vertikaalse liigutamisega kahe piirasendi, kontakti vahel. Pikksilma kaldenurga arvestamiseks on tangensskaala. Latilt leotud lugemite vahe annab otseselt kauguse ilma täiendavate arvutusteta, kõrguskasv arvutatakse kaldenurga tangensi abil. Reduktsioontahhümeeter Ajalugu • Järgmine oluline etapp automaattahhümeetrite arengus oli diagrammtahhümeeter, millel vertikaalringi asemel on erilise kõverjoonelisi diagramme sisaldav pealmik. Diagrammide kujutis projitseeritakse optilise süsteemi abil pikksilma vaatevälja, kus on nähtav viseeritav vertikaalne mõõtelatt. Pikksilma kallutamisega liigub diagramm vaatevälja suhtes nii, et kaks kõverjoont moodustavad kaldenurgast sõltuva vahega kaugusmõõturi lugemi ja teised kaks joont on kõrguskasvu määramiseks. Sellise tahhümeetri abil saab otse diagrammilt lugeda nii horisontaalkaugust latini kui ka kõrguskasvu. Esimene diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel valmis 1900.aastal.
Virtuaalmaailmades saavad osalejad olla interaktsioonis spetsialiseeritud välisseadmete, nt andmekinnaste ja visiirkuvarite abil. Virtuaalreaalsus – Virtuaalilmas osaleja tajumused ja kogetav. Literaalsus – Avardatud taju, mille puhul isik toetub reaalilmale kui võrdlusalusele, kuid kasutab reaalsustaju avardamiseks läbipaistvat kuva või mingit sekkumatut vahendit. Projektsioonreaalsus – Liikuva kasutaja kujutis, mis koos muude kujutistega projitseeritakse suurele ekraanile, kus kasutaja saab end vaadelda nagu tegevuspaigas olevana. Virtuaalreaalsuse tajumine – Protsess, millega isik tõlgendab mingit kujundlikku sensoorset muljet ruumilise objektina. Avatar – Virtuaalmaailmas osaleja abstraktne esitus. Kaugkohalolu/telekohalolu/kaugmanulus – Psühholoogiline kogemus, mis loob mulje süüvumisest virtuaalilma. Virtuaalkohalolu/virtuaalmanulus – Osaleja täielik
Teatud inimrühma harjumuslike tunnuste ülekandmine ehk stereotüpiseerimine. Tajutav isik asetatakse mingisse kategooriasse ning seejärel omistatakse talle selle kategooria iseloomulikke jooni. 2. Samastamine ehk identifitseerimine. Teise inimese mõistmiseks üritatakse ennast temaga samastada, võttes omaks tema seisukohad ja mõtted. 3. kaasaelamine ehk empaatia. Teiste inimest püütakse mõista tema tundemaailma sisseelamise teel. 4. ülekandmine ehk projitseerimine. Teisele inimesele projitseeritakse alateadlikult iseenda iseloomujooni või omadusi. Tavaliselt kantakse meeldivale inimesele üle oma teadvustatud häid omadusi (nt ausus), ebameeldivale inimesele aga oma teadvustamata halbu omadusi(nt kadedus). Meelteväline taju all mõeldakse parapsühholoogias väidetavalt eksisteerivat esemete, nende omaduste ja suhete, sündmuste või teiste olendite psüühikanähtuste tajumist ilma teadaolevate meelte abita. Selline taju võib ulatuda ka minevikku või tulevikku.
Teatud inimrühma harjumuslike tunnuste ülekandmine ehk stereotüpiseerimine. Tajutav isik asetatakse mingisse kategooriasse ning seejärel omistatakse talle selle kategooria iseloomulikke jooni. 2. Samastamine ehk identifitseerimine. Teise inimese mõistmiseks üritatakse ennast temaga samastada, võttes omaks tema seisukohad ja mõtted. 3. kaasaelamine ehk empaatia. Teiste inimest püütakse mõista tema tundemaailma sisseelamise teel. 4. ülekandmine ehk projitseerimine. Teisele inimesele projitseeritakse alateadlikult iseenda iseloomujooni või omadusi. Tavaliselt kantakse meeldivale inimesele üle oma teadvustatud häid omadusi (nt ausus), ebameeldivale inimesele aga oma teadvustamata halbu omadusi(nt kadedus). Meelteväline taju all mõeldakse parapsühholoogias väidetavalt eksisteerivat esemete, nende omaduste ja suhete, sündmuste või teiste olendite psüühikanähtuste tajumist ilma teadaolevate meelte abita. Selline taju võib ulatuda ka minevikku või tulevikku.
Analoogiate kasutamine. Suhtluspartneri üle otsustatakse iseendaga sarnasuse (analoogia) alusel. Näiteks mees mäletab, et oli hajameelne ja lausa töövõimetu, kui oli armunud. Ta on märganud, et tavaliselt toimekas noor kolleeg on viimasel ajal mõttesse vajunud ja hajameelne ning otsustab, et kolleeg on ka kindlasti armunud. Tegelikult on tal hoopis rahamured ja suured võlad. Projektsioon. Rakendub teisi endaga võrreldes. Endale teadvustamata kantakse teisele inimesele üle (projitseeritakse) iseenda omadusi. Sõbrale kantakse üle oma teadaolevad meeldivad omadused - töökas, aus. Vaenlasele projitseeritakse need omadused, mida endas ei taheta ära tunda silmakirjalikkus, ihnsus jne. Empaatial põhinev isikutaju. Empaatia (kr. emphateia sissetundmine) on niisugune suhtluspartneri tunnetamise viis, mis rajaneb võimel sisse elada tema sisemaailma, tunda ja näha kõike partneri seisukohalt. Liigne empaatia võimaldab küll partnerit paremini
otsa vertikaalse liigutamisega kahe piirasendi, kontakti vahel. Pikksilma kaldenurga arvestamiseks on tangensskaala. Latilt leotud lugemite vahe annab otseselt kauguse ilma täiendavate arvutusteta, kõrguskasv arvutatakse kaldenurga tangensi abil.[1] Joonis 2 Reduktsioontahhümeeter [1] Järgmine oluline etapp automaattahhümeetrite arengus oli diagrammtahhümeeter, millel vertikaalringi asemel on erilise kõverjoonelisi diagramme sisaldav pealmik. Diagrammide kujutis projitseeritakse optilise süsteemi abil pikksilma vaatevälja, kus on nähtav viseeritav vertikaalne mõõtelatt. Pikksilma kallutamisega liigub diagramm vaatevälja suhtes nii, et kaks kõverjoont moodustavad kaldenurgast sõltuva vahega kaugusmõõturi lugemi ja teised kaks joont on kõrguskasvu(pluss või miinusega) määramiseks. Sellise tahhümeetri abil saab otse diagrammilt lugeda nii horisontaalkaugust latini kui ka kõrguskasvu. Esimene diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel valmis 1900.aastal.[1]
tähenduslikuks. Nagu igal elusolendil on oma spetsiifiline ja ainulaadne omailm, nii on igal inimesel individuaalne ja ainulaadne eluilm. Omailmad võivad osaliselt kattuda ning samamoodi võivad kattuda eluilmad. Tõenäoliselt on kõige sarnasemad eluilmad abikaasadel, kes jagavad samu kultuuritavasid, samu eetikanorme ja väärtushinnanguid. Kõige erinevamad eluilmad on aga eri kultuuridest pärit inimestel. Omailmas on kõik objektid ja suhted just nüüd ja praegu. Eluilm aga projitseeritakse aga nii minevikku kui ka tulevikku, nii aega kui ruumi. Eluilm sisaldab nii kehalisi objekte, vahemaid, käitumisakte kui ka väärtusi, lõhnu, värve, valgust ja kõikvõimalikke tundeid. 8 KOKKUVÕTE Maailm, milles me elame ja millega suhestume, on mitmeti mõistetav ning selle käsitamiseks, küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks on mitmeid viise. Peamiselt püütakse maailma seletada teaduslikult põhjendatud argumentidega
c. põikprojektsioon (normaalvõrgu poolus asub ekvaatoril) 14. Kooniline-, asimutaalne- ja silindriline projektsioon. 9 GEOINFOSÜSTEEMID Eksamiteemad e) Kooniline projektsioon - Maa sfäär projitseeritakse puutujakoonusele või lõikajakoonusele. Põhiliselt kasutatakse polaarset projektsiooni, teisi vähem. Koonilise polaarprojektsiooni meridiaane kujutatakse sirgetena, mis lõikuvad ühes punktis (koonuse tipus), nurgad nende vahel on proportsionaalsed (kuid mitte võrdsed!) vastavate geograafiliste pikkuste vahedega. Paralleelid on kõverjooned (ideaalis kontsentrilised ringjooned), mille kese on meridiaanide
Ketas asetatakse läätsele nii, et selle servad ühtiksid läätse raamistusega. Ripploodi nöör ühtib sel juhul läätse fookust läbiva vertikaalteljega. Loodkuuli asendi järgi kontrollitakse ja reguleeritakse valgusallika paiknemiskõrgust. Ekraani abil fokuseerimine A B C D Ringtuleaparaadid. Silinderläätse valgusvihk projitseeritakse ekraanile ja saadakse rõhtsalt paiknev valgusriba ABCD (joon. 3). Ekraanile läätse optilise telje kõrgusele kantakse rõhtjoon OO. Joon peab valgusriba jagama kahte võrdsesse ossa. Kui joon ei paikne riba keskel, tuleb valgusallikat püstsuunas nihutada riba laiema osa poole kuni poolte laiuse võrdsustumiselu. Sellega ongi valgusallikas püstsuunas fokuseeritud. Rõhtsuunas fokuseerimiseks pööratakse valgustusaparaati püsttelje ümber. Kui
Loetle selle 3 koordinaatide ja asimuudi muudud, millest minnakse Apogee on umber Maa tiirleva taevakeha põhiomadust? Maa füüsilise pinna matemaatiline üle otsitavatele suurustele. Lahendus vahepealse orbiidi punkt, mis asub Maale kõige (geomeetriline) lähend – pöördellipsoid (sferoid). üleminekuga tasandile, mille puhul sferoidiline kaugemal. Pöördellipsoidi 3 põhiomadust: * geomeetriline kese kolmnurk projitseeritakse mingi kaardiprojektsiooni 32. Defineeri Kepleri esimene seadus peab ühtima Maa masskeskmega, aga lühem telg – tasandile, lahendatakse tasandilise trigonemeetria sateliitidele kohandatult. Maa pöörlemisteljega. * maht peab võrduma geoidi valemitega ja saadud tulemused projitseeritakse I seadus: Sateliidid tiirlevad piki ellipseid, mahuga * ellipsoidi ja geoidi pindade tagasi sferoidile
sünninimi, initsiatsiooninimi, salanimi, pereliikmete ja sõprade jaoks nimi, võõraste jaoks jne). Nime teadmine annab objekti üle teatava võimu. Nimed kaitsevad omanikku ja näitavad tema sotsiaalset staatust. Traditsiooniline ühiskond lõpeb oma unikaalsuse kaotamisega - siis, kui tekib kultuurikontakt kellegagi, kes on KA inimesed. Muidu on lihtsalt arusaam, et meie oleme inimesed ja teised on teised (nemad ei ole unikaalsed). Positiivne projitseeritakse 'meile', negatiivne 'nendele'. 'Meie' nimi tekib siis, kui 'neile' on nimi pandud. Võõrastel ei ole keelt erinevalt 'meist', ta ei ole eriti arukas ega üldse täisväärtuslik inimene. Traditsiooniline ühiskond on põhimõtteliselt ükskeelne. Inimene on kultuurivälisega kui subjektiga pidevas dialoogis. Füüsiline ja sümboolne reaalsus on üks ja sama. Piir on oluline osa kultuurist, ta on kiirendatud semioosise ala, aga ka konfliktide keskus. Piiride
Konventsionaalsete hulka kuuluvad ka ekvidistantsed projektsioonid, kus mõõtkava ühel peasuunal on konstantne ja enamasti võrdub ühega, s.t kas a=1 või b=1. Seega, p=a või p=b ja nurkade moonutused väljenduvad valemiga või 15. Millised on kaardiprojektsioonide põhijaotused projektsioonipinna (ekraanipinna) kuju järgi? 1) Koonilised projektsioonid. Kooniliste projektsioonide puhul projitseeritakse Maa sfäär või ellipsoid kas puutujakoonusele (joonis 5.1 a/lk 63) või lõikajakoonusele (joonis 5.1 b/lk 63). Koonilised projektsioonid jagunevad polaar- (joonis 5.2 / lk 64), kald- ja põikprojektsioonideks. Esimest kasutatakse ka ellipsoidi projektsiooni puhul, viimase kahe korral leotakse Maa üldjuhul sfääriks ning neid kasutatakse vähem. (lk 63) 2) Asimuudilised projektsioonid. Asimuudilised projektsioonid jaotuvad nagu koonilisedki
Loogiline järeldamine teise isiku kavatsuste, käitumismotiivide ja iseloomu üle otsustatakse tema kohta käiva teabe alusel. Loogiline järeldamine toob endaga kaasa ebaadekvaatse hinnangu inimesest, sest arvestatakse vaid teadaolevat infot ja tehakse loogikavigu; Empaatialpõhinev isikutaju liiga intensiivsel kaasaelamisel suudetakse küll teist mõista, kuid mitte säilitada objektiivsust tema hindamisel. Empaatiavõime on pealegi inimeseti väga erinev; Projektsioon teisele projitseeritakse alateadlikult omaenda iseloomujooni ja omadusi (sõbrale pos., vaenlasele neg. jooned). Juhttunnusest lähtumine teise üle otsustamisel lähtutakse mingist ühest silmatorkavast tunnusest ja tehakse otsused terviku kohta (ebameeldiva inimese juures ongi kõik halb); Äärmushinnanguist hoidumine eiratakse erandlikkusele osutavaid omadusi (a` la kõik on ühesugused); Varemotsustatu kopeerimine jäädakse inertselt temast varem loodud ettekujutuse juurde;
protesti millegi vastu, millele viitavad käsitletavad teemad, nt globaliseerumine ja massikultuur. Asjakohane on ka Kaljundi väide, et pöördumise performatiivsuse poole on toimunud põhjusel, et etenduste puhul on tegemist olulise vahendiga ühe või teise identideedi kehtestamisel. Me näeme seda ka lavastuses „Life Is Very Hard“ ning olgugi, et me ei näe välja kujunemas selgeid karaktereid, projitseeritakse meile laval sellegipoolest kahe erineva identideedi vaheline opositsioon, vastandus, mille läbi toimub identideediküsimuste lahendamine. Kaljundi artikli järgi on performatiivne pööre oma kujunemisel saanud olulisi impulsse just antropoloogialt. Sellega tuleb koheselt meelde lõik Marek Tamme artiklist „Naljakas inimene“, kus ta kirjutab lavastuse „Life Is Very Hard“ kohta järgmist: „Kolme eri
vihjatud. Tänapäevased vahendid lubaksid lihtsa teksti asemel kasutada ka animatsiooni ja videot. Mulle oli väga meelepärane, et ekraanile ilmusid mõned repliigid varem, kui tegelaskuju seda mõelda-öelda jõudis. See annab vaatajale võimaluse lavalist pausi täita oma pisikese narratiiviharuga ning hiljem, kui näidend oma ettekirjutatud teed edasi on läinud, seda võrrelda. Esimene lause, mis ekraanile projitseeritakse, on prantsusekeelne ning tõlkes ,,Kus on (tunane) lumi?". Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud ,,Kord olid niidud rohelust täis..." Avamonoloogis astub Tom üles erapooletu jutustajana, kuid juba esimeses dialoogis
vihjatud. Tänapäevased vahendid lubaksid lihtsa teksti asemel kasutada ka animatsiooni ja videot. Mulle oli väga meelepärane, et ekraanile ilmusid mõned repliigid varem, kui tegelaskuju seda mõelda-öelda jõudis. See annab vaatajale võimaluse lavalist pausi täita oma pisikese narratiiviharuga ning hiljem, kui näidend oma ettekirjutatud teed edasi on läinud, seda võrrelda. Esimene lause, mis ekraanile projitseeritakse, on prantsusekeelne ning tõlkes „Kus on (tunane) lumi?”. Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud „Kord olid niidud rohelust täis...” Avamonoloogis astub Tom üles erapooletu jutustajana, kuid juba esimeses dialoogis
vihjatud. Tänapäevased vahendid lubaksid lihtsa teksti asemel kasutada ka animatsiooni ja videot. Mulle oli väga meelepärane, et ekraanile ilmusid mõned repliigid varem, kui tegelaskuju seda mõelda-öelda jõudis. See annab vaatajale võimaluse lavalist pausi täita oma pisikese narratiiviharuga ning hiljem, kui näidend oma ettekirjutatud teed edasi on läinud, seda võrrelda. Esimene lause, mis ekraanile projitseeritakse, on prantsusekeelne ning tõlkes ,,Kus on (tunane) lumi?". Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud ,,Kord olid niidud rohelust täis..." Avamonoloogis astub Tom üles erapooletu jutustajana, kuid juba esimeses dialoogis
Seksuaalsustarbe puudumine on omane vahetult peale lahutust ja sügava masenduse puhul võib see kesta aastaid. Sügav kurbus ja seksuaalsustarbe puudumine käivad kokku. Pärast vihaperioodi oma endise abikaasa vastu kerkib vajadus tõestada endale OK olemist nii isiksusena kui seksuaalselt. Seetõttu tehakse lahutuse järgselt asju, mida kunagi varem pole tehtud võetakse ette üheöö suhteid. Vajaduste rahuldamata jäämisest võib kuhjuda hirm enda seksuaalsuse ees, mis projitseeritakse sageli endast väljaspoole näiteks tajutakse hoopis teiste seksuaalset huvi enda suhtes. 17. Üksi elamine. Üksi elamine võimaldab luua alus oma eneseusaldusele ja tundele, et üksi elamine on täiesti võimalik eluviis. Mõni kogeb üksielamist esimakordselt elus ning võib avastada sõltumatuse nauditavana. Märgusõnadeks on siin sõltumatus, eneseusaldus, tõelised huvid, endale meeldimine, vastutus enda elu eest. Sel astmel loobutakse enda kadunud poole otsimisest ja teistele
sajandi alguses.Viljeldakse romantilis- muinasjutulist maali. Prantsuse kunstnikud T. Gericault ja E. Delacroiks Saksa kunstnik K. D. Friedrich Maaliti palju portreid, iseloomulik oli kodu kultus. Prantsuse romantikute lemmikvärv oli punane. Eesti kunstniest oli romantilisi elemente Köleril. 2) Vaata Köleri maali "Tütarlaps allikal" ja leia sealt romantismile omaseid elemente. (Maal on eelnevalt skannitud arvutisse ja projitseeritakse ekraanile.) III Romantism muusikas 1) lühiloeng Muusikas selget vahet klassitsismi ja romantismi vahel ei ole. Üleminek on pehme ja orgaaniline. Kasutatakse erinevaid fantaasiaid. Tekkis vastuole klassikaliste vormielementide ja helilise väljenduse vahel. Romantilisi jooni leiab Haydeni 45. sümfoonias, mis üllatab ebatavalise väljendusega ja Mozarti 25. ja 35. sümfoonias ning ooperites "Don Giovanni" ja "Võluflööt" 2)Kuula katkendit Mozarti 25
toetab, ning filtreeritakse välja kõik, mis veendumusega kokku ei sobi. Selektiivsus võimendab stereotüüpe ja haloefekte · Projitseerimine - teisele omistatakse samu jooni ja tundeid, mis endale ( ära oleta, mida teine mõtleb vaid küsi ja räägi!) see on tavaliselt seotud kaitsta oma eneseteadvust. Inimesel on vaja näha ennast järjekindlas ja positiivses valguses, neg omaduste tajumisel projitseeritakse need sageli teistele. ,,Mina küll tahaks, aga tema ..." Arvestada tuleb ka taju kaitsemehhanismidega, mis aitavad meil ennast kaitsta mingil põhjusel vastuvõetava informatsiooni eest, seda kas tõrjudes, moonutades või ignoreerides. Informatsiooni, mis me eneseteadvuse või ettekujutusega teistest ei sobi, kaldume ignoreerima, muutma või ümber sõnastama nii, et see sobib meie varasemate hinnangutega Omistuste tegemise teooria
vedelikuga täidetud pudeliga; metallist pulkade loopimisega; laste plastmassist saksofoniga ja tagudes metallpulgaga vastu metallist lavakonstruktsiooni, et tekitada kirikukellade kõla. Isetekitatud helid toimivad sujuvalt koos teiste lavastuslike elementidega ja toovad esile lavastuse mängulisust ning seovad kõik efektid meeleliselt tajutavalt temaatikaga. Lisaks juba mainitud vahenditele on lavastuses kasutatud videot, mida projitseeritakse lavale tõmmatud valgele riidele. Mustvalge (kodu)video mängib taustaks Atticuse monoloogile koos Neil Youngi ,,Philadelphiaga" ning ei omaks eraldiseisvana lavastuse jaoks suurt väärtust, kuid kombineerituna video ja valguslahendustega loob atmosfääri ja toob esile monoloogi sisu. Suur osa tegevusest on vahendatud fono abil, millel on salvestatud väikese lapse hääl, kes juhatab sisse etenduse, tutvustab vaatajale tegelasi ja kirjeldab olukordi, kui selleks vajadust on
Iha rahuldamine on täiuslik. Iha objekt fantaasiates annab alati selle, mida olingi igatsenud. Järelikult see on kõige võimsam iha rahuldamise vald, ta laseb ilmneda sellisel objektil, millel puudusi ei ole. ...sümboolne- objekt ei rahulda enam subjekti iha täielikult. Objekt muutub reaalse algse puuduva objekti täitmatuks lüngaks. ...reaalne- sümboolsest alati välja suletud, see mida sümboolses vallas kunagi väljendada ega sõnastada ei saa. Reaalne projitseeritakse alati sümboolse või imaginaarse konteksti. Et tekiks harmoniseeritud väliskuju, vorm. Iha jääb liikuvaks, sest see objekt ei ole kunagi see, mida ma tahan. Kui iha jääb ühte objekti kinni, protsess katkeb. Tekib surmatung. · Analüütilisele filosoofiale omane- kus inimese vaim asub, mis on teadvuse eripära (arvutitega võrreldes), kas võib näha inimese erilist loomust jne... Mina tähistab vaimu. Keha ja vaimu probleem: ... kuidas on minu vaim ja minu keha seotud
Religiooni tekke hüpoteesid: · Animism - usk hingestatud olenditesse, mis elustavad loodust (Edward Tylor, 1873). (magamine, minestamine elutu keha, nägemused) · Animatism - usk maailma hingestavatesse mitteisikulistesse üleloomulikesse jõududesse (Robert Marret, 1909). · Psühholoogilise projektsiooni hüpotees (Freud) Isa kujust tulenev: suur, võimas, teab kõike: kultuurilisel tasandil projitseeritakse edasi. · Maagiline hüpotees (Malinowksi) rahuldamaks kindlustunde vajadust ebakindlates oludes; kontrollitunde vajadus! Inimene sunnib üleloomulikke jõude oma tahte järgi. Universaalne igas kultuuris. · Totemistlik hüpotees (Durkheim) Inimestevaheliste sidemete tekitamiseks; kollektiivne ühtsus; põhjendab grupi eksistentsi. Sotsiaalse ebakindluse ületamiseks, kokkukuuluvustunde tekitamine. · W
näidenditega. Looming Vetemaa paistab silma vastuolusid ja paradokse armastava, kuid nende vahel tasakaalupunkti otsiva vaimu ning eri algeid sünteesiva kujutuslaadiga. Ta püstitab eetilisfilosoofilisi küsimusi ja sukeldub vastuste järele oma mitmeti kummaliste ja keeruliste tegelaste hingesoppidesse, vaibumatu huviga salapärase ja paradoksaalse inimloomuse vastu. Vetemaa varasem proosa keerleb hea ja kurja olemuse ning kurjuse allikate mõistatuse ümber. Tegelaste kollisioonid projitseeritakse kristliku eetika taustale, nii et ilmnevad vastuolud panevad selle tõsiselt proovile. Piibliallusioonid toovad tekstimaailma sisse mõttelise vertikaali, kuna laskumised alateadvuse tumedustesse lisavad sügavusmõõtme. Sellises kunstilises koordinaadistikus uurib Vetemaa inimese kõlblusteadvust süüme ja intellekti, teo ja selle motiivide komplitseeritud vahekordi. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali
iseloomulikke jooni. (blondid on rumalad) See viis on väga levinud ent väga ennatlik viis inimese üle otsustamiseks. · Samastamine ehk identifitseerimine. Teiste inimeste mõistmiseks üritatakse ennast temaga samastada, võttes omaks tema seisukohad ja mõtted · Kaasaelamine e empaatia. Teist inimest püütakse mõista tema tundemaailma sisenemise teel. · Ülekandmine e projitseerimine. Teisele inimesele projitseeritakse alateadlikult iseenda iseloomujooni või omadusi. Tavaliselt kantakse meeldivale inimesele üle oma teadvustatud häid omadusi, ebameeldivale inimesele aga oma teadvustamata halbu omadusi. Seaduspärasused: Igapäevaselt on levinud nn oreooliefekt e inimese hindamine mingi eelteadmise põhjal. Kui meil on isikust eelnevalt hea mulje, siis kaldume tema juures märkama vaid positiivset ja negatiivne jääb tähelepanuta. 1.Peresünnitus: poolt ja vastu; emaks- isaks kujunemine
mõtlemise vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid. Füsioloogilisest seisukohast on fantaasia varasemate meeleiste kujundite jälgede aktualiseerimine, kusjuures ergastatakse ainult analüsaatori keskosa ning puudub stabiilne kujundi projektsioon vahetusse ümbrusse. Perifeersed aferentsed ja eferentsed närvikanalid on suhteliselt pidurdunud. Selle poolest erinevad kujutlused hallutsinatsioonidest, sest hallukate puhul projitseeritakse kujutlus ümbritsevasse ja seda käsitletakse kui tegelikku. Fantaasia rakendub eelkõige probleemsituatsioonis, s.o olukorras, kus olemasolevad teadmised ja kogemused ei võimalda aktuaalse ülesande lahendust kohe ette kujutada. Assotsiatiivsed seosed Kujutlused tekivad objektiotsese mõjuta meeleorganeile ehk seesmiste assotsiatiivsete seoste baasil. 39
vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid. Füsioloogilisest seisukohast on fantaasia varasemate meeleiste kujundite jälgede aktualiseerimine, kusjuures ergastatakse ainult analüsaatori keskosa ning puudub stabiilne kujundi projektsioon vahetusse ümbrusse. Perifeersed aferentsed ja eferentsed närvikanalid on suhteliselt pidurdunud. Selle poolest erinevad kujutlused hallutsinatsioonidest, sest hallukate puhul projitseeritakse kujutlus ümbritsevasse ja seda käsitletakse kui tegelikku. Fantaasia rakendub eelkõige probleemsituatsioonis, s.o olukorras, kus olemasolevad teadmised ja kogemused ei võimalda aktuaalse ülesande lahendust kohe ette kujutada. Assotsiatiivsed seosed Kujutlused tekivad objektiotsese mõjuta meeleorganeile ehk seesmiste assotsiatiivsete seoste baasil. Ideomotoorika juhul kui fantaasiakujundid on selged, tugevad, siis tekitavad nad tihti ka nn ideomotoorseid akte
kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kõik pindmised nähtused kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. Struktuure loob inimmõistus (inimmõistus kui struktureeriv mehhanism), struktuurid ei eksisteeri maailmas, need projitseeritakse maailmale inimteadvuse poolt. Struktuur on kontseptuaalne raamistik, mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne. mõistmiseks C. Lévi-Strauss: Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos. Struktuuri iseloomustab: Terviklikkus (tervik on enam kui osade summa) Dünaamilisus (struktuur ei ole staatiline, muutuv, struktureeriv) Eneseregulatsioon (süsteemi dünaamika ei saa viia süsteemist väljapoole, muutuste käigus
kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kõik pindmised nähtused kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. Struktuure loob inimmõistus (inimmõistus kui struktureeriv mehhanism), struktuurid ei eksisteeri maailmas, need projitseeritakse maailmale inimteadvuse poolt. Struktuur on kontseptuaalne raamistik, mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne. mõistmiseks C. Lévi-Strauss: Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos. Struktuuri iseloomustab: Terviklikkus (tervik on enam kui osade summa) Dünaamilisus (struktuur ei ole staatiline, muutuv, struktureeriv) Eneseregulatsioon (süsteemi dünaamika ei saa viia süsteemist väljapoole, muutuste käigus
juhi käitumise hindamisel on sellel mehhanismil üsna suur mõju, sest sageli tehakse otsustus lünkliku ja vähese teabe ning napi aja tingimustes. 3) analoogiate kasutamine tähendab, et teiste üle otsustatakse selle järgi, kuivõrd sarnased on nad tajujaga. Teise inimese tegevuses püütakse leida analoogiaid iseendaga. Niisamuti toimib ka projektsioon, mille käigus teisele inimesele alateadlikult omistatakse omaenda iseloomujooni. Iseenda ebasoovitavaid ja ebameeldivaid jooni projitseeritakse tavaliselt "vaenlasele". "Sõbrale" kujutletakse oma teadaolevaid häid omadusi; 4) empaatia ehk sisseelamine teise inimese tundemaailma. Empaatia on kaasaelamine tundemaailma kaudu. See on eelkõige mehhanism, mis aitab mõista teist inimest, näha toimunut tema seisukohalt. Teise inimese ärakuulamisel abistab empaatia, kuid liigne tundelisus võib takistada tegeliku olukorra mõistmist ja asjalikke otsuseid. Uurimused on näidanud, et tajuja üldine teadmiste kogum mõjutab
protsesse vaadelda. Aju, mille tegelik värvus on miskit beežikat, kaalub täiskasvanud inimesel u 1,4 kg, ajus on sadu miljardeid rakke ning kuna neil võib olla loodud tuhandeid ühendusi teistega, siis keerukus, mis süsteemis tekib on ülisuur. Võimalike kontaktide arv on suurem kui meie galaktikas on taevakehi. Nii aju tervikuna kui ka aju eri struktuuriosade töö on ristsüsteemil põhinev – see, mis tuleb väljaspoolt infona paremalt poolt, projitseeritakse ajus vasakule ja vastupidi (ka ülal-all põhimõttel). Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid. Aju lihtsamad funktsioonid on sageli reflektoorsed. Kogemuste põhjal kujunevat teatud harjumuslikku kohanemisreaktsiooni keskkonnatingimustele nimetatakse tingitud refleksiks. Käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel, kuid kõrgematel loomadel, eriti inimestel, on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis
jutustama asjadest, mis pole näidendi põhisisuga seotud. Võõritav näitlemisstiil näitleja demonstreerib, et ta on kõigest näitleja, kes esitab oma rolli (B. Brecht). Verfremdungseffekt. Brecht on illusionistliku (laval püütakse luua tegelikkuse illusiooni) teatri vastane. Sellele vastandas ta eepilise teatri, mille eesmärgiks on panna vaataja mõtlema sellele, miks asjad tegelikkuses ikka nii on. Võõritav lavakujundus: lavale projitseeritakse tegevuskoha nimi. Lavakujunduses kasutatakse dokumente. Lavale tuuakse teatrile viitavad märgid. 3. Dramaatika zanrid: tragöödia, komöödia, draama, tragikomöödia 20. sajandil on zanrite piirid hägustunud, kaheldud nende vajaduses. Pragmaatikud: zanri nimetamine aitab lugejal häälestuda. Teatri puhul on zanr veel tähtsam. Tragöödia ja komöödia. Proosa ja luule (lisaks rütm ja väljenduslaad) jaotuvad zanritesse pikkuse, näitekirjandus emotsionaalse iseloomu järgi
Värvikehas on värvid korrastatud kolmemõõtmeliselt heleduse, värvitooni ja küllastatuse alusel. Värvide segamine Värvide lahutava segamise korral kasutame pindadele kantavaid värvipigmente filtritena, mis neelavad kõik teised lainepikkused, antud pigmendi oma välja arvatud (näiteks saame sinine + kollane = roheline). Värvide lahutava segamise saame ka valge pinna vaatamisel läbi mitme üksteist osaliselt katva värvifiltri. Värvide liitva segamise korral projitseeritakse erinevad (s.o. eelnevalt filtreeritud ehk eraldatud) värvitoonid ühisele pinnale, nagu näiteks TV värvikineskoobis ja arvuti monitori ekraanil. Siin on tulemused teistsugused (punane + roheline = kollane; sinine + punane + kollane = valge) Täiendvärvideks liitval segamisel ehk põhivärvideks ehk vastanditeks värviringil on näiteks sinine kollane ja punane roheline. Simultaanne värvuskontrast on nähtus, mis näiliselt muudab värvitoone (näiteks hall kollasel foonil
Silmaavalaiendaja lihase (m. dilatator pupillae) kiud paiknevad radiaalselt, pupill laieneb (müdriaas) ja seda juhib sümpaatiline närvisüsteem (→ ptk „Olukorra ülevaatus, seisundi hindamine ja patsiendi läbivaatus“). Mioos – pupillide ahenemine Müdriaas – pupillide laienemine Nägemisel peavad valguskiired läbima silma erinevaid osi ning jõudma võrkkestale. Tsiliaarkeha ehk ripskeha ülesandeks on silma akommodatsioon. Võrkkest (retina) on kõige sisemine kiht, millele projitseeritakse nähtavad kujutised. Võrkkest on valgustundlik kiht, mis sisaldab: – kepikesi, must-valge nägemise retseptoreid; – kolvikesi- värvuste tajumiseks. Valguse langemisel võrkkestale tekivad impulsid, mis suunatakse ajukoore kuklapiirkonnas asuvasse nägemiskeskusse. Lääts Kaksikkumer (bikonveksne) läbipaistev lääts asub iirise ja klaaskeha vahel ja on kinnitatud tsiliaarkeha külge. Läätse kuju muutust nimetatakse akommodatsiooniks. Akommodatsioon
annaabi.ee 
