Charles De Gaulle - referaat (1)

Referaat
Charles de Gaulle
Narva Eesti Gümnaasium
9.kl
Silver Peuša
2007/08 õ.a
Charles André Joseph Marie de Gaulle
Sündis : 1890.a 22.november
Suri : 1970.a 9.november
Sünnikoht : Lille (Prantsusmaa)
Oli Prantsusmaa sõjaväelane ja riigimees , kes sündis patriootlikus ja katoliiklikus perekonnas.
Tema tähelend algas Teise maailmasõja puhkemisega , mil Saksamaa tuli Prantsusmaale kallale.
Charles de Gaulle( kolonel ) juhatas siis 4.soomusdiviisi , mis paiknes Maginot’i liinil , kuna
Sakslaste esialgne plaan oli rünnata läbi Hollandi ja Belgia , siis oli 4.soomusidiviis esialgu tegevuseta.
Esimest korda astus de Gaulle lahingusse alles 1940.aasta mais.Pärast seda kutsuti de Gaulle sõja-
ministri asetäitjaks. 17.juunil 1940 , kui oli ilmselge et Prantsusmaa sai lüüa , põgenes de Gaulle
lennukiga Inglismaale , kus ta rajas 18.juunil vastupanuorganisatsiooni eksiilis , mille nimi oli Vaba
Prantsusmaa.Mõne aja pärast vandusid sellele truudust mõningad endised Prantsusmaa kolooniad
Aafrikas , kui suur osa Prantsusmaa asumaadest jäi endiselt Vichy võimu alla. Kui Prantsusmaa oli
sakslaste poolt okupeeritud , toetas de Gaulle Prantsusmaa vastupanuliikumist ja esines tihti raadios,
tänu selle saavutas de Gaulle Prantsusmaa rahva hulgas tuntuse ja poolehoiu.Kui Suurbritannia
vabastas Prantsusmaa 1944.a valiti de Gaulle ajutise valitsuse juhiks ning pärast seda ka korduvalt
Prantsusmaa presidendiks.
Charles de Gaulle sünd
19.sajandil oli kombeks , et Lille’i elanike tütred tulid sünnitama oma vanematekoju , ning Jeanne de Gaulle , neupõlvenimega Maillot-Delannoy , pidas sellest tradistsioonist kinni. Ta oli teinud samuti juba kahe eelneva lapse puhul , millest üks oli poiss ja teine tüdruk. Jeanne polnud selline , kes tahaks traditsioonidele vastu astuda.Seetõttu sündis kolmas laps , poiss , 22.novembril 1890 varahommikul kella nelja ja kolme vahel tema vanematekodus , Lille’i vanalinnas asuvas mitte väga rikkas majas .
Laps ristiti järgmisel hommikul barokses Püha Andrease kirikus , mis oli kohalik kihelkonnakirik.Lapse nimeks pandi Charles Andre Joseph Marie ning tema ristivanemad olid Lucie Maillot ja Gustave de Corbie.
Perekonna traditsioon oli täidetud ning nüüd võisid Jeanne ja tema abikaasa Henri naasuda tagasi oma koju Pariisi.Nende arvates polnud see tühine rituaal. Nii de Gaulle’id kui ka Maillot’d olid pärit Lille’ist või Põhja-Prantsusmaa lauskmaalt , mille pealinnaks oli Lille.Henri ja Jeanne olid esimese astme sugulased ning kahe perekonna kokkukuuluvus ja Põhja-Prantsusmaa mõju nende lapse kasvatamisel olid tähtsal kohal.
Isa pool kuulusid de Gaulle’id väikeaadlite hulka.Üks nende esivanematest oli sõdinud Agincourt’is ja teine oli 18.saj alguses olnud Pariisi parlamendi spiiker .Kolmas jäi jalgu revolutsioonile , kui tal õnnestus pääseda giljotiinist ning ta teenis pärast seda silmapaistval kohal Napoleoni armees .Nagu väikeaadlitele kohane , paistis perekond silma süütute veidrustega. Charles’i vanaisa Julien- Philippe oli geograaf , kes avaldas 1841.aastal raamatu.Vanaema Josephine kirjutas tolleaegsete inglise kirjanike stiilis romaane.Kaks onu , Charles ja Jules , olid asjatundjad kitsates valdkondades , üks neist bretooni kirjanduses ja teine putukateaduses.
Maja , kus sündis de Gaulle.
Charles de Gaulle sõjaväeteenistus
Charles de Gaulle astus 1909 aasta oktoobris 33.jalaväerügemendi koosseisu.Rügemendi kasarmud asusid Põhja-Prantsusmaal Arrasis , poolel teel Lille’st Pariisi , seal oma noorpõlvekodu ja sünnikoha vahel andis noormees vandetõotuse ning veetis esimese aasta sõjaväes.
See oli tema jaoks lausa kohutav aasta.Häbelik , intelligente ning kuus jalga ja viis tolli pikk Charles oli kaasteenijate rõvetsemise märklauaks.Nad koguaeg narrisid ja kiusasid teda , muutes tema elu põrguks.Nad õpetasid talle roppu keelt.
Toimusid kiirmarsid , paradid , ülevaatused , õppused jne. Kuigi de Gaulle ülendati 1910.aasta aprillis kapraliks , ei jõudnud ta seersandi auasteni nagu enamik kadettidest – see tuli ilmselt oskamatusest varjata oma põlgust protsessi vastu.Aasta möödus aeglaselt , kuid lõpuks sai otsa.Oktoobris oli riviteenistus läbi ja tulevane kindral oli ülimalt rõõmus , et ta sellest vabanes.
Nüüd oli Charles de Gaulle jõudnud oma karjääri esimese verstapostini , milles oli Ecole Speciale Militaire , kus õpetati kõik Prantsusmaa vanemohvitserid.Selle koolihoone oli lasknud ehitada Versailles ’ palee kõrvale ametlik Louis XIV armukene madame de Maintenon.
Sellesse süngevõitu asutusse astuski kadett Charles de Gaulle läbi paduvihma 14.otkoobril 1910.aastal.Charles vist arvas , et on jõudnud seitsmendasse taevasse , kui narrimine ja kiusamine ei lõppenud ka Saint-Cyris.Kadetile iseloomulik kiilakas pea rõhutas tema näojooni – nina ja kõrvad tungisid veelgi rohkem esile.Teda kutsuti ,,spargliks’’ ja ,,isakalkuniks’’.
Saint-Cyris oli hommikusöök kell 6. Seejärel õpiti kuni kella 7 , ning siis tuli kaks tundi võimlemist, vehklemist ja ratsutamist.Siis jälle õppimine kuni keskpäevani , lõuna , sõjalised ained kuni 16.30 ja üldained 19.30.Pärast õhtusööki oli vaba aeg kuni loenduseni kell 9 ning kell 10 kõik heitsid magama.Päev oli väga tihe.
Ecole Militaire in Paris
Charles de Gaulle sõjaväeteenistuse jätk
Esimesel kooliaastal selles koolis ei olnud Charles’il eriti võimalust puhata ja meelt lahutada.Ta tegi koos oma kaasõpilastega pikki jalutuskäike ning nad vestlesid strateegiast , armee edasisest arengust ning uuest sõjast Saksamaaga Alsance-Lorraine’i pärast.Ainult nädala viimasel päeval oli Charles’il võimalus koolist pääseda ning sai veeta ühe päeva oma vanematega Pariisis.Ükskord otsustas ta oma vanemate üle natuke nalja visata.Nende koju edastati teade , et peagi saabub külla üks kõrgem ohvitser.Vanemad valmistasid end kohaselt ette.Kindalks märatud ajal koputati uksele.Majja saadeti visiitkaart , et kas ‚,kindralil Faidherbe’l’’ oleks võimalust siseneda.
Muidugi oli see kõigest noorukivemp.,,Faidherbe’’ oli tegelikult Charles de Gaulle.Kuid see , et Charles oli esinenud just Faidherbe’ina , näitas mitte ainult seda , et ta imetles seda Põhja-Aafrika kangelast , vaid ka seda , et tal oli meeles aurupaat , mis oli koos Marchand’iga läbi Aafrika Fašodasse rännanud.
Esimese aasta lõpus , kui õpilased olid ametlikult kadetideks saanud ning neid hakati omadeks pidama , läks elu natuke kergemaks. 1911.aasta juulis viidi Charles de Gaulle koos oma kaaslastega üle ,,Fezi klassi’’ , mis oli vist saanud oma nime Moroko pealinna järgi , mille Prantsusmaa oli samal aastal okupeerinud.Kõik jäi peaaegu samaks : tunniplaan , õppeained.Uus oli aga see , et nüüd võis ka Charles nooremate peale põlgikult ülalt alla vaadata , nagu see oli tavaks sellistes õppeasutustes.Etendati näidendeid ja tantsiti , on säilinud ka üks kutse ballile , mis pärineb aastast 1912.
De Gaulle lahkus Sain-Cyrist 1912.aasta septembris nooremleitnandi auastme ja heade tulemustega kõigis ainetes , välja arvatud laskmine , ratsutamine ja vehklemine.Ta oli väga halb laskja , kuid paistis silma oma moraalse tugevuse ja väsimatu vastupidavusega välipraktikal.Tema lõpu hinded ei olnud hiilgavad , kuid piisavalt head , et tal oleks võimalik valida , mis rügementi ta määratakse.Põhja-Prantsusmaal kasvanuna otsustas ta vaatamata sellele , et tal polnud sellest kohas kuigi head mälestused , lasta end saata ohvitseriks 33-ndasse jalaväerügementi , kus oli varem sõdurina teeninud ja mis paiknes endiselt Arrasis.
de Gaulle ausammas Pariisis.
Charles de Gaulle ja Philippe Petain
Charles’i peamiseks põhjuseks minna tagasi Arrasisse ei olnud see , et ta oli seotund selle paigaga , vaid see , et seal õpetas tolleaegse kõrgema sõjakooli Ecole Superieure de Guerre’i endine instruktor Philippe Petain , kes oli pärit Pikardia talupojaperest ja polnud mingi aristokraat .Silmapaistev instruktor sai tuntuks väejuhatuse vaadetele risti vastu käiva veendumusega , et kaasaegses sõjas ei ole sugugi tähtis initsiatiivi haaramine rünnakul , vaid võimalikult suure tulejõu koondamine ühte punkti.Samuti ei näidanud ta erilist lugupidamist armees valitsevate üldiste põhimõtete vastu; ministeeriumiametniku pärimisele , kui paljud tema ohvitserid missal käivad , vastas ta : ,,Ma istun kirikus alati esimeses reas ja ei ole harjunud selja taha vaatama.’’
Petain oli 56 aastane , küllalt vana sõjaväeteenistuseks ning oleks pidanud varsti oma karjääri lõpetama.Ent ta oli alles tulvil energiat; tal olid läbitungiva pilguga silmad , tema väheses juuksed olid lühikeseks pöetud ning võis arvata kuulujuttude põhjal , et ta oli naiste hulgas ikka veel suur menu.Ta tarvitses uut nooremleitnanti kasarmus napisõnanaliselt , öeldes ainult ,,tere tulemast armeesse.’’
Armees viidi igal aastal läbi nn manöövreid.Neis oli raske näha teist mõtet kui noortele meestele tuli anda tegevust.Mingist salastatusest polnud seejuures juttugi; ainus kannatanu 1913.a manöövritel oli Saksa sõjaväetašee kolonel von Winterfeld , kelle auto teel sündmuspaigale teelt välja sõitis.
Petaini lahkumisega 1913.a halvenes 33.rügemendi juhtimine , kuid sama aasta septembris leitnandiks ülendatud de Gaulle’i hinge oli komandör jälje jätnud.Petain ise tundis , et tema karjäär on lõpule jõudmas , sest ta oli ülemjuhatusel ammu pinnuks silmas.
De Gaulle oli oma komandörist vaimustusest - ,,Petain on suur mees’’ kuulutas ta, kuid miks ta ise Petainile meeldis jäi arusaamatuks , võibolla oli asi selles , et nendel oli sarnane vaade asjadele , võibolla see , et nad olid mõlemad Põhja-Prantsusmaalt või mõlemad on saanud katoliikliku hariduse.Niipalju , kui on teade siis 1913-1921 mehed ei kohtunud , kuid pärast 8 aastast vahet , Petain , kes oli saanud Prantsusmaa marssaliks , aitas kaasa de Gaulle kärjäärile , mis viitab sellele , et 1913.a olid nad palju lähedasemad kui ajaloolased seni on arvanud.
Philippe Petain
Charles de Gaulle esimesed sammud valitsuses
27.augustil 1944 kirjutas de Gaulle oma naisele: ,, Ma olen sõjaministeeriumis Saint-Dominique tänaval.Kuid see on kõigest ajutine peatuspaik.Kui sa tuled , üürime aiaga maja Boulogne’i metsa kandis ja oma büroo sean ma sisse mujal.’’ Kindral väljendas kindlat usku , et temast on saanud inimene , kes on vajalik riigi tulevikule.Alates 1940.aastast oli tema peamiseks sihiks saanud – alistamatu Prantsusmaa au hoidmine ja häbistava relvarahu vaidlustamine.Kogu selle aja oli olnud oht , et ta ei tule sellega toime või ta tõugatakse kõrvale.Viimaks oli see oht kõrvaldatud.Temast pidi vaidlemata saama Prantsusmaa juht.
Sellisel juhul oleks seisnud ees kolm esmatähtsusega ülesannet.Estieks tuli pärast nelja aastat kestnud okupatsiooni ja vabastamisega kaasnenud vältimatut segadust paika panna toimiv valitsus; teiseks tuli lõpetada sõda ing võita Prantsusmaale kätte positsioon , mida too kui ajalooline suurriik de Gaulle’i arvates vääris; ning kolmandaks ja ühtlasi ka viimaseks ülesandeks tuli luua majanduslik infrastrukuut , mis oleks aluseks sõjajärgsele õitsengule.
Esimene ja kolmas ülesanne olid rahuaja prioriteedid ning peab ütlema , et kindral de Gaulle’il polnud tema sõjaaegsetele saavutustele vaatamata mingeid kogemusi rahu tingimustes valitseda .Ta oli ainult paar päeva minister olnud.Tal polnud mingeid küsimusi ege arvamusi selle vastu , mis puudutasid majandust ja sotsiaalhoolekannet , millega valitsus peaks tegelema.Nüüd seisis ta kõige selle ees ning ei teadnudki täpselt , millest alustada.
Probleemid , millega de Gaulle 1944.a augustis kokku puutus , olid heidutavad.Sõda alles käis ning see osa Prantsusmaast , mis nüüd vaba oli , hakkas toibuma neli aastat kestnud okupatsioonist.De Gaulle oli kõigest ajutine valitsuse juht ning kõige mõjukamad liitlased – Suurbritannia , USA jt. Ei tunnustanud teda isegi sellena.Polnud mingit põhiseadust , mille aluselt võiks tegutseda , ega ka poliitilist programmi , sest seni olik kõik tema püüdlused suunatud riigi vabastamisele vaenlaste poolt.
Charles de Gaulle töö presidendina
De Gaulle’il ei olnud kerge pöörduda liitlaste poole ning paluda abi riigisiseste probleemide lahendamiseks.Ta polnud seda varem kunagi teinud , vastupidi , ta oli üritanud neid prantslaste asjadest eemale hoida.Pole üllatav , et de Gaulle ei maininud seda oma mälestustes.Ent tema võim oli nii habras ja hirm riigipöörde ees oli kohutavalt suur , seega tuli tal oma uhkusest üle saada.
Seejuures oli tal veidi õnne.Päev pärast Jumalaema kirikus toimunud pidulikku teenistust , pühapäeval , 27.augustil 1944 , saabus Pariisi kindral Eisenhower .,,Ma läksin viivitamatult de Gaulle’i juurde ning tegin seda meelega , et tunnustada teda Prantsusmaa ajutiseks presidendiks,’’ ütles ta pärast sõda.De Gaulle palus võimu kindlustamiseks Pariisis kahe Ameerika diviisi ja mundreid neile Resistance ’i võitlejatele , kes pidi tulema Prantsuse armeesse.Eisenhower märkis pilkavalt , et see oli eseimene kord , kui de Gaulle palus oma positsiooni kindlustamiseks abiväge ja seda veel Prantsusmaa pinnal.Kuid Eisenhower mõistis de Gaulle probleemi.
Kui liitlaste abi oli tagatud , asus Charles tegutsema.Juba järgmisel hommikul kutsus ta oma büroosse Resistance’i sõjalise juhtkonna.Kindral lasi ohvitserid ooteruumi üles rivistada ja eemaldas kõik ohvitserid kes ütlesid , et nende elukutse ei ole sõjaväelane , kuid neid kes pidas oma elukutseks teist ametit oli liialt palju.Üks tema abilistest lahkudes ütles : ,,Ma teadsin et inimesed on tänamatud , kuid et tänamatus võib olla nii suur.’’ See oli vist esimene kord , kui kindral kõik oma psühholoogilise arsenali käiku lasi.
Õhtul oli Rahvusnõukogu poliitiliste liidrite kord.Neile öeldi et FFI ise armee koosseisu liita.De Gaulle’ile vaieldi vastu , et siis langeb meeste võitlusmoraal , kui see oli asjatu .Charles lihtsalt ei tahtnud kuulata mingisuguseid vastuväiteid.
Sellega lõppes see raske päev , kuid suuri raskusi oli ka järgmises päevas.
Eisenhower
Järgmine päev de Gaulle elust ja muudki
Vaidlused jätkusid ka järgmisel hommikul.Selleks ajaks olid Eisenhoweri lubatud Ameerika diviisid juba paraadsammul läbi Pariisi marssinud ja de Gaulle oli neid tribüünilt kinralt Bradleyga tervitanud.Resistance’i juhid said aru et mäng on läbi.Nad ei olnud suutelised võitlema üheaegselt de Gaulle’iga ning armeega.
Ameeriklaste silmnähtavale toetusele vaatamata tuli de Gaulle’il anda ära mõned kohas Rahvusnõukogu riismetele.Ta ei saanud neid mängust täiesti välja jätta , sest see oleks toonud halvad suhted Kommunistiliku parteiga ning selles poleks ta vaatamata sellele asjaolule,et Eisenhower oli tema poolt , võibolla peale jäänud, ilma et ta riiki kodusõtta oleks tõuganud.
Järgmiseks de Gaulle tähtsaks sammuks oli ajutise valitsuse moodustamine.Nagu de Gaulle’i märkmetest oli näha polnud see üldse lihtne.Ta tahtis sellist Ministrite Nõukogu , mis väljendas vastuvaidlematult tema seisukohti.Ent tal oli piisavalt mõistust , et vaadata ka teisi huvigruppe , mida tuli lepitada ja millest kõige tähtsam oli muidugi kommunistlik partei.
Valitsuse koosseis tehti teatavaks 5.septembril 1944.aastal , kuid ministrite täielik nimekiri kinnitati alles 9.septembril.Kabineti lõplik koosseis oli vist kõige rahuldavam , mida antud tingimustes oli võimalik kokku ajada.Bidault’e usaldati välisministeeriumi juhtimine.Valitsusse kaasati veel kolm väga aktiivset liiget.Pierre Mendes - France võttis oma hoole alla finatsid .Ülejäänud liikmeid – neid oli kolm olid ustavad pareide esindajad.Võib arvata , et Prantsusmaa kokkuhoidmiseks piisab nendest ministritest , kuid nii ei arvanud de Gaulle.Nagu tol ajal märgiti , oli tegelikult tegemist läbinähtava ja vanamoelise poliitilise sepitsusega.Ilma seda mõistmata oli de Gaulle poliitikud mitte üksnes läbi tagaukse sisse lasknud , vaid ka andnud neile tähtsa koha Prantsusmaa tulevikus.
Kui uus valitsus oli kokku ajatud , oli Charles’il aeg määrata üldine poliitiline kurss ja selgitada oma seisukohti 3 tähtsas küsimuses , mis puudutasid Prantsusmaa edasist arengut majanduses , Prantsusmaa kohta maailmas ning valitsuse võimu.
Charles de Gaulle marssimas oma sõjaväe juures.
Viimased de Gaulle otsused valitsuses ning viimased eluaastad
De Gaulle ajas ikka asju Inglismaaga , kui talle said saatuslikuks kodused probleemid.Pärast 1968.a ebaõnnestumist ja Pompidou väljakutset oli ta nõudnud referndumi korraldamist ning ei jätnud seda mõtet.Tuli ainult otsustada , mis võiks rahvalt küsida.
Küsimused pidid vist puudutama ,,osalemise’’ plaani , aga keegi ei olnud kindel , mis see endast kujutab.1968.a märtsis peetud kõnes oli de Gaulle kuulutanud , et ,,osalemine’’ tähendab võimu üleandmist regioonidele ning selles peitubki Prantsusmaa tulevane jõud , kui pressikonverentsil 9.sept samal aastal ütles ta , et ,,osalemine’’ tähendab tegelikult keskted kapitalismi ja sotsialismi vahel.Desembris rääkis üks ministritest ,,osalemisest’’ kui institutsioonidega piirdumisest.Raske oli sellest kõigest midagi välja lugeda.
De Gaulle tahtis reformida senatit , kuid senati liikmed olid selle vastu.De Gaulle’le ei tähendanud see kõik midagi.Referndum on tema oluline vahend , mis tagab otsese suhte prantsuse rahvaga.
De Gaulle oli valinud kursi , mis saatis Prantsusmaad hukatusse. 27.aprillile määrati referendum , mis ühendab kahte küsimust : senatireformi ning tööliste osaluse.Peaaegu kõik ministrid püüdsid veenda de Gaulle’i oma otsust muutma , kui ta ei lasknud et kõigutada.Asi ei olnud ainult tema uhkuses , vaid ka selles , et ta ei teadnud täpselt , kas prantsuse rahvas tahab , et ta jääks võimule või lahkuks , ta oli valmis igaks asjaks.
Pühapäeval , 27.aprillil 1969 aastal langetas Prantsusmaa oma otsuse.Kella kümneks õhtul oli 53% prantslastest hääletanud referendumi vastu ning 47% poolt.Sellega oli kõik lõppenud. Umbes keskööl andis de Gaulle avalduse , et ta taganeb presidendi postist ning seekord alatiseks.
Charles de Gaulle vanana.
Charles de Gaulle surm
Surm taba Charles de Gaulle 9.novembril 1970.aastal.Tema pikk elu , mis algas vanavanemate majas Lille’is , lõppes ligikaudu 80 aasta pärast , õhtupoolikul , kodus Colombey-les- Deux -Eglises’is.
Ent de Gaulle’il ei antud rahus puhata , sest nagu oligi arvata , oli tema surm tähtis poliitiline sündmus.Sellest pidi osa saama ka võimud koos president Pompidouga eesotsas.Esialgu ei teatatud juhtunust , et perekonnaliikmed saaksid La Boisserisse viimset austust avaldama koguneda.Järgmisel hommil oli selge , et uudis on liialt tähtis , et seda enda teada jätta.Mõisteti ka seda , et see , kes sellest 1-na teatab , lõikab poliitilist profiiti.
Pompidou tahtis juhtunust ise teatada ning lugeda ette de Gaulle’i juhtnöörid matuste korraldamise suhtes , mis pärinesid aastast 1952.Perekond aga tahtis ise avaldada testamendi.Oli väga palju vaidlusi , kui Pompidou jäi peale. 10.novembril kell 10.45 andis Agence France-Presse edasi lühiteate , et de Gaulle on surnud.
Kindrali surmast teatanud ning rahvusliku leina välja kuulutades oli uuest riigipeast saanud de Gaulle’i täieõiguslik järglane.
Ennenägematu vaidlus , mis tekkis pärast de Gaulle’i surma on kajanud veel mitmete aastate taha ning keegi ei osanud arvata , kuidas tema elu tuleks hinnata.
Ta maeti Colombey surnuaiale oma tütre Anne’i kõrvale , nagu ta oli soovinud – viies kaasa oma erakordse isiksue mõistatuse.
de Gaulle matmispaik , maetud koos oma tütre ja naisega.
Info :
C. Williams ,,Charles de Gaulle – inimene ja ajalugu’’ lk.25 , 26 , 44 , 45 , 436 , 444
Vähesel määral infot :
Ajaloo õpik ning http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_de_Gaulle
Pildid :
http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_de_Gaulle