2. Programmiline funktsioon, kus teooria visandab konkreetse programmi ajalooga tegelemiseks. Kuidas uuritakse ja kes uurib? 3. Piiritleb ajalootegemise viisi teoreetiliste reflektsioonidega. Ajalooteooria esitab 4 küsimust 1. Epistemoloogilised küsimused (Mida üldse saame teada tegelikkuse kohta ja mis on nende teadmiste iseloom?) 2. Metodoloogilised küsimused (Kuidas teadmisi hankida? Milliseid meetodeid kasutada, et teadmisi genereerida?) 3. Ontoloogilised küsimused (Mis on mineviku mõte? Kuhu see välja viib? Kas on olemas jumalik ettemääratus jne. Ei esita küsimusi ajaloouurimise kohta vaid ajaloo enda kohta.) 4. Eetilised, juriidilised ja poliitililised küsimused (mineviku kasutamise kohta) Alates 1945 aastast on jagatud ajalooteooria uurimine kolme perioodi: 1. 1945-1970 analüütiline ajaloofilosoofia Peamine tähelepanu oli pööratud epistemoloogias tõestamise probleemile
Ta käis loenguid pidamas nii Pariisis kui ka Napolis (Taavi Laanepere mag. Töö, Tartu 2004;34). Ta selgitas paljusid Aristotelese ideid lahti ning arendas neid edasi. Samuti tegi ta palju originaalseid täiendusi Aristotelese filosoofiale. Thomase paljude saavutuste hulgast võib esile tõsta tema ``Viis teed``. `See on kõige selgem ning tabavam katse tõestada Jumala olemasolu loogiliste argumentidega. Katoliku kirikus on Aquino kosmoloogilised ja ontoloogilised argumendid siiani aktsepteeritud, vaatamata sellele, et tänapäeva filosoofid on enam- vähem üksmeelselt Aquino Thomase kõik viis Teed kõrvale lükanud (Philip Stokes``100 tähtsamat mõtlejat`` 52;53). ``Viis Teed`` Esimeses osas räägib ta sellest, et asjad maailmas muutuvad ja nad ei saa iseenesest muutuda, vaid see muutumine peab olema millegi muu tulemus. Nagu ütleb Aquino:``Kui käsi ei liiguta keppi, ei liiguta kepp ka midagi muud``
Põhjuseid (eeldusi) on üks või rohkem. Neist püütakse tuletada järeldus. Iga veenmisviis pole argument. Argumenteerimine tähendab ratsionaalset põhjendamist. Argumendi struktuur: · Väide · Seletus · Tõestus · Järeldus 11. Ontoloogiline argument. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele. 12. René Descartes'i cogito ergo sum ja tema argumenteerimisviis. Cogito ergo sum ("Mõtlen, järelikult olen") on René Descartes'i poolt kasutatud ladinakeelne filosoofiline väide. Mis viitab sellele, et enda eksistentsis on võimalik kahelda vaid siis, kui sa olemas oled. 13. Hiina toa argument ja selle interpretatsioon.
samad tulemused K. Charmaz (2006): Ei pea ega saa täpselt vastata traditsioonilistele teaduslikkusnõudele, kuna andmeid mõjutab uurimisprotsess, mis on kordumatu ja kordamatu.Iga järgmine uurija on mõjutatud eelnevast teadmisest ja muutunud olukorrast ning seega ei saa tulemused olla täpselt samasugused. 15 Andmekogumismeetodid: osalusvaatlus Vaatluse ontoloogilised ja epistemoloogilised põhimõtted Ontoloogiline vaade tegelikkusele: inimeste interaktsioonid ja tõlgendused on mõistetud uurija poolt kui uurimise faktiline materjal Epistemoloogiline põhimõte: faktilise materjali kogumise/produtseerimise kaudu on sotsiaalne tegelikkus tundma õpitav ja mõtestatav Uuritavad, vaadeldavad nähtused - Massikäitumine – kuidas inimesed „suhtlevad“ avalikus sfääris - Argirutiin: verbaalne ja mitteverbaalne kommunikatsioon
Aktsidentsid on tegelikud vaid substantsis. Kategooria (kr. kategoria süüdistus, ütlus) tähendab Aristotelesel ütlemisevormi või ütlemiseskeemi. Kõige üldisemad mõisted, mida kasutame asjadest kõneledes. Kategooriad pole mitte ainult ütlemiseviisid, vaid ühtlasi ka olemiseviisid. "Olevast saab mitut moodi kõnelda, olev on mitut moodi." "Me väidame, et kõik see, mis väljendub kategooriates, eksisteerib omaette." Kategooriad on seega ontoloogilised alusvormid. - substants (ousia) - kvantiteet (posón) - kvaliteet (poión) - relatsioon (prós ti) - kus? (po) - millal? (poté) - asend (kesthai) - omamine / seisund (échein) - tegevus (poien) - tehtavus (paschein) ................................................. - esimene substants - eraldi eksisteerivad asjad: just see siin; see inimene (siin) - teine substants - on esmase substantsi olemus, seega liik, mis kuulub individuaalse substantsi juurde: inimene üldse; Mari on inimene
ükskõik millise oleva püsiv ja vermiv aspekt – see annab muutlikule sisule kuju. Vormi täidavad vahelduvad sisud, see ise aga jääb neist muutlikest sisudest afitseerimatuks ja muutumatuks. Vorm on üldine ja ajatu. Ajatul oli varasemas euroopalikus mõttetraditsioonis olnud ajalisega võrreldes vaieldamatu kõrgem väärtus, samuti nagu ka vormival vormituga võrreldes. Vormi-sisu-eristus läbib tervet Kanti filosoofiat. Erinevalt Aristotelesest ei ole need tema käsitluses aga mitte ontoloogilised mõisted, vaid kirjeldavad inimliku tunnetusvõime struktuuri. Kant määratleb mõtlemist vormina meelelise sisu suhtes. See teeb võimalikuks nii siduda mõtlemist tajuga (ja seega tõmmata pind jalge alt traditsiooniliselt ratsionalistlikult metafüüsikalt), kui hoida ühtaegu mõtlemist meelelisusest sõltumatuna (ja sellega võimalda mõistuse praktilist rakendust). Mõtlemine on kõigepealt vorm vaid niivõrd, kuivõrd sel on
2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053 Kolmas kriteerium – afektsioon – kujutab endast “läbielamist”, mis kaasneb iga tajuga. Tajusid elatakse läbi kas meeldivate või ebameeldivatena, ning niisugused läbielamised on tajusituatsioonide vahel valimise kriteeriumiks. See kriteerium on aga seotud enam Epikurose eetika kui epistemoloogiaga. Epikuurlaste füüsika. Epikurose ontoloogilised arusaamad toetuvad varasema kreeka atomistika pärandile. Kirjas Herodotosele võtab ta need vaated teesiliselt kokku. Lähtuda tuleb sellest, et eimiskist ei saa midagi tekkida ja miski ei saa ka eimiskiks muutuda. Kui see nii ei oleks, ei tekiks kõik meile teadaolevad asjad kindlast materjalist, pealegi oleks sel juhul maailm juba ammu eimiskisse lagunenud. Maailmakõiksus on igavene ja muutumatu, sest pole midagi muud, milleks ta võiks muutuda
Augustinuse esmane huvi on alati ja eeskätt jõuda inimese üleloomuliku eesmärgini õndsuseni Jumala valdamises ja nägemises. Erinevalt platonismist ei ole A-e eesmärk jõuda mitte ebaisikulise, vaid isikulise Jumalani. Ontoloogiline jumalatõestus ja selle kriitika. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja
9. Selgitage nn esimese kunstiteose etteheidet ajaloolistele kunstiteooriatele. Kuna kõik ajaloolised teooriad on tagasiviitavad, seisavad nad vastamisi tülika küsimusega kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos? Esimest kunstiteost ei saadud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda, sest enne esimest kunstiteost kunsti ei eksisteerinud. 16.-17. ESTEETILINE 1. Millised on E-hoiaku teooria definitsioonilised, normatiivsed ja ontoloogilised küsimused? Definitsiooniline aspekt: mis on esteetiline hoiak? Mis on tüpoloogiline iseloomustus? .. otstarbe kaudu / .. tähelepanu kaudu / .. uskumise kaudu / .. semiootiliselt / .. mõistelise kaudu Ontoloogiline aspekt: käsitleb esteetilise hoiaku objekte. .. Mille suhtes võetakse e-hoiaku? .. Mille suhtes üldse saab võtta e-hoiaku? .. Mille suhtes peaks võtma e-hoiaku? Normatiivne aspekt: e-hoiaku õigustamise küsimused: .
väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada- vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus. ONTOLOOGILINE ARGUMENT JA SELLE KRIITIKA. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes
Tõeline seadus ei ole aga mitte mingi inimlik leiutis, vaid midagi igavest, mis valitseb tervet maailma. Õiglus ei põhine seetõttu üksnes sellele, et inimesed loomulikul viisil pühenduvad üksteisele, vaid inimesest sõltumatule olemiskorrale. Selles mõttes kujutavad kõik mõistuslikud olendid, inimsugu ja jumalad, endast ühte ühtset kosmopolis`t, mida valitseb ühtne, kõikehõlmav, muutumatu, igavene seadus. Maailmas on ontoloogilised eeldused ülemaailmse riigi jaoks. Antud võimalus ei teostu sellepärast, et inimsugu oma enamuses koosneb rumalatest ning rahvad ei suhtle omavahel. Tulemuseks on see, et norme ei püüta ühtlustada mõistuslikeks, vaid iga riik ja rahvas elab oma eripäraste seaduste järgi. Õigusfilosoofiliselt on see loomuõigusõpetus: kosmose-logos annab inimtegevusele ette baasnormi, mis ei ole inimeste poolt loodud ja on kõrgem kui
lõhenenud erihuvilisteks ja üksteisega konfliktis olevateks osadeks. See tõi endaga kaasa püsiva poliitilise ebastabiilsuse. Loomulikult pidi tolle aja filosoofiline mõtlemine esitama endale küsimuse, mis on selle nähtuse põhjused ja millistel teedel oleks võimalik seda ületada. Mõisteid ja küsimuseasetusi kui teoreetilisi vahendeid selle situatsiooni mõtestamiseks võis leida aga varasema kreeka filosoofia traditsioonist. Platon koondaski selles seni eraldi arendatud ontoloogilised, epistemoloogilised, eetilised ja poliitika-filosoofilised küsimuseasetused üheks terviklikuks õpetuseks, mis püüab leida inimeksistentsi ajalooliselt ilmnenud vastuoludele lahendusi igaviku vaatekohalt. Selle lahenduse aluskomponendiks sai Platoni olemisõpetus, tema ontoloogia. Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega
kuskil olemas, seega ei saanud apelleerida ka selle paremusele kapitalismi ees. Jäi üle vaid teoretiseerida. Sellest siis nimetus utoopiline sotsialism. Saksa idealism. Kolmas ja peamine filosoofiline allikas Marxi jaoks oli saksa klassikaline idealism. Nimetada võib veel Fichtet, Herderit, Kanti, Schellingut, kuid need ei ole nii määrava tähtsusega Marxi jaoks. Suur osa saksa idealismist on filosoofia vanas mõttes, st suured ontoloogilised süsteemid oleva kui terviku kohta, kus ühiskond on kõigest üks aspekt ja kindlasti mitte kõige tähtsam, nagu seda oli valgustajatele ja sotsialistidele. Inimühiskond oli nende jaoks arenev nähtus, mis teeb mõtetuks ühiskonna jaotumise valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli PARATAMATU etapp, aga mitte väär. See areng ise on teleoloogiline, kus areng suundub oma lõppeesmärgi suunas, mis on juba selle arengu algusesse sissekirjutatud:
Inimene ise loobuusi meelisi asju ja uusi tõdesid. Kui reaalsus on osaliselt produtseerivad, siis on ka tõed. Tõde pole midagi, mida peame pasiivseelt aktsepteerima, vaid see avab võimaluse aktiivsusele. Järeldus: ratsionalistide ja pragmatistide erinevus (lk 148). Me loome uut reaalsust, mis vastab meie soovidele jm paremini. Seminar 8. Friedrich Nietzsche. Antikristus. Nietzsche teos “Antikristus” (katkend) probleemipüstitus ontoloogilised ja aksioloogilised lähtekohad kristluse-kriitika lähtekohad kaasaegse filosoofia “arheoloogiline” käsitlus Kanti ja kantiaanluse kriitika kristluse ajaloolis-psühholoogiline rekonstruktsioon tuleviku filosoofia Probleemipüstitus: Postmetafüüsilisel ajastul filosoofia roll. Siin on eeldus, et teadus on põhiline moderniseeriv jõud
üleskasvanud põlvkond Põlvkondi kujundav kollektiivne mälu Schuman ja Scott (1998): minevikukogemuste tähtsus. Igal põlvkonnal on oma “kollektiivne mälu”. • Erinevad põlvkonnad osundavad erinevatele sündmustele, eelkõige neile, mis on leidnud aset nende nooruseas. Puuronen noorsoouuringute paradigmadest: “positivismid”, realismid, konstruktsionismid Positivismid: • Guba ja Lincoln: positivismi ontoloogilised eeldused on lihtsakoeliselt realistlikud. • Positivistlikud ideed olid aluseks esimestele sotsiaalse maailma teaduslikele uuringutele. • Comte: ilma teooriata andmekogumine on pime. • Loogilisel positivismil baseeruv sotsiaalteadus eeldab siiski, et ka ainult andmekogumine on võimalik. • Põhiküsimus: kuidas mõõta tegelikku maailma võimalikult täpselt. Realismid:
Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada - vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus. Ontoloogiline argument ja selle kriitika. 8 Ontoloogiline jumalatõestus ja selle kriitika. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele. Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad asjad, mis ei saa mitte olemas olla ja kontingentselt olevad asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb
b) Loogilised küsimused: Moraaliargumentide kehtivuse tingimused? Milline on moraaliarutluse loogiline ülesehitus? Kas me saame oma moraaliuskumusi õigustada? Kuidas me küsimus faktide ja väärtuste vahekorrast. Normatiivne eetika on teooria selle kohta, milline käitumine on moraalselt hea või halb. Normatiivne eetika on ettekirjutav, st formuleerib moraalinormid, saame õigustada oma moraaliuskumusi? c) Ontoloogilised küsimused: Mis mõttes on olemas moraalifaktid? Kas need on samasugused nagu “tavalised faktid?”: “mu ees laual on kohvitass”, “tapmine mille järgimine on inimestele kohustuslik. Normatiivne eetika tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Erinevalt on väär” d) Epistemoloogilised küsimused: Kas on olemas selline asi nagu moraalne teadmine; ja kui siis, mis on selle piirid
olemas. III: Tees: Peale paratamatu põhjuslikkuse on maailmas veel ka tahtevabadus. Antitees: Tahtevabadust ei ole, kõik siin maailmas leiab aset põhjusliku paratamatusega. IV: T: Maailmas on olemas absoluutselt paratamatu olevus. Antitees: Absoluutselt paratamatut olevust ei eksisteeri. Need küsimused on lahendamatud ja mõttetud seetõttu, et käivad kõige kohta, aga kõiksus ei saa olla taju objektiks. (iii) Kant kritiseerib jumalatõestusi, mida ta jagas kolme klassi: ontoloogilised, kosmoloogilised ja füüsikalis-teoloogilised. Ontoloogilised tõestused lükkab Kant ümber väitega, et eksistents pole omadus ja seetõttu ei järeldu jumala mõistest tema eksistents. Kosmoloogilised tõestused lükkab ta ümber väitega, et paratamtult eksisteeriv entiteet (algpõhjus) ei pea olema jumal, see võib olla nt ka mateeria. Kolmandat tüüpi tõestused (maailma korrastatus) lükkas hiilgavalt ümber juba Hume. Religiooni aluseks võib olla eetika, mitte metafüüsika
Sellest kasvanud välja eetika. Mida peetakse õigeks, mida vääraks. Filosoofia põhiprobleemid: Neid jagatakse kolmeks (kolm põhiprobleemide tasandit): I) Metafüüsiline tasand (meta e. millegi järel) Füüsikale järgnev. Tulnud mõiste on Aristootelese käsikirjade uurimisest. Füüsikale järgnev osa oli pühendatud olemise probleemidele. Aristoteles ütles, et kõige tähtsam on see, mis on. On olemas olemise õpetus ehk ontoloogia. Need probleemid on ontoloogilised probleemid ehk olemise probleemid. Huvitas see, mis on arche (kreeka k) ehk alge. Ladina k on see principium üldnimetus aga Substants. Keskenduti sellele, mis on kõigile ühine ühisosa leidmine. Alge pidi olema kõigile nähtustele ühine. Metafüüsikud jagunesid kolme gruppi: 1) monism ühe alge käsitlus. Nt. euroopa vanimaks mõtlejaks peetav Thales pakkus välja et selleks algeks (algelement) on vesi. Aristoteles kiitis teda, sest kõiges on vesi. Anaximenes pakkus aga, et
4. Kriitilised erimeelsused: "On pakutud kõikvõimalikke seletusi selle kohta, mida ta (Cézanne) taotles ja mida ta saavutas. Ometi jäävad need seletused pinnaliseks ja mõnikord tunduvad koguni vastuolulistena. Ent isegi kui kriitikud meid lõpuks välja vihastavad, jäävad ju pildid ikkagi meid veenma. Ja parimaks soovituseks on siin ja alati: "Minge ja vaadake neid maale originaalis. " E. H. Gombrich (1997: 540). 5. Milliseid ontoloogilisi küsimusi tekitab VKT? Ontoloogilised kaalutlused: Eriarvamused kunstiteose eksisteerimise viisi (ontoloogilise staatuse) küsimuses: Teatud ontoloogiliste eelduse korral on VKT-d raske või sootuks võimatu rakendada, ilma, et varustaksime seda mitmete lisaklauslitega. 1)Unitaarmentalismid 2)Traditsiooniline dualism 1) Unitaar-mentalismid: a)Kunstiteos on kunstniku vaimus eksisteeriv konstruktsioon (eksternaliseerimine pole tarvilik). (Croce; Collingwood). Järeldus: VKT rakendamine mitte- kunstnikule võimatu
rakenduma järjekorras) • grammatikareeglid, mis moodustavad sõnu ja lauseid a) väljendusreeglid, nt 2.3.2 karmaņi dvitīyā – The accusative [is used] in [the sense of] patient 2.3.12 caturthī sampradāne - The dative [is used ] in [the sense of] recipient b) kombineerimisreeglid c) asendusreeglid • Iga moodustatav üksus „liigub“ läbi reeglite tähenduselt häälikute suunas. • Algusetapis on semantilis-ontoloogilised kategooriad, mis teisendatakse semantilisteks rollideks (retsipient, patsient, instrument, lähtepunkt agent, eesmärk jne), millele edaspidi saadakse vastavad käänded. • Süntaksis on järjekindlalt esitatud aktiiv, passiiv, predikatiivlause ja progressiivlause NB! need on tänapäevased terminid, eesti keeles näiteks vastavalt: Kati keedab suppi. Suppi keedetakse (Kati poolt) Kati on supi keetja.
oluliste erisuste ja sarnasuste tuvastamine – Võib olla suure arvu juhtumite (Large N) analüüs ja laiemaid üldistusi pakkuv võrdlus – Võib ka olla väiksema arvu juhtumite analüüs (Small N) ja sügavutiminev võrdlus Uurimisparadigmad I • Uurimisparadigma – püütakse vastus leida kahele olulisele filosoofilisemat laadi küsimusele: – Mis on sotsiaalne reaalsus – kas ta on objektiivselt olemas ja eksisteerib meist sõltumata või ta on meie konstruktsioon/kujutlus (nn. ontoloogilised eeldused)? – Kuidas me saaks sotsiaalset reaalsust uurida ja seletada – kas sarnaselt nagu loodusteadustes - vahetult tunnetada ja uurida, või on sotsiaalteadustes oma spetsiifilised uurimisviisid (nn. epistemoloogilised eeldused)? • Sellest lähtudes võiks sotsiaalteadustes eristada kolme uurimisparadigmat: – Positivistlik lähenemine – Interpretatiivne lähenemine – Realism Uurimisparadigmad II • Positivistlik lähenemine:
tuvastatavad). Tegelikult kasutavad seda argumenti aga hoopis rohkem õigusrealistid (kes kehtiva õiguse asemel seavad uurimisobjektiks toimiva õiguse). Positivistid võivad moraalinorme pidada vägagi objektiivseteks, kuid nad leiavad, et moraalinormid eksisteerivad lahus õigusnormidest.[46] See nn lahususe tees on minu arvates pigem metodoloogiline kui ontoloogiline, kuid sellel on mõningad ontoloogilised tagajärjed: kuna kehtiv õigus tuleb hoida lahus moraali-ideaalidele vastavast kujuteldavast õigusest sellepärast, et nende segamine rikuks teadusliku meetodi, eriti uurimisobjekti (õigusmudeli) konstrueerimise järjekindlust, siis tulemuseks on uurimisobjekt, milles ei saa sisalduda eetika terviklikku objekti. [47]Õiguspositivistide vastuväited: 1) kritiseerimaks õigust moraalselt aluselt, tuleb kõigepealt tuvastada ja kirjeldada kriitika
keha kujundamise kõrvaprodukt oli arusaam kehavigade olemusest). Peamine (ainuke) Hippokratese-eelne kuulus kreeka arst oli Alkmaeon. Teda on nimetatud anatoomia", füsioloogia, embrüoloogia ja psühholoogia "isaks", "Psühhiaatria Loojaks", "Günekoloogijale Alusepanijaks" ning lõppudelõpuks ka "Meditsiini Isaks"... (Hiljem kohtab meditsiiniloos veel arvukalt "isasid"!) Alkmaeon oli Joonia mõtte kandja. Ta eitas varasemas Kreeka traditsioonis domineerinud usku, et haigused on iseseisvad ontoloogilised üksused ja nägi haiguse põhjusena tasakaalu kadu algosade vahel. See sai tuge Empedokleselt ja oli aluseks Hippokratesele. Niisiis oli tekkinud tugev ja teaduslik dieteetika õpetus. ARSTIKUNSTIS ERISTATAKSE KOOLKONDI: · Krotoni koolkond (Joonia-arhailine periood, ca 6. sajand e.m.a.). Organism koosneb vastanditest kuiv ja niiske, soe ja külm, magus ja mõru jne. (Järgiti Egiptuse stiilis nelja elemendi tasakaalust lähtuvat ravi ja tervise/haiguse käsitlust.)
-) Moraali filosoofia tegeleb küsimusega, mis on hea? -) Ajaloo filosoofia kas ajalugu kui teadus on üldse olemas? * Gnoseoloogia/epistemioloogia tunnetusteooria (tegeleb mõistusega, mitte tunnetega) -) Subjekt see, kes tunnetab. -) Objekt ümbritsev. *) Ratsionalistide arust on mõistus olulisem. *) Empirismide arust on kogemus olulisem. *) Skeptikute arust me ei saa milleski kindlad olla, mida tunneme. * Metafüüsika ehk ontoloogilised probleemid ehk filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. -) Ontoloogiline probleem: Miks midagi on? Miks ei ole mitte midagi? -) Küsimuste hulka kuulub ka see: Kas on vaid üks alge või mitu? Mileetose ehk Joonia koolkond * Joonia piirkond oli see, kust hakkas pihta filosoofiline mõtlemine ning ilmselt juhtus see seepärast, et kõik kaubateed Idast tulid sinna piirkonda, kust saadeti asjad edasi
kuskil olemas, seega ei saanud apelleerida ka selle paremusele kapitalismi ees. Jäi üle vaid teoretiseerida. Sellest siis nimetus utoopiline sotsialism. Saksa idealism. Kolmas ja peamine filosoofiline allikas Marxi jaoks oli saksa klassikaline idealism. Nimetada võib veel Fichtet, Herderit, Kanti, Schellingut, kuid need ei ole nii määrava tähtsusega Marxi jaoks. Suur osa saksa idealismist on filosoofia vanas mõttes, st suured ontoloogilised süsteemid oleva kui terviku kohta, kus ühiskond on kõigest üks aspekt ja kindlasti mitte kõige tähtsam, nagu seda oli valgustajatele ja sotsialistidele. Inimühiskond oli nende jaoks arenev nähtus, mis teeb mõtetuks ühiskonna jaotumise valgustajaid järgides õigeteks ja valedeks. Eelnev oli PARATAMATU etapp, aga mitte väär. See areng ise on teleoloogiline, kus areng suundub oma lõppeesmärgi suunas, mis on juba selle arengu algusesse sissekirjutatud:
tulenevalt tinglikult suletud süsteemi, millele vastandub case law avatud süsteem. Samas on ka iga suletud süsteem avatud kõrgema astme süsteemile (nt kaubandusõigus - eraõigus - õigus). Õiguse tõlgendamine eeldab õiguse mõistmist teatud tervikuna. Väärtusjurisprudentsi kontekstis on ka Mandri-Euroopa õiguse puhul tegemist avatud süsteemiga. 1 Eelneva käsitluse allikas on õpik „Õigusteaduse metodoloogia“ ja 2006.a. konspekt. Õigusele on ette antud ontoloogilised, antropoloogilised, kultuurilised ja sotsiaalsed kriteeriumid. Seega pole õigusele vastav järeldus tuletatav neist faktidest, mis konkreetse kaasusega on seotud. Seaduses sisalduv norm pole see norm, mille põhjal lõplikult otsustatakse, s.t ta pole lahendusnorm vaid lähtekoht. Norm pole valmis ja rakendatav, tema mõte leitakse konkretiseerimise teel. Seaduses sisalduva normi tähendus – otsuse tegija peab sellega arvestama, s
Tõendamine seega tähendab poolte tegevust kohtu veenmisel oma faktiväidete õigsuses. Kuidas puutub siia tõde? Tõe tuvastamist tõstavad kriminaalmenetluse peamise eesmärgina esile kõik kriminaalmenetlussüsteemid (ja sealjuures ollakse veendunud, et just konkreetne süsteem on tõe jaluleseadmiseks parim võimalik. Samas vaidlevad teadusfilosoofid siiamaani selle üle, mis siis ikkagi on "tõde". Ontoloogilised skeptikud väidavad, et vaatlejast sõltumatut reaalsust pole olemaski. Epistemoloogilised skeptikud juhivad aga tähelepanu, et isegi kui reaalsus eksisteerib, on inimese teadmine sellest reaalsusest paratamatult piiratud inimese enda võimega seda reaalsust tajuda - ja see võime on kaugel täiuslikkusest. Juristidele (ja ka loodusteadlastele) muidugi meeldiks, kui saaks hoopis võtta vastupidise seisukoha - et objektiivne reaalsus eksisteerib ja inimene saab seda ka objektiivselt tajuda
annaabi.ee 
