Toitumine · Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju, kase, haavaoksad ja võrsed ning koor. Kasekoor Nisu Liblikõelised Käitumine ja elupaik · Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. · Elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. Areng · Pojad sünnivad aprillist augustini. · Poegade arv 1--6. · Vastsündinud kaaluvad umbes 100 g. · Taimetoitu hakkavad tarvitama juba teisel elunädalal. · Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3--4 aastat, rekordiliselt isegi 13 aasta vanuseks. See on huvitav!
Sinetusseete mütsid on värvuselt sinakad, mustad või pruunid, hallitusseened on värvusetud. Sinetus seened rakendavad kuivatamist ja soodustavad teiste seentega nakatumist. Hallitus seente lõhn põhjustab alergjat. Hallitus seened on kõige aktiivsemad 20...55 kraadi juures, sinetusseened 22...28 kraadi juures. 11. Pruun- ja pehmemädanikud. Pruunmädaniku tekitajaid seeneliike on märksa vähem kui valgemädaniku tekitajaid. Enamus neist on seotud okaspuudega. Pruunmädaniku tekitajad lagundavad eelkõige taime rakukestas esinevaid polüsahhariide, tselluloosi ja hemitselluloosi. Selle tulemusena muutub lagunev puit pruuniks ning lõhestub kuubiku kujulisteks osadeks. Pehmemädanik on kolmas mädaniku tüüp, mida tekitavad bakterid ning mitmed kottseened, tavaliselt aga terve seente ja bakterite kompleks mädanemise n.ö. lõppstaadiumis kui mädanev aine on juba pool-mullastunud. Pehmemädanik võib olla nii metsa kui ka laomädanik
jahukasteseened, majavamm jt. Parasiitseened põhjustavad mürgitusi, allergiat, tekitavad taimedele, loomadele ja inimestele seenhaigusi ning lagundavad puitu. Ehituspuitu kahjustavad peamiselt pruunmädanikseened. Majavamm (Serpula lacrymans) on neist kõige ohtlikum. See hävitab puitu ja kahjustab ka kivimüüri ning isolatsioonimaterjali. Majavamm on üks ohtlikem puitkonstruktsioone lagundavaid seeni. Majavamm toodi arvatavasti keskajal koos okaspuudega Indiast Euroopasse. Majavamm kahjustab enamasti okaspuitu. Majavamm koosneb värvitutest, mikroskoopiliselt väikestest niidikestest. Need kasvavad otstest ja ühinedes on nad juba palja silmaga nähtavad. Kasvav seenekeha on valge vati sarnane. Aja jooksul tekib sellele kile või koorikutaoline kate ning moodustuvad viljakehad, mis eritavad pruuni pulbritaolist eosetolmu. Niidistik tiheneb 3 5 mm jämedusteks, mõnikord ka jämedamateks nöörideks
Aastane sademete hulk on suhteliselt suur, 400 kuni 1000 mm ja ületab aurumist. Sademete rohkuse tõttu on nendel aladel välja kujunenud tihe vetevõrk. Suur temperatuuri kõikumine mõjutab pinnamoodi (kivimite murenemine). Suur sademete hulk põhjustab muldade leetumise toitained uhutakse sügavamale, see seletab ka põõsarinde praktilist puudumist. Taiga tähtsaimad puuliigid on kuusk, mänd, nulg, lehis, tsuuga, ebatsuuga ja seedermänd. Kõrvuti okaspuudega kasvab ka kohati lehtpuid: kask ja haab. Eesti okasmetsades on valdavad kuusk ja mänd. Põõsa- ja rohttaimerinne on vaene. Rohkem on levinud mitmesugused samblad ja samblikud. Okaspuud taluvad hästi karmi kliimat. Kuigi lehis on okaspuu, ei ole ta igihaljas. Talvel langetab ta okkad. Vastavalt parasvöötmele on okasmetsavööndis neli aastaaega (talv, kevad, suvi ja sügis). Aastaaegade pikkused on erinevatel laiustel erinevad. Eristatakse kahte okasmetsa liiki hele- ja tumetaiga
.........8 2 Sissejuhatus Lehtpuud on maailma kõige arvukam ja mitmekülgsem puuderühm, kuhu kuulub enam kui 10 000 liiki. Paljudel on laiad lamedad lehed ning nad on heitlehelised, s.t nende lehed langevad sügisel või kuivaks aastaajaks. Lehtpuud kuuluvad katteseemnetaimede hulka. Neil on õied, mis pärast viljastumist arenevad vilja sees olevateks seemneteks. Ainult kõige vastupidavamad suudavad võistelda okaspuudega külmas kliimas ja kõrgetel mäenõlvadel, kuid mujal domineerivad metsades laialehelised puud, seda eriti niiskes troopikas. 3 Puu ehitus Täiskasvanud lehtpuul on tavaliselt üks puitunud tüvi, mis on vähemalt 6 m kõrgune ja suureneb läbimõõdus sedamööda, kuidas puu vananeb. Tüvi haruneb oksteks, mis moodustavad võra koos oksakeste, lehestiku, õite ja viljadega. Pikad puitunud juured
Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut üle selle ja on tahapoole painutatud. Saba on lühike ja ümar, kas üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel. Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. (wikipeedia.org). 2 ELUPAIK JA LEVIK Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. (blogspot.com) Valgejänes on Põhja-Euroopa kõige põlisem, kuid mitte kõige levinum jäneslane. Valgejänes on levinud suurel maa-alal Põhja-Euraasias Skandinaavia poolsaarest kuni Tšuktši poolsaareni ning Põhja- Jäämerest kuni Kasahstani, Mongoolia ja Põhja-Hiinani. Põhja-Ameerikas elab ta põhja pool 50. põhjalaiuskraadist, samuti kitsal ribal Gröönimaa lõuna- ja läänerannikul
Rästik Hunt Mustikas(marjamahl) Sääsk Kiil Rohkonn Sookurg Kaseurbad Mustikas Valgejänes Lehetäi Kiil Hunt Rebane Sookurg Kui peaks juhtuma, et jänes kaoks toiduahelast, viiks see selleni, et hunt ja rebane sureks välja ja taimed hakkaks liigselt paljunema. Valgejänes Eestis on laialt levinud sobivates biotoopides - peamiselt okaspuudega metsades ja rabades. Levinud ainult mandri-Eestis. Kogu levila hõlmab terve Põhja-Euraasia Islandist ja Iirimaast Sahhalini poolsaareni, Vaikse ookeani rannikul, ja tundrast Alpideni. Euroopas on teda pidevalt halljänese poolt põhja poole tõrjutud. Valgejänese (ja üldse jäneste) arvukus on viimastel aastatel tunduvalt langenud. Loomade hulga vähenemise põhjusteks on eelkõige väikekiskjate ning eriti rebaste suur arvukus. Ka ilveseid on valgejänese seisukohast "liiga palju"
Kõige eluohtlikum nakkushaigus on süvamükoos. (http://alorents.googlepages.com/seened) 3.2. Mükoosid Seened põhjustavad ka nakkushaigusi nn mükoose. Kõige sagedasemad mükoosid on mitmesugused nahahaigused. Nahahaigusi põhjustavad seened nakatavad inimesi tihti ujulates, spordisaalidesjt. Ühiskondlikes hoonetes. ( Hein: 2000) 3.3. Majavamm Majavamm ( joon. 3 ) on üks ohtlikem puitkonstruktsioone lagundavaid seeni. Majavamm toodi arvatavasti keskajal koos okaspuudega Indiast Euroopasse. Majavamm kahjustab enamasti okaspuitu. Eestis võib looduses kohata-metsavammi. Majavammi vältimiseks peavad ruumid olema hästi ventileeritud ja puitkonstruktsioonidesse ei tohi koguneda niiskust. Majavamm hakkab enamasti kasvama keldritest või esimese korruse puitpõrandast. (http://alorents.googlepages.com/seened) Joonis 3. Majavamm 7 4
Anteriidis tekivad isassugurakud. Emassugurakud, sageli küll üksainus munarakk, tekivad arhegoonis. Okaspuude sugulise paljunemise organid asuvad käbides. Isaskäbides on tolmukotid, milles valmivad tolmuterad isassugurakkudega. Emaskäbides aga paiknevad seemnealgmed. Pärast tolmemist ja viljastamist arenevad emaskäbides seemned. Õistaimedel on sugulise paljunemise organ õis. Kui emaskäbis paiknevad seemnealgmed paljalt käbisoomuste vahel, siis õies on nad sigimikus. Okaspuudega võrreldes on teine oluline erinevus selles, et õistaimedel toimub kaheviljastamine. Emakasuudmele sattunud tolmuterast kasvab välja tolmutoru, milles on kaks isassugurakku. Erinevalt loomade isassugurakkudest(spermatosoididest) puuduvad neil viburid, seepärast nimetame neid spermiumideks. Tolmutoru pikeneb ja tungib läbi emakakaela sigimikku, milles on seemnealgmed. Neid ümbritsevad seemnealgmekatted, milles on väike ava- seemnepilu
pikki rännakuid. Tänu aastakümneid kestnud kaitsmisele on karusid Eestis nüüd nii palju, et enam nad looduskaitse all ei ole. Levinud: Põhja-Aameerika, Põhja-Aasia; hõredalt ka Ida-Euroopas 3.3 Valgejänes Meie looduses elab kahte liiki jäneseid valgejänes ja halljänes. Valgejänes elab metsas. Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase-, haavaoksad ja võrsed ning koor. Halljänese peamiseks elupaigaks on põllud ja niidud. Nii nagu valgejänest võib pidada metsajäneseks, võib halljänest pidada põllujäneseks. Kuidas erineb nende välimus? Valgejänes on, nagu nimigi ütleb, valge värvusega
Kuidas kujunevad metsad? Metsatüüp sõltub mullast. Õhukese mullakihiga paekivisel pinnasel kasvad kidurad loometsad, viljakatel, paksu huumusekihiga parasniisketel muldadel on aga salumetsad. Looduslikud metsad võivad areneda puisniitudest ning soodest. Paljud praegused metsad on aga inimese istutatud. Vana metsa maharaiumisel kujuneb aja jooksul asemele uus metsakooslus - alguses valgusnõudlike lehtpuudega, hiljem vähemnõudlike okaspuudega. Milline on inimtegevuse mõju metsadele? Inimesed armastavad metsas marjul, seenel ja lihtsalt puhkamas käia. Kuid selle tulemusena halveneb vähehaaval metsa seisund: metsa alla koguneb praht, algupärane taimkate kaob, metsa järelkasv tallatakse maha. Metsad muutuvad ka tänu raietele ja kuivendamistele. Pärast raiumist asenduvad varjutaimed valguslembestega. Kuivendamisel kaovad kooslusest niiskuslembesed taimed. Mis tähtsus on metsadel?
Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune, vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi. Need võtavad mullast vett ja selles lahustunud toitaineid ning annavad edasi peentele puujuurtele. Puu omakorda varustab neid niidikesi seenele vajalike ainetega. Ilma seenteta ei suuda ükski puu meil suureks kasvada, ilma puudeta ei suuda ellu jääda kärbseseen ega paljud teisedki. Heas toitumuses seeneniidistik saadab suvel mullapinnast välja need jalaga kübarad, mida me tavatseme seenteks nimetada
Metsamajanduse regionalne ülevaade Euroopa Selle regiooni saab metsade erinevuste alusel jagada kolmeks: 1. Lääne-Euroopa--mandriosas levinud lehtmetsad on hävitatud, metsavarud on alles jäänud Alpidega piirnevatel aladel, neid metsi kasutatakse kompleksselt. Saksamaa ja Prantsusmaa ekspordivad puidutööstuse toodangut. Peale Alpi mäestiku metsade on ülejäänud metsad rajatud looduslikul eesmärgil, mandriosas taastatakse palju metsaalasid okaspuudega. Skandinaaviamaades (Soome, Rootsi) levivad ulatuslikud okasmetsad, mis on hästi säilinud. Metsi kasutatakse kompleksselt ja valmistoodang läheb ekspordiks. 2. Vahe-Euroopa--seal on segametsad, sotsialistlikus süsteemis toimus pikka aega metsade ebaõige tarbimine. Metsavarusid on rohkesti Eestis, Lätis, Poolas, Tsehhis, Slovakkias. Metsade kompleksne kasutamine võimaldaks neil riikidel tõusta olulisteks eksportijateks. 3
Lepus europaeus Pall · eelistab avamaastikku · sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust · palju vaenlasi · inimene peab jahti koeraga VALGEJÄNES · tüvepikkus 45...68 cm · 2...5,8 kg Lepus timidus (L). · Eestis on laialt levinud sobivates biotoopides - peamiselt okaspuudega metsades ja rabades · levinud ainult mandri-Eestis · rangelt taimetoiduline · suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu · mustade kõrvatipud · arvukus väheneb hetkel Eestis 10000-12000 vahel · sööb oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja
(veebruar). Suur temperatuuri kõikumine mõjutab pinnamoodi (kivimite murenemine). Aastane sademete hulk on suhteliselt suur, 400 kuni 1000 mm. Sademete rohkuse tõttu on nendel aladel välja kujunenud tihe vetevõrk. Suur sademete hulk põhjustab muldade leetumise toitained uhutakse sügavamale, see seletab ka põõsarinde praktilist puudumist.Taiga tähtsaimad puuliigid on kuusk, mänd, nulg, lehis, tsuuga, ebatsuuga ja seedermänd. Kõrvuti okaspuudega kasvab ka kohati lehtpuid: kask ja haab. Eristatakse kahte okasmetsa liiki hele- ja tumetaiga. Tumetaiga on levinud mandrite äärealadel, sealseks valdavaks puuliigiks on kuusk, mis armastab rohkem niiskust võrreldes männiga ja laseb valgust vähe maapinnale jõuda, mistõttu metsaalune on hämar. Vähem niiskust armastav mänd kasvab mandrite siseosas ja moodustab heletaiga. Heletaiga nimetus tuleb sellest, et männi võra tõttu on metsaalune valgem. Euroopa okasmetsas
Standardi järgi peab niiskussisaldus olema 10%, kuid täiesti rahuldav on ka 12%. Mõned firmad nõuavad 8% niiskust, aga selline on juba mööblikuiv puit. Puit on ,,elav" materjal, lauad paisuvad ja tõmbuvad kuigivõrd kokku ka toaõhust imatud niiskuse mõjul. Kuivatamisest sõltub aga laua sirgus ja kõverus. Tamme ja saart, millest tuleb väga esinduslik põrand, peetakse väärispuuks [6]. Kodumaistest lehtpuudest sobivad seina- ja laelauaks haab ja lepp ja ka kask. Võrreldes okaspuudega on lepa- ja haavalaud kallim. Lehtpuud on asendamatud saunas, sest kuumuse mõjul hakkavad mänd ja kuusk vaiku välja ajama. Ehituseeskirjadki ei luba vaigupuud kasutada ruumis, kus temperatuur üle 90 tõuseb. Hea lõhna annab must lepp ja seda on kerge puhastada. Lepp sobib hästi seina ja lava astmelauaks. Haab ei lähe väga kuumaks [7]. Tugevama struktuuriga lehtpuulaudade (tamm, saar, kask) puhul piisab 15-20-millimeetrise
Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune, vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi. Need võtavad mullast vett ja selles lahustunud toitaineid ning annavad edasi peentele puujuurtele. Puu omakorda varustab neid niidikesi seenele vajalike ainetega. Ilma seenteta ei suuda ükski puu meil suureks kasvada, ilma puudeta ei suuda ellu jääda kärbseseen ega paljud teisedki. Heas toitumuses seeneniidistik saadab suvel mullapinnast välja need jalaga 7
,,-mäed"!), parkides ning parkmetsades. Kuna harilik mänd valgusnõudliku liigina on väga azuurse võraga, ei koorma ta ka koduaeda liialt üle, kuigi kasvab kõrgeks puuks. Arvestada aga tuleb, et kasutades koduaias mände, tuleks ka teised liigid valida nii, et nad nõuaksid enam-vähem samu kasvutingimusi, nagu ka mänd. Sel juhul mõjub tulemus ka visuaalselt loomulikuna. Mõistagi võib koos kasutada mitmeid männiliike ning mände koos teiste madalakasvuliste okaspuudega, eelkõige kadakatega. Vanades parkides esineb aktsenttaimedena sageli ka seedermände. Seedermännid (P.cembra, P.koraiensis) sobivad ka linnadesse, eriti puhke- ja elurajoonidesse, parkmetsadesse jm. Seedermännid vajavad mõnevõrra viljakamat ja niiskemat mulda kui harilikud ja mägimännid, kuid rasketel savidel kasvavad siiski halvasti. Katsetatud on ka valge männiga (Pinus strobus), mis on väga kiirekasvuline ja dekoratiivne, kuid nakatub pea kõikjal umbes
lõunaküljed jt paigad, kuhu ei lange hoonete vari. Enamasti kasvavad männid lehtpuudest kõrgemal (Laas, 2004). Mägimänd on üldiselt hea külma-, tuule- ja haigusekindlusega (Laas, 2004). Linnades kasvavatele puudele võib halvasti mõjuda pigem keskkonnasaaste. Üldiselt on igihaljad okaspuud saasteainete suhtes vastuvõtlikumad kui lehtpuud. Lehtede langemisel vabanevad puud neisse akumuleerunud toksilistest ainetest. Siiski, võrreldes teiste okaspuudega, talub mägimänd õhusaastet pigem hästi. Küll aga on tänavate ääres kasvav mägimänd tundlik soola suhtes (Sarapuu, 2000). Mägimänd on päikesele ja tuultele avatud kohtades väga hea kaitse- ja dekoratiivliik. Küll aga ei tohiks samal kasvukohal olla teistest liikidest konkurente (Laas, 2004). Mägimänd sobib nii üksikpõõsaks kui suureks massiiviks. Üldiselt kasutatakse teda sageli linnahaljas-tuses suurte
Viiekümne aasta jooksul, mille kohta on olemas piisava täpsusega andmed, on metsade vanus pidevalt suurenenud, näidates küll viimasel kümnendil stabiliseerumise märki. Kuigi Eestis on okas- ja lehtpuumetsi peaaegu võrdselt, on kuni 60-aastaste puistute osas lehtpuu ülekaal (62%). Viimasel 60 aastal on metsamaa pindala oluliselt suurenenud endise põllumajandusmaa metsastumise arvelt. Kahe kolmandiku ulatuses on see toimunud lehtpuudega ja kolmandiku ulatuses okaspuudega. Eriti laiaulatuslik oli metsastumine möödunud sajandi 50-60. aastatel, mistõttu 40-60 aasta vanused metsad moodustavad peaaegu poole lehtpuupuistute pindalast. Osaliselt on lehtpuudega uuenenud ka okaspuupuistute uuendusraielangid. Vanemate kui 60-aastaste metsade osas valitsevad okaspuud (72%), kusjuures vanematest kui 100- aastastest metsadest on viimaseid koguni 95%. Peamisi põhjuseid on kaks: esiteks on lehtpuupuistud
Metsamajanduse regionaalne ülevaade. Euroopa Selle regiooni saab metsade erinevuste alusel jagada kolmeks: 1. Lääne-Euroopa--mandriosas levinud lehtmetsad on hävitatud, metsavarud on alles jäänud Alpidega piirnevatel aladel, neid metsi kasutatakse kompleksselt. Saksamaa ja Prantsusmaa ekspordivad puidutööstuse toodangut. Peale Alpi mäestiku metsade on ülejäänud metsad rajatud looduslikul eesmärgil, mandriosas taastatakse palju metsaalasid okaspuudega. Skandinaaviamaades (Soome, Rootsi) levivad ulatuslikud okasmetsad, mis on hästi säilinud. Metsi kasutatakse kompleksselt ja valmistoodang läheb ekspordiks. 2. Vahe-Euroopa--seal on segametsad, sotsialistlikus süsteemis toimus pikka aega metsade ebaõige tarbimine. Metsavarusid on rohkesti Eestis, Lätis, Poolas, Tsehhis, Slovakkias. Metsade kompleksne kasutamine võimaldaks neil riikidel tõusta olulisteks eksportijateks. 3
Sõtkumise ajal pidi tainast sageli küna põhjast üles kergitama, et põhja ei jääks kuiva jahu. Aeg-ajalt kasteti käsi leigesse vette. Sõtkuti ja kasteti seni, kuni tainas oli hästi sile ning sõtkuja käed jäid taignast puhtaks. Nüüd tehti tainas taas pealt siledaks ja kaeti soojalt kinni. Leivaahi Et leib korralikult küpseks, tuli ahju enne olenevalt küttepuude liigist ja niiskusest umbes kaks tundi kütta. Köeti enamasti okaspuudega. Kütmise ajal tuli jälgida, et kogu ahju põrand ühtlaselt kuumeneks. Kui puud olid põlenud, söed kustunud või väheke hiilgavad, pandi ahi kinni, et see ühtlaselt soojeneks. Ahjul oli tavaliselt metalluks või -luuk kolde ees. Mõne aja pärast avati uks ning ahi puhastati kiiresti sütest ja tuhast. Selleks oli spetsiaalne leivaahju roop. Lõpuks pühiti ahjupõrand üle niiske kasevihaga. Kellel soojuse määramisega kogemusi nappis, viskas ahju kuumale
kui alt.. Laikoonusja, vanemas eas kuhikja võraga ja noorelt sileda, halli tüvekoore ning vaigumahutitega, vanemas eas kuni 20 cm paksuse pikilõhedega halli tüvekoorega puu sirgub 25...40 (60) m kõrguseks ja võib saavutada 0,9...1,2 m tüveläbimõõdu. Elab kuni 300 (400) a. vanuseks.. Areaal: Halli nulu kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Washingtonist kuni Mehhikoni. Kasvab mäestikes 1000 kuni 3000 m. kõrgusel, tihti koos teiste okaspuudega; Pinus lambertiana, Pseudotsuga menziesii, Picea pungens, Abies grandis jne. Võrsed: noorelt kollakasrohelised, karvadeta või lühikarvased, läikivad, vanemas eas hallid. Pungad: kollakaspruunid, piklikud, vaigused. Okkad: 4...6 cm pikad, kaarjalt üles suunatud, tipp teravnev, sisselõiketa. Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid. Käbid: ovaalsed, 7...12 cm pikad, oliivrohelised kuni tumelillad, kattesoomused lühemad
Hõlmikpuu ei esine kusagil looduslikus taimkattes, kuid kultuuris ja metsistuna Hiinas ja Jaapanis on ta kuni 40 m kõrgune tihedalt harunenudpüramiidja võraga ja meetrilise tüveümbermõõduga. Hõlmikpuu on suvehaljas, tumehalli sileda koorega. Hõlmikpuu on kahekojaline. Isaskäbid tekivad lühivõrsetel lehtede kaenaldes. Emaskäbid moodustuvad samuti lühivõrsetel lehtede kaenaldes. Hõlmikpuud kasutatakse dekoratiivtaimena, tema seemned on söödavad, puit on võrdne teiste okaspuudega. (Botaanika II, lk 423 ja Botaanika lk 250) HK OKASPUUTAIMED Lehed on väikesed, rootsuta, terved, süstjad, nõeljad (okkad) või soomusjad, harvem laiad ja jagused. Megasporofüllid on tugevasti muundunud ning hõredateks või ka väga tihedateks käbideks koondunud. Siia kuulub kolm seltsi ihnlehikulaadsed (väljasurnud, moodustas põhja- ja lõunapoolkeral metsi, millest hiljem tekkis kivisüsi), hõlmikpuulaadsed ja okaspuulaadsed (kõige
4. Keemilist töötlemist (pritsimist) - putukkahjurite ja seenhaiguste tõrjeks. 5. Kaitseabinõud loomade vastu - tarastamine, repellentide kasutamine. 6. Tulekaitseabinõud - tulekaitseribade rajamine 2.5 Põllumaade metsastamine. Põllumaade metsastamisel on Eestis pikk ajalugu, esimesed metsakultuurid rajati põllumaadele perioodil 1782-1850. Suurem põllumaade metsastamise periood oli Eestis peale II Maailmasõda, mil kultiveeriti põllumaid peamiselt okaspuudega ja alates 1992. aastast on Eestis hinnanguliselt kasutusest välja jäänud ligikaudu 300 000 ha põllumajanduslikke maid. Põllumajanduslike maade metsastamine (metsastumine) on õigustatud peamiselt kahel juhul: 1. muld on väheviljakas, ala on põllumajanduse jaoks ebaperspektiivne ja metsa kasvatamine sellel alal annab pikemas perspektiivis suuremat majanduslikku tulu võrreldes põllukultuuride kasvatamisega. 2. tegemist on pindalaliselt väikese alaga, mis
Laikoonusja, vanemas eas kuhikja võraga ja noorelt sileda, halli tüvekoore ning vaigumahutitega, vanemas eas kuni 20 cm paksuse pikilõhedega halli tüvekoorega puu sirgub 25...40 (60) m kõrguseks ja võib saavutada 0,9...1,2 m tüveläbimõõdu. Elab kuni 300 (400) a. vanuseks. Tsoon IV. 1872. Areaal: Halli nulu kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Washingtonist kuni Mehhikoni. Kasvab mäestikes 1000 kuni 3000 m. kõrgusel, tihti koos teiste okaspuudega; Pinus lambertiana, Pseudotsuga menziesii, Picea pungens, Abies grandis jne. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noorelt kollakasrohelised, karvadeta või lühikarvased, läikivad, vanemas eas hallid. Pungad: kollakaspruunid, piklikud, vaigused. Okkad: 4...6 cm pikad, kaarjalt üles suunatud, tipp teravnev, sisselõiketa. Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid. Käbid: ovaalsed, 7..
Võrsed kollakasrohelised, peaaegu paljad. Pungad piklikud, vaigused. Käbid silinderjad, ümardunud tipu ja alusega, 7...12 cm pikad, hallikas- pruunid, kattesoomused lühemad seemnesoomustest. Seemnesoomused väga laiad (pikkusest laiemad), ümardunud servaga. H=25...40 (60) m. Tüve läbimõõt u. 1 (1,8) m. Levinud Ameerika Ühendriikide lääneosas Washingtoni osariigist Mehhikoni, peamiselt mäestikes 1000-3000 m kõrgusel segus teise okaspuudega nagu torkav kuusk, sinihall ebatsuuga etc. Abies holophylla Maxim. mandzuuria nulg Okkad 2...4 cm pikad, enamasti poolpüstise asetusega, kinnituvad võrsele peaaegu täisnurga all või on nõrgalt ettepoole suunatud, okkaid võrsel tihedalt. Okkad on sirged, torkavalt terava (nõelja) tipuga (sisselõiketa), jäigad, pealt läikivad, rohelised, renniga, tipuosas õhulõheriba, alt kahvatute (rohekasvalgete) õhulõheribadega.
Mõnedel andmetel võib tugev pakane oksi siiski kahjustada. Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) on üks armastatumaid ilupõõsaid maailmas. Rootsis kutsutakse teda paradiisipõõsaks. Ta on ümar, tihe, kaarjate okste ja roosade kellukjate õitega põõsas. Õitseb juunis ja juulis, tavaliselt alustab kui sirelid on õitsemise lõpetanud. Kolkovitsia (Kolkwitzia amabilis) "Rosea" tuleks istutada murusse, lillepeenra taha, maja seina äärde või gruppi koos värviliste okaspuudega. (Calmia Istikuäri OÜ, 2011) Külmakaitse ja multsimine Et kaitsta taimi külmade eest, tuleks noorte taimede võrad katta kattematerjaliga. Eriti oluline on see noorte taimede puhul esimesel 2-3 aastal. Kui taim pole suur, siis võiks võraaluse multsida kas kõdusõnniku või kuiva turbaga, pärast seda painutada võrsed maadligi ja katta kuuseokstega. Noored võrsed võivad külmuda ka edaspidi, kui talv on karm, kuid taime dekoratiivsusele see oluliselt mõju ei avalda
kasvades 70-80 aastaselt. Viljuvad pea igal aastal kuni kõrge vanuseni, vilju levitavad linnud ja väikeimetajad. Harilik jugapuu talub väga hästi varju, valgusreziimi muutus põhjustab stressi ja pidurdab taimekasvu, kuid noorusest saati täisvalguses kasvanuna tuleb jugapuu edukalt toime. Jugapuule sobib mereline pehme kliima (max temp. -30 ºC). Jugapuu talub hästi ka linnaolusid. Eesti populatsioon on kohastunud ja allesjäänud eksemplarid on vastupidavad ja külmakindlad. Teiste okaspuudega võrreldes on jugapuu väga aeglase kasvuga. Väga hea võrsete moodustamisvõime tõttu kasutatakse jugapuid vormilõigatuna või pöetavate hekkidena (Laas 2004). Jugapuu seeme, võrsed, okkad, koor ja kuigivõrd ka puit on mürgised, seetõttu tuleb hoolitseda, et koduloomad ja väikelapsed neid ei sööks, kuna juba väike kogus võib põhjustada tõsiste tagajärgedega mürgistusi (Vaher 2008). 3.3.2. Hooldus
välja surnud). Klass okaspuud- Pinopsida. Lehed on enamasti rootsuta, väikesed, süstjad, nõeljad või soomusjad, harvem suured, laiad. Tervikuna esindab klass väikeselehelist arengusuunda. Tüvel on vähe säsi ja õhuke koor, kuid paks puit. Megasporofüllid on tugevasti muundunud, koondunud hõredateks või tihedateks käbideks. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: ihnelehikulaadsed (Välimuselt sarnanevad kaasaegsete okaspuudega. Täielikult välja surnud.), hõlimikupuulaadsed (Ainus esindaja hõlmikpuu. Kuni 40m kõrge.) ja okaspuulaadsed (Paljasseemnetaimede kõige arvukamad esindajad, umbes 600 liiki. Levinud enamasti põhjapoolkeral, kus moodusatavad ulatuslikke okasmetsi, mis koosnevad ühest või mõnest liigist). Klass vastaslehikud- Gnetopsida. Erinevad teistest paljasseemnetaimedest järgmiste tunnuste poolest: trahheede olemasolu teispuidud, katete esinemine mikro ja megasporofüllide ümber, isas- ja
ürgpalmlehikulaadsed (täielikult välja surnud). Klass okaspuud- Pinopsida. Lehed on enamasti rootsuta, väikesed, süstjad, nõeljad või soomusjad, harvem suured, laiad. Tervikuna esindab klass väikeselehelist arengusuunda. Tüvel on vähe säsi ja õhuke koor, kuid paks puit. Megasporofüllid on tugevasti muundunud, koondunud hõredateks või tihedateks käbideks. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: ihnelehikulaadsed (Välimuselt sarnanevad kaasaegsete okaspuudega. Täielikult välja surnud.), hõlimikupuulaadsed (Ainus esindaja 26 hõlmikpuu. Kuni 40m kõrge.) ja okaspuulaadsed (Paljasseemnetaimede kõige arvukamad esindajad, umbes 600 liiki. Levinud enamasti põhjapoolkeral, kus moodusatavad ulatuslikke okasmetsi, mis koosnevad ühest või mõnest liigist). Klass vastaslehikud- Gnetopsida. Erinevad teistest paljasseemnetaimedest järgmiste
ürgpalmlehikulaadsed (täielikult välja surnud). Klass okaspuud- Pinopsida. Lehed on enamasti rootsuta, väikesed, süstjad, nõeljad või soomusjad, harvem suured, laiad. Tervikuna esindab klass väikeselehelist arengusuunda. Tüvel on vähe säsi ja õhuke koor, kuid paks puit. Megasporofüllid on tugevasti muundunud, koondunud hõredateks või tihedateks käbideks. Klass jaotatakse kolmeks seltsiks: ihnelehikulaadsed (Välimuselt sarnanevad kaasaegsete okaspuudega. Täielikult välja surnud.), hõlimikupuulaadsed (Ainus esindaja hõlmikpuu. Kuni 40m kõrge.) ja okaspuulaadsed (Paljasseemnetaimede kõige arvukamad esindajad, umbes 600 liiki. Levinud enamasti põhjapoolkeral, kus moodusatavad ulatuslikke okasmetsi, mis koosnevad ühest või mõnest liigist). Klass vastaslehikud- Gnetopsida. Erinevad teistest paljasseemnetaimedest järgmiste tunnuste poolest: trahheede olemasolu teispuidud, katete esinemine mikro ja
teadusliku uurimistöö eesmärgil. 4. Keemilist töötlemist (pritsimist) - putukkahjurite ja seenhaiguste tõrjeks. 5. Kaitseabinõud loomade vastu - tarastamine, repellentide kasutamine. 6. Tulekaitseabinõud - tulekaitseribade rajamine 10.5 Põllumaade metsastamine. Põllumaade metsastamisel on Eestis pikk ajalugu, esimesed metsakultuurid rajati põllumaadele perioodil 1782-1850. Suurem põllumaade metsastamise periood oli Eestis peale II Maailmasõda, mil kultiveeriti põllumaid peamiselt okaspuudega ja alates 1992. aastast on Eestis hinnanguliselt kasutusest välja jäänud ligikaudu 300 000 ha põllumajanduslikke maid. Põllumajanduslike maade metsastamine (metsastumine) on õigustatud peamiselt kahel juhul: 1. muld on väheviljakas, ala on põllumajanduse jaoks ebaperspektiivne ja metsa kasvatamine sellel alal annab pikemas perspektiivis suuremat majanduslikku tulu võrreldes põllukultuuride kasvatamisega. 2
annaabi.ee 
