Lammaste pidamistehnoloogia Dots. Peep Piirsalu, EMÜ Fotod: Peep Piirsalu Tüüpilised pidamistehnoloogiad lammaste pidamisel Eestis 1. Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal 2. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega) 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine väljas, teravilja ja mineraalide söötmine laudas, kergehitises Talvisel laudaperioodil peetakse lambaid rühmasulgudes sügavallapanul Talvise laudaspidamise puhul võivad lambad pääseda laudast vabalt jalutusalale, kus toimub ka
Kutsehariduskeskus 2012 Lambakasvatus Nimi Sissejuhatus Lambakasvatus on kodustatud lamba kasvatamine ja tõuaretus ning loomakasvatuse alamkatego-oria. Lambakasvatus põhineb liha- või villalammaste kasvatamisel. Samuti kasvatatakse lambaid piima saamiseks või teistele talunikele müümiseks. Loomade pidamine Varjupaik ja keskkond Lambaid peetakse karjadena koplites või laudas. Külmades tingimustes võivad lambad vajada varjupaika, kui nad on värskelt pügatud või poeginud. Eelkõige värskelt pügatud lambatalled võivad olla väga vastuvõtlikud märjale ja tuulisele ilmale ja võivad kergesti haigestuda. Tervishoid Lambad, eelkõige kinnise pidamise puhul, vaktsineeritakse siis, kui nad on vastsündinud talled. Talled saavad oma esimesed antikehad ematernespiima kaudu elu esimestel tundidel ja siis lisavaktsiini kaudu iga kuue nädala järel kolme kuu jooksul ja seejärel lisaannus iga kuue kuu tagant. Vesi, toit ja õhk
heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 ?m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on
5 EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas. Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30...33 m). Pea ja jalad on kaetud valge villaga. Uttede kehamass on keskmiselt 60...70 kg, järadel 85..
poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede
Lambad on võrreldes kitsede ja ka veistega paremad mägikarjamaade, kõnnumaade ja teiste looduslike karjamaade (rannakarjamaad, puisniidud) kasutajad Lammastele talviseks söötmiseks sobivad rohusöötadena nii silo, hein kui põhk, teraviljadena kaer, oder Juurviljad on head mahlakad söödad, aga nende kasvatamine raske ja seepärast kasutamine piiratud Poegimisaegne töökorraldus Olenemata sellest, kas lambad poegivad laudas või väljas, tuleb poeginud utt peale poegimist eraldada koos oma tallega individuaalsulgu 1-2 päevaks Siis võetakse kõik talled oma ema poolt omaks, tekib ute ja talle vaheline side ning tall saab paremad tingimused ternespiima imemiseks Vajalik ööpäevaringne loomade jälgimine: seepärast peaks püüdma poegimise kestvust vähendada, näiteks enne paaritust lasta uttede sekka 1-2 nädalaks paaritusvõimetud jäärad, kes panevad uted indlema
Kuigi metssiga võib paarituda läbi aasta, sünnitab ta tavaliselt kevadel, sest peamine jooksuaeg jääb sügisesse. Kui karja külastab piirkonna tugevaim kult, siis hakkavad kõik emised üheaegselt indlema. Nii saab kult ühe ööpäeva jooksul panna aluse terve karja järelkasvule. Poegima minnakse karjast eraldi. Kesikud ehk noored metssead jäävad selleks ajaks omapead. Umbes kahe nädala pärast saadakse jälle perega kokku. Taaskohtumisrõõm on suur. Poeginud emised tutvustavad kiledate põrsaruiete saatel karjale uusi nägusid. Siin saad pesaga lähemalt tutvuda ja soovi korral ka sisse ronida. Kui näed metsas sea poegimispesa, siis lahku kiirelt ja vaikselt, sest inimese kohalviibimine häirib pesaelu ja emis on poegimisajal valmis ohuallikat ründama. Pisipere (kangast pesa juurde tuleb piirde taha ,,päris pesa" kus on ka põrsas sees) Esimese nädala jooksul põrsad oma kärssa pesast välja ei pista. Kuid juba kahe
valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana. 3.Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga
· Mida vanem loom ja rohkem liikunud (tööd teinud), seda vintskem on ka liha. Veiseliha liigitus: · Piimavasikaliha (14päeva kuni 4 nädalat). Tailiha valkjas kuni heleroosa, rasvkude valge või roosakas. · Vasikaliha (1 kuni 6 kuud) tailiha roosa või punakasroosa, rasvkude võrdlemisi hele. · Mullikaliha (noorloom) (6 kuud kuni 2 aastat) tailiha helepunane, rasvkude helekollane · Noorlehmaliha (2-3 aastat, üks kord poeginud lehm) tailiha punane, rasvkude keskmiselt kollane · Täiskasvanud lehma liha (üle 3 aasta) tailiha tumepunane, rasvkude tumekollane · Härjaliha (igas vanuses) tailiha punane, tumepunane, rasvkude tumekollane. Sealiha liigitus · Põrsaliha (kaaluga kuni 20 kg) tailiha heleroosa värvusega, pehme konsistentsiga, peenekiuline ja mahlakas. Rasvkude valge · Kesikuliha (kaaluga 20-50kg) Liha omadused sarnased põrsalihale. Tailiha heleroosa
lihalambatõug. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti tumedapealiste uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 talle poeginud ute kohta. Kõikide eesti tumedapealiste karjade keskmisena oli talledel 100 päeva kehamass 24,2 kg, mis oli ligikaudu 1 kg võrra madalam kui eesti valgepealiste lammaste tõukarjades. 3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat, kui alustati
lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana. Tabel. 6. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007.a. Näitaja Ühik Eesti Eesti valgepealine
Rotid leidsid selle kohe üles ja hakkasid sööma. · Kui koera organismis tekitada vee puudujääk, siis joob ta harilikult ainult niipalju, kui palju vajab tekkinud puudujäägi katmiseks. See näitab, et joodud vee hulka ei reguleerita ainult suu ja kurgu kuivusega, vaid sellega, kui plaju organism vett vajab. · Emakoerte ja kasside püüd poegi pessa tagasi tuua on tingitud peamiselt sellest, et hiljuti poeginud loom vajab poegade juuresolekut kõigepealt selleks, et vabaneda liigsest piimast, mis on piimanäärmetes. Lommade ühingud · Sipelgad. · Tarumesilased. Liikmete koguarv võib ulatuda 70 000-ni, koosneb kolme liiki isenditest. Mesilaste "tants" mesilaste tantsu tähendus on selgunud alles kaasajal. Nagu näitab mesilaste vaatlemine klaastarus, sooritab tööline, kes on leidnus eriti rikkaliku mesineste allika, pärast
TEGELASED Lamon- mõisa kitsekarjus, Daphini ''kasuisa'' Myrtale- mõisa kitsekarjuse naine Daphnis- kitsekarjuse leitud poeglaps karjamaalt, keda kits toitis Chloe- lambakarjuse leitud tütarlaps, keda toitis äsja poeginud lammas. Heledajuukseline, vasikate silmadega Dryas- lambakarjus, Chloe ''kasuisa'' Napes- lambakarjuse naine Dorkon- veisekarjus, Chloesse armunud, Daphinsit august välja aitanud, karuse lõuaga, valge ihuga nagu rõõskpiim, juuksed heledad nagu suvine Eros- jumal, noor, ilus ja tiivuline KOKKUVÕTE Daphnis leiti karjamaalt tänu kitsele, keda Lamon järgis. Daphinsil oli leituna seljas ja kaasas purpurpunane mähis, kinniseks kuldsõlg ja elevandiluuga pistoda lamas ta kõrval
hallimateks. Kihnu maalambaid ei ole tõuna tunnustatud. EESTI LAMBATÕUGUDE JÕUDLUS Tehakse jõudluskontrolli. Jõudluskontroll on loomade põlvnemise ja toodangu pidev jälgimine, fikseerimine. Jõudluskontrolli korraldab Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS). Pässu haldab Jõudluskontrollikeskus JKK. Jõudluskontrolli eesmärgiks on selliste näitajate määramine, mis on majanduslikult kõige tähtsamad: uttede poegimisandmed, tallede arv poeginud ute kohta, tallede sünnimassi, tallede 100 päeva mass. 100 päeva mass on looma kasvu iseloomustav näitaja. Jõudluskontrollis on andmed täielikud loomade põlvnemise kohta. Andmeid ei registreerita villa toodangu ja villa kvaliteedi kohta praegusel hetkel. Talle 100 päeva mass valgepealisel on mõnevõrra kõrgem kui tumedapealisel. Aretuskarjades hinnatakse lihassilma suurust ja rasva paksust need on andmed, mida jõudluskontrollis registreeritakse. TEISED EESTIS ARETATAVAD TÕUD
a) 0,3 m; b) 0,4 m; c) 0,5 m; d) 0,6 m b) 0,4 m 5. Kui palju saab lammaste karjatamisel ühel hektaril pidada uttesid (koos talledega) keskmise saagikusega kultuurkarjamaadel kogu karjatamisperioodi vältel? a) 4-5 utte hektaril; b) 6-7 utte hektaril; c) 8-10 utte hektaril; d) 12-14 utte hektaril c) 8-10 utte hektaril 6. Kas poegimisperioodil on vajalik uttede rühmasulgudes pidamisel eraldada poeginud utt koos tallega (talledega) individuaalsulgu? a) ja; b) ei a) ja 7. Kui palju peab 5 kg sünnimassiga tall saama oma emalt ternespiima esimesel elupäeval? a) ca 600 ml; b) ca 1000 ml; c) ca 1500 ml b) ca 1000 ml 8. Kas Eestis peetakse lambaid enamasti? a) restpõrandatel; b) sügavallapanul b) sügavallapanul 9. Kas eesti kliimatingimuste juures võib lambaid pidada ka aastaringselt väljas? a) ja; b) ei a) ja 10
30, 28, 26 päeva Kui siga kasutab 2kg kehamassi juurdekasvu kohta 6 kg jõusööta, siis milline on selle sea söödaväärindus? Kas emiste sigimistsükkel koosneb kolmest perioodist- tiinuse algperioodist, tiinuse lõppeperioodist ja imetamisperioodist? Õige Imetavaid emiseid peetakse? Individuaalsulus Kas hea söötmis-pidamistingimuste juures on võimalik saada ühelt emiselt kolm pesakonda aastas? Jah Sead saavutavad majandusliku varavalmivuse keskmiselt? 6-7 kuuga Kas on tarvis poeginud utt koos talle(dega) paigutada peale poegimist üksiksulgu? Jah Uttede kehamass on jõudluskontrolli järgi kõrgem...? Eesti tumedapealisel lambatõul Miks on vaja talledele manustada sünnijärgselt E-vitamiini ja seleeni? Et vältida tallede valgelihastõbe Milline peaks olema kvaliteetse liha saamiseks noorlammaste kehamass enne lihaks realiseerimist Eesti tingimustes? 40-45 kg Millisel loomaliigil kodustatud vorm puudub? Filipiini pühvel Mis on konditsioon? Toitumus
Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta.
Kahesuunaliste rühma kuuluvad ka eesti tumeda- ja eesti valgepealised lambad. Antud tõud on meie riigis küllaltgi laialt levinud, kuna lambad on ökonoomiliselt seisukohalt eelistatud. Levinud on lambaid kelle nuumamisel saadakse suurem taoamass ja tapasaagis. Määrava tähtsusega on lihakuse koefitsent. 2.1. Tumedapealised lihalambad Meie riigis on levinud eelkõige just tumedapealised lambad, nad on varavalmivad, heade lihavormidega. Viljakus on keskmiselt 1,5 talle poeginud ute kohta. Annavad suuremat villatoodangut, kui valge pealised ja on samuti poolpeenvilla. Jäärade keskmiseks kaaluks on umbes 95 kg ja uttedel 76 kg. Lammaste liha tootlikus on ühe söödaühiku kohta sama palju liha kui nuumveiselgi. Lambad annavad lisaks ka villa, seega tuleb liha tootmine odavam (tumedapealine lambatõug). Tumedapealise lammaste puhul tahetakse parandada just lihakehade kvaliteeti ja lihajõudlust
Ebasoovitav on järsk laktatsioonikõver. Sellistel lehmadel on laktatsiooni algul piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel. Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses (maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis- talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul. Laktatsioonikõvera kujud: ülemine (katkendlik joon)
toodanguid. Ebasoovitav on järsk laktatsioonikõver. Sellistel lehmadel on laktatsiooni algul piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel. Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses (maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis- talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul. Laktatsioonikõvera kujud: ülemine
sropsiri ja sropsiri ja eesti maalammaste ristandeid kutsuti kodanlikus Eestis sropsiri lammasteks Jõudlus, arvukus Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 Nm). Üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevrra madalama viljakuse ja jamedama villaga. Villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta Tõufarme 2005 27, 2007 24, lambaid 2005 2153 (57%), 2007 3611 (55%) 3. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926.a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000)
ühe lehma kohta, jõusööta ühe lehma kohta, koresööta ühe lehma kohta, haljassööta ühe lehma kohta jne.); b) lehmade geneetilist potentsiaali iseloomustavad näitajad ( eliit, rekordeliit, mustakirju tõugu lehmade osakaal karjas, punast tõugu lehmade osakaal karjas jne.); c) pidamistingimusi iseloomustavad näitajad; d) organisatsioonilised meetmed, on teada, et talvekuudel poeginud lehmade produktiivsus on sama söötmistaseme korral kõrgem kui suvekuudel poeginud lehmadel. Produktiivsust mõjutab õigeaegne seemendamine ja lehmade kinnijätmine. 2)piimatootmise tagapõhja näitajad - hindepunkt, toodangu müük 1 ha kohta. 3)tootmismahtu iseloomustavad näitajad- aasta keskmine lehmade arv. 4)spetsialiseerumise taset iseloomustavad näitajad - piimatootmise osakaal loomakasvatuse toodangust
· Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga. · Uttede kehamass on keskmiselt 6070 kg, jääradel 85 95 kg, villatoodang aastas 2,53,5 kg ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta. · Eesti tumedapealine - Sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi sropsiri ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted. · Kohalike, valge villaga eesti maalammaste ning sropsiri ja oksforddauni lammaste kasutamise tulemusena loodi tugeva tervise, hea söödakasutusega tumedapealised lambad. · 1958. a tunnistati eesti tumedapealiseks lambatõuks.
1. Söötmise taset iseloomustavad näitajad ( söötasid kooku söötühikutes ühe lehma kohta, jõusööta ühe lehma kohta, koresööta ühe lehma kohta, haljassööta ühe lehma kohta jne.)2. Lehmade geneetilist potentsiaali iseloomustavad näitajad ( eliit, rekordeliit,mustakirju tõugu lehmade osakaal karjas, punast tõugu lehmade osakaal karjas jne.)3. Pidamistingimusi iseloomustavad näitajad. 4. Organisstsioonilised meetmed.On teada, et talvekuudel poeginud lehmade produktiivsus on sama söötmistaseme korral kõrgem kui suvekuudel poeginud lehmadel.Produktiivsust mõjutab õigeaegne seemendamine ja lehmade kinnijätmine. 5. Üldised tootmistingimused (näiteks kogutoodang ühe ha põllumaa kohta, toodangu müük ühe ha kohta, ka mulla hindepunkt)6. Tootmismahtu iseloomustavad näitajad ( aasta keskmine lehmade arv, piima kogutoodang jne.) 7. Soetsialiseerimise taset iseloomustavad näitajad (loomakasvatuse osakaal
Farmides peetakse vasikaid eraldi vasika ruumis, rühmasulgudes või boksides, mis võivad olla puidust, metallist, ratastel liikuvad. Need on kitsad, ei võimalda ümber pööramist, liikumisvabadus piiratud. Söödaanumad paigutada väljapoole, et sõnnik ei satuks sinna. Kui vasikale eraldi ruumi pole, pannakse lehmade vahele või koha peale. Tõmbetuult ei tohi saada. Poegimisperioodil võib kasutada ka ammlehmade juures pidamist, sel juhul hoitakse ühe poeginud lehma juures 3-4 vasikat, kes isu järgi udarst piima imevad. 4-5 p järel amm vahetatakse. Vasikaid tuleks pidada lüpsikarjafarmis 6..8nä vanuseni, seejärel viiakse noorkarjalauta või peetakse lehmadega samas laudas. Lõastatult või vabalt rühmasulgudes. Vabapidamine parem kasvu ja arengu seisukohast, võimaldab liikumist. 2-6elukuuni antakse vasikatele täispiimaasendajat või lõssi. Vett joovad automaadist. Vabapidamisel eraldatakse
Tavaliselt jääb see aga märkamata ja seepärast seemendatakse praktikas lehm umbes pool päeva pärast inna avastamist. Soovitav on seemendamist poole päeva pärast korrata. Kui inna algusest on möödunud üle 30 tunni, siis seemendus tavaliselt tulemusi ei anna. Kui inna tunnused pole vaibunud ööpäeva jooksul pärast seemendamist, tuleb seemendamist korrata. Mittetiine lehma ind kordub umbes 3 nädala (20-21 päeva) järel. Poeginud lehm indleb tavaliselt esmakordselt 28-ndal päeval pärast poegimist. Selle inna ajal lehma veel ei seemendata (tavaliselt ta ei tiinestugi). 5000-6000 kg aastatoodanguga lehmi tuleb seemendada teisel poegimisjärgsel kuul, s.o teise inna ajal. Sellise toodanguga lehmad annavad põhilise osa piimast lüpsi esimesel poolel, teisel poolel langeb toodangutase kiiresti. Neilt saadakse kõige rohkem piima siis, kui kõrge päevatoodanguga kuid on võimalikult sageli (kui nad poegivad tihti).
piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel. 34 VEISEKASVATUS Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema. Karjatamisperioodi alguses (maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega. Seega on laktatsioonikõver kahe sügis-talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel poeginud lehmadel on see ühe tõusuga. Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul.
Bakterite arv piimas näitab mikroobide arvu, piima mikrobioloogilist saastatust. Tervelt lehmalt lüpstud piim on udarast väljutamisel steriilne. Bakterid satuvad piima põhiliselt õhust, lohakalt pestud lüpsiinventarist ja lehma udaralt lüpsihügieeninõuete eiramisel. Somaatiliste(som) rakkude arv (SRA) piimas. Somaatiliste rakkude arv piimas suureneb udarapõletiku ehk mastiidi korral, kinnijäetavate lehmade piimas,alles poeginud lehmadel,mis normaliseerub esimese laktatsioonikuu jooksul.. 38. Piima sordilisus. Sõltuvalt piima füüsikalis-keemilistest ja mikrobioloogilistest omadustest jaotatakse piim sortidesse. Toorpiimale on kehtestatud kvaliteedi näitajad. 39. Lüpsiseadmete klassifikatsioon. Lüpsiseadmed liigitatakse: 1. kasutusalade järgi a) asemetel lüpsmiseks b) lüpsikojas ehk platsil c) väljas lüpsmiseks 2. piimakogumisviisi järgi a) kannulüps (ehk ämbrisselüps b) torusselüps 40
Tuleb küll aga puhastada vastsündinul suu limast ja nõrest, ning kontrollida et vastsündinu saaks ternest. Samuti tuleb vältida verejooksu nabaväädist, ning lõikuda ära hambad (vastsündinul on 8 hammast). Päramised peaksid tulema ära 18 KALAKASVATUSE ERIALA 0,5-3 tundi pärast viimase põrsa sündimist. Ja optimaalne aeg kahe põrsa väljutuse vahel on kuni 0,5 tundi. Kui emis on poeginud, vahetatakse määrdunud allapanu. Normaalne sündinud põrsas kaalub 1,2...1,5 kg. Kuna põrsal langeb kehatemperatuur pärast sünimist, tuleb tagada põrsastele lisasoojusallikas. Kuna emapiim ei taga rauatarvet, tekib põrsatel juba esimestele nädalatel aneemia, mistõttu tuleb lisaks süstida rauapreparaate. Lisaks emapiimale vajavad põrsad ka vett, seda antakse soovi järgi. Kui emis peaks mingil põhjusel hukkuma või olema
ka piimatoodangu suurus. Seega õige söötmise ja söötade tootmise korraldamine on ökonoomse piima tootmise alus. Jälgi laktatsiooni tipp-perioodi · Lehm peaks saavutama maksimaalse toodangu 8...10 nädalat pärast poegimist. · Esmaspoeginud mullika tipptoodang peaks olema mitte vähem kui 25% madalam täiskasvanud lehma omast. September-detsember 2008. a. · Sisuliselt tähendab, et me saame poeginud mullika kohta teha otsuse paari kuu jooksul. Põhimõtteliselt kui on rohkem kui 25% madalam kui täiskasvanul, siis läheb mullikas tapamajja. · Iga täiendav kilo piima laktatsiooni tipp-perioodil annab kogu laktatsiooni jooksul 400...500 kg enamtoodangut. · Kui lehm ei saavuta nii kõrget toodangut kui eeldad lisa proteiini. Kui lehm küll saavutab loodetava toodangu , kuid toodang hakkab kiiresti langema lisa energiat.
bilansiline väärtus ja vahe kantakse aruande perioodi kasumiaruandesse lausendiga: D Bioloogilised varad (veistekari) K Kasum bioloogilistelt varadelt D Kahjum bioloogilistelt varadelt 21 K Bioloogilised varad (veistekari) Bioloogiliste varade müügil lähtutakse samuti karja liikmete vanusest, kuid ka sellest kas lehm on poeginud või mitte. Tavapäraselt müüakse Rakvere Lihakombinaadile noorloomad või pullid ning selektiivselt lehmad, kes ei ole oma eluajal järglasi andnud. Müügi vormistamisel väljastab Rakvere Lihakombinaat arve, millel teavitatakse klienti, mis klassi veis kuulub, veise kaal, lihakuse-rasvasuse suhe ning antud klassi hind ajahetkel. Tuha Talu OÜ kirjendab müügil, kui veise bilansiline maksumus on 6250 ja müügihind 8000 krooni:
· Ajavahemikku poegimisest tiinestumiseni nimetatakse uuslüpsiperioodiks. Selle kestuseks oleks soovitatavalt 95-97 päeva. · Lehm on väga hea sigivusega, kui ta poegib korra aastas. · Arenenud piimakarjaksvatusega maades loetakse piimaveisekari väga heaks, kui selles on hea sigivusega lehmi 85-90 %. · Sigivus sõltub tiinestusest, mis näitab kui suur osa lehmadest tiinestub seemenduse käigus. · Reproduktsioonitsükli alguseks loetakse poeginud lehmadel viimast poegimist. · Lehm on soovitav kinni jätta reproduktsioonitsükli 305. arvestuspäeval, millega lõpeb laktatsioon. · 365. päeval peaks aga toimuma uus poegimine ning algama järgmine laktatsioon. · Laktatsiooni liigne pikendamine on majanduslikult kahjulik, sest näiteks kolme aasta jooksul saadav kolme laktatsiooni toodang on suurem kui samal ajavahemikul saadav kahe laktatsiooni toodang. · Lisaks poegib esimesel juhul lehm ühe korra enam.
inventuuriga. Kui tuvastatakse olulisi erinevusi võrreldes eelneva aastaga, siis hinnatakse uus bilansiline väärtus ja vahe kantakse aruande perioodi kasumiaruandesse lausendiga: D Bioloogilised varad (veistekari) K Kasum bioloogilistelt varadelt D Kahjum bioloogilistelt varadelt K Bioloogilised varad (veistekari) Bioloogiliste varade müügil lähtutakse samuti karja liikmete vanusest, kuid ka sellest kas lehm on poeginud või mitte. Tavapäraselt müüakse Rakvere Lihakombinaadile noorloomad või pullid ning selektiivselt lehmad, kes ei ole oma eluajal järglasi andnud. Müügi vormistamisel väljastab Rakvere Lihakombinaat arve, millel teavitatakse klienti, mis klassi veis kuulub, veise kaal, lihakuse-rasvasuse suhe ning antud klassi hind ajahetkel. Ettevõtte kirjendab müügil, kui veise bilansiline maksumus on 6250 ja müügihind 8000 krooni: D Nõuded ostjate vastu
Tavaliselt jääb see aga märkamata ja seepärast seemendatakse praktikas lehm umbes pool päeva pärast inna avastamist. Soovitav on seemendamist poole päeva pärast korrata. Kui inna algusest on möödunud üle 30 tunni, siis seemendus tavaliselt tulemusi ei anna. Kui inna tunnused pole vaibunud ööpäeva jooksul pärast seemendamist, tuleb seemendamist korrata. Mittetiine lehma ind kordub umbes 3 nädala (20-21 päeva) järel. Poeginud lehm indleb tavaliselt esmakordselt 28-ndal päeval pärast poegimist. Selle inna ajal lehma veel ei seemendata (tavaliselt ta ei tiinestugi). 5000-6000 kg aastatoodanguga lehmi tuleb seemendada teisel poegimisjärgsel kuul, s.o teise inna ajal. Sellise toodanguga lehmad annavad põhilise osa piimast lüpsi esimesel poolel, teisel poolel langeb toodangutase kiiresti. Neilt saadakse kõige rohkem piima siis, kui kõrge päevatoodanguga kuid on võimalikult sageli (kui nad poegivad
välimiku hindamise ja fikseerimise viisid on erinevad. põhimõtteliselt võib fikseerida välimikku kolmel viisil : silmajärgi, mõõtmisega, pildistamisel 27. Veiste välimiku lineaarne hindamine 1974. a. lõi Henderson BLUP ehk parima lineaarse veatu prognoosi. hinnati 2 grupis: esmaspoegijad ja vanemad tütred, täpsustati vanus-sesooni arvestust. kehtestati 0 baas, milleks oli 1972a. esmaskordselt poeginud lehmade keskmine. BLUP isamudelit rakendati kõikide loomaliikide juures. 1989a. tunnustati BLUP loomamudel piimaveiste geneetilise hindamise meetodina. 28. Kasvu ja arengu etapilisus Organismi arengu ja kasvu intensiivsus ei ole eluaja jooksul ühesugune. Seepärast jaotatakse põllumajandusloomade ontogenees järgmisteks perioodideks: 1. Looteline e. embrüonaalne periood 1.1. idulase e. embrüoperiood 1.2. eellooteperiood 1.3. looteperiood
annaabi.ee 
