Eduard Vilde ,,Pisuhänd" 1. Autori suhtumine kogu teosesse on veidi tragikoomiline kirjanik pilkab inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust saavutada. Seda kogu raamatu ulatuses. Kõige drastilisemalt on määratletud Ludvig Sanderi isiksus luuser, kes on mingisuguse kavaluse abil end üsna kõrgele suutnud upitada, elab oma naise ning tema isa kulul, nimetades end ise inseneriks
Autori suhtumine kogu teosesse on veidi tragikoomiline kirjanik pilkab inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust saavutada. Seda kogu raamatu ulatuses. Kõige drastilisemalt on määratletud Ludvig Sanderi isiksus luuser, kes on mingisuguse kavaluse abil end üsna kõrgele suutnud upitada, elab oma naise ning tema isa kulul, nimetades end ise inseneriks ning teisalt ka luuletajaks, kunstnikuhingega inimeseks. Vaatamata oma plaanidele põrub Sander konkreetselt läbi tema raamatupettus tuleb ilmsiks ning ostutehing Vestmani tarvis põrub samuti läbi. Kõige eitavam suhtumine kuulubki autori poolt temale. Vestman on tark mees, elukogenud ja haritud. Põhirõhk on pööratud äritegevusele ning ta liigub paremate tehingute suunas. On suutnud elus läbi lüüa nagu ta ise öelda armastab, on ta ,,Vestman Vestmani uulitsast". Autori suhtumist konkreetsesse tegelasse on raske määratleda. Samal ajal kui väljendub mehe ettemõtlemisvõime ja kavalus, jääb
Pisuhänd Eduard Vilde 1. Autor on oma teoses üritanud välje tuua vastandlikke inimloomusele omaseid käitumislaade, vastandades näiteks leebe Laura ja enesekindla Matilda. Põhirõhk on Piibelehel, Sandril ja Vestmanil. Sandri puhul on välja toodud ta silmakirjalikkus, Piibelehe puhul lihtsameelsus, hiljem aga kavalus. 2. Vilde poolt kasutatavad remarkides avaldub tihti tegelaste käitumine ja suhtumine. Väikesed zestid vihjavad tegelaskuju tundmustele. Näiteks on remarkidega esile toodud Laura alandlikkus ja abivalmidus oma õe Matilda ees, kui too talle kindaid, ridiküli toob ning ahju kohendab. 3. Vestman oli soliidse välimusega härrasmees, kes kandis peas kübarat ning käes hõbenupuga keppi. Ta oli tuntud ärimees, kelle jaoks oli tähtis vaid rahanduslik edu ja kuulsus. Ta oli
Iseloomustused: Vana Vestman Laura ja Matilde isa. Tark ja kriitiline ning väga enesekindel ärimees, kes on harjunud saama kõik, mida ta tahab. Kõne oli jäik, range ranhe ning sihipärase ütlemisega. Peab mehetööks vaid äri- ja ehitustegevust, seega on tema suhtumine Sandrisse üsna kriitiline üritab viimane ju kuulust koguda kirjanikutööga; tehes märkuseid noormehe elukommete üle (nt: Vestman: ,,Tänan, ei! Ärimees ei võta tööpäeval alguooli. (riivab pilguga Sanderi klaasi). ) Vestmann suhtub austavalt nendesse meestesse, kes tegelevad äriga, pidades ülejäänud ametikohti (eesotsas loomingulise tööga seonduvaid) alamateks. Teiste suhtumine mehesse on üsna lugupidav on ju perekonnapeal võimu ning raha küllaga. Tema vastu üritati näidata austust, kuna temaga pahuksisse sattumine tähendanuks tihtipeale küllaldaselt probleeme. Vestmani riietus on igati soliidne kannab suvepalitut, kübarat ning hõbenupuga keppi, näitamaks oma taset ning staatu
"Pisuhänd" Eduard Vilde 1. Autor suhtub eitavalt Ludvig Sanderi tegelasse, kes elab oma naise ja naise isa kulul head elu, kuigi ise pole elus vaeva näinudki. Ta peab ennast inseneriks ja luuletajaks, kuigi kumbki amet tal hästi välja ei kuku. Ludvig valetab pidevalt oma perele ning tänu sellele jääb ta ka äiapapa varandusest ilma. Kõik saavad lõpuks teada, et tema ei kirjutanudki raamatut, vaid seda tegi tema eest Piibeleht. Samuti oli suur vale naisele pühendatud luuleread, mis olid samuti kuulsatelt
Tegelased: VANA VESTMAN MATILDE LAURA tema tütred LUDVIG SANDER, tema väimees, ehitusinsener TIIT PIIBELEHT LIINA, Sanderite toatüdruk Esimese ja teise vaatuse vahet on mõned kuud, teise ja kolmanda vahet paar päeva. Kõigi kolme vaatuse mängupaiks on insener Sanderi töötuba. Aeg: Aasta enne maailmasõda. ESIMENE VAATUS Insener Sanderi töötuba. Tagaseinas lahtine tiibuks, mis viib saali, paremal pool eeskojast tulev kinnine uks, vasakul pool kaks akent vastu uulitsat. Akende vahekohal seisab joonistuslaud paberite ja tarbenõudega, parempoolses eesnurgas kirjutuslaud, vasakpoolses eesnurgas sohva ja paar tugitooli, tagaseinas kaks raamatukappi; istmeid siin ja seal, sohva kõrval suitsetamislauake, kirjutuslaua lähedal telefon jne. (Ludvig Sander, äiaga jutus, seisab kirjutuslaua otsas, kätt selle servale toetades. Vana Vestman, suvipalitu seljas, kübar ja hõbenupuga kepp käes, on minekul.) Vestma
E. Vilde ”Pisuhänd” 1. Näidend kajastab 1920. aastate elu. Kirjelda tolleaegset kultuuri- ja kirjanduselu. Too välja ka probleemid. Pere vanem tütar Matilda nõuab oma mehelt, kirjanikukuulsust ja õhutab teda kirjandusvõistlusest osa võtma, kuna Sander enne abiellumist Matildele luuletusi oli kirjutanud. Tänu Tiidule saabki Sander romaani eest aasta kirjandusauhinna. Näidendi ideeline põhieesmärk on eesti tõusikkodanluse mentaliteedi mõnede külgede avamine, eriti jõukuse- ja kuulsuseiha esiletoomine. Peamiseks “Pisuhänna” probleemiks on tõusikkodanluse iha ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega. 2. Analüüsi Sandri ja Matilda suhteid. Too näiteid. Matilda on rahulolev vaid siis, kui tema soovide järgi talitatakse. Matilda suhted Ludviguga väljendavad kõige paremini naise kuulsusejanu – nimelt sunnib ta Sandrit raamatut kirjutama, et nende osaliseks saak
Teos on kirjutatud realistlikus laadis. PILET NR.3 1.LYDIA KOIDULA ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE. Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis. Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena "Perno Postimehe" ja 1863 aastast Tartus "Eesti Postimehe" toimetuses. 1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. Lydia Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patriootlik lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino- Lilled" (Vainulilled) 1866
Kõik kommentaarid