Vastus leiad õppematerjalist: Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes (0)

5 VÄGA HEA

Armastus - Vaja oma tüdrukule muljet avaldada ? Tahad võita tema armastust? Või soovid näidata kui palju sa teda armastad? Siit sa abi ei leia, kirjuta talle ise luuletus - kuid inspiratsiooni saad siit küll :)

Esitatud küsimused

Kuid mis tasuga?
Kui ta oli ettekujutanud Kes on hullud?
Milline võib välja näha inetute naiste maailm?
Mis jama ma ajan?

Miina Härma Gümnaasium
Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes
Uurimustöö
Tartu 2006
Sisukord:

Sissejuhatus............................................................................................................3

Paulo Coelho elulugu.............................................................................................4

„Üksteist minutit” ja „ Veronika otsustab surra” saamislood.................................6

„Üksteist minutit” saamislugu................................................................................6

„Veronika otsustab surra” saamislugu....................................................................7
3. Romaanide „Üksteist minutit” ja „Veronika otsustab surra” naispeategelased.......8
3.1 „Üksteist minutit” sisututvustus ..............................................................................8
3.2 „Veronika otsustab surra” sisututvustus..................................................................8
3.3 Maria enesetunnetus ja selle muutused teose jooksul..............................................9
3.4 Veronika enesetunnetus ja selle muutus teose jooksul............................................11
3.5 Maria ja Veronika enesetunnetuste muutused graafiliselt.......................................13
4. Armastus Maria ja Veronika elus..............................................................................14
4.1 Maria suhtumine armastusse ja selle muutused teose jooksul.................................14
4.2 Maria ja mehed........................................................................................................16
4.3 Veronika suhtumine armastusse ja selle muutused teose jooksul...........................18
4.4 Veronika ja mehed..................................................................................................19
5. Kokkuvõte.................................................................................................................20
6. Kasutatud materjalid..................................................................................................21
1. Sissejuhatus
Käesolev uurimustöö käsitleb ühe tänapäeva loetavaima kirjaniku Paulo Coelho kahte romaani: „Üksteist minutit” ja „Veronika otsustab surra”.
Nende teoste peategelasteks on kaks täiesti erineva päritolu, unistuste ja elukäiguga naist. Neid seob vaid fakt, et mõlemad on tõesti sündinud lood. Samas ei ole nad tavalised naised, vaid pigem olendid, keda ühiskond reeglina välja tõrjub – prostituut ja enesetapja . Sellest hoolimata jäävad nad iseendaks, ega hooli sellest, mida tegelikkus peab õigeks või valeks. Nad leiavad ise tee selleni . Otsustada enda elu üle ise – kas see pole mitte julgem tegu kui miski muu?
Uurimustöö eesmärk ongi selgitada, kuidas leida iseennast ja teed armastuse juurde. See on aga protsess, mille käigus analüüsin tegelaste elukäiku, enesetunnetust ja suhteid.
Analüüsin eraldi Maria ja Veronika lugu üritades näha maailma nende silmade läbi. Oma töö koostamisel kasutasin põhiliselt järgmisi allikaid : Paulo Coelho „Üksteist minutit” ja „Veronika otsustab surra” ning Paulo Coelho ametlikku interneti lehekülge.
1.1 Paulo Coelho lühielulugu
Paulo Coelho on mitte ainult kõige loetavam, vaid ka kõige mõjuvõimsam kirjanik praegusel sajandil. Lugejad üle 150-st erinevast riigist on muutnud ta meie aja teatmeautoriks. Tema raamatud, mida on tõlgitud viiekümne kuude keelde, ei ole mitte ainult kõrgunud bestsellerite edetabelite tipus, vaid saanud ka teemaks sotsiaalsetel ja kultuurilistel debattidel.
Paulo Coelho sündis 1947. aastal keskklassi perekonda. Isa Pedro oli insener ja ema Lygia koduperenaine. Seitsmeaastaselt astus ta San Ignacio jesuiitide kooli Rio de Janeros. Paulo hakkas jälestama kohustulikku religioosse tava loomust. Kuid olenemata, et ta vihkas palvetamist ja missadel käimist, leidis ta kompensatsiooni. Kooli keerukates koridorides leidis ta oma tõelise kutsumuse: saada kirjanikuks . Ta võitis oma esimese kirjandusliku preemia kooli luule võistlusel ning ta õde Sonia rääkis, kuidas ta võitis esseeauhinna Paulo prügikastist leitud kirjutisega.
Kuid vanematel olid oma poja tulevikuga teised plaanid. Loodeti, et ka temast saab insener ning sellepärast üritati teda võõrutada ideest saada kirjanikuks. Vanemate järeleandmatus innustas Paulot vastuhakule ning ta hakkas rutiinselt eirama pere kehtestatud reegelid. Ta isa võttis sellist käitumist kui märku vaimuhaigusest ning kui Paulo oli seitseteist, oli teda kaks korda psühhaatria haiglasse pandud, kus ta korduvalt elektrišokiteraapiat sai.
Varsti peale seda sidus Paulo end ühe teatrigrupiga ja hakkas töötama ajakirjanikuna. Mõni aeg hiljem pöördus Paulo oma õpingute juurde ning tundus, et lõpuks läheb ta rada pidi, mida vanemad soovisid . Siiski mitte kaua ei pidanud ta vastu, kukkus koolist välja ning läks tagasi teatrisse. Need olid kuuekümnendad ning hipide liikumised olid maailma vallutamas. Mõnda aega elas ka Paulo aboluutset hipielu – pikad juuksed, narkootikumid ning vastuhakk.
Umbes samal ajal kutsus helilooja ja muusik Raul Seixas Paulot kirjutama tema lauludele sõnu. Nende teine lugu oli suur edu, mida müüdi rohkem kui 500 000 koopiat . See oli esimene kord, kui Paulo oli teeninud suure summa raha. Paulo ja Rauli koostöö jätkus kuni 1976. aastani. Paulo kirjutas koos Rauliga rohkem kui kuuskümmend lugu. Koos nad muutsid Brasiilia roki maailma.
1979. aastal juhtus Paulo kokku oma vana sõbranna Christina Oiticicaga, kellega ta hiljem abiellus. Abielu kestab tänase päevani.
Pärast palverännakut 1987. aastal kirjutas Paulo oma esimese raamatu – „Palverännak: Maagi päevik”. Raamat kirjeldab tema rännaku kogemusi ja avastust, et midagi erilist ilmutab end tihti tavaliste inimeste elus. 1988. aastal kirjutas Paulo järgmise väga teistsuguse raamatu: „ Alkeemik ”. See on ülimalt sümboolne raamat, elu metafoor , mis peegeldab Paulo ühteteist aastat alkeemiaõpinguid. Esimest väljaannet müüdi ainult 900 koopiat ning kirjastus otsustas raamatut mitte edasi trükkida.
Aga Paulo ei andnud alla, püüeldes oma unistuste poole. Ta sai teise võimaluse, leides suurema kirjastuse Rocco, mis oli tema tööst huvitatud. 1990. aastal avaldas Paulo „ Brida ”, milles ta kirjutab kingitusest, mis me kõik enda sees kanname. Selle raamatu avaldamine sai pressi suure tähelepanu osaliseks ja viis „Alkeemiku” ja „Palverännaku” bestsellerite tippu. „Alkeemik” on kõige rohkem eksemplare müünud raamat Brasiilia ajaloos ja tegi isegi Guinnessi rekordi.
„Alkeemiku” edu Ameerikas märkis rahvusvahelise karjääri algust. Nüüdseks on raamatut paljudes erinevates tõlgetes üle maailma müüdud üle kümne miljoni eksemplari. Sellest algas Paulo Coelho rahvusvaheline edu ning kuulsus, mis kestab ilmselt ka kaua pärast tema surma. ( http://www.paulocoelho.com.br/engl/bio.shtml )
2. „Üksteist minutit” ja „Veronika otsustab surra” saamislood
2.1 „Üksteist minutit” saamislugu
Kui ma 1997. aastal, pärast Mantovas peetud loengut hotelli tagasi läksin, oli keegi mulle vastuvõtulauda käsikirja jätnud. Tavaliselt ma käsikirju ei loe, kuid seda lugesin – ühe brasiilia prostituudi tõestisündinud lugu, tema abielud, probleemid seadustega, seiklused . 2000. aastal sain ma Zürichis läbi sõites selle prostituudiga kokku – tema hüüdnimi oli Sonia – ja ütlesin, et mulle meeldis ta tekst. Soovitasin, et ta saadaks selle minu brasiilia kirjastajale, kes otsustas seda siiski mitte avaldada.
Ma olin sel ajal juba otsustanud, et hakkan seksist kirjutama, kuid puudus nii süžee kui ka peategelane; ma olin mõelnud minna rohkem seda liini pidi, kuidas tavapäraselt pühaduse otsingule lähenetakse, kuid visiit Langstrassele õpetas mulle: et kirjutada seksi pühalikust poolest, tuleb aru saada, miks seksi on nii profaneeritud.
Vesteldes ajakirjaga L`illustreé (Šveits) ajakirjanikuga, jutustasin talle spontaansest raamatusigneerimisõhtust Langstrassel; ta avaldas sel teemal pika artikli. Tulemuseks oli, et kui ma ühel pärastlõunal Genfis autogramme jagasin, ilmusid mu juurde mitmed prostituudid minu raamatutega. Üks neist hämmastas mind eriti ja me läksime – koos mu agendi ja sõbra Monica Antonesiga – kohvi jooma; sellest kujunes sujuvalt õhtusöök, millest omakorda kujunesid mitmed kokkusaamised järgmistel päevadel. Nii sündis „Üheteistkümne minuti” ühendav liin . ( Paulo Coelho „Üksteist minutit” järelsõna)
2.2 „Veronika otsustab surra” saamislugu
Paulo Coelho kuulis Veronika (nimi muutmata) loost kolm kuud hiljem Pariisis alžeeria restoranis , süües õhtust ühe sloveenia sõbrannaga, kelle nimi oli ka Veronika ja kes oli juhulikult Villette´i peaarsti tütar. Paulo Coelho oli juhtunust äärmiselt huvitatud, kuna ta oli Veronika loo uurimiseks väga mõjuv põhjus. Nimelt järgmine: ta ise oli ka varjupaigas viibinud – või hullumajas, nagu seda laiemalt tuntakse. Ja mitte ainult üks, vaid koguni kolm korda – 1965., 1966. ja 1967. aastal. Rio de Janeiros dr. Eirase ravilas. Sinnasaatmise põhjus oli talle siiani mõistatuseks; kas oli ta vanemaid ta imelik käitumine segadusse ajanud – ta oli juba poisikesena pooleldi häbelik, pooleldi ekstravertne olnud – või oli põhjuseks ta soov „ kunstnikuks ” saada, mis kogu ülejäänud perekonna jaoks tähendas elu ühiskonna heidikuna ja kindlat surma vaesuses .
Paulo Coelhot ja Veronikat ühendas asi, mida tasub üle korrata : ka tema oli pandud vaimuhaiglasse, „kust välja pääseda pole võimalik”. Aga tema pääses. Ja viimasel korral dr. Eirase ravilast väljudes otsustas sinna mitte kunagi tagasi minna ja vandus kahte asja: a) ühel heal päeval ta kirjutab sellest; b) ta ei puuduta seda teemat avalikult enne, kui mõlemad vanemad on surnud – ta ei tahtnud neile haiget teha, mõlemad olid end niigi aastaid ja aastaid selle teo eest süüdistanud.
Niisiis , kui Paulo Coelho Veronika loost kuulis, sai ta hea võimaluse sel teemal ilma lubadust rikkumata kirjutada. Ehkki ta polnud kordagi enesetapule mõelnud, tundis ta vaimuhaigla maailma väga lähedalt – raviviise, suhteid arstide ja patsientide vahel, selle elu meeldivaid ja kohutavaid külgi. („Veronika otsustab surra” lk 22-24)
3. Romaanide „Üksteist minutit” ja „Veronika otsustab surra” naispeategelased
3.1 „Üksteist minutit” sisututvustus
See on lugu noorest Brasiilia tüdrukust, kelle esimene süütu kokkupuude armastusega murrab tema südame. Maria on veendunud, et ta ei leia kunagi tõelist armastust ja ta on kindel, et armastus ongi midagi kohutavat, mis põhjustab ainult kannatusi.
Juhuslik kohtumine viib ta Euroopasse, kus ta unistab kuulsusest ja õnnest, aga lõpetab hoopis prostituudina. Tema kindel arusaam armastusest, mis on vaid põrgulik meeleheide, võtab pöörde pärast seda, kui ta kohtub ühe noore kunstnikuga. Algab tee tagasi iseenda juurde. ( http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?17926 )
3.2 „Veronika otsustab surra” sisututvustus
Coelho on nagu targa lapse suu -- lihtsas , poeetilises keeles kirjutab ta asjadest nii, nagu nad on. Vahel harva võib see meetod tunduda naiivne , ent enamasti on see oma südamlikkuses vastupandamatu. Sedakorda on vaatluse all «hullude» ja hullude elu. Kas üdini siiras, loomulik ja tabudeta inimene on hull? Kas «tavalised» inimesed on mähitud mingisse kindlasse käitumisnormistikku, samal ajal kui « hullud » on vabad käskudest ja keeldudest ja saavad maitsa tõelisi elurõõme?
Coelho sõnum on lihtne, kuid fundamentaalne: ärge lükake elu edasi! Püüdke võimalikult ruttu teha seda, mida te tahate -- sest ei või ju teada, millal Elu teie jalge alt ära tõmmatakse.
Kadri Kõusaar( http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?9559 )
3.3 Maria enesetunnetus ja selle muutus teose jooksul
Maria oli mustapäine kuumavereline Brasiilia iludus , kelle sirgudes arenes jõudlsalt ka tema tugev karakter. Ta teadis ilu võimu, kuid teadvustas ka teadmiste ja intelligentsuse olulisust. Sellepärast ei jätnud ta midagi saatuse hooleks. Kui ta võttis midagi ette, siis tegi kõik, et see saaks tehtud parimal viisil. Ta oli julge ning tegi otsuse, mis oli inimeste poolt põlastusväärseks tunnistatud , kuid ta teadis, et tal ei ole muud varianti . Olles võõral maal tundmatute inimeste keskel Šveitsis, oli tal valik, kas kaotada väärikus ja au kohas, millest enamik brasiillasi kuulnudki polnud, või koduste ees, kes temale nii palju lootusi panid. Maria oli naine, kes väärtustas traditisoone, kuid samas ei tahtnud valmistada pettumust või teha
kellelegi haiget. Ta tahtis, et ta üle tuntaks uhkust .
Kui ma üksipäini käia suudan, siis jõuan kuhu iganes tahan. (lk 47)
Nagu enamik naisi unistas ka Maria õnnelikust abielust. Prostituudina töötades tekkis tal aga veel üks eesmärk: koju tagasi minnes osta farm ja hakata selle pidajaks. Maria suhtus püstitatud eesmärkidesse väga tõsiselt. Näiteks oli ta endale ette kirjutanud, et prostituudina töötab ta täpselt aasta, mitte rohkem, ja ainult raha pärast. Ta suutis selle peaaegu realiseerida, kuni ühel hetkel ei olnud enam lihtsalt vajadust ega energiat. Ta oli oma eesmärgi täitnud, kuid mis tasuga??
Aga enam ei saa kuidagi vait olla, teeselda, et kõik on normaalne, et see on üks periood, üks etapp mu elus. Ma tahan selle unustada, ma vajan armastust – muud ei midagi, ma vajan armastust. Elu on lühike – või liiga pikk - , et lubada endale luksust nii halvasti elada. („Üksteist minutit” lk 197)
Juba väiksest peale meeldis talle teha asju enda moodi, mitte nii nagu oli tavaks. Näiteks ei mõistnud ta, miks absoluutselt igal pool räägiti mehe olulisusest naise kõrval. Viieteistkümneaastaselt avastas ta enda jaoks masturbeerimise, mis andis talle kõik tema vajaliku rahulduse . Ka hiljem, juba prostituudina töötades, arvas Maria, et tal peab ilmselt mingi seksuaalne viga küljes olema, sest mehega orgasmi saamine tundus võimatu. Tegelikult vajas ta lihtsalt partnerit, kes teda tõeliselt tunneks ja ihaldaks.
Maria oli olnud eneseteadlik naine, kes mängis alati täispanga peale – kõik või mitte midagi. Teda ei heidutanud raskused, vaid vastupidi, ta nautis olukordi , mis vajasid taiplikkust. Kõige olulisem, mida Maria õppis, on see, et ei ole väljapääsmatuid olukordi. Ära anna alla – riski.
Ameerika mäed on mu elu, elu on kiire ja peadpööritav mäng, elu on langevarjuga allahüppamine, riskeerimine, kukkumine ja jälle ülestõusmine, mägiroinimine, tahtmine iseenda tippu jõuda, ja kui see ei õnnestu, siis rahulolematusse ja ahastusse langeda. („Üksteist minutit” lk 52)
Kasvukeskkonna mõju Maria elukäigule
Ta kasvas linnas Brasiilia keskosas, kus oli vaid üks kino , üks ööklubi, üks pangakontor, ja sellepärast ootas Maria lakkamatult päeva, mil ta sealt lahkuda saaks. Ta isa oli rändkaupmees ja ema õmblejanna. Lapsepõlv möödus üksluiselt, pigem tavaliste sõbrannade ringis . Tal ei olnud kunagi parimat sõpra või sõbrannat. Tihti armastuse pärast pettuma pidanud Maria keskendus rohkem õpingutele, vaatas telekast seebiseriaale, hakkas päevikut pidama , kirjeldades oma igavat elu ja igatsust midagi sellist tunda saada, millest koolis räägitud – ookean, lumi, turbanitega mehed. Ta sirgus lootuses ühel päeval sealt lahkuda, et siis kunagi võidukalt koju naasta. Tema üheks unistuseks oligi erineda: ta ei abiellu esimese kohaliku mehega, kes talle armastust avaladab ning ei sünnita esimest last kahekümne aastaselt. Ta tahtis kõigile näidata, et tema suudab rohkem – palju raha, kuulsust , õige mees. Julgus unistada viis ta oma kodulinnast välja seiklema. Loomulikult see tee, kuidas ta seda saavutada üritas, ei olnud osa tema plaanist, kuid siiski see õnnestus. Ta armus mehesse, kes armus ka temasse, ta oli suutnud ületada kõik raskused ning võis rahuliku südamega koju tagasi minna, kuid otsustas veel ühe korra riskida.
3.4 Veronika enesetunnetus ja selle muutus teose jooksul
Erinevalt Mariast, kelle tegevus raamatus toimus põhiliselt ühe aasta jooksul, kestab Veronika lugu kõigest paar nädalat. Raamat algab detailse kirjeldusega Veronika enesetapu plaanist ja katsest. Ta oli kahekümne nelja aastane Sloveenia tütarlaps, kes ei olnud inetu, aga ka mitte vastapandamatult ilus. Ta oli igas mõttes keskpärane ning kahju oli just sellest, et ta tegelikult ka tundis ennast sellena – ta ei olnud kurb ja kibestunud, pidevalt depressioonis naine, vaid lihtsalt täiesti tavaline.
Paulo Coelho teab, et see koht, linn, see maja, kus sündmused toimuvad, pole olulised, sest lugu on nii lihtne ja siiras, et võib toimuda ükskõik kus, sest Veronika on sama lihtne kui me kõik, samade murede ja lootustega, mida jagavad kõik inimesed mis tahes blokis. (Jüri Ehlvest „ Coelho ja Kender teineteist täiendamas”)
Ta ei tapnud ennast ka armastuse puudumise pärast. Ega sellepärast, et teda poleks lapsepõlves hoitud või et tal oleks mingi ravimatu haigus või rahaprobleemid . Veronika otsus surra oli tingitud kahest väga lihstalt põhjusest:
Esiteks: kõik ta elus oli ühesugune, ja kuna noorus juba seljataga, polnud edaspidi oodata muud kui allakäiku, vanadust selle pöördumatute jälgedega, haigusi, sõprade lahkumisi. Edasielamine ei annaks midagi juurde, vastupidi, tõenäosus kannatada suureneb üha enam ja enam.
Teine põhjus oli filosoofilisem: Veronika luges ajalehti, vaatas televiisorit ja oli kursis sellega, mis maailmas toimus. Kõik oli valesti ja tema ei osanud seda parandada – ta oli täiesti kasutu. („Veronika otsustab surra” lk 13)
Enesetapu viisi valis ta aga hoolikalt. Nimelt just sellepärast, et ta siiski hoolis oma vanematest . Ta valis kõige lihtsama , tavalisema ning naiselikuma variandi – tablettide neelamise . Siiki ei läinud nii, nagu Veronika oleks tahtnud. Kaks nädalat hiljem tuli endas ja elus uuesti pettuda – ta oli elus ning pidi hakkama jälle otsast peale. Ta lebas Villete´is, kõige kuulsamas ja kardetumas sloveenia vaimuhaiglas, ning lubas endale, et sealt ta elavana ei lahku.
Suur muutus hakkas Veronikas toimuma siis, kui ta sai arstilt, Dr. Igorilt teada, et tema enesetapukatse oli parandamatult mõjunud tema südamele ning et tal oli elada jäänud veel kõige rohkem nädal. Ühel hetkel hakkas ta kartma – tabletid kiiresti alla neelata on üks asi, hoopis teine on aga nädal aega oma surma oodata. Ta elas keset vaimuhaigeid, kes tema imestuseks olid teistsugused, kui ta oli ettekujutanud. „Kes on hullud?” „Hullud on need, kes elavad oma maailmas.”
Ta koges midagi huvitavat, erilist, täiesti ootamatut: kujutage ette kohta, kus inimesed mängivad hulle ainult sellepärast, et võiksid teha seda, mida tahavad. („Veronika otsustab surra” lk 44)
Ta polnud midagi hullumeelset kunagi teinud. Päev päeva järel ta ootas ning üritas endal meelde tuletada, et enam ei ole tal võimalust tagasi minna ning et ei ole mõtet kellessegi või millessegi kiinduda, kuna ta tahab surra. Tegelikult hakkas ta aina rohkem taipama, et elu võib olla ilus ning et tal on veel palju avastada .
Vahejuhtumist Vennaskonnaga, nagu Zedka neid kutsus, oli möödunud kolm päeva. Veronika kahetses – mitte, et ta oleks mehe reaktsiooni kartnud, vaid sellepärast, et oli teinud midagi teistsugust. Nii võib ta varsti tulla mõttele, et elul pole viga midagi – see oleks asjatu kannatus, seda enam, et varsti jätab ta selle maailma igal juhul. („Veronika otsustab surra” lk 49)
Kohtumine Eduardiga pani teda taas järele mõtlema ning igatsema seda, mis võimatu. Kõik need päevad, mis ta veetis teadmisega , et see võib olla viimane, äratasid temas vastapandamatu tahte siiski veel ühe korra proovida. Segaduses tüdrukust oli lõpuks saanud eneseteadlik ja hulljulge naine, kes oli õppinud hullumeelsusest ja hullumeelsetelt. Kui teadaolevalt oli jäänud elada veel 24 tundi, julges Veronika lõpuks tunnistada, et elada on eriline võimalus. Ta oli leppinud olukorraga ning ei võidelnud enam selle vastu – südames oli rahulolu. Ta mõtles kõigest, millest polnud varem julgenud mõelda, nautis seda, mida oli kartnud ja jälestanud, mõistis, et pole olemas keelatuid asju.
Dr. Igor oli välja mõtelnud uue ravivõimaluse – panna inimene fakti ette, et ta sureb , ning see teadmine paneb inimest uuesti elu hindama . Veronika ei saanudki teada, et ta ei ole tegelikult haige, sest ta põgenes vaimuhaiglast oma viimastel teadaolevatel tundidel . Nii sai iga uus päev talle imeks ning iga järgnev 24 tundi võimaluseks kogeda midagi uskumatut.
3.5 Maria ja Veronika enesetunnetuste muutused graafiliselt
1. Maria
Graafik kajastab ühteteistkümment aastat.
2. Veronika
Graafik kajastab kolme nädalat.
4. Armastus Maria ja Veronika elus
4.1 Maria suhtumine armastusse ja selle muutused teose jooksul
Maria unistas nagu kõik tüdrukud igavesest armastusest ideaalse mehega, kellega abielluda ning palju lapsi saada. Ülekõige tahtis ta armastatada ja olla vastu armastatud . Ema õpetuste järgi ei olnud tunnetel abielus kohta, olulised olid raha ja haridus , kuid Maria ei nõustunud sellega. Väiksest peale elas ta oma illusioonis, et kunagi tuleb prints valgel hobusel, kes viib ta kaugele ära.
Alates esimesest armumisest, tuli tal meestes aga kahjuks pettuda. Tema romantilist olemust ja naiivsust kasutati tihti ära. Läks veel kaua aega, enne kui ta jõudis järelduseni, et mehed toovad vaid valu, pettumust, kannatust ja tunnet , et aeg venib . Siis otsustas ta ka, et armuda ei kavatse ta enam kunagi – sest armumine rikub kõik ära.
Suuremaks kasvades läks ta aina kaunimaks ja kaunimaks ning tema salapärane ja kurvameelne ilme tõi talle palju kavalere. Vanusega arenes ka tema oskus meestega manipuleerida ning ta otsustas, et kui ta ise ei armu ning on kaval, siis ei lõpeta ka tema murtud südamega.
Ilu võim: milline võib välja näha inetute naiste maailm? („Üksteist minutit” lk 25)
Siiski ei suutnud Maria oma kirglikku ja emotsionaalset temperamenti kaua vaos hoida. Kui palju ta ka ei üritanud armastusest mitte mõtelda, ühel hetkel ta ikka nõrkes ning siis valdas teda taas üksildus tunne. Et armastus teda mitte ahvatlema ei hakkaks , hoidis ta oma südant ainult päevikus.
Ma pole keha, millel on hing, ma olen hing, millel on nähtav osa ja selle nimi on keha. /.../ Täna ma taipasin, mis põhjusel see nii on: juba tükk aega pole ma mõelnud sellele, mille nimi on armastus. Tundub, et ta on mu juurest ära põgenenud, nagu polekski ta enam oluline ega tunneks end siin hästi. Aga kui ma armastusele ei mõtle, pole ma keegi. /.../ ma pean armastusest kirjutama. Ma pean armastusest mõtlema ja mõtlema ja kirjutama ja kirjutama – või mu hing ei pea vastu. („Üksetist minutit” lk 77)
Vaatamata kõigele säilis temas alati usk ja lootus, et armastus on olemas. See, mida ta prostitutsiooniga tegeledes päevast päeva kohtas – kehasid, kes tahtsid olla keegi teine – pani Mariat järjest enam väärtustama tundeid, hinge ja mõistust, mis kogu aeg üha selgemaks ja teravamaks sai. Lõputute kogemuste põhjal sai ta mõistma seksi olemust ning kuidas nauding käib käsikäes ainult hingede vastastikuse tundmisega. Muutusid ka prioriteedid: kõige olulisem ei olnud enam enese õnn, vaid rõõm teha keegi teine õnnelikuks. Peategelase arenedes füüsiliselt ja vaimselt, arenes ka tasakaalus maailmapilt.
Kogu elu olen ma mõelnud armastusest kui vabatahtlikust orjusest. See pole tõs: vabadus on olemas ainult siis, kui on armastus. See, kes annab ennast täielikult, kes tunneb end vabana, see armastab kõigest südamest. Ja kes armastab kõigest südamest, see tunneb ennast vabana. /.../ mis jama ma ajan? Armastuses ei saa keegi teisele haiget teha; igaüks vastutab ise oma tunnete eest, teisi pole mõtet süüdistada. Mul oli valus , kui kaotasin mehed, kellesse armunud olin. Praegu olen kindel, et keegi ei kaotanud kedagi, sest keegi pole kellegi oma. Tõeliselt saab vabadust tunda nii: sul on kõige tähtsam asi maailmas ja see pole sinu oma. („Üksteist minutit” lk 92)
Armastusse suhtumine põhimõtteliselt ei muutunud, vaid arenes. Ta uskus sellesse nii teose alguses kui ka lõpus. Keskel ta lihtsalt üritas seda ignoreerida. Maria arvas, et elu on lihtsam ilma armastuseta, kuid õige pea ta mõistis, et tema olemus ei suuda ilma.
4.2 Maria ja mehed
Maria oli prostituut, kuid nagu kõik prostituudid, oli ka Maria sündides neitsi. Noorukiiga tõi ta ellu mõned üksikud poisid, kellesse Maria alati lõputult armunud oli. Poisid nägid Marias aga alati vastupandamatut välimust ning ei pööranud eriti tähelepanu tema sisemaailmale. Loomulikult pidi Maria tihti pettuma, kuna ta võttis nii noores eas poisse liiga tõsiselt.
Ta armus esimest korda üheteistkümneaastaselt, kodust kooli minnes. Esimene armastus oli tagasihoidlik ja saladus. Just viietesitskümneaastaseks saanud, armus ta uuesti noormehesse, kellega ta ei teinud enam esimesel korral tehtud vigu. Nad said sõpradeks ja kohtusid tihti, kuid kui lõpuks tuli otsustav hetk, sai ta valusalt oma järgmise õppetunni: suudelda tuleb lahtise suuga. Ükskõik kui enesekindlana ja –teadlikuna Maria ka ennast ei tundnud , tegi ta alati midagi valesti, mis andsid hiljem põhjust tema üle naerda. Nooruses sümpaatsena tundunud poisid suutsid Mariale lõpuks kõik ebameeldiva mälestuse jätta.
Hoopis teistsuguste meestega kohtus ta tööalaselt. Maria oli väga taibukas prostituut. Ta nimelt haris ennast seksiteemaliste raamatute lugemisega – kui ta oli otsustanud sellise töö kasuks, siis pidi ta teadma sellest kõike, et olla parim. Tänu oma intelligentsuse ja kuumaverelisuse tõttu kujunes tal kiiresti välja väga lai ja kindel klientuur.
Siiski hakkas ta oma kliente kolme rühma jagama : Hävitajad, kes juba saabudes joogist haisevad, teevad näo, et nad kedagi ei vaata, arvates, et kõik vaatavad neid, tantsivad natuke ja hakkavad siis kohe hotellijuttu ajama. Pretty Womani tüüpi, kes püüavad olla elegantsed, sõbralikud ja hellad , nagu sõltuks maakera pöörlemine ümber oma telje just seda sorti headusest, nagu oleksid nad tänaval jalutanud ja juhulikult baari sisse põiganud; alguses on nad väga meeldivad, hotelli jõudnult ebakindlad ja lõpetavad seetõttu veel nõudlikumalt kui Hävitajad. Viimaks Ristiisa -tüübid, kes võtavad naise keha kui kaupa. Need on kõige siiramad, tantsivad, räägivad, ei jäta jootraha, teavad, mida otsivad ja mis hinna eest, ning vestlus naisega, kelle nad valivad, ei lähe neile absoluutselt korda. Need on ainsad, kes sõna „ seiklus ” tähendust väga peenelt tajuvad. („Üksteist minutit” lk 90, 91)
Kõige rohkem mõjutasid Mariat aga kaks meest. Esimene armastus üheteistkümneaastaselt jäi teda alatiseks piinama . Kuust kuusse kõndis ta poisiga, keda ta salamisi imetles ja ihaldas, sama kooliteed paarimeetriste vahedega, kuni ühel päeval poiss teda kõnetas, et pastakat laenuks küsida. Maria tardus ning jooksis ära. Ta lubas, et järgmisel korral ta enam nii ei käitu, kuid järgmist korda enam ei tulnud, sest poiss kolis linna. „Ta läks kaugele,” ütles keegi. Läbi selle esimese kogemuse poisiga sai Maria teada, et on olemas koht, mida kutsutakse „kaugeks”, et maailm on tohutu ja tema linn tilluke .
Teine mees, kes mängis Maria elus olulist rolli, oli kahekümne üheksa aastane pikajuukseline kuulus kunstnik Ralf Hart . Mees nägi Marias erilist tugevat „valgust”, mis pani ta küsima naiselt luba teda visandada. Nad kiindusid üksteisesse silmapilkselt ning olenemata, et nad kohtusid väljaspool Maria tööaega, ei häirinud meest fakt, et ta oli armumas prostituuti.
„Kuidas sa said prostituuti armuda?”
„Sel hetkel ma ei mõelnud. Aga nüüd, kus ma olen natuke järele mõelnud, siis vist sellepärast, et kuna ma teadsin , et su keha ei saa iial ainult minu oma olla, võisin keskenduda su hinge vallutamisele.”
„Ja armukadedus?”
„Ei saa öelda kevadele: ”Tule ruttu ja kesta hästi kaua.” Saab ainult öelda: „Tule, õnnista mind oma lootusega ja kesta nii kaua, kui sul võimalik on.””(„Üksteist minutit” lk 248)
Ralf vajas Mariat, et ta õpetaks meest uuesti tundma rõõmu naise kehast ja hingest, samal ajal kui Maria vajas ka ise juhendajat tagasi reaalsusesse. Nad mõlemad vajasid armastust ning said juhuse või saatuse tahtel tuttavaks. Nende kooselu oli toimunud vabaduses ja ükski teistsugune suhe poleks tööle hakanud – see oli võib-olla ainus põhjus, miks nad armastasid, sest mõlemad teadsid, et ei vaja teineteist. Selle suhtega pani Maria proovile kõik endale seni selgeks tehtud tõed ja põhimõtted.
Ma kohtasin ühte meest ja armusin temasse. Ma lubasin endal armuda lihtsal põhjusel: ma ei oota midagi. („Üksteist minutit” lk 137-138)
Sellest suhtest arenes armastuslugu, mis kestab tänapäevani. Kuna see lugu põhineb tõestisündinud lool , siis on teada, et nüüd elab Maria oma abikaasa ja kahe imekena tütrega Lausannes´is.
4.3 Veronika suhtumine armastusse ja selle muutused teose jooksul
Veronika, vastupidiselt Mariale, oli armastuse suhtes skeptiline . Teda ei huvitanud see nii palju. Veronika arvas, et kui isegi armastus olemas on – miks ka mitte – siis ei ole see jääv, igavene . Vahetpidamata tõi ta näiteid abielu kohta: Abielu on otsus, mis on tehtud hetkelise emotsiooni puhangul. Inimesed pidavat armastama üksteist elu lõpuni ning ikka enamik abielusid lõhkevad või kui ei lõhke, siis mööduvad koos olles kohusetundest, harjumusest.
Veronikal oli suhteliselt rikkalik sotsiaalne elu. Kuus aastat üksi elamist võimaldas piiramatut vabadust, mida ta mingil määral kasutas. Ta käis tihti ööklubides ja lõpetas siis mõne mehe juures. Enamikul juhtudel jäi see ühe öö suhteks ning selline süsteem sobis talle – ta sai tunda ennast ihaldatuna ilma eelnevate või järgnevate probleemideta.
Ta oli harjutanud ennast meestele ainult teatud kindla koguse naudingut andma – ei rohkem ega vähem, vaid nii palju kui vajalik. („Veronika otsustab surra” lk 48)
Veronikale olid olulisemad teised eluavaldused ning sellepärast ta väga ei keskendunud armastuse otsimisele. Ta ei mõtelnud ega rääkinud väga sellest. Romaani lõpuks oli tema suhtumine aga vastupidine – vaimuhaiglas kohtas ta skrisofeenik Eduardit. Nende kummalisest suhtest arenes omamoodi armastus. Tekkis täiesti tahtmatu ja eelarvamusteta suhe. Armastus leidis Veronika.
„Kuna ma sind ainult nädal aega tunnen, on liiga vara öelda: ma armastan sind. Et ma aga hommikut ilmselt ei näe, on seda samas ka liiga hilja öelda. Mehe ja naise hullumeelsus just selles seisnebki – armastuses.” („Veronika otsutsab surra” lk 192)
4.4 Veronika ja mehed
Mehi valis Veronika ilmselt isa eeskujul.
Ja isa? Isa vihkas ta ka. Sest erinevalt emast, kes väsimatult tööd rabas, oskas isa elada, ta vedas Veronikat kaasa nii baari kui ka teatrisse, neil oli koos lõbus olla, ja kui isa veel noorem oli, armastas Veronika teda salaja, mitte nagu isa, vaid kui meest. („Veronika otsustab surra” lk 72)
Teistest meestest erinevaks osutus hullumajas kohatud skrisofeenik Eduard . Oma vaikivas maailmas sütitas ta Veronikas taas elutahte sädeme. Mees ei tahtnud Veronikalt midagi muud, kui ainult kuulda naise klaverimängu. Nii imelik kui see ka pole – just nii võitis ta Veronika südame – noormees oskas imetleda ilma küsimusi esitamata. Sonaadi ja menueti puhta emotsiooni kaudu oli ta mehega saavutanud läheduse, millist polnud varem kellegagi kogenud.
See mees oli nii ilus! Kui ta vaid mõnegi sammu oma maailmast välja astuks ja Veronikat kui naist vaataks, saaksid ta viimased ööd siin maa peal ilusaimaks kogu elus, sest Eduard sai ainsana aru sellest, kes Veronika tegelikult oli: kunstnik. („Veronika otsustab surra” lk 130)
Veronika arvates oli Eduard ideaalne mees – tundlik ja haritud, kes oli ebahuvitava maailma hävitanud ja loonud selle asemel oma peas uue, teistsuguste värvide, inimeste ja lugudega maailma.
„Sa oled ainuke mees maa peal, kellesse võiksin armuda, Eduard. Sest sina ei hakka mind taga igatsema, kui ma ära suren . Ma ei tea, mida skisofreenik tunneb, kuid kindlasti ei igatse ta kedagi taga.” („Veronika otsustab surra” lk 131)
Mees, kes oli kord oma unistused armastuse nimel hävitanud ning süübinud enda maailma, leidis Veronika andekusest ja aususest uut energiat, et jälle elada. Oletatavad viimased kakskümmend neli tundi möödusid Veronika ja Eduardi jaoks õnnelikult.
...ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani.
5. Kokkuvõte
„Üksteist minutit” ja „Veronika otsustab surra” peategelasteks on kaks vastandlikku umbes sama vana karakterit: tahtejõuline Maria ja elus pettunud Veronika. Nii Maria kui ka Veronika on päriselt eksisteerinud ja antud raamatutes kirjeldatud lood läbi elanud. Paulo Coelho on need ainult osavalt sõnadesse pannud . Eelnev uurimustöö on lühiülevaade naiste suhtumisest armastusse ning elu- ja enesetunnetusest.
Maria ja Veronika elus oli etapp, kus nad pidid otsustama, kas anda alla või minna edasi. Erinevat teed pidi ning teistsugustest nähtustest õppides avastasid naised enda jaoks asju, mis varem oli olnud nende jaoks võõras, kauge . Maria suurimaks probleemiks oli mõista armastust, samal ajal kui Veronika üritas aru saada elu mõttest. Mõlemad naised olid pandud valiku ette: Maria – kas minna koju kaotaja või võitjana; Veronika – elada või surra. Loomulikult olid situatsioonid erinevad, kuid mõlemad naised leidsid läbi ebapopulaarsete otsuste enda jaoks selle, mis puudus. Neil oli julgus alistuda hetke emotsioonile.
Nii nagu on vältimatu elu osa hingamine ja söömine, puudutab igat inimelu ka armastus. Mõlemad naised, nii erineva suhutmisega kui tahes, jõudsid erinevat teed pidi punkti, kus armastus leidis nemad. Tõsi – irooniline – nii nagu ikka filmide ja raamatute lõpus, kui mitte alati. Paratamatult tahab ju iga inimene armastada ning olla armastatud ja see ei ole väljamõeldis, vaid elu. Maria ning Veronika elud on päriselt juhtunud, mis tõestab, et tegelikult juhutub ka nii. Armastus tabab sind kõige ettearvamatumal, juhuslikul hetkel.
Teosed õpetasid, et elu ei ole lihtne ja õiglane. Igast olukorrast tuleb õppida ning leida midagi positiivset – kõik on võimalik!
6. Kasutatud materjalid
● http://www.paulocoelho.co m
● Paulo Coelho „Üksteist minutit”
● Paulo Coelho „Veronika otsutab surra”
● http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?17926
● http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?9559
● Jüri Ehlvest, kriitik „ Coelho ja Kender teineteist täiendamas” http://www.epl.ee/artikkel_247392.html?PHPSESSID=66df4c2f45ea6aaf9671729fcde6fcf1
21

.DOC Laadi alla originaalfail 21 lk · .doc · 34 allalaadimist

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #1

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #2

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #3

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #4

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #5

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #6

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #7

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #8

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #9

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #10

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #11

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #12

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #13

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #14

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #15

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #16

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #17

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #18

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #19

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #20

Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes #21

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-09-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

34 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

annikesekenekene Õppematerjali autor

Paulo Coelho kahe romaani "Üksteist minutit" ja "Veronika otsustab surra" peategelaste ja nende suhete võrdlused.

paulo coelho naispeategelased armastusromaan

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Paulo coelho

********** ******* 11. klass ,,Veronika otsustab surra" Paulo Coelho Uurimustöö Juhendaja: ******* Väike-Maarja 2009 Sisissejuhatus...............................................................................................3 1.Paulo Coelho.....................................................................................4 1.1 Auhinnad ja tunnustused...............................................................5 1.2 Bibliogeaafia............................................................................6 2.Sisu kokkuvõte..................................................................................7 Kokkuvõte................................................................................

Kirjandus

doc

Paulo Coelho looming

Paulo Coelho looming P.Coelho "Palverännak: Maagi päevik" "The Pilgrimage" (1987) "Palverännak: Maagi Päevik" on menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et

Kirjandus

docx

,,Alkeemik“ Arvustus

,,Pinget keriv lugu" Arvustus Arnold-Gregori Järvemaa ,,Alkeemik" on väga kuulus sümbolistlik muinasjutt, mille on kirjutanud väga tuntud Brasiilia kirjanik Paulo Coelho. Ma usun, et paljud noored, kui ka vanad inimesed teavad seda raamatut ja kuigi see raamat on kirjutatud 1988. aastal, pole see raamat sugugi vanamoodne. Mulle isiklikult väga meeldis see raamat, kuna kõik see jutt oli kirja pandud väga lihtsalt ja huvitavalt, et raamatut lugedes tekiks lugejal veelgi suurem huvi selle vastu, mis edasi juhtub. Juba esimene peatükk paelus mind nii väga, et ma ei suutnud lugemist pooleli jätta, kuni

Eesti keel

docx

Kuidas on loetud raamat mind aidanud?

Kuidas on raamatud mind aidanud? Vahel tuleb peale nukrus ning kurvad mõtted. Tekib tunne, et kõik on halvasti ning enam ei jaksa millegagi tegeleda. Ei suuda rõõmu tunda asjadest, mis tavaliselt meele heaks teevad. Sellisel juhul mõtlen ühele konkreetsele raamatule, mille peategelase elu on täis õnnetuid juhtumisi. Charlotte Brontë ,,Jane Eyre" on äärmiselt südamlik raamat ning õnneliku lõpuga. Kurva lapsepõlve ning keerulise armueluga Jane leiab lõpuks oma tõelise armastuse ning õnne. See raamat on aidanud panna mõistma, et minu elu ei olegi tegelikult nii halb ja ka kõige raskematest olukordadest on võimalik välja saada, kui vaid piisavalt tahta. Paljud asjad ning momendid elus tunduvad tähtsusetud. Me ei väärtusta seda, mis meil on olemas ning ei oska hinnata ka inimesi enda ümber. Mõistame, kui palju meil tegelikult on vedanud, kui oleme kõik juba kaotanud. Paulo Coelho raamatus ,,Veronika otsustab surra" on

Kirjandus

doc

Nimetu

Pärnu Saksa Tehnoloogiakool Uurimistöö Paulo Coelho Merilyn Leppik 02.12.2008.a. PT1 2 Pärnu 2008 Sisukord Sisukord....................

Kategoriseerimata

odt

Seesmiselt vaba, väliselt teistega sarnane

väga palju sarnasusi. Kõige tavalisem näide on ehk see, et meil kõigil on kaks kätt, kaks jalga, pea ja muud kehaosad ning elundid. Kuid samas meie mõttemaailmad pisut erinevad. Näiteks Türgi inimestele meeldib väga Eesti kliima, sest meil on neli aastaaega ja meil sajab lund. Enamustele eestlastele siiski meeldib soe kliima ja nemad läheksid parema meelga kuskile soojale maale, kus on aasta läbi soe. Paulo Coelho raamatus "Veronika otsustab surra" erineb Veronika mõttemaailm väga kõvesti oma eakaaslaste omast. Ta on tunda saanud elu raskusi ning arvab, et tema elu on täielik mõtettus. Tema mõttemaailm erineb, sest ta on kogenud seda mida palju ei ole. Ta on elanud üksi juba lapsepõlvest saadik.samas väliselt ta on täiesti sarnane inimene teistega. Inimesed, kes teda ei tunne, ei saa arugi, et tal midagi viga ei oleks. Ta on seesmiselt vaba ja väliselt teistega sarnane.

Eesti keel

docx

Kirjand: Enesetapp-kas ainus võimalus ?

Inimesed, kes enesetappe teostavad ei pruugi alati depressioonis või halvas olukorras olla. Mõnikord panevad filosoofilised arusaamad elust inimese enesetappu sooritama, et kogeda seda, mis tuleb peale elu. On erinevaid arvamusi, mis juhtub pärast surma: näiteks osa arvavad, et satutakse Paradiisi või Põrgusse ja teised usuvad, et inimesel algab uus elu pärast surma. Põhjus, miks proovitakse sooritada suitsiidi, võib olla ka lihtne elu mõtte kadumine. Paulo Coelho raamatu ,,Veronika otsustab surra" nimitegelane tegi just sel viimasel põhjusel enesetapukatse. Ta leidis, et tal on kõik olemas ja teda ei ole siia ilma enam vaja. Tal oli kodu, armastavad vanemad, kena välimus, hea töö, mis pealtnäha oli kõik, mis inimesel eluks vajalik. Üks olulisemaid põhjuseid on ka see, et ta arvas end olevat tühine- maailmas oli nii palju halba ja ta ei saanud midagi paremaks muuta. Kahjuks või õnneks, kes teab, ei

Kirjandus

odt

Paulo Coelho "Alkeemik"

Tallinna Lilleküla Gümnaasium Paulo Coelho ,,Alkeemik" Referaat Tallinn 2010 Sisukord 1. Paulo Coelho...........................................................................................................................3 2. Auhinnad ja tunnustused.........................................................................................................4 3. Bibliograafia............................................................................................................................6 4. ,,Alkeemik".......................................................................................

Kirjandus

Rohkem sarnaseid