Paulo Coelho looming (5)

Paulo Coelho looming
P.Coelho "Palverännak: Maagi päevik"
"The Pilgrimage" (1987)
“Palverännak: Maagi Päevik” on menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole.
P.Coelho " Alkeemik "
"The Alchemist" (1988)
«Alkeemik» on sümbolistlik muinasjutt , mis räägib inimese suurimast tarkusest -- oma südame kuulamisest, enesekssaamisest, mis ka halli argipäeva kullaks muudab. Kui Andaluusia karjusepois näeb ühel ööl unes kauget varandust Egiptuse püramiidide juures, mõistab ta peagi, et saatus kutsub teda. Ta lahkub Hispaaniast, kohtab teel teisi rändajaid ning leiab lõpuks oma õpetaja -- Alkeemiku.
««Mu süda kardab kannatusi,» ütleb poiss ühel ööl Alkeemikule, kui nad kuuvalguseta taevast vaatasid.
«Öelge talle, et hirm kannatuse ees on hirmsam kui kannatus ise. Ja et oma unistusi otsides pole ükski süda kunagi kannatanud, sest iga hetk sel teel on hetk, mil me kohtume Jumala ja igavikuga.»»
P.Coelho " Brida "
"Brida" (1990)
„Brida" on Paulo Coelho kolmas romaan, mille ta pani kirja üsna pea pärast „Alkeemikut". See on raamat vabadusest. Lugu jutustab noorest naisest, kes süüvib nõiakunsti ja erinevate maagiatraditsioonide kogemuste omandamisse. Coelho käsitleb selles romaanis mitmeid endale väga armsaid teemasid , nagu näiteks Suurt Ema, paganlikke religioone ja armastuse tajumist. Coelho ise ütleb "Brida" kohta: "Kui ma enam kui 18 aastat tagasi selle raamatu kirjutasin ja Brasiilias avaldasin, oli selline teema nagu Jumala naiselik pale enamikule inimestest väga võõras. Ometi märkasin aja möödudes arusaamade muutumist: inimesed on üha rohkem avatud maailma intuitiivsele tajumisele ning lasevad end üha vähem peibutada ühiskonna kindlaksmääratud reeglitest. Nii nagu on kirjas raamatus: „Suurim, mida inimolend võib kogeda, on müsteeriumi omaksvõtmine." Mul on tunne, et maailm on läinud müsteeriumi suhtes aina enam ja enam vastuvõtlikuks, ja, kallid lugejad, nõnda toon ma nüüd teie ette selle noore naise loo."
P.Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin "
"By the River Piedra I Sat Down and Wept " (1994)
Coelho "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" on lugu ühest tüdrukust, kes teadis täpselt, kes temast saab, millised õpingud tuleb lõpetada ning mis saab tulevikus edasi. Ta tegi asju õigesti, vastavalt plaanile. Ühel päeval ilmus ootamatult välja tema lapsepõlve armastus ning kõik, mis seni tundus turvaline ja loogiline, kaotas oma mõtte. Seda küll aja jooksul ja järk-järgult, kuid see tüdruk sai aru, et ehk "õige tee" ning "õigete asjade tegemine" ei olegi õige Tema jaoks? Äkki on mingi teine tee, mida mööda ta võiks minna, kuid millele ta seni pole tähelepanu pööranud?
Palju on raamatus juttu religioossusest ning Jumala mehelikust ja naiselikust poolest. Tüdruk, kes on selle loo peategelane, ei pidanud ennast algul usklikuks, kuid uute sündmuste käigus sai ta aru, kui valesti oli arvanud ning kui väga ta sellest oli puudust tundnud . Seega peale noorpõlve armastuse leidmise, leidis ta enda jaoks taas ka tee usu juurde.
P.Coelho "Viies mägi"
"The Fifth Mountain " (1996)
Ajalooline lugu noorest mehest Eelijast, kellel pärast pikki katsumusi ning tõelise armastuse leidmist seisab ees oluline ülesanne üles ehitada purustatud linna varemed Viienda mäe jalamil ning taastada usk ja elurõõm paljukannatanud linnaelanikes.
«Viiendat mäge» lõpetades tulid mulle meelde möödapääsmatud olukorrad minu elus.
Alati, kui tundsin ennast täieliku olukorra peremehena, juhtus midagi, mis lõi mul jalad alt.
Küsisin endalt: miks? Kas tõesti on saatuseks ainult lõpusirgele välja jõuda, kuid mitte seda ületada? Kas Jumal on tõesti nii julm, et laseb mul silmapiiril palmipuid näha vaid selleks, et ma kõrbes janu kätte sureksin?
Läks tükk aega, enne kui mõistsin, et asi pole sugugi nii. Mõned asjad on meie ellu toodud sellepärast, et meid tagasi Oma Loo õigele rajale juhtida. Teised jälle ilmuvad selleks, et me kõike seda, mida oleme õppinud, kasutada saaksime. Ja lõpuks tulevad mõned asjad, et meid õpetada.
Usun, et ma pole selles kogemuses üksi; paratamatus on puudutanud iga inimolendi elu siin Maa peal. Mõni toibub, mõni annab alla -- kuid vähemalt korra oleme me kõik tundnud, kuidas tragöödia tiivad meid riivavad . Miks?
Et sellele küsimusele vastata, lasen ma Eelijal end kood teiega läbi Akbari päevade ja ööde juhtida.
-Paulo Coelho
P.Coelho " Veronika otsustab surra"
"Veronika Decides to Die" (1998)
Psühholoogiline jutustus inimesest ja tema hullusest.
Coelho on nagu targa lapse suu - lihtsas , poeetilises keeles kirjutab ta asjadest nii, nagu nad on. Vahel harva võib see meetod tunduda naiivne , ent enamasti on see oma südamlikkuses vastupandamatu. Sedakorda on vaatluse all «hullude» ja hullude elu.
Kas üdini siiras, loomulik ja tabudeta inimene on hull? Kas « tavalised » inimesed on mähitud mingisse kindlasse käitumisnormistikku, samal ajal kui « hullud » on vabad käskudest ja keeldudest ja saavad maitsta tõelisi elurõõme?
Coelho sõnum on lihtne, kuid fundamentaalne: ärge lükake elu edasi! Püüdke võimalikult ruttu teha seda, mida te tahate teha - sest ei või ju teada, millal Elu teie jalge alt ära tõmmatakse.
Inimesel on mõnikord nii raske iseendaga tuttavaks saada. «Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem ? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad.»
P.Coelho "Kurat ja preili Prym"
"The Devil and Miss Prym" (2000)
Õpetlik lugu inimese muutumisest, valikutest, hirmudest , kiusatustest ning ahnusest, mis pannakse proovile pidevas võitlustes Hea ja Kurja vahel.
Maailm on tulvil täis ahvatlusi rikkusest, lunastusest ja piiritust armastusest. Kuid inimesed ei märka, et sel kõigel on oma hind. Ühed kujutlevad, et võivad välja anda mis tahes lubadusi, teised on valmis uskuma ükskõik mida, mis neile paremad päevad tagaks.
Pea kõik, kes taolisi lubadusi annavad, muutuvad ise seepeale jõuetuks ja kibestunuks, nagu ka need, kes neid lubadusi uskuma jäävad.
P.Coelho "Üksteist minutit"
" Eleven Minutes" (2003)
Lugu noorest Brasiilia tüdrukust, kelle esimene süütu kokkupuude armastusega murrab tema südame. Maria on veendunud, et ta ei leia kunagi tõelist armastust ja ta on kindel, et armastus ongi midagi kohutavat, mis põhjustab ainult kannatusi.
Juhuslik kohtumine viib ta Euroopasse, kus ta unistab kuulsusest ja õnnest, aga lõpetab hoopis prostituudina.
Tema kindel arusaam armastusest, mis on vaid põrgulik meeleheide, võtab pöörde pärast seda, kui ta kohtub ühe noore kunstnikuga. Algab tee tagasi iseenda juurde.
P.Coelho " Zahir "
"The Zahir" (2005)
Ühel päeval avastab kuulus romaanikirjanik, et tema sõjakorrespondendist abikaasa on ta ilma ühegi ilmse põhjuse ja selgituseta maha jätnud. Kuigi kirjaniku töid saadab üha suurem edu ja ta ellu saabub ka uus armastus, halvab painav mõte naise kummalisest kadumisest ta mõtted lõpuks jäägitult. On ta röövitud, väljapressijate küüsi langenud või lihtsalt tüdinenud pikaajalisest abielust ? Kadunud abikaasa ja omaenese elutõdede otsingud viivad mehe Prantsusmaalt Hispaaniasse ja Horvaatiasse, kuni lõpuks avastab ta end Kesk- Aasia troostitult nõiduslike maastike keskelt. Veelgi enam - otsingud viivad teda üha eemale turvalisena tundunud maailmast, juhatades edasi täiesti tundmatutele radadele, õpetades omakorda mõistma armastuse olemust ning inimsaatuse kõikvõimsat väge.
P.Coelho "Portobello nõid"
"The Witch of Portobello" (2006)
See on lugu Athenast, noorest saladuslikust naisest, kes on sündinud Rumeenias, üles kasvanud Beirutis ja elanud Londonis. Tema elust räägivad teised – nii need, kes tundsid teda hästi, kui ka need, kellega ta oli kohtunud vaid põgusalt. See romaan on väga olemuslik maailmale, kus me praegu elame.
«Tema põhiprobleemiks oli see, et olles XXII sajandi naine, elas ta XXI sajandil – tegemata sellest saladust. Kas ta maksis selle eest? Muidugi.»
«Inimesed loovad omale reaalsuse ja muutuvad siis selle ohvriks. Athena tõstis selle vastu mässu ja maksis ränka hinda.»
«Athena kasutas mind ära ja manipuleeris minuga, vaadates mu tunnetele läbi sõrmede. Ta oli mu õpetaja, kelle ülesandeks oli edasi anda salajasi müsteeriume, äratada meie kõigi sees peidus olev tundmatu energia. Võõral merel seigeldes usaldame me pimesi oma juhte – uskudes, et nad teavad rohkem kui meie.»
6