthera onca) Jaaguar on suurim Lõuna-Ameerika looduses elav kaslane.Jaaguar on paljude indiaanihõimude mütoloogias oluline tegelane. Teda seostatakse nii tule kui veega ja ta võib olla nii purustava kui viljastava mõjuga. Maiad uskusid, et jaaguar on allmaailma jumal, kes hoolitseb selle eest, et Päike iga päev uuesti tõuseks. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv
määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad.
annaabi.ee 
