Inimesed ajas Inimesed töötasid iga päev. Mehed käisid jahil ja kalal, nende tööriistadeks olid põhiliselt odad, nuiad ja kivikirved, hiljem tulid kasutusele ka vibud, mis tegid jahipidamise kergemaks. Enamasti kõik tööristad olid tehtud kividest. Et teha tööristaid inimesed võtsid kaks kivi. Üks, et teha tera, aga teine tera. Tähtsaim jahiloom oli kiviajal mammut. Arvatakse, et jahil olid abiks ka koerad esimesed koduloomad. Kala püüti esialgu ahinguga, hiljem hakati luust ka õngekonkse tegema ning taimekiududest võrke. Naiste tööks oli teha süüa,
rüütli relvakandja ja saatja, ning õppis ise ka võitlusvõtteid. Umbes 20-aastasel sai temast rüütel. Tseremoonial pidi ta eelmise öö veetma palvetades ja oma relvi valvates. Tseremoonial pidi lausuma tõotuse ning talle löödi mõõgaga lapiti pähe. Pidi olema aadliperekonnast pärit ning vanemad seaduslikus abielus. Relvastus: peamised ründerelvad olid piik ja mõõk, amb, pikkvibu. Kaitserelvastus tugevnes võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Hiljem hakati kandma rõngassärki, kiivrit, kilpi. Ajaviide: pidustused, ballid. Päeval käidi jahil, peeti turniire. Elamu: Linnused. Ehitati kiviehitisi. Linnuste suurus ja tugevus sõltus omaniku jõukusest, väikerüütlid alasid aga tornlinnustes. Suurnike linnused kujunesid kivist kindluskompleksideks ning neid piirasid mitmekordsed eelkindluste vööndid. Linnuseid rajati looduslikult kaitstud kohtadesse. Hiljem elu muutus luksuslikumaks, linnused asendusid lossidega.
Kuidas elasid inimesed kiviajal? Kiviaeg Eestis algas umbes 900010000 aastat tagasi, kui siia saabusid esimesed inimesed. Inimesed töötasid iga päev. Mehed käisid jahil ja kalal, nende tööriistadeks olid põhiliselt odad, nuiad ja kivikirved, hiljem tulid kasutusele ka vibud, mis tegid jahipidamise kergemaks. Tähtsaim jahiloom oli kiviajal mammut. Arvatakse, et jahil olid abiks ka koerad esimesed koduloomad. Kala püüti esialgu ahinguga, hiljem hakati luust ka õngekonkse tegema ning taimekiududest võrke. Naiste tööks oli teha süüa, nad korjasid koos lastega metsast marju, seeni ja muid juuri, mida süüa kõlbaks, sest kui mehed pidid tühjade kätega koju tulema, siis oli mida süüa
Aadli elulaad ja rüütlikultuur K Edgar T Relvastus Sõditi peamiselt hobustel. Relvadeks põhiliselt piik, mõõk, hiljem kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kanti metallist rõngassärki, heledat rüüd. Kasutusel olid loomulikult ka kiiver ja kilp. Sõjas osalesid ka jalamehed, kes kasutasid piike ja kilpe või vibusid ja ambe. Põhiliselt abistati siiski rüütliväge. Võitlusviis Taktika oli enamasti kindel, väga lihtne: väed rivistusid pikkadesse viirgudesse, seejärel liiguti kiirenevas tempos teineteisele vastu. Vastast ei (vähemalt püüti) tapetud vaid võeti vangi, et perekonnalt lunaraha saada.
18-20a. Löödi hoolikalt treeninud kannupoisid rüütliteks Õige rüütel Õige rüütel... pidi olema heade kommetega, vapper, ustav, sangarlik. Ohverdama oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel. Kõige kõrgem väärtus oli rüütlile tema au. Relvastus Relvastus Sõditi peamiselt hobustel. Relvadeks põhiliselt piik, mõõk, hiljem kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kanti metallist rõngassärki, heledat rüüd, kiivrit ja kilpi. Sõjas osalesid ka jalamehed, kes kasutasid piike ja kilpe või vibusid ja ambe. Põhiliselt abistati rüütliväge. Relvade tähendus Mõõga kandmine oli vaba mehe tunnuseks. Relvade puudumine tähendas vaest elu. Mõõkadele anti nimed ja mõõkasid pärandati edasi. Mõõka kasutati rüütlikslöömisel. Relvade liigid Lähivõitlusrelvad: Kaitserelvastus:
Rüütlite kohustused: a) Rüütel pidi olema sõnapidaja. b) Olema tugev ja kaitsma vajadusel väetimaid. c) Pidi hoidma au ja seda endale juurde hankima d) Pidi sõdima. e) Pidi pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Õigus: võis osaleda turniiril. Jahil käia. 3. Relvastus kõrg- ja hiliskeskajal. Lähivõitlusrelvad- piik, oda, mõõk, hellebard, sõjakirved ja nuiad. Laskerelvad- ammud, pikkvibud, püss. Kaitsevarustus- kiiver, kilp, kaitserüü, rõngassärk, raudrüü. Tulirelvade kasutuselevõtt mõjutas oluliselt sõjaväe arengut: a) Raskerelvastusega ratsaväe tähtsus hakkas vähenema, sest ratsanikud ei saanud tulirelvi kasutada. b) Suurenes jalaväe osatähtsus. c) Ilmub suuurtüki vägi 4. Palgaarmee tekke põhjused.
plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. · Kaitserelvadest põhilisem oli kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu raske võidelda. pistoda plaatrüü mõõgad Ründerelvad · Keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. · Levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid (kurdistamis tehnika). · Kirved hakkasid populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati erinevaid mõõku · -enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis hiljem olid nad rohkem torkerelvad. · Mõõga kirjeldus rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb
kujunemine. Teisalt jäi eesti ühiskonnal napilt puudu sellest materiaalsete hüvede kuhjumise kriitilisest piirist, mis on riikluse sünniks vajalik. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. 11. sajandi keskel jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremaid ning võimsaimaid ringvall- linnuseid eriti Lääne-Eestis ja Saaremaal näiteks Varbola maalinn. Eestlaste relvastusse kuulusid odad, mõõgad, sõjakirved ja nuiad, kilbid. Põhiliseks väeüksuseks oli maakonnas moodustatud malev, mis koosnes ratsa- ja jalameestest. Eestlastest lõunas elasid latgalid, seelid, semgalid ja kursid. Riia lahe ääres ja Kuramaa põhjaosas liivlased ja kurelased. Eestlaste ja latgalite vahel esines sageli tülisid ja relvakonflikte. Eestlaste tugevamaks vastaseks olid leedulased, kes tegid mitmeid laastavaid rüüsteretki. 12. sajandil toimunud Rootsi ja Taani riigi katsed Eestit alistada lõppesid tulemusteta.
ringvall-linnused(Varbola,Valjala) tasasel maal,kuhjati ümber kogu linnuseõue kunstlik vall 7.külad sumbküla-talud paiknesid keset põlde tihedalt koos (lääne, kesk, põhja) ridakülad-ridastikku rajatud talud (Ida-Eesti) hajakülad- talud paiknesid üksteisest kaugemal (Lõuna-Eesti) 8. eestlaste sõjaline tase Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad- väiksemad viskeodad ja tugevamad torkeodad. Paljud omasid ka mõõku, tundmatud polnud sõjakirved ja nuiad. Põhiliseks väeüksusteks oli maakonnas moodustatud malev, mis koosnes nii ratsameestest kui jalameestest. Tunti linnuse piiramisvõtteid, ka merel tegutseti osavalt. Kuni muistse vabadusvõitluseni oli eestlaste sõjaline tase vastav lähemate naabrite kallaletungide tagasitõrjumiseks. 9. eestlaste suhted naabritega Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aegajalt tehti vastastikkuseid röövkäike. Olukord tõsines seoses naabruses kujunenud riiklike ühendustega.
2.Talurahva rahutused 19 saj. I poolel. Talumajanduse arengule mõjusid 1816. ja 1819. aasta seadused pärssivalt. 1840. tabas maad aga ka viljaikaldus ja terav näljahäda, mis soodustas käärimist talupoegade seas. Et aga ärev meeleolu kasvas mitmel pool vastuhakuks mõisale, tuli abi otsida sõjaväelt. 1841. aasta septembris leidis aset Pühajärve sõda, kus talupojad takistasid kihutustöö peasüüdlasteks olevate kaaslaste karistamist. Nende tegevus piirdus nuiad käes metsas redutamise ja ümber mõisa käratsemisega. Pärast 1856. aasta talurahvaseadust algas käärimine ka Põhja-Eestis ja Saaremaal. 1858. aasta kevadel keeldusid paarikümne Harju-, Järva-, ja Virumaa talupojad tööle minemast. Kohale toodi sõjaväeosad ja tekkinud sõnavahetus kasvas Mahtras üle veriseks kokkupõrkeks. 3.Talurahva olukord 18. 19. saj. vahetusel. Peale Roseni deklaratsiooni langesid talupojad Eestis õigusteta pärisorja seisusesse
levinud; Rüütlikultuur Osad krahvi tiitliga, Enamus madala päritoluga, kõigil polnud lääni, moodustasid õukonna. Feodaalid- sõjamehe seisusesse. Rüütlist sai pärilik seisus- aadel. Saadi 7-10 said paaziks, 14-15 kannupoiss, 20a rüütliks, viimase öö oli kirikus, valvas relvi, hommikul pidulik riietus, andis vande, sai kannused, vöö, relvad. Ustavad senjöörile, tugevad sugulussidemed, perekond tähtis,rüütel aus, vapper. Aadli elulaad Relvad: piik, mõõgad, kirved, nuiad. Kaitseks rõngassärk, metallplaadid, kiiver. Raudrüüd- leiutati tulirelvad. Kilbid. Rüütli ratsaväe kõrval os jalamehed, ül rüütliväe abistamine Linnused peamiselt rajati kivist kindluseid looduslikult kaitstud paikadesse ( nt künkale); suurus olenes omaniku jõukusest; jagunesid tornlinnusteks ( elasid väikerüütlid) või kindluskompleksid ( elasid suurnikud ); oluline oli leida midagi piiramistehnika( bilda ehk vastukaalukatapult, müüripurustajad ehk
tuli ette vastastikuseid rüüsteretki. Sõjaoht kasvas koos riikluse kujunemisega Peipsi-tagustel aladel (Vana-Vene riik) alates 11.sajandist. Kaitserelvastusest kasutasid eestlased puidust tehtud metallkuplaga kilpe ning tõenäoliselt nahast tehtud kiivreid. Ainult üksikud ülikud said enesele lubada metalltraadist tehtud rõngassärke, mis kattis kogu keha ja käed. Relvade hulgas domineerisid lühikese varrega viskeodad ja pikad torkeodad, (sõja)kirved- ja nuiad, harvemini mõõgad. Vähem kasutati ka vibu ning nooli. Kihelkonnad ja maakonnad moodustasid suuremaid väeüksusi, mida nimetati malevateks. Sõjakäigule naaberrahvaste juurde minnes liiguti tavaliselt sügavale vastase tagalasse, rüüstates tagasi tulles teele jäävaid külasid ning tuues kaasa sõjavange ja röövitud kariloomi. Tagasi koju jõudes võis samas oodata vaenlase karistusretke, mistarvis peideti vara sügavale metsadesse ja ise
Kihel-ja maakonnad- 45 kihelkonda, 8 maakonda-Virumaa,Rävala,Järvamaa,Harjumaa,Läänemaa, Saaremaa, Ugandi,Sakala.(Alampois,Nurmekund, Mõhu,Vaiga.) On märke mk-de ühistegevusest. Rahvakoosolekud ja ülikud.-kasvas varanduslik ebavõrdsus. -Suhted naabritega- üldiselt rahumeelsed.aegajalt rööv- ja sõjakäigud. Sõjaline tase- Malev- põhiline väeüksus maakonnas, koosnes ratsa-ja jalameestest.rajati suuremaid linnuseid,väravaid,kaitsetornid,.Odad, mõõgad, sõjakirved,nuiad,vibud,kilbid,rõngassärk. 1187-purustati rootsi tähtsaim linn Sigtuna. Eestlaste muinasusund-polnud ühte kindlat usku. Vägi-muinasusu põhimõiste, arvati, et inimesed omavad väge ja jõudu.väga oli ka objektides, sõnades.Targad,nõiad-väega inimesed..Hing- arvati, et magamise ajal hing lahkub kehast(teise olendi sisse). usuti hauatagusesse ellu, surnutele pandi kaasa esemeid.Hingede aeg- surnute hinged liiguvad ringi.Suhtumine loodusesse-arvati, et looduse osadel on ka hing-animism
, 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga. Neist viimane jõustus 3. märtsil (vkj. 19. veebruaril) 1861 ja seda peetakse pärisorjuse kaotamiseks Venemaal, kuid mitmel pool Venemaa keisririigis, peamiselt Kaukaasias, toimus see hiljem ja näiteks Kalmõkkias alles 1892. aastal. Aadlite elulaad Aadli elulaad ja rüütlikultuur K Edgar T Relvastus Sõditi peamiselt hobustel. Relvadeks põhiliselt piik , mõõk , hiljem kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kanti metallist rõngassärki, heledat rüüd. Kasutusel olid loomulikult ka kiiver ja kilp. Sõjas osalesid ka jalamehed , kes kasutasid piike ja kilpe või vibusid ja ambe. Põhiliselt abistati siiski rüütliväge. Võitlusviis Taktika oli enamasti kindel, väga lihtne: väed rivistusid pikkadesse viirgudesse, seejärel liiguti kiirenevas tempos teineteisele vastu. Vastast ei (vähemalt püüti) tapetud vaid võeti vangi, et perekonnalt lunaraha saada.
torkamiseks, ning raiumiseks. Pilt 1.3 Hellebard Teine kirve tüüp oli aga tavaline sõjakirves, neid oli kahte sorti, pikemaid ja lühemaid, lühem nägi välja nagu tavaline tänapäeva üldotstarbeline kirves. Ta oli väike ja käepärane, seda tüüpi kirvest oli kerge ja mugav visata. Sõjakirves on kavandatud täielikult võitluses kasutamiseks, ehk heitmiseks, uimastamiseks ja ka tavaründeks. Sõjakirvest hoitakse üldiselt ainult ühes käes, kuna teised relvad, nagu nuiad ja mõõgad, on rohkem kahes käes hoitavad, seega on sõjakirves tehtud mugavaks nii hoidmiseks ja heitmiseks ja muudeks sõjalisteks otstarbeteks. Pilt 1.4 Tüüpiline keskaja sõjakirves Üheks tuntuimaks sõjas kasutatavaid külmrelvi oli ka nui. Nuiasi oli mitmeid tüüpe, näiteks kettnui, mis koosnes pulgast, mille külge oli seotud kett koos kuuliga, mis on ogaline. Või siis oli ka oganui, see oli tavaline nui, mille varre
vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas kaitse- ja ründerelvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer Kaitserelvadest põhilisemad olid kiiver ja kilp. XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. XIV sajandi algul arenes sellest plaatvest Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu. Samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV sajandi keskel sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit
sõjameeste vennaskonnad.Liikmed andsid mungatõotuse. Johanniitide e. Hospitaliitide ordu. Templiordu, Saksa ordu, Mõõgavendade ordu. Moodustasid suure sõjalise jõu, kes ei kohkunud ründama tugevat moslemite sõjasalka. 12.Rüütlite relvastus Võideldi hobuse seljas. Peamised ründerelvad olid piik, ja mõõk, hiljem võeti kas. nuiad ja sõjakirved. Kaitserelvastusrõngassärk, peale tõmmati hele rüü. XIII saj. Lisati nahkne metallplaatidega tugevdatud plaatvest, rinnaplaat kürass.Kiiver, millele lisati ülestõtetavad näokaitsed. Lõpupoole võeti kas. kogu keha kattev raudrüü. Kilp. , võitlusviisvaenuväed rivistusid piikadesse viirgudesse ja jooksid siis suure hooga teineteisele vastu. Kokkusaade purunesid piigid ja siis asuti lähivõitlusse. Eesmärk ei olnud tappa vaid vangistada
4) Aerofonid võnkuv õhusammas (oboe, orel) 5) Elektrofonid heli tekitatakse elekrooniliselt D Liigitamine ulatuse järgi : 1) Sopranpillid flööt, klarnet, viiul, trompet 2) Altpillid oboe, altflööt, vioola, sarv 3) Tenorpillid inglissarv, tromboon 4) Basspillid fagott, kontrabass, bassklarnet, tuuba Võnke tekitaja 1) puhkpillidel õhusammas 2) keelpillidel keeled 3) idiofonidel pulgad, nuiad, metall vms. Võnke impulss 1) puhkpillid a) labaalne (õhkkeelne) avahuulikuga pillid (fl) b) lingvaalne (roogkeelne) (kl, sax, ob, fag) c) huulkeelne vaskpuhkpillid 2) keelpillid poogen, sõrmed 3) membrafonid käed, pulgad, jalg Resonaator 1. Aerofonid 1. silindrilise läbimõõduga üks ja sama kogu pilli ulatuses (fl, kl) 2. kooniline läbimõõt suureneb konstantselt (ob, fag, sax) 3. ruupuri kujuline keeruline läbimõõdu suurenemine
Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Relvastus keskajal Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega. Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli
tegi temastki võimaliku uue tasuja. Pärast võidukat vabadussõda ei olnud kaotatud jüriöö ülestõusu kujutamine kunstis kuigi popu- laarne. Üksikuid töid siiski tehti. 1926. aastal valminud Paul Liivaku tušijoonistuse esiplaanil näeme taevani kõrguvaid leeke. Tuli on märk, et ülestõus on alanud. Taamal pimeduses süüdatakse üha uusi ja uusi lõkkeid – ülestõus levib. Talupojad on haaranud relvad – kirved, vikatid ja nuiad, odad ja mõõgad. Kunstnik rõhutab tihedalt üksteise kõrval võitlusse sammuvate meeste üksmeelt. Ajalookirjutuses kinnistus pilt jüriöö ülestõusust kui ühest olulisest episoodist Eesti riiklikus poliitikas. 1933. aastal ilmus „Eesti rahva ajalugu“, milles oli ka illustratsioon Paide linnusesse läbirääkimistele kutsutud eesti saadikute tapmisest. Pildi allkiri on kirjeldav: „Eesti kuningad ja nende sõdurid keskel esiplaanil
I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV saj. keskelt sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua,
- olukord muutus naabruses kujunenud riiklike ühendustega kujutasid ohtu iseseisvusele - 11 saj jäeti väiksemaid linnuseid maha rajati suuremaid ja võimsamaid ringvall-linnuseid - eriti suure maalinnad Lääne-Eesti ja Saaremaal - kindlustati linnuste väravaid väravakäigud, kõrged kaitsetornid - relvastus tähtsal kohal odad (väiksed kerged viskeodad ja suure tugevad torkeodad); mõõgad (väheamlt ratsesõdalastel); sõjakirved ja nuiad; vibusid ja nooli vähem; kilbid; rikkamatel rõngassärgid - põhiline väeüksus malev (ratsa + jalamehed) - tunti lihtsamaid linnuste piiramisvõtteid - saarlased osavad merel (viikingilaevu meenutavad alused) Suhted naabritega - eestlaste ja latgalite vahel sagedased tülid ja relvakonfliktid (enam kannatasid latgalid) - tugevaimaks vastaseks lõunas leedulased (laastavad rüüsteretked)
kaitsevarustus: kaitserüü, kiiver kilp Soomusrüüd, rõngassärgid (valge mantli ja ordu embleemiga), plaatvestid, liigesekaitsmed, 15.saj alguses täisraudrüü Kahekäemõõgad, sõjakirved, vasarad, sõjanuiad, tapperid, 14.saj alguses tulirelvad Linnused, piiramistornid, piiramismasinad, taraan e rammpalk, keev tõrv, sulapigi, Raskeratsavägi: 8.-9.saj Frangi riigis pistodad, nuiad vasarad kirved, sõjaratsu + kannupoisid, kilbikanjad, vibumehed * auväärne joonrivi Jalavägi: inglaste pikkvibud, sveitslaste hellebard (tera, lapats, konks) ja piik (5m oda) 80m pealt läbi raudrüü laskvad ammud, suurtükid, püssid ja tulirelvad 14. Keskaegne linn ja linnakultuur Käsitöö, kaubandus, turvalisus, privileegid, soodne asukoht Katedraal ja turuplats Pariis: 1250 aastal ligi 100 000 inimest
Kristuse Sõjateenistuse Vennad). 13.Rüütlite relvastus, võitlusviis, linnuste erinevad tüübid, turniirid 1.RELVASTUS: Ilma hobuseta võitlesid nad ainult erandkorras. Peamised ründerelvad olid: *Piik(millega püüti vastast sadulast paista) *mõõk(mida kasutati lähivõitluses pärast piigi purunemist või kõrvaleheitmist). Kui kaitserelvastus tugevnes, võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad, amb. Varakeskajal metalliplaatidega tugevdatud nahast soomusrüü asendus ristisõdade perioodil metallist rõngassärgiga, mis paremini õhku läbi laskis. Kaitsmiseks päikese käest õmmati peale hele rüü. Et end paremini kaitsta ambude ja pikkvibude vastu, lisati XIII sajandil rõngassärgile nahkne metallplaatidega tugevdatud plaatvest. Kiiver kaitses enamasti ka nägu ja muutus nagu kaitserüügi aja jooksul üha täiuslikumaks.
turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid neid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt. Kiriku vastasseis ei andnud aga tulemusi ja kui ohvrite arv hakkas langema tühistas kirik oma keelu. Relvastus-raskerelvastatud rüütli peamised ründrelvad olid piik ja mõõk,kui rüütlilte kaitserelvastus tugevnes võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kaitserelvastusse kuulusid rõngassärk, päikese eest kaitseks tõmmati peale hele rüü. XIII sajandil lisati ka tugevndatud plaatvest. Kiiver kaitses enamasti ka nägu ja muutus järjest täiuslikumaks. Hiliskeskajal võeti kasutusele ka üles- ja allatõstetavad näokaitsed. Ka kilp muutus palju paremaks. Kuid mida enam kaitserüü täiustus, seda vähem oli kilpi vaja ja hiliskeskajal loobuti kilbist sootuks
tseremoonial mõõgaga õlga puutudes rüütliks. 2.3. Rüütlite relvastus ja võitlusviis; linnused: Keskaegne ühiskond KESKAEG 7 Rüütlite ründerelvadeks olid pikk piik, millega üritati vastaseid sadulast maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses pärast piigi purunemist või kõrvaleheitmist. Kõrgkeskajal võeti kasutusele ka kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kaitserelvastuses kasutati metallist kiivrit ja turvist: varakeskajal metallplaatidega kaetud nahast soomusrüü; alates 11.saj rõngassaärk; kõrgkeskajal hakati ambude ja pikkvibude eest kaitsmiseks kandma rõngassärgi peal veel metallplaatidega tugevdatud nahkset vesti; hiliskeskajal hakati tegema ka kogu keha katvaid raudrüüsid. Lisaks turvisele kaitsti ennast kilbiga, mis keskaja algul olid ümmargused ning hiljem said kolmnurkse kuju
Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikul tseremoonial mõõgaga õlga puutudes rüütliks. 2.3. Rüütlite relvastus ja võitlusviis; linnused: Rüütlite ründerelvadeks olid pikk piik, millega üritati vastaseid sadulast maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses pärast piigi purunemist või kõrvaleheitmist. Kõrgkeskajal võeti kasutusele ka kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kaitserelvastuses kasutati metallist kiivrit ja turvist: varakeskajal metallplaatidega kaetud nahast soomusrüü; alates 11.saj rõngassaärk; kõrgkeskajal hakati ambude ja pikkvibude eest kaitsmiseks kandma rõngassärgi peal veel metallplaatidega tugevdatud nahkset vesti; hiliskeskajal hakati tegema ka kogu keha katvaid raudrüüsid. Lisaks turvisele kaitsti ennast kilbiga, mis keskaja algul olid ümmargused ning hiljem
kasvama. Relvi tootsid külasepad või feodaali teenistuses olnud meistrimehed. Relvade areng kiirenes eriti Ristisõdade ajal. Kaitserelvastuses kanti algul soomusrüüd, mis koosnes väikestest soomuskujulistest metalliplaadikestest. Ristisõdade ajal hakati kasutama rõngassärke ja rõngaspükse. Sellest arenes välja plaatvest ja ka põlve- ja küünarnukikaitsed. Kogu selle tõttu hakati kasutama ka uusi relvi, nagu näiteks kahekäemõõgad, kirved, vasarad ja nuiad. 14. sajandil lisanduseid neile ka tulirelvad, aga need hirmutasid rohkem, kui tegid tõeliselt viga. 15. sajandiks kujunesid välja täisraudrüüd. Linnade teke ja linnakultuur Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua neli võtmesõna: käsitöö, kaubandus, turvalisus ja soodne asukoht. Neile tingimustele vastab paik ei langenud mitte alati kokku varasema antiiklinna asukohaga. Rahvas koondus ikka juba toimivate kaubanduslike,
Arvatakse, et neil on erilised tähendused, liukivid nt on viljakusttoovad, kust naised on teatud öödel alla lasknud. On tähtsad ka hiiekohad ja ohvriallik(ad), suur osa neist kannab nimetust silmaallikas, mis peaks parandama silmi. Omal ajal kui vett võeti oli vaja ka midagi vastu anda, tavaliselt anti hõbedat. On ka püha-, õlle-, viina- ja hiieallikaid. · Laevad, teede jäänused, sadamakohad, sildade jäänused · Sõjariistad, -nuiad tegemist võib olla omaaegse võimusümboliga, kuna neid on väga vähe alles. (ei puugi nimekirja kuuluda, see on Kata jura) · Muistsed aarded · Matusepaigad, kalmed. 19. saj hakati neid lahti kaevama. Tavaliselt sisaldasid need rohkem leide üsna kerge vaevaga. Haudehitised, maapealne hauaehitis nt kivi- kirstkalmed, maa-alune kirst? Matmisviis (kalmetesse) annab teavat maailmakäsitluse ja usundite kohta. Võib eristada kolme matmisviisi:
Põhjariigi värviks oli punane, Lõunariigi värviks aga valge. Seepärast nimetati Lõunariigi krooni "valgeks" ja Põhjakrooni "punaseks". Põhja-Egiptus, mis ühendati võib-olla mõne sajandi võrra varem kui Lõuna-Egiptus, jõudis luua ka mõnevõrra kõrgema kultuuri. Siin kujunes kultuur, mis, otsustades aineliste mälestusmärkide järgi, oli ühine kogu idapoolsele Vahemere alale. See kultuuri ühtsus avaldub usundis (Osirise kultus), rakenduskunstis, kunstis, relvades (iselaadi nuiad), olustikus (õlu, kabemängulauad) jne. Põhja- ja Lõuna- Egiptuse kokkupuuteis vaheldusid sõjad rahuliku kooselu perioodidega, mil Põhja- Egiptuse tsivilisatsioon avaldas oma mõju Lõuna-Egiptusele. Võitlus Ülem- ja Alam-Egiptuse vahel juhtiva osa pärast riigi ühendamisel arenes ägedalt, kusjuures ülekaal kaldus Lõuna-Egiptusele. Lõunanomoste tugevamini liitunud koondis sai võitu Põhja-Egiptuse nõrgemast koondisest. Mõlema maa ühinemise dikteeris
alalt (varem veekogu). Kiviaegne õnnetus kalamees jäi oma kokkukeritud võrgust ilma. C14 u 8300 eKr. Leiukoha kaevamisel saadi sarv- ja luuesemed, kivist tööriistu. Luust ja sarvest tööriistadele on vasteid Kunda kultuuris. Iseloomulik on kvartsi kasutamine, kujunes kiltkivi kasutamine. Esemed: lihvitud teraga kirved ja talvad. Kirved harilikult tardkivimitest, talvad peamiselt kiltkivist. Viimasest ka odaotsad, pistodad. Pallikujulised nuiad, mõnedel geomeetriline kaunistus. Hilismesoliitikumis suurenes kvartsi osa. 46 Kultuur levis üle Soome, tihedaim asustus rannikul. Oluline jaht põtradele ja kobrastele. Seotud Kunda kultuuriga. Karjalas nn kvartsikultuuri asulakohad (u 107 at eKr). Asulad Valge mere ja Äänisjärve kõrgetel terrassidel. Väikesed rändlevad inimesterühmad. 7.4. at eKr kvartsikultuuri hiline periood. Asulad suuremad, eluviis paiksem
enam aimatav kui nähtav oli. Seal oli kõik veel vaik,ne. «Mu vaene isa!» õhkas noormees, ja ta pea vajus rinnale. Häälte ja kapjade kõmin kostis altpoolt ja tuli lähemale. Salk ratsamehi kogunes mäejalale ja jäme hääl hüüdis ülespoole: «Kas oled veel üleval, Tasuja?» «Olen küll. Tulge ligemale!» vastas mees mäekingul. Lühikese ajaga jõudis salk mäele ja peatus üksiku ratsaniku ees. Need olid enamasti Lodijärve talupojad. Neil, olid sõjariistadeks kirved, vikatid, nuiad, mõnel vanad roostetanud piigid ja mõõgad, mis vist veel esivanemate sõdu olid näinud, ja kõikide nägudelt paistis kindel tahe neid mitut värki sõjariistu niipea kui võimalik tarvitusele võtta. Noorepoolne hiiglakasvuga mees, keda Karu Andreseks kutsuti, lõi mõõgaga korra läbi õhu, laksutas näppu ja ütles: «Kas peame peale hakkama?» «Kust te need head hobused kätte saite?» küsis Tasuja. «Tühjendasime enne tulekut naabermõisa tallisid,» irvitas Käru Andres.
annaabi.ee 
