Õppimisvõimaluste ja töömaailma tundma õppimine (0)

ÕPPIMISVÕIMALUSTE JA TÖÖMAAILMA TUNDMINE NING SELLE TÄHTSUS KARJÄÄRIPLANEERIMISEL
Terminid
Amet Kindlate tööülesannete ja vastutusega tööalane tasustatav tegevus.
Ametikoht Konkreetne tööülesannete ja vastutuse kogum organisatsioonis või asutuses teatud töö tegemiseks.
Bakalaureuseõpe on kõrghariduse esimese astme õpe, mille kestel üliõpilane süvendab oma üldhariduslikke teadmisi, omandab eriala alusteadmisi ja -oskusi ning magistriõppeks ja töö alustamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi.
Elukestev õpe Elukestev õppimine haarab kõiki elu jooksul ette võetud õppetegevusi, mille eesmärgiks on parandada ja täiendada oma teadmisi ja oskusi vastavalt iseenda, ühiskonna ja tööturu vajadustele.
Eriala Haridusasutuses omandatav teadmiste ja oskuste kogum, mis on nõutav teatud kutsealal töötamiseks.
Formaalharidus Riiklike õppekavadega fikseeritud, eesmärgiliselt organiseeritud õppetegevus , millel on fikseeritud kestvus ja õppekava , mis on astmete ja hinnete tasandite alusel hierarhiliselt struktureeritud, millel on vastuvõtu tingimused ja formaalne registreerimine.
Hõivatu Isik, kes
- töötab ja saab selle eest tasu kas palgatöötajana, ettevõtjana või vabakutselisena
- töötab pereettevõttes või oma talus otsese tasuta või
- ajutiselt ei tööta.
Informaalne haridus Informaalne haridus hõlmab igasugust õppimist, nii töö käigus kui vabal ajal perekonna ja sõprade ringis ning ei ole struktureeritud, puuduvad otsesed õpieesmärgid, õppematerjalid ja õppekavad.
Pädevus ehk kompetentsus hariduse kontekstis on teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute kogum, mis on vajalik tulemuslikuks ja jätkusuutlikuks tegutsemiseks teatud valdkonnas. Pädevused on õpitavad, aga nad ei kujune välja mingi konkreetse aine õpingute tulemusena. Üks pädevuste olulisi omadusi on ülekantavus – pädevus pole rakendatav vaid ühes kindlas kontekstis.
Kutse andmine Protsess, mille käigus hinnatakse kutset taotleva isiku (edaspidi taotleja) kompetentsuse vastavust kutsestandardis toodud ning mille tulemusena väljastatakse taotlejale kutsetunnistus .
Kutsetunnistus Dokument, mis tõendab, et sul on olemas kõik vastavas kutsestandardis kirjeldatud oskused ja teadmised.
Kutseharidus Kutseharidus on teatud erialal töötamiseks, teatud kutse saamiseks, teatud ametikohale kandideerimiseks või selle säilitamiseks vajalike teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mille omandamine ja täiendamine loob eeldused tulemusrikkaks professionaalseks tegevuseks.
Kutsekeskharidus on kutseharidusstandardi ja kutse- või erialade riiklike õppekavadega kehtestatud nõuete kogum. Kutsekeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse asuda tööle õpitud kutse- või erialal või jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.
Kutsestandard Dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning esitatakse kutsealade ja -tasemete kompetentsusnõuded ehk töö edukaks tegemiseks vajalike oskuste, teadmiste ja hoiakute kogumit.
Kutseõpe põhihariduse baasil
Põhihariduse baasil kutseõppes õppija omandab kutse-, erivõi ametialal oskustöö tegemiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. On kutseharidusstandardile ja kutse- või
eriala riiklikule õppekavale vastava kutseõppe õppekava alusel toimuv õpe, kus õpingute
alustamise eeltingimus on omandatud põhiharidus ning õppekava nominaalkestus on üks kuni kaks ja pool aastat, muusika ja esituskunstide õppekavarühmas kuni kolm aastat.
Kutsekeskharidusõpe
Kutsekeskharidusõppe õppekaval õppija omandab iseseisvaks oskustööks vajalikud kutse-, eri- ja ametialased teadmised, oskused ja hoiakud ning õppekavaga määratud üldhariduslikud teadmised ja oskused.
Kutseõpe keskhariduse baasil
Keskhariduse baasil kutseõppes õppija omandab teadmised, oskused ja hoiakud keskharidust eeldavaks iseseisvaks oskustööks.
Kutseõpe põhikoolis ja gümnaasiumis
Põhikoolis ja gümnaasiumis toimuva kutseõppe eesmärk on õpilastele kutse-, eri- või ametialaste, samuti karjääri planeerimisega seotud esmateadmiste ja -oskuste võimaldamine ning õpingute jätkamiseks valmisoleku kujundamine.
Kutseõpe põhikoolis on õpe, mille kaudu põhiharidust omandavad õpilased (sh lihtsustatud või toimetuleku õppekaval õppijad) omandavad kutseõppe õppekava alusel esmased kutse-, eri- ja ametialased teadmised ja oskused.
Kutsealane eelkoolitus on põhikoolis ja gümnaasiumis kutsesuunitluse eesmärgil toimuv väikesemahuline kutse- või erialade tutvustus põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas, põhikooli lihtsustatud riiklikus õppekavas (abiõppe õppekava) või toimetuleku riiklikus õppekavas ettenähtud valikainetena mahuga kuni 15 õppenädalat.
Mitteformaalne haridus Eesmärgiliselt organiseeritud õppetegevus kindlate programmide alusel, mida on võimalik omandada täiskasvanukoolitusasutustes, töökohas , samuti ühiskondlike organisatsioonide, huvigruppide ja kutseliitude vahendusel; läbimise järgselt reeglina formaalset tunnistust või diplomit ei anta .
Põhihariduse nõudeta kutseõpe
Õppija omandab kutse-, eri- või ametialal oskustöö tegemiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud.
Rakenduskõrgharidusõpe
on kõrghariduse esimese astme õpe, mille kestel üliõpilane omandab kindlal kutsealal töötamiseks või magistriõppes edasi-õppimiseks vajalikud pädevused.
Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine
Võimaldab haridustasemetest koosnevas haridussüsteemis õppimise (formaalharidus), muu organiseeritud õppetegevuse (mitteformaalne haridus) ja erialase töökogemuse kaudu ning igapäevase tegevuse ja vaba aja raames õppimise (informaalne haridus) tulemusi lugeda samaväärseks vastuvõtutingimuste täitmise või õppekava läbimisel saavutatavate õpiväljunditega.
Tööturg ja tööjõuturg Vastastikuses sõltuvuses olevate ostu- ja müügitehingute protsess.
Tööjõud Isikud, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama; majanduslikult aktiivne rahvastik – jaguneb töötajateks, ettevõtjateks ja töötuteks. Tööjõud moodustub hõivatutest ja töötutest.
Tööjõunõudlus Hõlmab täidetud ja vabad töökohad ning tööjõu pakkumine töötava ja mittetöötava tööjõu. Tööjõu nõudlus näitab, kui
palju ja milliseid töötajaid ettevõtted vajavad. Tööjõu pakkumine näitab, kui palju on neid inimesi, kes tahavad töötada pakutud tingimustel.
Töötu Isik, kes on ilma tööta (st ei tööta kusagil ega puudu ajutiselt töölt) ning kes otsib aktiivselt tööd ja on töö leidmiseks valmis kohe tööd alustama.
Töömotivatsioon Vajadused ja soovid, mis on tõukejõuks isiklikus tööalases tegevuses.
Töövari Inimene, kes jälgib teise inimese tööpäeva.
Õpe/koolitus töökohal Kutsealane ettevalmistus töövõtjatele, mis toimub töökohal.
Üldharidus Üldharidus on teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ning käitumisnormide süsteem, mis võimaldab inimesel kujuneda pidevalt arenevaks isiksuseks, kes on suuteline elama väärikalt, austama iseennast , oma perekonda, kaasinimesi ja loodust, valima ning omandama talle sobivat elukutset, tegutsema loovalt ning kandma kodanikuvastutust.
Üldkeskharidus on põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga kehtestatud nõuete kogum. Üldkeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.
Varjutatav (töövarjul) Kogemustega inimene, keda terve tööpäeva saadab õpilane.
Teema kirjeldus
Karjääri planeerimiseks on vajalik, et inimene oskab märgata muutusi tööturul ja tunneb neid mõjutavaid tegureid. Põhikoolis õpilane analüüsib erinevaid ameteid, töötajatele esitatavaid nõudeid ja seostab neid oma eeldustega, huvidega, väärtustega jms. Oodatav õpitulemus on, et õpilane mõistab tööturu ja hariduse vahelisi seoseid. Õpilast suunatakse analüüsima , millist tööd ta soovib tulevikus teha. Sellest lähtuvalt saab asuda haridusteed kavandama. Teadlike õpivalikute tegemiseks suunatakse õpilast analüüsima oma soovidele, eeldustele ja reaalsetele võimalustele vastavaid võimalusi.
Viimastel aastatel on maailmas toimunud murrangulised protsessid. Globaliseerumine, tehnoloogiate kiire areng, mis võimaldab info ja teadmiste enneolematult kiiret levikut ning piiramatut kättesaadavust globaalses ulatuses jne. Ettekujutus nii tööst kui töö tegemise vormidest on 21. sajandil oluliselt muutunud, samuti on muutunud nõuded töö tegijale. On väga vähe töid, mis viimase kümne aasta jooksul muutunud ei ole. On pigem üksikud erandid, mille puhul töö sisu ja töötegijale esitatavad nõuded on muutusteta, näiteks garderoobi töötaja . Infoühiskonnast on arenemas teadmusühiskond , vastavalt arenevad ka majandusmudelid.
„Uues“ majanduses on peamine konkurentsi tegur innovatsioonivõimekus. Industriaalajale omaseks olnud tööjaotuse ja sotsiaalsete kihtide vahelised piirjooned kaovad või hägustuvad, sh füüsilise ja vaimse töö vahel, erinevate kutsete vahel, haridus- ja töösüsteemide vahel, tekivad integreeritud kutsed jne. Muutuste kiirus on kaasa toonud uusi riske ja tunduvalt suurema ebastabiilsuse, sh töösuhetes. Vajalikud oskused vananevad kiiresti, kui töötajad neid ei uuenda. Pidev enesetäiendamine on möödapääsmatu ja see omakorda kiirendab inimkapitali arengut.
Hea erialane ettevalmistus on võtmetähtsusega kõigis töövaldkondades. Samas ükski õpitud eriala ei anna tänapäeval ametit terveks eluks. Tööturul sobiva rakenduse leidmiseks loob paremad võimalused laiapõhjaline haridus, mis vastab muutunud töö iseloomule.
2.1 Muutuv tööturg: tööturu hetkeolukord, trendid, arengud , prognoosid , tööandjate ootused, tööseadusandlus. Muutuv tööjõuturg: tööjõuturu nõudlus ja pakkumine, konkurents, elukestev õpe, töömotivatsioon
Käsitlus
Majandus loob ühiskonda väärtust ressursside tootmise teel. Majandus kujundab riikide staatust ühiskonnas ja riikide omavahelisi suhteid. Majanduse tõusud ja langused, mis on loomulikud protsessid, mõjutavad tööturu olukorda, trende, ka tööandjate ootusi jms. Veel mõned aastad tagasi majanduskasvu tippajal läks paljudel meelest sellele eelnenud periood, mil riigis valitses suur tööpuudus .
Eelmise majandustsükli ajal (1998 – 2007) reageeris Eesti tööturg majanduse tsüklilistele liikumistele küllaltki tugevalt. Tööpuuduse määr suurenes 9,6 protsendilt (1997) 14,6 protsendini (2000). Seejärel majandustsükli tõusufaasis töötus aasta-aastalt vähenes, saavutades madalaima taseme (4,1%) 2007. aasta lõpus. Töötus kasvas taas alates 2008. aasta algusest. Selle perioodi majanduskasvu aeglustumise mõju tööturule on siiski erinev 90-ndate kriisi järgsest mõjust. Võrreldes eelmise ajaga on tööturg mitmes mõttes muutunud. Tööjõud on seoses piiride avanemisega Euroopas tunduvalt mobiilsem. Majanduskasvu aeglustumine soosis töö otsimist Lääne-Euroopa teistes riikides. Näiteks 2004. ja 2006. aastal emigreerus välismaale ca 2% töötajatest,
2007. aastal moodustas teistesse riikidesse tööle suundujate osakaal ligikaudu 0,65% koguhõivest (Eesti Panga andmed, mis põhinevad ettevõtjate küsitlustel). Tööjõu liikumist mõjutavad ka riikidevahelised palgaerinevused. 2009. – 2010. aastal räägiti suurenevast töömigratsioonist, kui tõsisest ohumärgist, eriti teatud valdkondades (näiteks arstid). Nii-öelda „buumi“ ehk ülekuumenemise aastatel (2006 – 2007) tekkis Eestis hulgaliselt täitmata töökohti, kehtivate palgatasemete juures oli nõudlus paljudel tegevusaladel suurem kui pakkumine. Valdkondades, kus tööjõudu nappis, osteti konkurentidelt töötajaid üle. Tipptegijatest, kutseoskustega töötajatest oli suur puudus ja töötajate pärast omavahel konkureerides olid tööandjad sunnitud töötajatele lisaks kõrgele tasule ka erisoodustusi
ja hüvesid pakkuma. Õpingute katkestajate arv kasvas kiiresti. Kiire majanduskasv oli loonud olukorra kus paljude lihttööde eest sai küsida kõrget tasu. Hõive suurenes seega ka nende elanike arvelt, kellel vähem pingelise tööturu korral tööd leida poleks õnnestunud.
Näiteks 2006. aastal kasvas hõive Eestis ca 39 000 inimese võrra. Lisandunud töötajatest 41% olid pensionieas elanikud, 19% olid olnud eelnevalt heitunud ja 18% pikaajaliselt (üle kahe aasta) töötud . Kõige kiirem hõive kasv oli ehitussektoris. Uue languse juures tõi see omakorda kaasa kõige suurema hõive languse just kinnisvara- ja ehitussektoris. See puudutas ka teisi riike ja mitte üksnes Eestit. 2010. aasta esimeses kvartalis oli Eestis töötuid 137 000, kellest 51 000 oli tööd otsinud aasta või kauem.
Mis iseloomustab Eesti tööturgu?
2010. aasta lõpuks sai Eesti majanduslangusest üle, peamiselt eksporditulude kasvu toel. Majanduskasvu soodustavate teguritena nähakse tootlikkuse tõusu uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga. Teguritest tuuakse üha enam esile ka loovust ja tarbijakesksust.
Viimastel aastatel on saanud aina selgemaks fakt, et ühiskonnal, mis on suuteline looma sünergiat kultuuri ja äri vahel, on majanduskasvuks rohkem väljavaateid. Kui varem keskendusid suurettevõtted majanduse edu saavutamisel kvaliteedile, efektiivsusele ja tööoperatsioonide pidevale parandamisele kohalikes ettevõtetes , siis nüüd on tootmine liikunud maadesse, kus on madalapalgaline tööjõud. Uute toodete ja teenuste arendamisel muutuvad järjest olulisemaks pehmed väärtused – töökultuur, emotsioonid ja elustiil.
Eestis on seatud siht areneda teadmispõhise ühiskonna suunas. Teadmistepõhine ühiskond on pidevalt arenev, ühiskonna jätkusuutlikkus põhineb teadmiste loomisel ja kasutamisel ühiskonna ja innovatiivse majanduse tõhusa toimimise suunas, et tõsta inimeste heaolu.
Teadmistepõhise ühiskonna keskmes olevad võtmetehnoloogiad (info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, biotehnoloogiad, materjalitehnoloogiad) mõjutavad sügavalt majandusharusid, asendavad või täiendavad olemasolevaid tehnoloogiaid ning annavad tõuke uute tehnoloogiliste suundade arengule. Võtmetehnoloogiate rakendamine avaldab suurt mõju tootlikkuse kasvule ja mõjutab sügavalt ühiskonna toimimise kõiki aspekte.
Allikas: Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007-2013
Ettevõtlusstatistika andmetel et Eesti tööjõu liikuvus üks Euroopa suuremaid . Seda kinnitavad andmed, kui palju töökohti ettevõtted aasta jooksul loovad ja sulgevad (võtavad inimesi tööle või lasevad lahti). Järjest vähem on pikaajalisi ja kindlaid töösuhteid ning rohkem lühiajalisi lepinguid. Sama oluline kui tööturu paindlikkus on ka töötajate turvatunne ja kaitstus . Euroopas räägitaksegi turvalisest paindlikkusest. Eestis on sotsiaalsed garantiid minimaalsed, seega turvalisest paindlikkuseni on arenguruumi.
Pikaajaline tööpuudus on suur probleem, millega puutuvad kokku paljud riigid, ka Eesti. Pikka aega kestev töötus toob endaga kaasa raskeid tagajärgi nii töötule endale, tema perekonnale kui ka ühiskonnale tervikuna . Mida kauem vältavad tööotsingud, seda keerulisem on töötul uut töökohta leida.
Pikaajaline töötus tekkis Eestis 1990. aastate alguses majanduse ümberstruktureerimise tagajärjel. Sellega kaasnenud töötajate arvu järsk vähenemine tõi endaga kaasa töötuse kiire suurenemise. Töötud, kelle oskused ei vastanud tööturu uutele nõudmistele, olid raskustes uue töökoha leidmisega, mis pikendas nende tööotsinguid. Paljud töötud muutusid kas pikaajaliseks töötuks või kaotasid üldse lootuse tööd leida (heitunud) ning langesid tööturult välja.
Võrreldes eelmise majanduskriisiga on pikaajaliste töötute vanuseline koosseis märkimisväärselt muutunud: noorte osatähtsus on tunduvalt suurenenud ja vanemaealiste osatähtsus vähenenud . Noorte pikaajalise töötuse põhjusi tuleb otsida kiire majanduskasvu aastatest, kui kinnisvarabuumi käigus laienes ehitussektor ja tööle võeti hulgaliselt ilma erialase hariduseta noori töötajaid. Majanduskriisi puhkedes tõmbus ehitussektor taas kokku ning kiiresti tekkinud töökohad kadusid sama tempokalt. Nüüd on erialaste oskusteta vabanenud tööjõul suuri raskusi endale rakenduse leidmisega.
Allikas: Marksoo , Ü. Pikaajalised töötud Eesti tööturul. Sotsiaalministeerium. Teemaleht
5/2010
Seoses sündivuse langusega 1990. aastast on Eesti tööealise elanikkonna arv aastaaastalt vähenenud. Seega tööjõu pakkumine lähiaastatel väheneb. Eesti Panga prognoosi kohaselt väheneb tööealine rahvastik Eestis 2015. aastaks ligikaudu 45 000 inimese võrra. Seega on üks võimalus hõive puudujääki kompenseerida teistest riikidest töötajate sissetoomisega. Samas sarnaselt Eestile kahaneb tööealine elanikkond ka enamikus teistes Euroopa riikides ja järgnevatel kümnenditel väheneb tööjõu pakkumine Euroopa Liidus tervikuna.
Palk Eesti ettevõtetes sõltub suhteliselt suures osas otseselt töötaja tulemuslikkusest. Et tööjõukulusid optimeerida (vältida lõputut palgakulude kasvu), kasutavad Eesti ettevõtted võrreldes teiste riikidega ka muid töötajaid motiveerivaid meetodeid. Eestis on kollektiivsete palgalepingute osakaal väikseim muudest EL-i liikmesriikidest.
Milliseid töötegijaid tulevikus vajatakse?
Eestis on tööealise elanikkonna hulgas palju eri- ja kutsealase ettevalmistuseta inimesi. See on tõsine probleem. Tööandjad muutuvad selles osa järjest nõudlikumaks. Lisaks heal tasemel eri- ja kutsealasele ettevalmistusele oodatakse töötegijalt (lihttöölisest kuni tippspetsialistini) sageli mitme valdkonna tundmist, suhtlemisoskust, paindlikkust jms.
Nii tööjõu vajadus üldiselt kui sh asendusnõudlus (surma või pensionile siirdumise tõttu vabanevat töökohad) vajadus kasvab tõenäoliselt hariduse-, ja humanitaaria valdkonnas, samuti tehnika, tootmise ja põllumajanduse valdkonnas. Teadmistepõhise ühiskonna suunas liikudes on Eestil vaja oluliselt rohkem reaalteaduste spetsialiste.