Metssea pesaelu (0)

Elu nagu seapesas? (sissejuhatus)
Metssea kohta on levinud palju eksiarvamusi. Temast kõneldakse rahva hulgas kui räpasest ja kommeteta loomast . Paljud näevad temas vaid rumalat põllusonkijat. Vahel kasutatakse vaest looma lausa sõimusõnana. Käesolev näitus tutvustab elu seapesas nõnda, nagu see tegelikult on. Lähemalt vaadates näitab nii mõnigi sea tegu, et tegemist on targa, puhtust armastava ja lausa eeskujuliku loomaga. Siiski ei jää mõnikord ka seatemp tegemata.
Kult – täiskasvanud isane metssiga
Emis – täiskasvanud emane metssiga
Kesik – ühe- kuni kaheaastane noorloom
Põrsas – kuni üheaastane siga
Poegimispesa (metssea pesa on kangainstallatsioon kuhu lapsed saavad sisse pugeda)
Metssiga on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui suurim imetaja, kes poegimiseks pesa ehitab. Tiine emis tassib kokku pisikesi oksaraage, pilliroogu ja muud alustaimestikus leiduvat ning sätib need ükshaaval seest õõnsaks kuhilaks. Poegimispaiga ehitab emis tavaliselt kuuse- või pilliroopadrikusse. Pesaelu ajal on emis kaitsepositsioonis ja võib olla ohtlik, kui inimene talle ligidale satub. Sama kehtib emise kohta, kes on põrsastega juba poegimispesast välja kolinud. Muul ajal on Eesti metssead rahumeelsed ja hoiavad eemale, kui inimest haistavad.
Kuigi metssiga võib paarituda läbi aasta, sünnitab ta tavaliselt kevadel, sest peamine jooksuaeg jääb sügisesse. Kui karja külastab piirkonna tugevaim kult, siis hakkavad kõik emised üheaegselt indlema. Nii saab kult ühe ööpäeva jooksul panna aluse terve karja järelkasvule.
Poegima minnakse karjast eraldi. Kesikud ehk noored metssead jäävad selleks ajaks omapead . Umbes kahe nädala pärast saadakse jälle perega kokku. Taaskohtumisrõõm on suur. Poeginud emised tutvustavad kiledate põrsaruiete saatel karjale uusi nägusid.
Siin saad pesaga lähemalt tutvuda ja soovi korral ka sisse ronida.
Kui näed metsas sea poegimispesa, siis lahku kiirelt ja vaikselt , sest inimese kohalviibimine häirib pesaelu ja emis on poegimisajal valmis ohuallikat ründama.
Pisipere ( kangast pesa juurde tuleb piirde taha „päris pesa“ kus on ka põrsas sees)
Esimese nädala jooksul põrsad oma kärssa pesast välja ei pista. Kuid juba kahe nädala möödudes kõnnivad pisikesed omal jalal. Põrsad on esimestel elukuudel triibulised. Ohtu märgates jääb pisipere liikumatuks ja nii on röövloomal raske neid ümbritsevast loodusest eristada. Eesti metsikus looduses ohustab metssiga põhiliselt hunt, põrsastele kujutab ohtu ka ilves. Harvem on metssea vaenlaseks karu.
Vastsündinud põrsas kaalub kuni kilo. Triibukandjad kosuvad kiiresti ja konkureerivad kõige piimarikkamate nisade pärast, mis on emisel eespool . Seega hakkab hierarhia rolli mängima juba varases eas. Emise nisadest annavad piima üldjuhul vaid kaheksa. Seepärast võivad osad põrsad nälga jääda, kui pisiperet on rohkem kui emisel piimanisasid. Nisade arv varieerub , tavapärase kümne asemel võib mõnel seal olla 8 või ka 12 nisa . Harvematel juhtudel on neid veelgi vähem või ka rohkem.