Kuidas on loetud raamat mind aidanud? (0)

Kuidas on loetud raamat mind aidanud?
Raamatutega on kokkupuude olnud enamikul inimestel. Vahel tekitavad need positiivseid emotsioone, vahel aga negatiivseid. Aeg-ajalt loetakse raamatuid, mis sobivad täpselt mõne situatsiooniga elus. Lisaks aitavad nad mõista toimunud sündmusi teise nurga alt. Sellistel juhtudel saab sealt loetud tarkust kasutada ära ka oma igapäevaelus. Kuidas on raamatud mind aidanud?
Vahel tuleb peale nukrus ning kurvad mõtted. Tekib tunne, et kõik on halvasti ning enam ei jaksa millegagi tegeleda. Ei suuda rõõmu tunda asjadest, mis tavaliselt meele heaks teevad. Sellisel juhul mõtlen ühele konkreetsele raamatule, mille peategelase elu on täis õnnetuid juhtumisi. Charlotte Brontë „ Jane Eyre“ on äärmiselt südamlik raamat ning õnneliku lõpuga. Kurva lapsepõlve ning keerulise armueluga Jane leiab lõpuks oma tõelise armastuse ning õnne. See raamat on aidanud panna mõistma, et minu elu ei olegi tegelikult nii halb ja ka kõige raskematest olukordadest on võimalik välja saada, kui vaid piisavalt tahta.
Paljud asjad ning momendid elus tunduvad tähtsusetud. Me ei väärtusta seda, mis meil on olemas ning ei oska hinnata ka inimesi enda ümber. Mõistame, kui palju meil tegelikult on vedanud, kui oleme kõik juba kaotanud. Paulo Coelho raamatus „ Veronika otsustab surra“ on kenasti väja toodud noore naise kannatused ning otsus kõigest loobuda ja endalt elu võtta. Ta pääseb surmast, kuid koomast toibudes teatatakse talle, et tal on jäänud elada vaid mõni päev. Veronika mõistab, kui palju üle tal on tegelikult tänulik olla ning tunneb nüüd, et ei soovi surra. See raamat õpetas mulle, et alles siis, kui olulised asjad ning armsad inimesed meie ümbert on kadunud, õpime me neid väärtustama.
Ajalootundidest õpitakse fakte sündmuste kohta, mis on toimunud palju aega tagasi. Kahjuks aga ei saa me seal teada, mida tundsid tegelikult inimesed, kes neid ise üle elasid. On kirjanikke, kes kirjutasid raamatuid oma üleelamistest sõdades või lihtsalt väga karmidel aegadel . Need teosed aitavad paremini mõista sündmusi inimeste seisukohast , kes olid sunnitud nende keskel elama. Erich Maria Remaque´i kirjutatud „Lissaboni öö“ räägib põgeniku elust välismaal ja ka kodumaal, üldisest olukorrast Hitleri Saksamaal ning on samas ka liigutav lugu armastusest. Lugusid Hitleri ajastu õudustest on teatud varemgi, kuid see raamat pani mõistma, milline oli tegelik olukord sellel ajal ning mida inimesed päriselt läbi elasid.
Tänapäeval kirjutatakse palju reisikirjandust. Inimesed panevad kirja oma kogemused võõral maal ning kirjeldavad võimalikult täpselt sealseid eluolusid. Riike, mille kohta juba varem loetud, külastada on põnev, sest osatakse märgata asju ning inimesi, millest enne poleks väljagi tehtud. Urmas Väljaots kirjutas oma raamatus „Minu Pariis“ elust Pariisis ning selle ümbruses. Ta kirjeldab värvikalt prantslasi, nende asjaajamisi ning ka ümbritsevat loodust. Kui ise Pariisis käisin, märkasin neid omadusi pariislaste juures, mida Väljaots oma raamatus välja tõi. Külastasin kohti, millest ta kirjutas põnevaid lugusid, kuhu ise ilmselt muidu sattunud poleks. Reisikirjandus on lihtne viis õppida tundma riike ning linnu ilma sinna reisimata.
Lisaks kõigele õpetlikule, mis raamatutes leidub, on nende lugemine ka hea võimalus põgeneda reaalsusest ning minna täiesti teistsugusesse maailma. Vahel on vaja ennast ümbritsevast välja lülitada ning raamatud on selleks väga hea viis. Olenevalt tujust võib valida kas tõsisema ning raskemaid probleeme käsitleva või just romantilise teose, mis paneks unistama. Mina loen lasteraamatuid, kui tunnen , et vajan hetke enda jaoks. Need manavad ette toreda fantaasiamaailma huvitavate tegelaste ja lõbusate juhtumistega. Näiteks Astrid Lindgreni „Meie, Bullerby lapsed“ on äärmiselt tore teos, mis paneb igatsema lapsepõlve ning tekitab tahtmise jätta pooleli kõik toimingud ning kogeda taas lapsena tuntud muretust. Muinasjutud on tavaliselt positiivsed ning õnneliku lõpuga ning ei jäta sisse halba tunnet .
Raamatud on aidanud mul eelkõige õppida hindama asju ning inimesi enda ümber. Tänu neile mõistan paremini, et ei tohi alla anda, kui elu tundub raskeks muutuvat. Lisaks olen õppinud avastama maailma eri paiku ning sellest tulenevalt ka tutvunud paljude uute ja huvitavate inimestega.