Muusikateooria (Kostabi õpik) - heli, rütm, dünaamika, vältused, tempo (1)

heli – keha või aineosakese võnkumine
harmooniline, muusikaline heli – korrapärane võnkumine
müra – korratu võnkumine
heliallikas – võnkuv keha või kehaosake (keelpillidel keel, puhkpillidel lest/huuled, puhkpillidel korpus/ membraan /plaat, elektronpillidel elektrivool , inimhäälel häälekurrud )
võnkumine levib õhus või mõnes muus elastses keskkonnas piki- või põiklainena (liikumise ülekanne)
võnkesagedus – arv, mis näitab, mitu võnget toimub 1 sekundi vältel (1 Hz = 1 võnge )
heliallika võnkesagedus sõltub tema massist, nt keele pikkus ja jämedus
helisagedusi võrdlev mõõtühik on oktav
amplituud – maksimaalne võnke ulatus
liitheli – heliallikas võngub nii oma terves ulatuses kui ka osadena (enamikud tajutavad helid)
põhiheli – määrab heli koostise
ülemheli – võnkesagedus on põhisagedusest täisarv korda suurem
osaheli – lihtvõnkumine / põhiheli koos ülemhelidega (II osaheli = I ülemheli)
osahelide tekkimine – keele võnkumine poolte kaupa annab oktavi võrra kõrgema ehk esimese ülemheli, kolmandikkude võnkumine annab teise ülemheli jne.
põhitoon – kui keel võngub tervenisti
heli omadused:
füüsikalised:
heli koostis, võnkeprotsessi intensiivsus, võnkesagedus, vältus (võnkumise kestus)
füsioloogilised:
kõla e. tämber , tugevus, kõrgus, vältus
vältuse määrab heliallika võnkumise kestus, märgitakse nootidega – väljendavad vältuste omavahelisi suhteid
inimese kuuldediapasoon on 16-16000/20000 Hz (alla 16 Hz – infraheli , üle 20000 Hz – ultraheli)
dünaamika – helitugevuste organisatsioon
kuulmislävi – heli absoluutne alumine lävi
valulävi – absoluutne ülemini lävi
eristamislävi – minimaalne tugevuse muutus, mida inimkõrv tajub , u 1 dB
resonaator – heli tugevdamiseks nt kõlakast , suuõõs
resonants – mingi teise keha kaasavõnkumine heliallikaga võrdsel võnkesagedusel
tämber – kõlavärving, kõrva poolt tajutav heli koostis
ühes helis on palju osahelisid, tämber sõltub osahelide arvust ja tugevusest, iseloomustamiseks kasutatakse helispektrit
keskaja vältused:
maxima, longa , brevis, semibrevis, minima, semiminima, fusa, semifusa
paus – heli puudumise vältus
generaalpaus – kõigile koorihäältele või orkestriinstrumentidele märgitud paus
noodi pikendamiseks punkt, pikendusmärk ( fermaat ), pidekaar ( ligatuur )
sidekaar ehk legatuur
kui noodi järel kaks punkti, lisandub veel pool esimese punkti väärtusest (nt o.. = 4+2+1), võib ka pauside järel kasutada
rütm – vältuste kogum / helivältuste organiseeritud järgnevus
1 vaba ehk rubato -rütm ( noodid on, varsi pole)
2 modaalne e mensuraalne rütm (aktsenteerimata, rõhke ega taktijooni pole)
3 meetriline e aktsenteeritud (igapäevane)
meetrum – rõhuliste ja rõhutute osade vaheldumine (kaheosaline meetrum on trohheus , kolmeosalin meetrum on daktül)
takt – muusikateose osa, mis algab rõhulise osaga ja kestab järgmise rõhuliseni
taktijoon – ainult lugemise lihtsustamiseks, rõhulise osa ees
taktimõõdu ülemine nr näitab meetrumi osade arvu, alumine nr näitab ühele meetrumi osale vastavat vältust
eeltakt – kui teos algab rõhutu osaga
sünkoop – rõhk, mis läheb meetrumi rõhuga vastuollu
> - dünaamiliselt aktsenteeritud sünkoop
lihttakt – ainult üks rõhuline osa
liittakt – ühesugustest lihttaktidest moodustunud takt
segatakt – erinevatest lihttaktidest moodustunud takt
alla breve – nagu lühike ( taktimõõt 2/2 ehk c läbitõmmatuna)
polümeetria – mitme taktimõõdu samaaegne esinemine mitmehäälses heliteoses
tempo – teose esitamise kiirus
agoogilised tempoterminid – väiksemad tempost kõrvalekaldumised teose esitamisel
metronoom – mehhanism , mis paneb võnkuma reguleeritava raskusega varustatud pendli
veerandnoot = 120 jne
meloodia – ühehäälne muusikaline mõte, helide organiseeritud järgnevus
meloodiajoonis – helikõrguste liikumise suund, mis moodustab meloodia välise kuju
kulminatsioon – kõige suurem emotsionaalse pinge moment meloodia arengus, tavaliselt tõusvas liikumises
artikulatsioon – helide omavaheline sidumine või eraldamine (legato, staccato – katkendlikult, staccatissimo, portato)
helivaru – kõikide olemasolevate muusikas kasutavate pillide kõige alumistest kõige ülemiste nootideni (välja jäävad need mida inimkõrv ei kuule )
diapasoon – ühe instrumendi või hääle ulatus
register – diapasoon jaguneb mõtteliselt kolmeks, alumine jne
tsooniline kuulmine – see, kuidas inimene kõiki heliomadusi tunnetab
enharmonism – sama helikõrgus, mis on väljendatud kirjapildiliselt erinevalt nt gis ja as on enharmoonilised