võtma. Saksamaa ei taha üleliigseid elanikke enda maapinnale. See fraas rõhutab just õnnetust, mis on äsja terve maailmaga toimunud ja kus on olnud palju hukkunuid. See fraas ,,Nüüd, õnnetuses just eriti" tahab hoiduda õnnetustest, et enam ei tuleks mitte kellegagi uusi õnnetusi, mis võivad viia katastroofideni. 2. kirjutamine Kodumaatunne Eestis nii minevikus, kui ka tänapäeval Rahvuslus on see, mis seob kõigil inimestel kodumaatunde ühtseks tervikuks. Kodumaatunne tähendab kodumaast hoolimist, ühtsuse hoidmist, et kõik hooliksid ja hoiaksid oma riiki ja rahvust. See kõik loob kodumaatunde, mis on kõigil eestlastel hinges. Kõige rohkem mõjutab rahvuslust eestlaste hoolivus kodumaa ja üksteise vastu. Kõik eestlased tahavad oma rahvust hoida. Rahvuse hoidmisest algabki kodumaatunne, millest enamik inimesi tihtipeale ka hoolivad ja mida hoiavad.
Karl Ristikivi loomingus kuulub raamat veidi tagasihoidlikumasse ajajärku, kuid on siiski üheks oluliseks saavutuseks autori teiste proosaüllitiste (nagu näiteks "Rooma päevik" ja "Sigtuna väravad") kõrval. Enamuse oma eluperioodist veetis kirjanik pagulasena Soomes ja Rootsis ning seepärast on antud romaanigi toodud sisse põgenikuhirme ja -komplekse. Materjal on pärit 20.sajandi keskpaiga Rootsist, autori isiklikest kohanemisraskustest ja õige kodumaatunde puudumisest. Jutt käib ühe üksiku mehe rännakutest kummalises majas, kohtumistest sealviibivate isikutega ning erilistest sündmustest osavõtmisest. Mõnes mõttes võib vaadelda sisu ka kui ühe mehe ärakäimist "teispoolsuses" - nö vangis, kus aeg ei oma enam mingit tähtsust, sest sinnasattunud on leppinud paratamatusega ja jätkavad eksisteerimist sarnaselt reaalsele elule. Kui jätkata "Hingede öö" lahtimõtestamist selle sama nurga alt vaadatuna, siis on teose
seda sageli kergemat sorti populaarteaduse või publitsistika alla. Aru- saam looduskirjandusest kui eesti kirjanduse ja kultuuri täieõiguslikust osast vajab edasist kujundamist. Eesti looduskirjanduse lugu võime jälgida ligikaudu 150 aasta pikku- se perioodi jooksul. Eri aegadel on looduskirjanduse temaatilised, polii- tilised ja filosoofilised dominandid mõnevõrra vaheldunud, kuid läbi- vaks on jäänud looduse ja kodukoha- või kodumaatunde tihe seostatus, looduse ilule osutamine, looduskaitselise paatose rõhutamine. Globaalse keskkonnateadlikkuse väljendusi kohtame suhteliselt harva; pigem eelistavad meie looduskirjanikud vahendada isiklikke looduselamusi läbi subjektiivse prisma. Filosoofiliste ning konkreetsemalt eetikasse puutuvate küsimustega tegelemine on eesti looduskirjanduses suhteliselt hiljutine nähtus, kuigi ka paljudes varasemates kirjutistes on need probleemid aimatavalt ole- mas
annaabi.ee 
