Innocentius III referaat (0)

Tallinna Lilleküla Gümnaasium
Innocentius III
Referaat
11a
Tallinn, 2007
Aastal 1202 kuni 1204 oli toimunud neljas ristisõda. Neljandaks ristisõjaks nimetatud retke Pühale maale korraldas Innocentius III. Seoses sellega vallutati Zara linn ning Konstantinoopol . Kuid ikkagi ristisõdadega ei saavutatud Pühal maal kavandatud eesmärke, kuid arendas oskusi ja laiendas silmaringi.
Seoses usueluga oli kõigile väga hästi teada, et Innocentius III sõna oli relv . Innocentius III õnnistusel korraldati 1208 esimene ristiretk Ugandisse.
Innocentius III [innots'entsius] (Lotario de Conti; umbes 1161 – 16. juuni 1216) oli paavst 8. jaanuarist 1198 kuni surmani.
Ta sündis Segni krahvi Trasimundi pojana ja paavsti Clemens III lähisugulasena Itaalias Anagnis. Tema isa kuulus Contide suguvõssa, millest pärineb 9 paavsti, sealhulgas Gregorius IX, Aleksander IV ja Innocentius XIII. Ema Claricia kuulus Rooma Scotti aadlisuguvõssa.
Ta sai hariduse Roomas, Pariisis Pierre de Corbeil' käe all ja Bolognas Huguccio käe all. Teda peeti intellektuaaliks ja üheks oma aja suurimaks kanoonilise õiguse tundjaks.
Pärast paavst Aleksander III surma läks ta Rooma tagasi ning töötas kirikus paavstide Lucius III, Urbanus III, Gregorius VIII ja Clemens III lühikestel ametiaegadel. Aastal 1190 sai ta kardinaldiakoniks. Celestinus III ajal (1191–1198) Orsinide suguvõsast, kes oli Segni krahvidega vaenujalal, elas ta Anagnis.
Celestinus III suri 1198. Tema matusepäeval valiti Lotario de Conti paavstiks. Keisritroon oli Heinrich VI surmaga 1197 tühjaks jäänud ning järglast ei olnud kindlaks määratud. Innocentius kasutas seda võimuvaakumit ära Saksamaa mõju vähendamiseks Itaalias. Tema esimene tegu oli paavstivõimu taastamine Roomas. Prefekt , kes linna keisri esindajana valitses, vandus truudust Innocentiusele. Paavst nõudis, et Romagna ja Ancona mark tuleksid Anweileri margi koosseisust tagasi paavsti võimu alla, ning kasutas selle saavutamiseks paavstivägesid. Samamoodi võeti sakslaselt Conrad von Uerslingenilt ära Spoleto, Assisi ja Sora hersogiriigid.
Paavst kasutas ära nelja-aastase Sitsiilia kuninga ja tulevase keisri Friedrich II nõrkust paavstivõimu taastamiseks Sitsiilias. Ta tunnistas Friedrich II kuningaks alles pärast seda, kui ta oli tagasi saanud Nelja peatüki privileegid , mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem välja pressinud paavst Hadrianus IV-lt. Paavst tegi seepeale Friedrich II novembris 1198 Sitsiilia kuningaks. Samuti sundis ta noore kuninga 1209 abielluma Ungari kuninga Imre lesega.
Pärast Heinrich VI surma olid gibelliinid ja gvelfid valinud erinevad kuningad: Švaabi Philippi ja Otto Welfi. Aastal 1201 teatas paavst avalikult, et Otto on Rooma kuningana heaks kiidetud, ning ähvardas ekskommunikatsiooniga kõiki, kes keelduvad seda tunnustamast.
Innocentius III tegi mais 1202 dekreediga Venerabilem Saksa vürstidele selgeks, milliseks ta pidas keisri ja paavsti vahekorda . See dekreet lülitati hiljem koodeksisse Corpus Juris Canonici. Selle dekreedi põhipunktid olid järgmised:

• Õigus otsustada, kas kuningas on keisrikrooni vääriline, kuulub paavstile.
  
• Topeltvalimise puhul tuleb paluda paavstil olls vahekohtunikuks ning otsustada ühe pretendendi kasuks.
  

Innocentius mõtles ümber ning otsustas 1207 Philippi kasuks. Ta saatis kardinalid Saksamaale, et sundida Ottot trooninõudlusest loobuma. Ent Otto von Wittelsbach mõrvas 21. juunil 1208 Philippi, sest too ei andnud talle naiseks oma varem lubatud tütart. Frankfurti riigipäev tunnistas 11. novembril 1208 Otto Welfi kuningaks, paavst kutsus ta Rooma ja kroonis ta 4. oktoobril 1209 keisriks. Enne kroonimist lubas Otto loovutada kirikule Spoleto ja Ancona ning tagada kiriklike valimiste vabadus, jätta paavstile piiramatu apellatsiooniõigus ja ainupädevus vaimulikes asjades. Samuti lubas ta aidata purustada ketserlus . See oli Neussi stipulatsioon, mida korrati Speyeris 1209.