Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire: suurkiskjate- ja ulukiseire (0)

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire : suurkiskjate- ja ulukiseire
Kirjalik töö õppeaines „Keskkonnaseire”
Tartu 2012
Sisukord
1.Eesmärgid.................................................................................................................................3
2.Seirealad...................................................................................................................................4
3. Ulukiseirel ja suurkiskjate seirel kasutatavad meetodid.........................................................5
4.Tulemused................................................................................................................................7
4.1.Ulukiseire tulemused.........................................................................................................7
4.2.Suurkiskjate seire tulemused.............................................................................................8
5.Analüüs..................................................................................................................................11
Märkused..................................................................................................................................12
Allikad......................................................................................................................................13

1.Eesmärgid
Ulukiseire põhiülesandeks on jahiulukite asurkondade seisundi jälgimine ja ettepanekute tegemine asurkondade soodsa seisundi säilitamiseks ning tasakaalustatud arenguks. Samuti antakse seire tulemustest lähtuvalt iga-aastaselt soovitusi ulukite küttimismahtude ja –struktuuri määramaiseks. Erinevalt suurkiskjatest, mille jahti korraldab riik, antakse ulukite küttimismahtude soovitused jahimeestele mitte keskkonnaministeeriumile (Männil et al.2011).
Suurkiskjate seire eesmärgiks on saadud tulemuste põhjal Keskkonnaministeeriumile igal aastal teha ettepanekud suurkiskjate asurkondade kaitsekorralduslike meetmete ja säästlike küttimislimiitide rakendamiseks. Eestis elutsevad suurkiskjad karu ( Ursus arctos), hunt (Canis lupus ) ja ilves ( Lynx lynx) on Euroopa mastaabis range kaitse all, mis teeb nende liikide korrapärase seire eriti tähtsaks (Kübarsepp ja Männil 2010).

2.Seirealad

Ulukiseiret viiakse läbi kõigis (15) maakondades ning lisaks neile veel seirejaamas Eesti (Viljandi maakond, Kolga -Jaani vald, Jäärtsaare küla) ning ( Keskkonnainfo [1])
suurkiskjate seirealasi ja jaamu on kokku 27 – lisaks eelnevalt mainitud jaamadele veel 11 jahipiirkonda ( Kilingi -Nõmme-; Kuressaare-; Leluselja-; Mahtra -; Nõlva-Kullamaa-; Rakvere-; Räpina-; Suure-Jaani-; Tudu-; Varbla -; Väätsa jahipiirkond) (Keskkonnainfo [2])

3.Ulukiseirel ja suurkiskjate seirel kasutatavad meetodid

Ulukite ja suurkiskjate seirel saadakse andmeid läbi küttimise, ruutloenduste, tehtud vaatluste, jahimeeste hinnangupõhiste loenduste ning sõraliste ja suurkiskjate puhul ka bioproovide korjamise (Männil ja Veeroja 2010). Seiret viiakse läbi terve aasta vältel ning suurkiskjate seireks kasutatakse peamiselt nelja erinevat meetodit (Keskkonnainfo [2]).

• Juhuvaatlused ja nende analüüs, mille käigus usaldusisikud kaardistavad ja kirjeldavad isendeid ning nende jälgi läbi aasta. Umbes 95% hundi ja ilvese vaatlusi tehakse lumega perioodil ning karuvaatlusi peamiselt kevadest sügiseni. Vaatluse käigus märgitakse vaatluslehtedele vaadeldud liik, kuupäev ja koht, kas nähtud on jälgi või isendeid, täiskasvanud ja noorte isendite arv ning lisatakse tähistusega vaatluspiirkonna kaart. Suuremat tähelepanu pööratakse hundikarjade, hundipaaride ning ilvese- ja karupesakondade kaardistamisele, kuna grupeeringud on üksteisest lihtsamalt eristatavad ja üldiselt ka väiksema kodupiirkonnaga kui üksikisendid. Samuti annavad grupeeringud hea ülevaate sigimisedukusest ning selge pildi liigi tegelikust levikust ja asurkondade elujõulisusest (Kübarsepp ja Männil 2010).
  

Vaatluste analüüsi käigus eristatakse erinevad pesakonnad üksteisest kasutades keskmistatud elupaikade suurushinnanguid iga suurkiskja liigi kohta eraldi. Andmete analüüsil arvestatakse vaatluste kuupäevaga, vaatluste omavahelise kaugusega, pesakonna suurusega ning karu puhul ka esikäpa laiusega. Tähtis roll pesakondade eristamisel on nende liikumisterritooriumi suurusel, omavahelisel kattuvusel ning liikumisintensiivsusel. Järgnevalt hinnatakse näitajaid kirjanduslike andmete ja uuringu tulemuste põhjal ning antakse ekstrapoleerimise kaudu hinnanguline asurkonna üldarvukus, mida tõlgendatakse kui populatsiooni miinimumarvukust, sest vaatluste käigus ei pruugi kõiki pesakondi leida ning lähedal asuvad pesakonnad võidakse määrata üheks (Kübarsepp ja Männil 2010).

• Spetsiaalsete vaatluste käigus viiakse välitöid aastaringselt läbi Tipu uurimisalal, kus jälgitakse peamiselt hundi ja ilvese toitumist, koduterritooriumide suurusi ning nende muutusi ajas. Olulisim info saadakse talvel lumele jäänud jälgede kaardistamisega seirealal (Kübarsepp ja Männil 2010).
  
• Kütitud isenditelt võetud materjali analüüsi jaoks kogutakse jahimeeste abiga kokku erinevaid andmeid: küttimise kuupäev ja küttimiskoht, isendi sugu ja arvatav vanus, isendi kaal, tüvepikkus ja turjakõrgus, kihva juure lõik vanuse määramiseks, lihasproov DNA analüüsiks ning emasisendite sigimisorganid.
  

Lisaks kütitud isenditele kogutakse sama materjali ka muul põhjusel hukkunud või hukkununa leitud isendite kohta ning lisaks sellele määratakse surmapõhjus.
Vanusegruppide eristamiseks kasutatakse metoodikat, mis põhineb kihvajuure läbilõikest võetud juurekanali läbimõõdule ning veel täpsem bioloogiline vanus määratakse kihva juure tsemendi aastarõngaste järgi (Kübarsepp ja Männil 2010).

• Kahjustuste uurimisel viiakse läbi spetsiaalne ekspertiis, mille käigus täidetakse vastav ankeet , kuhu kirjutatakse kõik faktid konkreetse sündmuse kohta, lisatakse fotod ning kantakse digitaalsele kaardile. Tänu aastal 2008 jõustunud määrusele kompenseeritakse suurkiskjate poolt tekitatud kahjustusi ja kahjustustest teatamine on suurenenud ning tänu sellele paranenud ka ekspertiisist saadavad andmed. Eelkõige saadakse läbi kahjustuse uurimise olulist teavet hundi paiknemise ja juurdekasvu muutuste kohta (Kübarsepp ja Männil 2010).
  

Loomulikult kasutatakse eelpool mainitud meetodeid ka teiste liikide puhul (Männil et al.2011) ning pea kõikide ulukite loendamiseks kasutatakse ruutloenduse ehk ulukijälgede transektloendust, mille käigus registreeritakse lumelt leitud ulukite jäljeradade registreerimist kindlatel ruudukujulistel (ca 12 km pikkustel) püsimarsruutidel (Veeroaja 2011)
Ulukite ja kiskjate arvukuse muutusi näitavad järgmised näitajad:

• Küttimismahu muutus, mis näitab kütitud isendite arvu suhtelist muutust protsentides võrreldes eelneva jahihooajaga
  
• Jäljeindeks, mis näitab ruutloenduse käigus loendatud keskmist jäljeradade arvu 1km loendusmarsruudi kohta.
  
• Jäljeindeksi muutus näitab erinevate ulukiliikide jäljeindeksite suhtelist muutus protsentides võrreldes eelneva aastaga.
  
• Rohkuse indeks näitab vaadeldava aasta jäljeindeksi kõrvalekallet eelneva nelja aasta indeksite keskväärtuses, millele on antud väärtus 100. Rohkuse indeksi väärtus alla 100 näitab vähenemist ning üle 100 suurenemist .
  
• Jahimeeste hinnang arvukusele annab hinnangu ulukite arvukusele jahipiirkonnas.
  
• Jahimeeste hinnang arvukuse muutusele näitab hinnangut arvukuse muutusele eelmise aasta suhtes (Männil et al.2011).
  

• 
  

4.Tulemused

4.1.Ulukiseire tulemused

Seiretulemused näitasid, et ühegi jahiuluki seisund Eestis ei ole sedavõrd muutunud, et rakendada oleks vaja olulisi muudatusi küttimise korraldamisel (Männil et al.2011).

Põdra (Alces alces) arvukusel on märgata kerge juurdekasv, mis on ilmselt põhjustatud alaküttimisest. Samas hakkab paigast nihkuma sooline proportsioon, kuna põdrapulle kütiti viimasel aastal liiga palju (Männil et al.2011). Põdra arvukus 2008-2010 a. on välja toodud tabelis 1.
Metssea (Sus scrofa) arvukus on juba pikemat aega kõrge ning see võib põhjustada kahjustusi nii põllumajandusele kui ka teistele liikidele. Soovitatav on küttimismahtu suurendada kuna viimased lumerohked talved on metssea jahile negatiivset mõju avaldanud (Männil et al.2011). Metssea arvukus vahemikus 2008-2010 a. on välja toodud tabelis 1.
Punahirve (Cervus elaphus) arvukus on aasta-aastalt kasvanud ning arvukuse kasvule pole küttimismahtude suurenemine ega ka karmid talved mõju avaldanud (Männil et al.2011). Punahirve arvukus vahemikus 2008-2010 a. on välja toodud tabelis 1.
Metskitse (Capreolus capreolus) arvukus on langenud alates aastast 2008 ning selle põhjusteks oli ilmselt kõrge asustustiheduse tõttu suurenenud haiguste levik, suur kiskjate arvukus ning suur küttimismaht. Suurim langus toimus aga 2009/2010 talvel, mil paksu lume ning madalate temperatuuride tõttu hukkus umbkaudu 50% Eesti metskitsede asurkonnast. Metskitse arvukuse parandamiseks langetasid jahimehed koheselt küttimismahtu (Männil et al.2011).
Ruutloenduse kohaselt on rebase (Vulpes vulpes) arvukus viimastel aastatel langenud ning seda arvatavasti raskete talvede tõttu mil paksu lumevaiba alt hiire püüdmine on praktiliselt võimatu. Jahimeeste hinnang arvukusele on aga positiivne ning ka küttimine on intensiivistunud. Ruutloenduse poolt näidatud arvukuse vähenemine võib olla põhjustatud sellest, et lumerohketel lagedatel aladel on rebastel raske liikuda ning neid polnud lihtsalt näha (Männil et al.2011).
Kähriku (Nyctereutes procyonoides) arvukus on olnud pidevas tõusus 2005. aastast saadik ning olenemata kährikute küttimise pidevast suurenemisest on liigu arvukus endiselt tõusmas kuna kütitud isendite hulk ei ületa juurdekasvuvõimet. Tänu paarile raskele talvele võib kährikute juurdekasvu võime olla häiritud ning kevad-talvise küttimisega on kährikute arvukus võimalik ehk kontrolli alla saada (Männil et al.2011).
Kopra (Castor fiber) arvukus on viimasel kolmel aastal kergelt langenud kui on siiski stabiilne. Kopra arvukusele hakkab ilmselt üha enam mõju avaldama kisklus , kuna metskitsede arvukus on tugevasti langenud (Männil et al.2011).
Halljänese (Lepus europaeus) arvukus on püsivas languses ning arvukuse parandamiseks peaks rohkem küttima liigi suurimat vaenlast, rebast. Küttimise osakaal halljänese suremusele on väike (Männil et al.2011).
Valgejänese (Lepus eimidus) arvukus on samuti langev (va. Hiiumaal, Järvamaal, Valgamaal ja Viljandimaal ) mida näitavad nii kütitud isendite arv, ruutloendus kui ka jahimeeste hinnang arvukusele. Arvukuse vähenemise põhjus pole teada, kuid küttimine liigi arvukusele olulist mõju ei avalda (Männil et al.2011).
Metsnugise ( Martes martes) arvukus on suhteliselt stabiilne ning kerge languse on põhjustatud küttimismahu suurenemine ning hing hiirte rakse kättesaadavuse paksu lume alt. Küttimismahud suurenesid karusnaha hindade tõusu tõttu (Männil et al.2011).
Mingi (Neoviso vison) arvukus on mõõdukas languses, mida näitavad nii küttimisstatistika, jahimeestehinnang kui ka ruutloendus. Mingi asurkonna püsimises mängib suurt rolli Karjaküla karusloomafarm, kust farmiloomad loodusesse satuvad. Looduskaitseliselt seisukohast on see suur probleem ning ebasoovitava võõrliigi eemaldamiseks loodusest tuleks farm sulgeda (Männil et al.2011).
Tuhkru (Mustela putorius) arvukus on olnud suhteliselt stabiilne, kuid liigi käekäigu parandamiseks võiksid jahimehed rohkem keskenduda mingi küttimisele ning eluspüügilõksudesse jäänud tuhkrud vabastada, kuna mink on tuhkruga konkureeriv ning ebasoovitav liik (Männil et al.2011).
Märga (Meles meles) arvukuse kohta täpne info puudub, kuna ulukiseires kasutatavad meetodid tema kohta infot ei anna ning mägrale spetsiifilist seiret pole välja toodud (Männil et al.2011).
Tabel 1. Põdra, metssea ja punahirve arvukus jahimeeste hinnangu/loenduse kohaselt aastatel 2008-2010 (Männil et al.2011).
Põder
Metssiga
Punahirv
Aasta
2008
2008
2008
Isendite arv
11180
23450
2565
Aasta
2009
2009
2009
Isendite arv
11740
22650
2835
Aasta
2009
2009
2010
Isendite arv
12460
22610
3285

4.2.Suurkiskjate seire tulemused

Suurkiskjate arvukuse väljendamisel ei kasutata populatsiooni üldarvukust, vaid erinevate sama- aastaste poegadega pesakondade hulka. Ilvese ja karu puhul vaadeldakse seda miinimum arvuna, kuna mõned pesakonnad võisid vaatluse alt välja jääda ning lähestikku asetsevad pesakonnad võidi üheks lugeda. Hundi puhul näitavad seireandmed pigem tõenäolist pesakondade arvu, kuna huntidel on suurem individuaalterritoorium ning tänu sellele on erinevate pesakondade territooriume kergem eristada (Kübarsepp ja Männil 2010). Suurkiskjate pesakondade arvu muutused vahemikus 2004-2010 on välja toodud joonisel 1.
Seire tulemused näitasid, et hundi ja karu arvukus on stabiilne ning ilvese arvukus on langemas. Kuigi hundi arvukus on stabiilne, on nende arvukus veidi vähenenud peamiselt kahel põhjusel: 1) peamise saakliigi, metskitse, arvukus on karmide talvede tõttu vähenenud ning see on omakorda suurendanud kutsikate varajast suremust ning 2) kärntõve laialdane levik on suurendanud kutsikate suremust ja vähendanud noorte emaste sigimispotentsiaali (Männil et al.2011)
Karu arvukus on küll stabiilne, kuid liigi juurdekasvupotentsiaal on küllaltki madal. Arvukus on oluliselt langenud Ida-Virumaal ja on ära kütitud umbes 50% täiskasvanud emakarudest ning suremuse kompenseerimiseks ei ole enam piisaval hulgal taastootjaid. Arvukuse tõusutrendi on märgata, aga Harjumaal , Jõgevamaal ja Lääne-Virumaal ning mingil määral ka Raplamaal (Männil et al.2011).
Ilvese arvukus on viimased kaks aastat olnud kerges langustrendis peamiselt metskitsede kui peamise saaklooma arvukuse vähenemise tõttu, mis on põhjustatud ilvese populatsiooni juurdekasvumäära vähenemise (Männil et al.2011).
Joonis 1. Hundi, ilvese ja karu pesakondade arvu muutused vahemikus 2004-2010 a. (Kübarsepp ja Männil 2010; Männil et al.2011)

5.Analüüs

Suurkiskjate- ja ulukiseire aruandeid analüüsides julgen öelda et soovitud eesmärgid saavutati täies ulatuses – teada saadi ulukiliikide olukord, anti küttimissoovitusi nii mahtude kui viiside kohta.

Aruandes avaldatud seireinfo peaks avalikkusele küllaltki hästi arusaadav olema, kuna kasutatud on suhtelist lihtsalt sõnavara ning tekst ei ole erialaste väljenditega üle külvatud. Aruanne on ka loogiliselt üles ehitatud ja tänu tabelitele ning joonistele, mis on hästi lahti seletatud, saab erinevate ulukiliikide arvukusest ning selle muutusest hea ülevaate.
Suurkiskjate- ja ulukiseire infot kasutavad eelkõige ilmselt jahimehed, kes saavad aasta-aastalt jälgida neile huvi pakkuvate liikide käekäiku neile sobivas piirkonnas või üle kogu Eesti. Samuti kehtestavad jahimehed seireinfole vastavalt küttimismahud (va. suurkiskjate puhul). Seireinfole põhinevad ka keskkonnaministeeriumi poolt välja antud suurkiskjate küttimismahud ning vastavalt seire tulemustele saadakse teada kas teatud liikidele on vaja kehtestada mingisuguseid kaitsemeetmeid. Ilmselt saavad seireinfot ära kasutada ka loodusvaatlusi pakkuvad turismifirmad ning lihtsalt loodushuvilised, kes maakondliku liigiarvukust vaadates saavad leida koha, kus nad suurema tõenäosusega neile soovitud liiki kohata võiksid.

Märkused

Erinevate aastate aruannetes ei klapi mitmete liikide puhul teatud aastate kohta antud isendite arvud – vahed on küll väikesed (1-5 isendit) kuid on siiski olemas. Põhjus võib olla selles, et ühes aruandes on ümardatud ning teises mitte.
Oleks olnud väga hea kui isendite arvukus läbi loenduse/ jahimeeste hinnangu oleks antud kõigile liikidele – hetkel oli see olemas ainult põdral, metsseal, punahirvel ja kopral.

Allikad

Keskkonnainfo [1]. Ulukiseire seirejaamad. Kättesaadav: http://seire.keskkonnainfo.ee/seireveeb/index.php?id=13&act=show_stations&subact=&prog_id=628219542&subprog_id=674837663 (Külastatud 11.03.2012)

Keskkonnainfo [2]. Suurkiskjate seirejaamad. Kättesaadav: http://seire.keskkonnainfo.ee/seireveeb/index.php?id=13&act=show_stations&subact=&prog_id=628219542&subprog_id=-1529553328 (Külastatud 11.03.2012)

Kübarsepp, M. & Männil, P. 2010. Suurkiskjate asurkondade seisund 2009.

Männil, P. & Veeroja, R. 2010. Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2010.

Männil, P., Veeroja, R., Tõnisson, J. 2011. Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2011.

Veeroja, R. 2011. Ulukite 2001. aasta ruutloenduse andmete analüüs.