Eestlased muinasaja lõpul (0)

Eestlased muinasaja lõpul.
Muinasaja lõpul 13. sajandi alguses elas Eestis umbes 150 000- 200 000 inimest. Selle perioodi kohta on tähtsaimaks kirjalikuks allikaks Läti Henriku Liivimaa kroonika. Eestlaste peamiseks tegevusalaks oli maaharimine . Võeti kasutusele ader , Põhja- ja Lääne Eestis oli tuntud konksader, Kesk ja Lõuna-Eestis harkader. Maa suurust arvestati adramaades . Põlluharimises kasutati kahevälja süsteemi. Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli talirukis. Talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega, lisaks veel küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsmesindusel. Käsitööaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused. Tähtsal kohal oli relvaseppade poolt valmistatud toodang. Muinasaja lõpul valmistati rohkesti ka pronksehteid ning läksid moodi hõbeehted. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Sisse veeti hõbedat, pronksi, rauda, soola, relvi , riideid ; välja aga karusnahku ja vaha. Novgorodi ja selle ümbrust varustati viljaga. Kaubateede ristumiskohtades kujunesid varalinnalised asulad näiteks Tartu. Eestlased elasid ristpalkhoonetes, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Elamutel puudus korsten. Järk-järgult hakkas kujunema rehielamu, mis sai järgmistel sajanditel eestlastele iseloomulikuks nii elu kui tootmishooneks. Lääne, Kesk ja Põhja-Eestis ning Saaremaal elati sumbkülades, kus talud paiknesid tihedalt koos, Ida-Eestis ridakülades, Lõuna-Eestis aga hajakülades. Eesti tähtsaimaks haldusüksuseks oli kihelkond , mille moodustasid teatud piirkonna külad. 45 kihelkonda olid liitunud suuremateks maakondadeks. Maakond oli iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi. Eestis oli 8 suuremat maakonda : Virumaa, Revala, Järvamaa, Harjumaa , Läänemaa, Saaremaa, Sakala ja Ugandi. Neile lisandusid Alempois, Mõhu, Nurmekund, Soopolitse, Jogentaga ja Vaiga. Maakonda ei juhtinud keegi ainuisikuliselt, vaid seda tegid kihelkondade vanemad koos. Muinasaja lõpul olid märgatavad maakondade ühistegevuse jooned. Eesti elanikkond oli 11-12. saj vältel suhteliselt ühtne. Valdava osa rahvast moodustasid vabad inimesed, kes olid oma varanduslikult ja õiguslikult seisundilt enam-vähem võrdsed. Tähtsaimaid küsimusi arutati rahvakoosolekutel. Jõukamatest küla- ja kihelkondade vanematest kujunes ülikkond. Ebaselge on orjade osatähtsus. Miks ei kujunenud eestlastel välja oma riiki? Üks võimalikke seletusi on asjaolu, et Eestit ei läbinud otse ükski tähtsaim kaubatee, mistõttu jäi ära suurema sõlmpunkti kujunemine. Teisalt jäi eesti ühiskonnal napilt puudu sellest materiaalsete hüvede kuhjumise kriitilisest piirist , mis on riikluse sünniks vajalik. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. 11. sajandi keskel jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremaid ning võimsaimaid ringvall- linnuseid eriti Lääne-Eestis ja Saaremaal näiteks Varbola maalinn. Eestlaste relvastusse kuulusid odad, mõõgad, sõjakirved ja nuiad, kilbid . Põhiliseks väeüksuseks oli maakonnas moodustatud malev, mis koosnes ratsa - ja jalameestest. Eestlastest lõunas elasid latgalid , seelid, semgalid ja kursid. Riia lahe ääres ja Kuramaa põhjaosas liivlased ja kurelased. Eestlaste ja latgalite vahel esines sageli tülisid ja relvakonflikte. Eestlaste tugevamaks vastaseks olid leedulased, kes tegid mitmeid laastavaid rüüsteretki. 12. sajandil toimunud Rootsi ja Taani riigi katsed Eestit alistada lõppesid tulemusteta. Samas on teada mitmetest eestlaste sõja-rüüsteretkedest Läänemere vastaskaldale. 1187.a. osalesid eestlased koos kurelaste ja karjalastega Sigtuna vallutamises ja mahapõletamises. Eestist ida pool asus Novgorodi feodaalvabariik. Venelased tegid teatud ajavahemiku järel sõjaretki Ida-Eestisse. 1116.a. Novgorodi vürst Mstislav tegi mitmeid sõjaretki Eestisse samuti aastatel 1130-34 toimusid venelaste sõjaretked kuid need lõppesid tulemusteta. Eestlased vastavad 1177.a. suure sõjakäiguga Pihkva vastu. 1191/92 aastal vallutasid Novgorodi ja Pihkva väed Tartu ja pisut hiljem Otepää linnuse.