Elektrontahhümeetrite areng läbi aja. (2)

Siim Nugis, Jaago Kajalainen, Mirko Oja
ELEKTRONTAHHÜMEETRITE ARENG LÄBI AJA
REFERAAT Õppeaines: ÜLDGEODEESIA
Ehitusteaduskond Õpperühm:TEI-11 Juhendaja : Katrin Uueküla
Tallinn 2011 SISUKORD
1 MÕISTE ............................................................................................................................................. 3
2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU ...................................................................................................... 3
3 ELEKTRONTAHHÜMEETRID TÄNAPÄEVAL ........................................................................... 7
4 TÄNAPÄEVA ELEKTRONTAHHÜMEETRID ............................................................................. 9
KASUTATUD KIRJANDUS ................................................................................................................. 10
JOONISED
Joonis 1 Ringtahhümeeter ......................................................................................................................... 3 Joonis 2 Reduktsioontahhümeeter ............................................................................................................. 4 Joonis 3 Diagrammtahhümeeter Hammer -Fennel..................................................................................... 5 Joonis 4 - Autoreduktsioontahhümeeter ­ Dahlta ..................................................................................... 6 1 MÕISTE Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel.[1]
2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU
Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit ( teodoliit -tahhümeeter), mille optikasüsteemi (okulaartasapinda) paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi vesilood ning mõõtmise abivahendiks (viseerimismärgiks) kasutati erilist kaugusmõõtelatti.[1]
Joonis 1 Ringtahhümeeter [1]
3 Esimene automaattahümeeter, nn reduktsioontahhümeeter konstrueeriti 1865. aastal. Sellel on okulaaris vaid üks horisontaalniit ja kauguse mõõtmiseks vajalik parallaks tekitatakse pikksilma okulaaripoolse otsa vertikaalse liigutamisega kahe piirasendi, kontakti vahel. Pikksilma kaldenurga arvestamiseks on tangensskaala. Latilt leotud lugemite vahe annab otseselt kauguse ilma täiendavate arvutusteta, kõrguskasv arvutatakse kaldenurga tangensi abil.[1]
Joonis 2 Reduktsioontahhümeeter [1] Järgmine oluline etapp automaattahhümeetrite arengus oli diagrammtahhümeeter, millel vertikaalringi asemel on erilise kõverjoonelisi diagramme sisaldav pealmik. Diagrammide kujutis projitseeritakse optilise süsteemi abil pikksilma vaatevälja, kus on nähtav viseeritav vertikaalne mõõtelatt. Pikksilma kallutamisega liigub diagramm vaatevälja suhtes nii, et kaks kõverjoont moodustavad kaldenurgast sõltuva vahega kaugusmõõturi lugemi ja teised kaks joont on kõrguskasvu(pluss või miinusega) määramiseks. Sellise tahhümeetri abil saab otse diagrammilt lugeda nii horisontaalkaugust latini kui ka kõrguskasvu. Esimene diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel valmis 1900.aastal.[1]
4 Joonis 3 Diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel [1]
Paljudest optilistest automaattahhümeetritest enim kasutatavaks osutus J.Dahli täiustatud