Prantsusmaa pärast Teist maailmasõda (0)

Nõo Reaalgümnaasium
Prantsusmaa pärast Teist maailmasõda
Referaat
Teele Juhkam
12.c klass
Nõo 2014
Sissejuhatus
Käesolev referaat kirjeldab olukorda Prantsusmaal pärast Teist maailmasõda. Referaat võtab lühidalt kokku olukorra Prantsusmaal 1945-ndast aastast tänapäevani. Referaadi esimene pool sisaldab olukorra kirjeldust Prantsusmaal pärast sõda – võimu vahetumised, kolooniad, erinevad konfliktid. Teine pool räägib tollasest suurkujust – Charles de Gaulle ’st. Arvan, et tema on just see poliitik , kes väärib mainimist. Suurelt tänu temale on Prantsusmaa vaba maa.
Lühiülevaade Prantsusmaast
ELiga ühinemise aasta: asutajaliige (1952)
Pealinn: Pariis
Üldpindala: 550 000 km²
Rahvaarv: 64,3 miljonit
Rahaühik:  Euroala liige alates 1999 (€)
Schengeni ala: Schengeni ala liige alates 1985
Prantsusmaa on Euroopa suurim riik, mis ulatub Põhjamerest Vahemereni. Maastik on väga vaheldusrikas , idas ja lõunas kõrguvad mäed – ka Alpide tipp Mont Blanc (4810 m), mis on Lääne-Euroopa kõrgeim koht. Prantsusmaa tasandikke ilmestavad neli jõge – Seine põhjas, lääne suunas voolavad Loire ja Garonne ning Genfi järvest Vahemerre voolav Rhône.
Olukord Prantsusmaal pärast Teist maailmasõda
Natside poolt pärast Prantsusmaale sissetungimist Teise maailmasõja ajal loodud Vichy valitsuse asemele kujunes 1946.aastal Neljas vabariik, mis kestis kuni aastani 1958. Neljandas vabariigis oli võimul mõjukas riigikogu eesotsas peaministriga, kes oli valitud enamuspartei poolt. Eksisteeris ka vähese mõjuvõimuga, põhiliselt esindusfunktsiooniga president . Charles De Gaulle, kes juhtis Vaba Prantsusmaa vastupanuliikumist natside vastu saksa okupatsiooni ajal valiti presidendiks, kuid ta keeldus sellest ametikohast. Pärast Teist maailmasõda, likvideeris Prantsusmaa koloniaalsüsteemi Indohiinas, Marokos, Tuneesias ja ülejäänud Aafrikas. Neljandas vabariigis oli valimisõigus ka naistel.
Alžeerias, mis oli siiani Prantsusmaa koloonia, leidis aset vägivaldne konflikt. Pommitamised, terrorism ja peaaegu miljoni inimese surm Prantsusmaa- vastaste tegevuste tagajärjel viisid selle konflikti Prantsuse poliitika keskmesse. Kui Prantsuse sõjaväe vanemohvitserid Alžeerias 1958. aasta mais mässu korraldasid ja riigipöörde hirm üle Prantsuse valitsuse levis, kutsuti Charles De Gaulle probleemi lahendama . De Gaulle keeldus võimu võtmast, välja arvatud juhul, kui valitsus võimaldaks talle tugevamat presidentaalset positsiooni.
Prantslased andsid alla ja 1958. aastal kuulutati välja tugeva autoritaarse presidendiga Viies vabariik. De Gaulle lahendus sõjalisele konfliktile oli lihtsalt Alžeeria Prantsuse võimu alt vabastada. 1968. aastal protesteerisid üliõpilased oma viletsa olukorra vastu. See kujunes suureks töölisklassi streigiks. Pärast läbikukkunud regionaalreferendumit astus De Gaulle 1969. aastal tagasi. Pärast teda tulid võimule kaks parempoolset presidenti: Georges Pompidou (valitud 1969, lahkunud 1974) ja Valéry Giscard d'Estaing (valitud 1974). Abort legaliseeriti viimase valitsuse all.
Aastatel 1981 kuni 1995, oli Prantsusmaa presidendiks François Mitterrand. Ta oli sotsialist ning viis ellu hulgaliselt sotsiaalprogramme. Ta kaotas surmanuhtluse. Ta pani alguse riigistatud pankadele, kindlustusele tööstusharudes ja kaitsetööstusele. Töötajate palgad kasvasid vastavalt tööstaažle ning tööpäevad muutusid lühemaks. Kui Prantsuse majandus soikus, loobus ta 1984. aastal sotsialstlikust poliitikast ning Prantsuse majandus jäi ellu. 1986. aastal võitsid parlamendivalimised parempoolsed , mis viis esimese sellise perioodini, mil president ja peaminister ei olnud samal poliitilisel poolel. Jacques Chirac, Pariisi linnapea ja gollistide erakonna asutaja , valiti peaministriks. Mitterrand valiti teist korda presidendiks aastal 1988, kuid ta pidi vastamisi seisma teise sarnase perioodiga aastatel 1993 kuni 1995, mil peaminister oli Édouard Balladur.
1995. aastal valiti Jacques Chirac presidendiks. 1997. aastal tõusis peaministriks sotsialist Lionel Jospin, kes oli ametis aastani 2002. Kolmandat korda tekkis olukord, mil president ja peaminister ei olnud samas poliitilises leeris. Chriac taasvaliti aastal 2002, mil tema konkurendiks oli äärmiselt parempoolsete vaadetega Jean-Marie Le Pen. Jacques Chirac lõi uue partei – UMP, ühendades enamuse parempoolsesse tiiba. Pärast Jacques Chiraci sai võimule Nicolas Sarkozy , kes oli UMP esimees 2007.aastal.
2012.aastal kaotas ebapopulaarne ja majanduskriisi kaasa toonud Sarkozy võimu sotsialist François Hollandele.
Charles de Gaulle
Charles de Gaulle  sündis 22. novembril 1890 Põhja-Prantsusmaal Lille'is. Ta oli filosoofia ja kirjanduse professori Henri de Gaulle'i viielapselises peres kolmas laps. Sõjaväelise hariduse omandas  Saint-Cyr'i sõjakoolis. Märtsis 1916 sai Verduni lahingus raskesti haavata ja võeti vangi. 1919-20 tegutses Prantsuse sõjalise missiooni koosseisus Poolas, marssal Josef Piłsudski pidas temast sügavalt lugu. 1923-40 oli lektor Saint-Cyr'i ohvitserikolledžis, pälvides ortodoksse sõjateaduse jõulise kriitiku maine. Aastatel 1939-40 juhtis tankibrigaadi ja –diviisi, ning oli üks väheseid komandöre, kes saavutas 1940. aasta mais-juunis mõningast edu võitluses sakslaste vastu. Pärast Prantsusmaa okupeerimist põgenes Londonisse, kus ta pidas 1940. aasta juunis ajaloolise raadiokõne, kutsudes prantsuse patrioote kodu- ja välismaal astuma vastu igasugusele relvarahule Saksamaaga. Kuulutas, et "Prantsusmaa on kaotanud lahingu, kuid pole kaotanud sõda". Tema kompromissitu meelekindlus Teise maailmasõja aastatel päästis Prantsusmaa kaotusest ja sakslastega tehtud koostöö häbist. Organiseeris 1942. aastal patriootliku liikumise „Vaba Prantsusmaa" (La France libre ), mille kõrgi juhina valmistas palju peavalu Winston Churchillile.
De Gaulle'i juhitud väeüksused maabusid Normandias nädal pärast lääneliitlaste Normandia dessantoperatsiooni (D-päeva) ja marssisid triumfaalselt Pariisi 25. augustil 1944, kui saksa snaiperid olid veel positsioonidel majade katustel. Liitlastel ei jäänud muud üle, kui tunnustada de Gaulle'i administratsiooni Prantsusmaa ajutise valitsusena, kuid talle ei antud ametlikult õigust osaleda Jalta ja Potsdami konverentsil . Ta ei olnud kutsutud ka Teherani konverentsile.
De Gaulle läks jaanuaris 1946 protestiks Neljanda Vabariigi põhiseaduse vastu erru. 1947. aasta aprillis asutas antikommunistliku orientatsiooniga paremradikaalse partei Prantsuse Rahva Ühendus (Rassemblement du Peuple Français, RPF). Vaatamata valimistel saavutatud edule, saatis ta selle partei 1953. aastal laiali ja jäi poliitiliseks vaatlejaks.
1958. aasta kevadel alanud parlamentaarne kaos ning Alžeeria parempoolsete ekstremistide pealetung sundisid Rahvusassamblee presidenti René Coty'd tegema kindral de Gaulle'ile ettepaneku moodustada valitsus ning lahendada Alžeeria kriis. De Gaulle naasis võimule Neljanda Vabariigi viimase valitsusjuhina, pidades silmas presidendikeskse Viienda Vabariigi loomist. De Gaulle valitses aastatel 1959 -69 Prantsusmaad autoritaarse presidendina. Ta lõpetas Alžeeria sõja ja tunnustas 1962. aastal Alžeeria iseseisvust. See ei meeldinud terroristlikule Salaarmee Organisatsioonile ( Organisation de l'Armée Secrète, OAS), mis korraldas talle mitmeid ebaõnnestunud atendaadikatseid. De Gaulle reformis 1962. aastal presidendivalimiste süsteemi ning sai 1965. aastal esimeseks otsehääletusega valitud Prantsusmaa presidendiks.
Charles de Gaulle otsis Prantsusmaale ja Euroopale autonoomset arenguteed, mis koostöös Saksamaaga tõrjuks USA ja NSV Liidu domineerimist. Ta tegi Prantsusmaast neljanda tuumariigi, arendas diplomaatilisi ja majandussuhteid Moskvaga (talle on seal püstitatud muljetavaldav mälestussammas), suunas Prantsusmaa majandusliku arengu tõusuteele, kuid genereeris siseriiklikke sotsiaalseid konflikte.
De Gaulle soovis reorganiseerida kohalikke võimuorganeid ja muuta Senati volitusi, millega seostas oma presidendiksjäämise. Ta korraldas selle toetuseks referendumi pärast 1968. aasta kurikuulsaid veriseid üliõpilasrahutusi ja tööliste vägivallatsemisi, mis tema autoriteeti tugevasti kõigutasid. Saavutamata referendumil toetust, astus 1969. aasta 28. aprilli keskpäeval presidendiametist tagasi.
De Gaulle suri 9. novembril 1970 ootamatult südamerabandusse, istudes teleri ees ja oodates uudistesaate algust. See oli kaks nädalat enne 80-aastaseks saamist. Tema tervislikku seisu olid arstid hinnanud väga tugevaks. Enne surma oli jõudnud määrata, kuidas tema matused Colombeys peavad toimuma. Hauakivil pidi olema lihtsalt: „Charles de Gaulle, 1890-1970."  Nõudis, et president ja ministrid matusel ei osaleks. Riigijuhid korraldasid matusepäeval eraldi mälestustseremoonia Pariisi Notre-Dame'i katedraalis.
François Mitterrand
Kui puhkes Teine maailmasõda, oli Mitterrand parajasti lõpetamas ajateenistust. Ta oli jalaväes seersant. 14. juunil 1940 langes ta sakslaste kätte vangi ja viidi vangilaagrisse Kasseli lähedal Ziegenhainis, mida tänapäeval nimetatakse Trutzhainiks. Seal ühines ta sõjavangide organisatsiooniga ja see mõjutas tema ilmavaadet: temast sai sotsialist.
Kaks korda, 1941. aasta märtsis ja novembris, proovis ta ebaõnnestunult põgeneda. Kolmas põgenemiskatse 10. detsembril 1941 õnnestus. Ta naasis jalgsi Prantsusmaale ja läks koju, mis asus selles Prantsusmaa osas, mida sakslased ei kontrollinud. Oma mälestustes kirjutas Mitterrand, et oma ema sõbra abil sai ta tööd Vichy valitsuses kesktaseme ametnikuna, kelle tööülesanneteks oli sõjavangide eest hoolitsemine. Ühe ärakaranud sõjavangi kohta oli see üsna eriskummaline. Samuti on Mitterrand väitnud, et töötas spioonina Vaba Prantsusmaa Vägede heaks.
Ta kandideeris vasakparteide ühiskandidaadina presidendiametisse juba 1965. aastal, kuid kaotas Charles de Gaulle'ile. Ta kandideeris uuesti 1974. aastal, kuid kaotas siis Valéry Giscard d'Estaing'ile. 1981 õnnestus tal napi häälteenamusega d'Estaing'i võita ja temast sai esimene sotsialistist Prantsusmaa president.
Aastal 1992 külastas Mitterrand riigivisiidil Eestit.
Tema valitsusajal kaotati surmanuhtlus ning paranesid tunduvalt Prantsusmaa suhted Saksamaaga, osalt tänu isiklikele headele suhetele liidukantsler Helmut Kohliga.

Jacques Chirac

Jacques Chirac valiti gollistide partei UMP kandidaadina ametisse 1995. aastal napi eduga sotsiaaldemokraadi Lionel Jospini ees ja uuesti 2002. aastal, saavutades läbi aegade suurima valimisvõidu Prantsusmaa presidendi valimiste teises voorus Jean-Marie Le Peni üle. Viimane ametiaeg kestis 2007. aastani. Ta oli Pierre Messmeri valitsuses Prantsusmaa põllumajandusminister 1972–1973 ja siseminister 1974. Ta oli gollistide partei UMP peasekretär 1974–1975 ja esimees alates 1976, peaminister 1974–1976 ja 1986–1988, Pariisi linnapea 1977–1995 ( ajutiselt samal ajal ka peaminister) ja Europarlamendi saadik 1979–1980.
2003. aastal sarjas ta endisi idabloki riike nende toetuse pärast USA sissetungile Iraaki. 11. märtsil 2007 teatas ta, et loobub presidendivalimistel osalemisest ja lõpetab oma 40 aastat kestnud karjääri Prantsuse tipp-poliitikas.
Nicolas Sarkozy
Ta oli 16. maist 2007 kuni 15. maini 2012 Prantsusmaa president ja ametikohajärgselt ühtlasi Andorra kaasvürst. Ta oli Prantsusmaa siseminister alates 2. juunist 2005 kuni 26. märtsini 2007. Ta oli konservatiivse erakonna UMP kandidaat 2007. aasta presidendivalimistel, millest väljus võitjana. Ta võitis valimiste 21.–22. aprillil toimunud esimese vooru 31,18%-ga häältest Ségoléne Royali (25,87%) ees. Nemad kahekesi pääsesid 5.–6. mail toimunud teise vooru, kus Sarkozy kogus 53,06% häältest. Presidendina oli tema üks esimesi otsuseid iseenese palga tõstmine 101 tuhandelt eurolt aastas 240 tuhandele eurole. 2012. presidendivalimistel pääses Sarkozy teise vooru, kus ta vastaskandidaadiks oli François Hollande . Hollande kogus 52% häältest ja Sarkozy 48%.[2]
Ta on kogunud populaarsust tänu tugevale karismale ja kõva käe poliitikale võitluses kuritegevusega. Majanduses on ta uusliberalismi toetaja. Nicolas Sarkozy on hariduselt jurist . Ta oli Neuilly-sur-Seine'i linnapea 1983. aastast. 1988 valiti ta Rahvuskogusse. 1993–1995 oli ta minister Édouard Balladuri valitsuses. 2002–2004 oli ta siseminister Jean-Pierre Raffarini valitsuses.
Francois Hollande
Ta on Sotsialistliku Partei liige.
Hollande oli 1997–2008 Prantsuse Sotsialistliku Partei esimene sekretär. 2008 teatas Hollande, et ei kandideeri enam Sotsialistliku Partei esimeseks sekretäriks tagasi. Ta on olnud Europarlamendi liige. 2012. aasta presidendivalimistel pääses Hollande teise vooru, kus ta vastaskandidaadiks oli Nicolas Sarkozy. Hollande kogus 52% häältest ja Sarkozy 48%.
Tema isa oli otorinolarüngoloog ja ema sotsiaaltöötaja. Ta elas koos Ségolène Royaliga ja neil on neli last: Thomas (sündinud 1984), Clémence (1985), Julien (1987) ja Flora (1993). Nad ei abiellunud omavahel ega sõlminud ka tsiviilpartnerlust, mis Prantsusmaal on võimalik kahe täiskasvanu vahel soost olenemata. 2007 kolisid nad lahku. 2010. aastal avalikustas ta oma suhte Valérie Trierweileriga.
Tänapäeva Prantsusmaa
Vaabariigi presidendil on täita oluline poliitiline roll. Tema on ministrite nõukogu ( kabinet ) kohtumistel eesistujaks ning tal lasub üldine vastutus välis- ja kaitsepoliitika võtmevaldkondades. Riigi igapäevaküsimuste lahendamine on peaministri kätes. President valitakse rahvahääletusel viieks aastaks. Parlament jaguneb iga viie aasta järel otsestel valimistel valitavaks rahvusassambleeks ja valijameeste poolt valitavaks senatiks.
Prantsusmaa on arenenud tööstusriik, millel on ka tõhus põllumajandus. Peamised majandusvaldkonnad on autotööstus, kosmose- ja infotehnoloogia , elektroonika, keemia-, ravimi-, ja moetööstus.
Mitmed meie maailmajao mõjukaimad kirjanikud ja mõtlejad on prantslased – Descartes ja Pascal 17. sajandil, Rousseau ja Voltaire 18.ndal, Balzac, Baudelaire ja Flaubert 19.ndal. ning Sartre ja Camus 20. sajandil. Kahe viimase sajandi tuntuimad prantsuse kunstnikud on Renoir, Monet , Cezanne, Gauguin , Matisse ja Braque .
Prantsuse köök on üks paremaid Euroopas – kokandus ja toidu nautimine on osa prantsuse kultuurist ja elustiilist.
Kokkuvõte
Käsitletud periood Prantsusmaal oli äärmiselt segane ja konfliktirohke. Oli palju ülestõuse ja mässe nii Prantsusmaal kui ka koloniaalmaades. Võim vahetus tihti ning püüti kõigest väest edendada majandust. Üks tähtsamaid isikuid sel perioodil Prantsusmaa ajaloos oli Charles de Gaulle, kes lahendas mitmeid sõjalisi konflikte ja aitas kaasa koloniaalmaade iseseisvumisele.
Kasutatud materjalid:
http://en.wikipedia.org/wiki/France_in_the_twentieth_century
http://en.wikipedia.org/wiki/French_Fifth_Republic
http://en.wikipedia.org/wiki/French_Fourth_Republic
http://www.spartacus.schoolnet.co.uk/2WWdegaulle.ht m
http://listverse.com/2012/04/21/7-french-military-victories-of-the-20th-century/
http://imagecache6.allposters.com/LRG//37/3791/JGCIF00Z.jpg
http://fr.wikipedia.org/wiki/Charles_de_Gaulle
http://europa.eu/about-eu/countries/member-countries/france/index_et.ht m
Charles Williams „Charles de Gaulle“, Varrak , Tallinn 2003