Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Pajuliblikas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
liblikas, haruldane, levikuala, päevaliblikas, kollatähn, kollakas, mustaga, peenikereali) Sinepiliblikad on levinud Baikalist Euroopani, levinud kogu Eesti alal. Euroopas neljast liigist esineb meil kahte liiki sinepiliblikaid: Niidu-sinepiliblikas (Leptidea reali) ja harilik sinepiliblikas (Leptidea sinapis). Neid kahte liiki on väliste tunnuste alusel väga raske eristada. Teadlased määravad neid suguorganite ehituse alusel. Sinepiliblikas on üks väiksemaid põualiblikaid. Tiibade siruulatus on neil 3,3-4 cm. Sinepiliblikas on tasase lennuga valge liblikas, kellel esitiibade tipus on hall laik. Sinepiliblikate tiibade kesksulud on lühemad ning seetõttu nende tiivad on õrnemad kui kapsaliblikatel. Isastel on laigud tiibadel tumedamad. Tiibade alakülg on hallikasvalge. Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel. Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit.
karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab
Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblika toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid
4 2.1 Üldiseloomustus......................................................................................... 4 2.2 Talvitumine................................................................................................. 5 2.3 Röövikustaadium........................................................................................ 5 2.4 Nukustaadium............................................................................................ 5 2.5 Nukust koorub liblikas................................................................................ 6 2.6 Munemine.................................................................................................. 6 3. Liigi levik ja arvukus........................................................................................ 7 4. Liigi ohutegurid............................................................................................... 8 5. Liigikaitse...........................................
kuuluvate loomade paaritumist. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad
rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik. Admiral armastab samuti puuviljamahla, põhiliselt maha kukkunud ja pisut käärinud puuviljade oma. Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega. Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund. Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole
Hallrästal Hallrästas on suur lind. Selg on Elutsevad puudub lauldes kõlavad viletoonid. hallrästal kastanpruun, pea ja kultuurmaastiku (Tsikk-tsikkk –tsikkk – heli) päranipuala hall, saba on pikk ja puistutes, must. Alapool kollakas, hõredate metsatukkades, tumedate tähnidega. puisniitudel, *Hallrästas metsaservadel. Hoburästas *Käblik Värvulised Laul on kõlav, kahe-kolmeosaline Karmiinleevike on ümara peaga ja Karmiinleevike eelistab
pigem hallikas-beezikas-valge. Musttihase üldpikkus on 10-11,5 cm, kehakaal 8-10 g ning tiibade siruulatus 17-21 cm. Musttihaseid on Estis kuskil 15 000 - 25 000 paari ja nad elavad keskmiselt 2 aastat. SINITIHANE Sinitihane (Cyanistes (Parus) caeruleus) pesitseb sageli leht- ja segametsades. Paiga lind kuid vahest harva lendab sügisel edelasse. Sinitihane näeb välja nagu rasvatihane, kuid on temast oluliselt väiksem. Kollakas kõht ja hallikas laik keset rinda. Pealagi ning tiiva ja sabasuled on sinitihasel sinakad. Sinitihast võib märgata sageli okste peal selg allapoole rippumas. Pikkust on sinitihasel 10,5 - 12 cm ning tiibade siruulatus 17,5 - 20 cm ja kaalub ta umbes täpselt 10 - 13 g. Elab ta keskmiselt 3 aastat ning tema arvukus Eestis on 100 000 - 150 000 paari. TUTT-TIHANE Tutt-tihane (Lophopbanes (Parus) cristatus) pesitseb nagu musttihanegi
Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Talvitumine Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena.
Admiral Tutvustuseks Nimetus ,,admiral" tekkis prantsuse keelest väljendist ,,admirable", mis tähendab ,,imetlusväärne". Inglased aga kutsuvad admirale mõnikord ,,aldermaniks" (raehärra). Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Kindlasti on ta üks suurimaid ja värvikamaid põhjapoolkera parasvöötmes elutsevaid liblikaid. Elu iga on umbes 10 kuud. Tiivaulatus 55- 64 mm, punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Eesjalad on lühikesed ning harjataolised. Liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunevad kevadeti ja nende munade arv on kuni 100 muna. Munad arenevad 2 7 päeva ja sellest järgnev etapp on rööviku areng 2 3 nädalat
märtsis. Linnud lahkuvad augusti lõpus või septembri algul. Pesitseb enamuses Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas. Läänepoolsemad linnud on rohkem paiksed, idapoolsemad rändavad talveks lõuna poole. Talvituvad LääneEuroopas, Aasia lõunaosas ja PõhjaAafrikas. Sulestik on tal pruunikas, heledama alapoolega, ähmaste tumedate triipudega pugualal, seljal ja lagipeal. Pealael on põldlõokesel väike tutike. Kõhualune on kergelt kollakas. Isas ja emaslind on väga sarnased, neid on looduses võimatu eristada. Maapinnal kõnnib, harvem ka hüppab. Enamasti laulab õhus. Laulev põldlõoke võib tõusta kuni 400 meetri kõrgusele . Välja arvatud pesitsusaeg, on põldlõoke seltsiv ja moodustab rändel suuri parvi. Põldlõoke on päevase eluviisiga. Laul on lõõritamine, mida lind alustab lendu tõustes ja jätkab kõrgel õhus lenneldes. Laul
on rindmikukarvad. Mõnel liigil kaunistavad musta tagakeha silmatorkavad punakad või kollakad laigud. Kõikidest teistest rabas lendavatest kiilidest sarnanevad oma suuruse, kuju ja käitumise poolest rabakiilidega ainult loigukiilid. Nad on samamoodi lühikese tagakeha ja laiade tiibadega, kuid nende tiibadel ei ole tumedaid laike, mõnel neist on hoopis suured kollased laigud. Loigukiilide saledad tagakehad on küll altpoolt mustad, kuid nende seljapool on kollakas või punakas (välja arvatud must-loigukiil, kes võib olla üleni must) ja ka rindmik on enamasti peene musta mustriga kollasel taustal või punakaspruun. Seetõttu on nad eemalt vaadates pigem kollased või punased, mitte musta värvi. Laup on neil küll hele, kuid erinevalt rabakiilidest kollakas. Kolmest kõnealusest rabakiilist on valgelaup-rabakiil ainus tõeline rabaelanik. Suur-rabakiili ja
Vahest on neil ka mitu pesa, mida nad aastati vahetavad. Kohe pärast saabumist asub lind oma pesa korrastama. Emalind asub hauduma kohe pärast esimese muna munemist, mis tõttu kooruvad pojad eri aegadel, haudevältus on 37-41 päeva. Tavaliselt lennuvõimestub ainult 1 poeg, harva 2. Konnakotkaste sigimisedukus sõltub enamasti uruhiirte arvukusest. Levik Palju leidub konnakotkaid Lõuna-Eestis Madukotkas Madukotkas on Eesti väga haruldane. Kuulub I kategooriasse. Mõni suvi ei juhtugi madukotkast kohata Eestis. Üldiselt on madukotkad väga vaiksed ja tagasihoidlikud linnud, kui võib ka linnulaulu sarnast häälitsust teha. Madukotkast kutsutakse inglise keeles ''lühike- varvas'', mis tuleneb tema iseäralikest lühikeste kõveratest varvaste pärast. Madude jahtimisel on need vajalikud. Madukotkas võib lennata kuni 500m kõrgusel ning suudab pessa toimetada 250-270 madu oma pojale. Madukotkas võib elada kuni 17 aastaseks.
Referaat Kiililised Jüri Gümnaasium 8.r Kristin Sõber 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Kiilid lk 4 3. Kokkuvõte lk 7 4. Kasutatud kirjandus lk 8 Sissejuhatus Kiililisi iseloomustab kõige enam nende sihvakad võrkjad neli tiiba, suurte silmadega pea ja pikk ja saleda tagakehaga. Kiililiste keha on tavaliselt erksalt värvunud , enamasti sinise või rohelise kirju . Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Kiililiste liike on üle 4500, Eestis aga 57 liiki .Kiililised on röövtoidulised , nad püüavad saaki õhust ning söövad kõike kellest jõud üle käib .Saaki nad aga püüavad võimsa labidja või kopalaadse alahuulega ehk püünismaskiga . Kiilid on aktiivsed , päeval soojal ajal aga õhtul või jahedal kliimal muutuvad nad uimaseks ja tarduvad mõnele t
Röövikute eluiga ulatub mõnest nädalast mitme aastani, kuid mitmeaastase elutsükliga liblikaid on siiski üsna vähe. Paljudel liikidel on aastas mitu põlvkonda. Seejuures suureneb põlvkondade arv pooluste poolt soojemate alade poole liikudes. Mõnikord esineb röövikutel diapaus - st nad katkestavad ebasoodsate tingimuste tõttu mingiks ajaks toitumise, näiteks põua ajal. Vahel on diapaus oblgaatne. Tuntakse nii eraklikke kui ka seltsivaid röövikud. Esimesel juhul muneb emane liblikas munad tavaliselt ühekaupa või väikeste kogumikena ning röövikud ei puutu üldse oma liigikaaslastega kokku. Isegi siis, kui kõik munad munetakse korraga, rändavad röövikud kiiresti laiali, näiteks niidukedrikul (Malacosoma castrense). Teisel juhul jäävad röövikud pärast munast koorumist kokku ning arenevad koos. Sageli ehitatakse siis ka ühine võrgendist "pesa" (näit. kasekedrik (Eriogaster lanestris), võrgendikoilased (suguk.Yponomeutidae))
enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas
oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora kaspia. Liikide arv: 5 Kirjandus: - Klass: Karikloomad Scyphozoa Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng keeruline, selle käigus esineb mitu vastse tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne). Läänemere lõunaosas elab meririst, kelle suguisendeid, meduuse, võib suve teisel poolel kohata ka Eesti rannikuvetes. Teine liik meriseen on Eesti vetes haruldane. Karikmeduuside seas on liike, kelle puudutus võib inimese nahal põhjustada tugeva põletusele sarnase kahjustuse. Liigid: meririst Aurelia aurita , meriseen Cyanea capillata. Liikide arv: 2 Kirjandus: - Hõimkond: Kammloomad Ctenophora Ainuõõssetele lähedane grupp. Väliselt veidi meduuse meenutavad (keha sisaldab kuni 99% vett), ehitusplaanilt radiaalsümmeetrilised, kuid väliselt kombitsate paigutuse tõttu bilateraalsümmeetrilised. Pelaagilised (veekihis elavad) mereloomad
Meid on leitud 10 miljoni suuruselt maaalalt. Tegemist on rändava liigiga, keda võib kohata asustamata piirkondades kogu põhjapoolkeral. Talvitub merel või suurtel järvedel Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas, sisaldades taigat ja tundrat Kanadas, Venemaal, Skandinaavias ja Gröönimaal. Euroopa populatsioonid asuvad talvel Läänemerest kuni Vahemere põhjaosani. Pesitsusajal laiendab oma pesitsusala põhjapoole. Umbes pool Lääne-Euroopa pesitsejatest peatub Rootsis. Eestis on ta väga haruldane haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 310 paarile, sest meil on vähe kalarikkaid järvesid, talvist arvukust 2001000 isendile. Järvekauri rännutee pikkus võib ulatuda kuni 6000 km. Järvekaurid pesitsevad sügavatel, puhta veega järvedel, mis asuvad inimasustusest kaugemal. Neile ei meeldi häirimine. Välimus Järvekauride kehapikkus on harilikult 40-81 cm. Tiivaulatus vahemikus 114-124 cm. Kaal tavaliselt vahemikus 3-5 kg
Nurmkana Kaitse Eestis: Looduskaitse alla ei kuulu. Millal võib Eestis kohata: Aastaringselt, nurmkana on paigalind. Välimus: Nurmkana on ümar kanaline, hallikaspruuni selja ning valgete külgede ja rinnaga. Pea esiosa ja saba on hele-pruunikaskollane. Kõht on valge, enamasti kukkede rinnal, kuid kohati ka kanadel, on suur kastanpruun hobuserauakujuline laik. Emas- ja isaslind on väga sarnased, emaslinnu rinnal paiknev kastanpruun laik on isaslinnu omast tavaliselt väiksem. Eristada on võimalik näiteks kõrvuti vaadeldes ka õla- ja keskmiste tiiva sulgede järgi, millel isastel on üks keskpidine tuhmkollane triip, samas kui emase tuhmkollane triip on laiem ning sellega ristuvad kaks kuni neli vööti. Noorlinnud on kollakaspruunid, saavutades täiskasvanu välimuse 16-nädalaselt. Segamini võib ajada: Eestis sarnaseid liike ei ela. Levik ja rändamine: Laialt levinud elanik praktiliselt kogu Euroopas, mis on samas vaid alla
Kasutades Pegasus 250 SC-d, võib pritsida kolm korda, kuid ooteaeg koristuseni olgu siis 7 päeva. Hästi pihustatud pritsimislahus suunake alati lehtede alaküljele. Öölased- Tegemist on suurima liblikasugukonnaga, praeguseks on teada juba üle 30 000 liigi. Eestist on leitud üle 350 liigi öölasi. Suuruselt on selle sugukonna liigid äärmiselt varieeruvad, väikseimate siruulatus on vaevalt 1 cm, kuid samal ajal kuulub öölaste hulka ka maailma suurim liblikas, Lõuna-Ameerikas elav Thysania agrippina, kelle siruulatus on kuni 30 cm. Kuigi sugukonna nimetus viitab öisele aktiivsusele, on terve rida liike päevase või ööpäevaringse eluviisiga. Öölaste tiivakiri on väga mitmekesine, lihtsaimatel juhtudel on tiivad ühevärvilised, kuid esineb ka väga kirevate tiibadega liike. Parasvöötmes on enamiku liikide tiivad nn "puukooremustriga", st eestiibadel on mitmesugused triibud, vöödid ja
Pesitsemine Erinevalt teistest meie kotkastest ei pesitse madukotkas tavaliselt mitu aastat ühes pesas. Iga aastal ehitatakse uus, suhteliselt väike pesa männi ladvaossa, kuhu mai keskel munetakse ainult üks valkjas muna. Haudumine vältab poolteist kuud ning poeg veedab pesas kaks ja pool kuud seega on keskmine Eesti suvi liiga lühike madukotka edukaks pesitsemiseks. Viimati leiti madukotka pesa Eestis 1970. aastate algul. Levik ja arvukus Madukotkas on Eestis olnud alati väga haruldane, sest liigi põhiareaal laiub lõuna pool, ulatudes Vahemeremaadest Indiani. Meil igal aastal peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis kohatavad linnud on enamasti üksikud, kuid soodsamatel aastatel võib Eestis hinnanguliselt pesitseda kuni 5 madukotkapaari. Madukotkad eelistavad loodusmaastikke, neid võib kohata eeskätt suuremate rabade ja kääruliste jõgede ümbruses, soositud on hõredapoolsed raba-, palu- ja nõmmemännikud. KONNAKOTKAD Välitunnused
liblikatele omane sillerdav värvus. Tiibade siruulatus võib mõnedel troopilistel liikidel ulatuda kuni 30 cm-ni. Tiivad võivad kokkupandult paikneda kahte moodi: asetuda seljal üksteise vastu nagu päevaliblikatel või paikneda katusjalt voldituna tagakehale nagu ööliblikatel. (,,Extra" Elu 97.05.17) Erinevalt päevaliblikatest pole ööliblikate tiivad nii värviküllased. Enamasti on eestiibade ülakülg värvunud selle substraadi järgi, millel liblikas päeval peatub. Eestiibade alla peidetud tagatiivad võivad aga olla erivärvilised, moodustades näiteks silma sarnaseid kujutisi. Tülitamise puhul tuuakse tagatiivad eestiibade alt välja ja kontrastne värvus võib 20 mõnegi näljase linnu eemale peletada. Eesti liblikatest esineb taoline ehmatusvärvus näiteks silmiksurul
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknev
Lindur (birder) - On lubataud kasutada seda sõna isiku vastu, kes tõsiselt tegeleb linnuvaatlusega. Võib-olla spetsialist või asjaarmastaja. Linnundus (birding) - Hobi, kus individuaalselt võisteldakse omavahel linnuvaatluses. Linnuvaatleja (bird-watcher) - Pigem ebamäärane mõiste, millega kirjeldatakse isikut, kes jälgib linde mistahes põhjusel. Twitching on Briti termin, mis tähendab „tegutsemine enne kui haruldane lind on leitud” (vaata pilt 2). Põhja-Ameerikas seda sagedamini nimetatakse tagaajamiseks, kuigi Briti rahvas on hakanud neid seal kinni püüdma, eriti nooremad lindurid. Mõiste twitching on mõnikord valesti nimetatud kui linduri sünonüümina. Tegelikult seda öeldakse inimeste kohta kes reisivad pikki vahemaid, et näha haruldast lindu . Seda nad teevad ainult selleks, et teha väikest linnukest nende lindude nimekirjale. Mõiste pärineb 1950
Säärtele kinnituvad enamasti kannused. Liblikatel on tavaliselt kaks paari tiibu, mis kinnituvad kesk- ja tagarindmikule. Enamusel liblikatest on tagatiivad eestiibadest väiksemad ning lihtsama soonestusega. Lisaks varjevärvusele on olemas veel ka mitmesugused hoiatusvärvused (tavaliselt musta- punase või musta-kollase kombinatsioonid). Potentsiaalsele ärasööjale on tegu signaaliga: see on kibe ja/või mürgine liblikas, parem on ta rahule jätta. Olemas on ka kombinatsioone, mille eesmärk on liiga lähedale sattunud vaenlase (linnu) ehmatamine. Lisaks võivad tiivasoomused täita ka spetsiifilisemaid ülesandeid peale värvussignaalide edastamise. Nii leidub paljude isaste päevalibliikate tiibadel lõhnasoomuseid. Need soomused eritavad spetsiifilisi feromoone, mille ülesanne on hõlbustada sugudevahelist suhtlemist. Lisaks soomustele on kõigi liblikate tiibadel olemas ka tiivanarmad. Need asuvad tiiva
paar nädalat. Toiduks on talle kalad, konnad, veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. Enamasti juba augusti teisel poolel lendavad must-toonekured oma talvitusaladele: Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale, osa rändavad Lõuna-Aasiasse. Varakevadel märtsi teisel poolel võime aga must-toonekurge taas kohata Eestis. Eestis on must-toonekure arvukust hinnatud vaid 150...200 haudepaarile. Kuna ta on meil väga haruldane lind ja kujunenud loodusmälestusmärgiks, siis on ta asetatud kaitstavate linnuliikide I kategooriasse. 5 Kotkad Kaljukotkas Kaljukotkas on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kotka põhivärvuseks on pruun, vanalind on üleni pruun. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Linnu saba ja tiibade tipmised hoosuled on üldtoonist tumedamad
Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblika toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast
kombeks, on kummulikeeratud kaheksa kujuline ja see on samuti hall, ainult et veidi tumedam ning sellel on kontsentrilised tumedamad ringid. Kaku silmad on suured ning tumedad. Kaku nokk ja küüned on kollased. Saba on pikk ja pealt tume-, alt helehall. Habekaku noka all on tumedamatest sulgedest kolmnurk, mis oma kujult meenutab lõuahabet ja mille järgi lind ka oma nime on saanud. Habekakk eelistab soiseid alasid, rabasaartel kasvavaid kuusikuid, soiseid kuuse- segametsi. Ta on meil haruldane talikülaline, keda näha õnnestub vaid üksikutel. Kuna ta on niivõrd suur lind ja meil ei pesitse - seega külastavad meid vaid vanalinnud - ei ole tal meil ka vaenlasi eriti palju. Röövlindudest ei tule arvesse praktiliselt keegi ja kiskjatest võivad teda maas einestades ohustada vaid hundi või ilvese äkkrünnakud. Habekaku toitumist pole meil uuritud, ent kuna tegu on suure röövlinnuga, võib arvata, et tema menüü koosneb enamvähem samadest komponentidest, mis kassikakulgi
karjamaal sõnnikus, on Eestis isegi kohati sagedased, aga näiteks Soomes on nukitssitikate kõik seal esinenud liiki muutunud üliharuldaseks. Nende kadumise põhjuseks on peamiselt elupaikade hävimine. (Wikipedia, 2011) Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti
mustrilisemad tiivaalused kui hiireviul. Suur- ja väike-konnakotkaga ja noore merikotkaga võib kaljukotka samuti segamini ajada. Pesitsemine looduses Kaljukotkas on põhjapoolkera metsa- ja metsastepi vööndi lind. Ta elab ka mäestikes. Kaljukotkas haarab oma saagi õhust ja seepärast tunneb ta end kõige paremini avatud territooriumidel. Euroopas ja Põhja-Ameerikas elab ta mägedes ja steppides. Eestis on kaljukotkas suhteliselt haruldane. kolmandikku või tippu. Kuid nad asustavad Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma ka kord kasutatud pesasid. pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Pesa rajab kaljukotkapaar tavaliselt kuhugi üksildasele rabasaarele või rabarinnaku metsa. Rabad, mida nad asustavad, on harilikult paari tuhande hektari suurused. Eestis pesitseb kaljukotkas peamiselt Alutaguse, Aegviidu ja Alam-Pedja aladel.
TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut SELTS KILETIIVALISED : MESILASED, KIMALASED, HERILASED Referaat Tartu 2011 2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks. Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda. Teises peatükis on ülevaade putukate klassist, nende kehaehitusest ning elutsüklist. Kolmandas peatükis on kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja nende rühmad. Neljandas peatükis on väljatoodud mesilaste perekonnad, eristamise viisid, kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende
KL: ürglõugtundlased, ämblikulaadsed, hiidjalgsed. Ürglõugtundlased meres, suur pearindmikukilp, tagakeha lõpeb pika ogaga, merepõhjas N: odasaba, meriskorpipnid. KL ämblikulaadsed siia kuuluvad ämblikud, lestad, skorpionid jne. maismaal ja magevees, kopsud, õhu hingamiseks osadel trahheed, lõugtundlad, saagi rebimiseks või tühjaksimemiseks, tihti mürginäärmd. 4 paari küünisega jalgu. Paaritumine, otsene areng. N: skorpionilised tagakeha tagaosa pikk ja peenike, lõpeb mürginõelaga.Suured sõrad, kopsud, sünnitavad poegi ja kannavad neid kaasas,kuival pinnal. Eestis raamatuskorpion. Hämmalised karvased ja väledad röövloomad,pole mürgised,emane valvab ja hooldab pesakonda, kõrbes.Ämblikud röövloomad, küüniste tipus mürginääre, seedimine kehaväline, toit imetakse sisse, tagakeha tipul võrgendinäärmed, eritavad valgulise koostisega niiti, esineb suguline kahekujulisus, mõned liigid ka magevees.N: vesiämblik, hiidämblik
..60 cm ja lennuava läbimõõt 17 X 10 cm. Oma 3...5 muna muneb paljale põhjale. Teeb tihti igal aastal uue pesaõõnsuse ja nii saavad tema õõnsusi kasutada mitmed teised 9Põldlõoke Alauda arvensis Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Elupaik ja -viis Põldlõoke on väga sage haudelind peaaegukõigis lagemaastiku elupaikades - niitudel, laialdastel metsaväludel ja metsaservadelgi, eriti meelsasti aga põldudel (teravilja- ja heinapõllud). Elutseb ka steppides ja kinnistatud liivaaladel poolkõrbetes. Päevase eluviisiga, algul viibivad saabuvad linnud salkades, mõne päeva pärast jagunevad paaridesse
annaabi.ee 
