19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine. Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid ) Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel. Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest. Uuemal ajal tehakse keeled metallist. Õõnes puust kõlakast toimib resonaatorina, mis võimendab heli. Kannel vanim tantsumuusika pill tuntuim muistne keelpill mängitakse näppides Eesti vanim kandletüüp on väikekannel, 6-7 keelt, ühest puust õõnestatud. Uuem külakannel, 10-11 keelega. Kannel on mitmete rahvuste muusika sümbol. 13.-14. Saj rootslaste kaudu põhjamaade pill- poognaga mängitav hiiu kannel. Hiiu kannel- ühest puust valmistatud raamiga kõlakast ning 3-4 jõhvist keelt.
Erinevad nimetused pillile tekitavad tihti segadust, kuna talharpa ei ole kannel. Sõna "kannel" arvatakse olevat olnud eestikeelne keelpilli sünonüüm, mille rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpill automaatselt omandas. Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Hiiu kandle osad:keeled, kõlakast, poogen, roop, sadul, virbel. Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350.
õnnestunud nagu Egiptuses tänaval kohatud vanapapidel. Illustreerimaks minu poolt kirjeldatavat, lisan töösse ka pildi sellest, milline näeb välja üks tänapäeval Egiptuses kasutusel olev rabab. (http://choukran.egypte.pagesperso-orange.fr/images/souvenir/souv%20rbaba.JPG) Nagu pildilt võib näha, on tegemist üsnagi värvika instrumendiga, mille tegemiseks ei ole väga palju erinevat ja kallist materjali vaja. Pill koosneb kahest osast – pilli kere ning kõlakast. Kere on tehtud väga kergest puust (täpsemalt ei oska kahjuks öelda, mis puu see olla võib) ning kaunistatud erinevate värvidega ning seejärel üle lakitud. Huvitavaks lisaboonuseks on pilli peale liimitud pilt hieroglüüfidest koos ladina tähestikuga, mida võib siis ka eelpool nähtud teraselt vaadates märgata (põhimõtteliselt analoogne tabel nagu seal pildil oleval rätikul). Seda tabelit pole kindlasti vaja lisada pillidele, mida kasutavad kohalikud, see on pigem turistide jaoks
1. KEEL-, PUUPUHK JA VASKPUHKPILLID Keelpillid Heli tekib keele võnkumise teel. Jagunevad poogen- ja näppepillideks. Tämber mida suurem on pill, seda madalam on tämber. Viiul kõrge ja särava tämbriga; kõlal on sära, sest viiuli kaela pikkus ja kõlakast on kuldlõikelises vastavuses Altviiul madalama kõlaga; tämber on tuhm, sest kaela pikkus ja kõlakast ei ole kuldlõikelises vastavuses Tsello madala ja särava tämbriga, sest kõlakast ja kaela pikkus on vastavuses Kontrabass madalaim poogenpill, kasutatakse enamasti saatepillina Puupuhkpillid Helid tekivad õhusamba võnkumisel toru sees. Valmistati algselt puust, tänapäeval metallist, plastmassist, klaasist, eboniidist. Ehitus sirge toru + sõrmeavad, mis võivad olla kaetud klappidega. Vaskpillidest mahedam tämber. Flööt kõrgeim, 1) plokkflööt 2) põikflööt 3) piccolo Klarnet 1x lesthuulik, nasaalne tämber
Lääne muusikas kasutatakse klaverit laialdaselt sooloesinemiseks ja teiste pillide või laulu saateks. See on väga populaarne abivahend ka heliloojatele, koorijuhtidele ja muusikaõpetajatele. Kuigi klaver on raskesti teisaldatav ja tihti kõrge ostuhinnaga, on klaveri mitmekülgsus muutnud selle üheks kõige tavalisemaks muusikainstrumendiks. Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi kuulub klaver kordofonide hulka. Pianiino Pianiino on kompaktne, sest selle kõlakast ja keeled asuvad vertikaalselt, kusjuures klaviatuur asub keelte suhtes keskel ja haamrikesed löövad keeli horisontaalselt. Tiibklaveril lööb aga haamrike keelt altpoolt ja langeb seejärel gravitatsiooni mõjul alla tagasi. Seetõttu on tiibklaver pianiinost tundlikum ja annab mängijale suurema kontrolli pilli üle. Siiski, hästireguleeritud pianiino mängib ilmselt sujuvamalt kui tiibklaver, mida pole aastaid
Harf Harf on näppekeelpill, millel on enamasti 47 keelt ja diapasoon 6 ja pool oktaavi.Harfi kõlakast laieneb ülevalt alla madalamate keelte suunas. Pilli kaela (lookleva ülaosa) küljes asuvad häälestusvirblid ja kettad keelte pikkuse muutmiseks. Sammas on instrumendi toetamiseks, selle sees asub pedaale ja kettaid ühendav mehhanism. Harfi mängitakse istudes, nii et pill toetub mängija õlale. Vasaku käega mängitakse madalamaid, parema käega kõrgemaid keeli. Heli järelkõla summutatakse vajadusel peopesaga. Pilli jala sees on 7 pedaaliga mehhanism. Iga
teine Leipzigi Ülikoolis. • http://www.openculture.com/2017/01/what-does-the- world-oldest-surviving-piano-sound-like.html Tiibklaver • Tiibklaver on klaveritest kõige suurem ning ka kõige keerulisema konstruktsiooniga. • Tiibklavereid valmistatakse mitmes suuruses: kõige väiksema tiivaga on kabinetklaver, veidi suurem salongklaver ning kõige kogukam on kontsertklaver. • Tiibklaveril on kõlakast ja keeled horisontaalses asendis ja keeled suunduvad klaviatuurist eemale. • Klaveri korpus on valmistatud puidust ning selle sees on metallraam, millele on pingutatud klaverikeeled. • Klaveril on 88 klahvi, 52 valget ja 36 musta klahvi. • Klahvi allavajutamisega tõuseb klaveri korpuses vildiga üle löödud haamer, mis lööb vastu klaveri keeli. • Haamrikesed on kaetud vildiga, et saada tumedam ja mitte liiga terav kõlavärv.
"peeglis". Ajalugu Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varasemaid kitarri eellane arvatakse olevat Kesk-Aasiast pärit kitara. Tänapäeva Iraani aladelt Susast leitud nikerdustes ja kujukestes võib ära tunda kitarrile sarnanevaid instrumente. Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid. Ühel varase kitarri variandil (Guitarra Morisca), mille tõid Hispaaniasse maurid, oli ovaalne kõlakast koos paljude kõlaavadega. 15. Sajandil tulid moodi nelja topelt keelega kitarrid, mis sarnanesid lautole. 16. Sajandil lisati viies topelt keel. Selle aja heliloojad kirjutasid muusikat üles peamiselt tablatuuri vormis. 17. Sajandi jooksul oli kitarrimaailma keskus Itaalia, Hispaania kitarrimeistrite koolkond puhkes õitsele 18. Sajandi lõpus, pärast kuuenda keele lisandumist. 19. Sajandil tekkisid muusikutel
Mängu ajal pillikeelte helikrgust muuta ei saanud. Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab harfimängija pingutada - nende helikrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel on kõlakast. Harfi mängitakse istudes. Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill. Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8- kujuline kõlakast,
Balalaika Balalika on 3-keelega vene keelpill. Sellel on puust tehtud kolmnurkne kõlakast ja pikk sõrmlaud. Balalikat mängitakse sõrmedega või lipitsaga. Balalaika sugulaspillid on Buzuki, Domra, Erhu, Lauto, Mandoliin, sitar. Mandoliin Mandoliin on väike 8-keelne keelpill. Mandoliin on arenenud lautost. Alates 17.sajandist sai see eriti populaarseks Itaalias. Pilli kuju ja topeltkeeled pärinevad lautolt. Sõrmlaud on samuti jaotatud krihvideks. Mandoliine on eri suuruses ja variandis. Enam levinud on 4 topeltkeele ja viiuli häälestusega pill.
kindlas helilaadis pillilugusid. Mängu ajal pillikeelte helikõrgust muuta ei saanud. Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab harfimängija pingutada - nende helikõrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel on kõlakast. Harfi mängitakse istudes. Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill. Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud (vt. viiuli sõrmlaud), häälestuskruvid (vt. viiuli häälestuspulgad)
Stradivari Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona. Ehitus Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga. Valmistajad Amati Stardivari Guarneri Kuulsad Viiuldajad David Oistrakh Fritz Kreisler Mischa Elman Giuseppe Tartini Ole Bull Jascha Heifetz Arcangelo Corelli Antonio Vivaldi Pablo de Sarasate Niccolo Paganini Niccolo Paganini
pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle pianosfäär. Kandle erinevad oktavid on veidi erinevate dünaamiliste võimalustega. Kuna teisest oktavist ülespoole on kandle keeled suhteliselt lühikesed, on nad ka vaiksemad väga raske on panna neid kõlama tõeliselt fortes. Parimat kõlajõudu on võimalik saavutada 1. oktavi piirkonnas. Kandle kolm põhitüüpi: Vanem kannel Uuem kannel ehk viisikannel Duurkannel Kandle põhiosad: Kõlakast Keeled (kõlakastile tõmmatud) Viiul Viiul on kõige populaarsem keelpillide perekonna esindaga. Sageli nimetatakse viiulit ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu: Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Euroopa aladele jõudsid esimesed viiuli eelkäijad umbes IX sajandil tänu Idamaistele ränduritele. Viiuli vaarisaks peetakse keskaegset rebekki. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid
4.Mida tähistasid mõisted MUUSIK ning MUSIKE vanaajal ? Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Musike oli lauldes ettekantud luule. 5.Milliste kunstiliikidega oli antiikmuusika lahutamatult seotud? Antiikajal oli muusika lahutamatuks osaks luule ja tants. 6.Nimeta ja kirjelda Vanaaja muusikainstrumente Kitara suuremõõtmeline keelpill mida mängisid peamiselt mehed. Lüüra 7 keelega keelpill mille kõlakast oli tehtud kilpkonnakilbist. 7.Nimeta jumal, kelle auks toimusid Vana-Kreekas pidustused Pidustused toimusid Dionysose auks. 8.Millised kunstiliigid said alguse neilt pidustustelt? Milline oli nende tähendus vanaajal? Vanaaja kunstiliikideks olid tragöödia mis tõlkes tähendas sokulaulu ja komöödia mis sai alguse pöörastest sigivuslauludest. 9.Milline uus kunstiliik tekkis Vana-Roomas, kirjelda esitust? Uueks kunstiliigiks oli pantomiim. 10
Keskmiselt pedaale on võimalik kombrineerida parempoolse pedaaliga , kusjuures tre corde ei mõjuta sostenuto-pedaali poolt kõlama jäetud noote. Sostenuto-pedaali kasutatakse, kui soovitakse saavutada orelisarnast tekstuuri pikkade bassinootide ja kõrgemal muutuva harmooniaga. Sostenuto-pedaali vajutatakse vasaku jalaga. Eri tüüpi klavereid Tänapäevaseid klavereid on kahes põhitüübis: tiibklaver ja pianiino. Tiibklaver Tiibklaveril on kõlakast ja keeled horisontaalses asendis ja keeled suunduvad klaviatuurist eemale. Seetõttu on tiibklaver väga suur pill, mille hoidmiseks ja kasutamiseks sobivad kõrgete lagedega avarad ruumid .Tiibklaveri nimetus tulenebki tema tiivakujulisest külakastist. Tiibklaverid on mitmes suuruses. Suurus varieerub olenevalt tootjast ja mudelist, kuid üldiselt eristatakse kontsertklaverit , salongklaverit ja kabinetklaverit. Täissuuruses kontsertklavereid kasutatakse tavaliselt
Kunstiliigid polnud veel üksteisest eraldunud. MUSIKE oli lauldes ette kantud luule 5. Vana-Rooma arenes Vana-Kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli ballet taoline etendus; tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. 6. TOPELTLAUTOS Tuntuim puhkpill oli läbilõikava kõlaga aulos, mis oli levinud topeltaulosena LÜÜRA- Seitsma keelega kergem ja väiksem näppekeelpill, mille kõlakast oli tehtud kilpkonnakilbist. KITARA- Suuremõõduline näpitav keelpill, mida mängisid peamiselt mehed. 7. Tegemist oli veinijumal Dionysose pidustustega. 8. Ainult muusikat peeti tõeliseks kunstiks, kus ühinesid kõrgeimad esteetilised ja eetilised väärtused. 9. Vana-Kreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on skulptuur. 10.Kreekas võeti varasema pentatoonika asemel kasutusele 7-helilised
pikkusega) Salmei e aulos topeltaulos Sheng alumine osa kõrvitsast, 17-19 bambustoru, mis on eri pikkusega, küljel õhuava. Kui puhud torudesse, siis trotsid vibreerivad. Kuulame: Sheng Keelpillid: Tähtsaim on Kin 7 keelt, mis on siidist tehtud (Kong Fuzi lemmikpill, luule saateks Tsitrilaadne keelpill mängiti laua peal Kuulame: Kin Erhu 2-keelega poogenpill NB! Esimene teada olev poogenpill Pipa lauto sarnane, suur kõlakast, 4 keelt, häälestuspulgad San-Sjan kõlakast on kaetud boanahast membraaniga, 3 keelt, meenutab kõlalt Bändzot Hiina õukonnas oli olemas orkester, kus olid enamus jaolt kallid pillid. (flöödid, pikad trompetid, löökpillid, siidikeeltega olid pillid) NB! Mängisid mitmeosalisi teoseid. (Enim kasutatud 4-osaline arendus) India Suurt tähelepanu pöörati seksuaalkasvatusele Hariduse said kõrgema seisuse esindajad Õppimine õpetaja pool kodus
aegade olnud kõrgel tasemel ning sageli on Läti koorilaul rahvusvahelistelt võistlustel saanud auhinnalisi kohti. Tuntumad koorid on naiskoor Dzintars (merevaik), segakoor Latvija ja kammerkoor Ave Sol (Olgu tervitatud päike). Nagu Eestiski, toimuvad ka Lätis laulupeod. Esimene Läti üldlaulupidu toimus aastal 1873 pealinnas Riias. Rahvapillidest on enamlevinud mitmesugused vilepillid, sarvepillid, torupill, viiul ja kokle. Üks omapärane pill on keskajast pärit poogenpill giga, mille kõlakast on pirnikujulise põhjaga. Vanemad rahvatantsud olid seotud aastaaegade vahetusega. Eriti palju tantsiti jaanipäeva (liigo) pidustustel. Nagu meilgi, olid vanimad tantsud sõõrtantsud. Rühmatantsud ja paaristantsud lisandusid hiljem. Läti populaarsem rahvatants on "Sudmalinas" ("Veskitants"). Tuntumad Läti heliloojad on Alfred Kalnins, Imants Kalnins, Raimonds Pauls ja Peteris Plakidis. Läti hümni viisi kirjutas Karlis Baumains. Leedu rahvamuusika
fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad pingutid, mille abil toimub kitarri häälestamine. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul. Akustilistel ja elektroakustilistel kitarridel täidab kere ühtlasi kõlakasti funktsiooni. Heli väljub kere kaanel asuva kõlaava kaudu. Elektroakustilistel kitarridel on lisaks kõlakastile ka vähemalt üks helipea. Elektrikitarril kõlakast puudub. Heli tekitatakse keelte alla paigutatud helipeade abil. Sageli võib elektrikitarridel küljes olla roobi liigutamist võimaldav kang, mille abil tekitatakse tremolo ja vibrato-efekt. Samuti on osadel elektrikitarridel peenhäälestussüsteem, millega lukustakse keeled ülemisel sadulal peale häälestamist, (peen)häälestamine toimub spetsiaalsete poltide abil alumisel sadulal. Peenhäälestussüsteem
Võnkeperiood on ajavahemik ühe täisvõnke tegemiseks, Tähis T ja mõõtühik sek Harmooniline võnkumine on võnkumine mis ei sumbu ning mis võngub sin või cos funktsiooni põhimõttel, Valem X=x0*sin(2ft) X hälve x0 amplituud t aeg Resonantsiks nim võnke amplituudi tohutut kasvu juhul kui süsteemi enda võnkesagedus ühtib välise energi võnkesagedusega Nt:sõdurite marssimine sillal, kiikumisel hoo juurde andmine. Kasulik:Pilli kõlakast, hääle resonants suus, kontserdi saali akustika. Kahjulik: slidadel marssimisel sild puruneb. Lainetus on võnkumise levimine ruumis Nt:Merelaine, raadiolaine, helilaine, valguselaine. Pikkilaine sel juhul toimub võnkumine pikki laine levimise suunda Nt:Helilaine Ristlaine Sel juhul toimub võnkumine risti laine levimise suunda Nt:Merelaine Lainepikkus on kaugus kahe lähima samas faasis võnkuva punkti vahel, Tähis ühik on m
kivinikerdus · Arvatakse, et kitarr arenes välja lautost või isegi Vana-Kreeka kithara'st · Sõna ''kitarr'' on pärit iidsest sanskriti sõnast ''tar'' (keel) Kitarri eelkäijad Ühed varajasemad kitarri sarnased keelpillid olid kausjas harf (pildil) ja tanburid. Harfid pärinevad Sumerist, Babülooniast ja Egiptusest. Vanim kitarrisarnane säilinud instrument U 3500 a vana pill, mis kuulus ühele Egiptuse lauljale. Sellel oli 3 keelt ja seedripuust tehtud kõlakast. Pill asub hetkel Kairos Arheoloogia muusemis 16. ja 17. sajand · Esimestel kitarridel oli 3-4 paari keeli · Ilmselt sai alguse Hispaaniast 16.saj pillist nimega vihuela · 16. ja 17. sajandil sai populaarseks ka teistes Euroopa riikides, kuna lisati 5. paar keeli 18. ja 19. sajand · 18. sajandil sai oma tänapäevase vormi, kui eemaldati teine paar keeli · 19. sajandil tehti erinevaid muutusi kitarri kuju suhtes ning kitarri kuju hakkas
Harf on näppkeelpill. Harfi kõlakast laieneb ülevalt alla madalamate keelte suunas. Pillil looklevad ülaosa, kaela küljes asuvate haalestusverbilid ja kettad keelte pikkuse muutmiseks. Sammas on instrumendi toetamiseks, selle sees asuvad pedaale ja kettaid ühendav mehanism. Harfi mängitakse istudes, nii et pill toetub mängija õlale. Vasaku käega mängitakse madalamaid, parema käega mängitakse kõrgemaid keeli ning heli järelkõla summutatakse vajadusel peopesaga. Pilli jala sees on 7 pedaaliga mehanism. Iga pedaaliga saab kõrgendada talle vastavat Ühte oktaavi seitsmest helist (keelest) pool- või täistooni võrra. Harfil on meeldiv, õrn kõla. Harfi kasutatakse nii soolo- kui ka orkestripillina. Tänapäeva harfil on 47 keelt, mis on häälestatud nagu klaveri valgete klahvide rida. Kõik c-keeled on värvilt punased, f-keeled aga sinised. Värvilised keeled aitavad mängijal oma pillil paremini orienteeruda. Harfi heliulatus on peaaegu sama suur ku...
Taolised rännakud kestsid vahel mitmeid kuid. Suur osa valgetest õnneotsijatest siirdus aga põhja poole ja pühendus kulla otsimisele. Kõigest selles hakati jutustama ka oma lauludes. Tekkis COUNTRY & WESTERN MUUSIKA. See on valgete ameeriklaste muusikastiil, mis rääkis kaugest kodust, armastatud neiust, koduigatsusest, samuti uutest maadest, mida nähti oma loomakarjaga ringi rännates. Oma laule saadeti kitarrimänguga või lauldi neid bändzo (banjo-keelpill, mille kõlakast on keelte poolt kaetud nahaga) saatel. Pillidest kasutati veel ka viiulit ja suupilli, ühesõnaga - saateks sobis iga pill, mis oli nii kerge, et ta reisile kaasa üldse võeti. Iseloomulik oli, et viiulit ei mängitud mitte lõua all hoides, nagu ,,korralikule" pillimehele kohane, vaid pilli uljalt rinna vastas hoides. Tihti iseloomustab kantrilauljat veidi ,,läbi-nina-hääl". banjomängufänn on näiteks Stiv Martin
Enne 20. sajandit oli paljudel kontrabassidel ainult kolm keelt, samas kui viola da gamba perekonna pillidel oli enamasti viis või kuus keelt ja viiuliperekonna pillidel neli. Kontrabassi proportsioonid on erinevad viiuli ja tsello omadest, näiteks on kontrabass sügavam (kaugus kõlakasti pealmise ja alumise laua vahel on märksa suurem kui viiulil). Lisaks, kui viiuli õlad on pungis ja kumerad, siis kontrabassil on need kumerused justkui ära lõigatud ja kõlakast kumerdub laugemalt, nagu viola da gamba laadsetel pillidel. Selline kõlakasti kuju kergendab mängimist moodsa tehnikaga. Ajalooliselt sarnanesid kontrabassid selles osas siiski rohkem viiulile. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele. Pilli päritolu probleem on ikka veel arutluse all ja väide, nagu pärineks kontrabass otseselt viola da gamba perekonnast, pole veel täielikult tõestatud. Ehitus
kurbust, saab nii hõisata ja särada, kui ka ahastada ja nutta. Sageli on just viiulid orkestriteostes oluliste meloodiate kandjad. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga. Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale
koraalile. Motett – umbes 12.-13. saj. vahetusel tekkinud mitmehäälsuse vorm organumi kõrvale, mis oli algselt kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem laulsid ülemised hääled prantsuskeelset ilmalikku teksti. 10. Nimeta ja kirjelda keskaegseid pille. 1) Fiidel – lamedapõhjalise kõlakastiga poogenpill 2) Rebekk – ümarapõhjaline, pooliku pirnikujulise kõlakastiga poogenpill 3) Harf –näppekeelpill, kõlakast laieneb ülevalt alla madalamate keelte suunas 4) Lauto –näppekeelpill, erinevate on suuruste ja keelte arvuga, sõrmlauaga, vasaku käega fikseeritakse helikõrgus 5) Psalteerium – pingutatud keeled kolmnurksel või nelinurksel kõlakastil, mängiti näppides, poognaga või keeltele lüües 6) Organistrum – keelpill, mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas 7) Erinevad flöödid – puupuhkpillid, soolo või orkestri pillid
Muusika – harmoonilised võnkumised Stereo – ruumilise heli efekt Kõige paremini levivad kk-s madalad helid. Heli väheneb pöördruudu järgi 1/r**2 Kaja (tekib kui heli hilineb 01 sek)– eriline heli peegeldumine; heli peegeldavad kõvad ja siledad pinnad, summutavad pehmed pinnad Tämber ehk kõlavärv(440) – tuleneb ülem-ja alamtoonidest, mis sõltuvad helilainete kordsetest - mida mõjutab kõlakast(inimesel suuõõs) (ülemtoonid 880 hz, 1760 hz jne) VEDELIK JA GAAS ja mis põnev nendega seostub, millest vällik on kõnelenud Voolamine- toimub torudes , jõgedes jne ühtlane voolamine ehk lineaarne voolamine ideaalne voolamine on kokkusurumatu ja mitteviskoosne. Reaalsed vedelikud ON viskoosed turbolentne voolamine (keeris) pascali seadus : rõhk kandus vedeliks ja gaasis igas suunas ühte moodi p=F/S stabiilne rõhk- vedelikus mille liikumise kiirus on
Klassikalise kitarri huvi vaikselt kaob, kuid ei ole veel surnud. Tänapäevaks on ka mängutehnika kõvasti arenenud ja täiustunud. Kuigi kitarr on suhteliselt nõrga kola jõuga, mis ei võimalda suuri dünaamilisi kontraste, on selle kaasa aidanud kaasaegsed helivõimendused. Kitarr on teinud sellel sajandil läbi väga suure arengu. Nt. elektrilise kitarri leiutamine. Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Elektrikitarril kõlakast puudub. Heli tekitatakse keelte alla paigutatud helipeade abil. Sageli võib elektrikitarridel küljes olla roobi liigutamist võimaldav kang. Samuti on osadel elektrikitarridel peenhäälestussüsteem, millega lukustakse keeled ülemisel sadulal peale häälestamist. Peenhäälestussüsteem võimaldab hoida pilli hääles hoolimata keeltele suurt pinget andvate kangitehnikatele (kangiga on võimalik lasta keeled hetkega lõdvaks või näiteks venitada keeli mitme tooni võrra kõrgemaks.
Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad keelte pingutid. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul. Akustilistel ja poolakustilistel kitarridel on kereks kõlakast, milles asub kõlaava. Elektrikitarril on kere külge keelte alla paigutatud helipead, sageli ka roobi liigutamist võimaldav kang, mida kasutatakse soolode mängimisel efekti saavutamiseks. Tänapäeval on kitarr üks populaarsemaid pille. Seda kasutatakse paljudes muusikastiilides, näiteks klassikalises muusikas soolopillina. Elektrikitarr on rockmuusika ja bluusi peamine muusikainstrument. Tüübid Kitarrid jaotatakse akustilisteks, elektroakustilisteks ning elektrikitarrideks
välisjõu muutumise sagedus ühtib süsteemi võnkesagedusega. Millised on selle rakendused? On väga palju akustilisi ja raadiotehnilisi seadmeid, mis konstrueeritakse just selliselt, et tekiks resonants. Resonaatorid on näiteks puhkpillitorud ja oreliviled. Neis on resoneerivaks kehaks torus või viles olev õhusammas. Kitarri kõlakast võimedab keelte helisemist just tänu resonantsile. Resonantsi kasutatakse ka tundmatu võnkesageduse määramisel. Selleks viikase võnkuva kehaga kokkupuutesse erineva suurusega plekiribad, mille võnkesagedused on teada. Riba mille võnkesagedusega mõõdetav sagedus kokku langab, hakkab võnkuma. Milles seisneb selle ohtlikkus? Soovimatu resonants võib olla masinate, hoonete, sildade
kaasalaulmine gregooriuse koraalile. Motett umbes 12.-13. saj. vahetusel tekkinud mitmehäälsuse vorm organumi kõrvale, mis oli algselt kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem laulsid ülemised hääled prantsuskeelset ilmalikku teksti. 10.Nimeta ja kirjelda keskaegseid pille. 1) Fiidel – lamedapõhjalise kõlakastiga poogenpill 2) Rebekk – ümarapõhjaline, pooliku pirnikujulise kõlakastiga poogenpill 3) Harf –näppekeelpill, kõlakast laieneb ülevalt alla madalamate keelte suunas 4) Lauto – näppekeelpill , erinevate on suuruste ja keelte arvuga, sõrmlauaga, vasaku käega fikseeritakse helikõrgus 5) Psalteerium – pingutatud keeled kolmnurksel või nelinurksel kõlakastil, mängiti näppides, poognaga või keeltele lüües 6) Organistrum – keelpill , mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas 7) Erinevad flöödid – puupuhkpillid, soolo või orkestri pillid
et see oleks lopsakas ja mahlane. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Kannel 4 Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed on võrdselt tähtsad
kindlas helilaadis pillilugusid. Mängu ajal pillikeelte helikõrgust muuta ei saanud. Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab harfimängija pingutada - nende helikõrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel on kõlakast. Harfi mängitakse istudes. Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill. Kitarr Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud, häälestuskruvid
oma elu nende kahe linna vahel jagamist asus ta lõplikult Pariisi elama. Picasso loomingut jagatakse üldjoontes kolme perioodi: sinine periood roosa periood Cèsanne loomingust lähtuv kubism. Les Demoiselles d'Avignon Sünteetiline kubism Pildipind on jagatud suurematuks geomeetrilisteks kujunditeks ja värvilaikudeks. Kasutatud on säravamaid ja puhtamaid värvitoone. Hiljem on lisatud sobivale kujundile pildil mingi detail,nt.pillikeeled või kõlakast. Seega - enne kompositsioon ja värvid, siis lisatud äratuntav element ja “Vaikelu kitarriga” “Kaardimängija” Analüütiline kubism Tegelikkus on väikesteks osadeks lahti võetud ja taas kokku pandud. Kujutatavat on näidatud mitmest vaatenurgast nähtuna. Kasutatud tumedaid rohekaid ja hallikaid värvitoone. AmbroiseVollard`I portree “Mees kitarriga” Sinine periood 1901-1904 Selle perioodi piltidelt vaatavad vastu
sada hirsi tera. Pillid: kasutusele võeti esimesena löökpillid, need on : raam trummid, plagistid, kõristid, tsistrumid, tamburiini ja taldriku taolised, king (koosnes 16 plaadist ja need rippusid). Puhkpillid: – Naturaalsed ehk leitud pillid. – vilepillid(paanivile) sarvetesse oli tehtud augud. – Skandinaavias(lurr), trombeti taolised pillid, otse flöödid, žalmei, oboe taolisi oli ka. Keelpillid – on tähtis kõlakast(resonaator) – Harf, lüürad, rebapp, lauto, kinnor (lüüra eelkäija), vina 2.Antiikaeg Arvatakse, et sõna muusika on tulnud sõnast musike – muusade kunst muusade kaitsjaks oli Zeusi poeg Apollon. 1. arhailne (vanaaegne) 8. saj -6.saj eKs 2. Klassikaline 5.saj- 330 eKs kahte esimest perioodi iseloomustab see, et muusika ei olnud oma ette kunstiliik 3. Hellenismi ajajärg 330.a. -146.a. Eks 4. Rooma võimu ajajärk 395 pKs
teooriaid, aga midagi parmupilli juures on, mis mõjutab teadvusseisundit tugevamalt kui näiteks kitarr. Parmupill on väga intiimne ja füüsiline instrument. Paljud mängijad laenaks võõrale inimesele igal juhul kergema südamega oma auto kui oma parmupilli. Võib-olla mängib selle juures rolli parmupilli mängimismeetod - suu, sülg, keel -, aga kes teab. Parmupill ja inimene täiendavad teineteist nagu kitarri kael ja kõlakast. Parmupill ei kõla ilma suuõõneta ja inimene ei saa mängida parmupilli ilma parmupillita. Tihtipeale öeldakse, et parmupill ja inimene saavad aja jooksul üheks. Paljud mängijad korraldavad oma pillile matused, kui see katki läheb Kui kunagi oli parmupill pigem omaette mängimiseks ja vähegi suurem ansambel või kuulajaskond seadis juba tõsised piirangud (kuna mängija peab siis mängima ju valjusti, aga
Ehitus ja kasutamine Basskitarr (joonis 1) on puidust valmistatud keelpill. Enamasti on basskitarrid elektrilised, harvem akustilised, kuid on ka elektroakustilisi basskitarre. Nagu elektrikitarrilgi ei tugevda keele võnkeid mitte pilli kõlakast/kõlalaud ehk korpus ise, vaid elektrooniline võimendi (elektrilise basskitarri puhul). Basskitarri keeli mängitakse näppude või mediaatoriga (medikaga). Erinevalt kontrabassist hoitakse basskitarri horisontaalselt bassisti keha ees. Joonis . Basskitarri ehitus. Pea Basskitarri pea (joonis 2) võib olla kaelaga ühest tükist tehtud, kuid võib ka olla kahest eraldi tükist ühendatud liimi või kruviga
sisuga(vaimulik,ilmalik). Sellist "organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ning nii saigi uue nimetuse - motett. 10. Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu fiidel, rebekk, harf, põikflööt, käsitrumm, tamburiin - saatel, kuid keskajal said uue tuule tiibadesse mitmed tänapäeva tuntud ja armastatud muusikainstrumendid; orel, flööt, viiul. Näit; fiidel oli poogen pillmillel oli lamedapõhjaga kõlakast. rebekk oli ümara põhja pooliku pirni kujulise kõlakastiga.
pillilugusid. Mängu ajal pillikeelte helikõrgust muuta ei saanud. Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab harfimängija pingutada - nende helikõrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel on kõlakast. Harfi mängitakse istudes. Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill.
pillilugusid. Mängu ajal pillikeelte helikõrgust muuta ei saanud. Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab harfimängija pingutada - nende helikõrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel on kõlakast. Harfi mängitakse istudes. Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill.
KITARR (REFERAAT) KOOSTAJA: KLASS: ÕPETAJA: ÜLDINE kitarr , araabia päritoluga rahvalik keelpill. Harilikult on kitarril number 8 kujuline kõlakast ja kromaatilise jaotusega sõrmlaud. Eristatakse itaalia (6 keelt), vene (7 keelt) ja havai kitarri (2-8 keelt). Kitarri mängitakse enamasti sõrmede või lipitsaga. Teda kasutatakse soolo- ja saatepillina, ka elektriliselt võimendatuna. Kuigi kitarr on suhteliselt nõrga kõla jõuga, mis ei võimalda suuri dünaamilisi kontraste, on selle kaasa aidanud kaasaegsed helivõimendused. Kitarr on teinud sellel sajandil läbi väga suure arengu. AJALUGU
Traditsioonide kohaseltpeab kunstnik väljendama mingit kindlat hingeseisundit, kusjuures ta ise ei ela seda läbi, vaid jääb kõrvaltvaatja rolli. India pillid: Sitar on 4-7 põhikeelega, mille juurde käivad helisevad resonantskeeled. Sitari kuusaim mängija on Ravi Shnkar. Vina on pill, mida nimetatakse Indias vahel tema kauni kõla järgi pillide kuninngannaks. Sarod on lauataoline näppepill, millel on 7 põhi-, 2 burdoon- ning kuni 17 resonaatorkeelt. Pilli kõlakast on kaetud nahast või pärgamendist membraaniga. Vicitra vina meenutab countrymuusikas kasutavat steel-kitarri. Õõnsast puutüvest korpus toetub kahele kaelabassist resonaatorile. Tanpura on levinuim burdoonpill. Keelte ja roobi vahele mähitakse siidlõng, mis keelte vibreerimisel tekitab omapärase, säriseva, maagiliselt mõjuva heli. Mridang on tünnikujuline kahe membraaniga põiktrumm, mida mängija hoiab enda ees põikiasendis. Mängitakse sõrmede ja käega mõlemalr trumminahal.
mingit kindlat hingeseisundit, kusjuures ta ise ei ela seda läbi, vaid jääb kõrvaltvaatja rolli. Pillid Sitar · Sitar on 4-7 põhikeelega, mille juurde käivad helisevad resonantskeeled. Sitari kuulsaim mängija on Ravi Shnkar. Vina · Vina on pill, mida nimetatakse Indias vahel tema kauni kõla järgi pillide kuninngannaks. Sarod · Sarod on lauataoline näppepill, millel on 7 põhi-, 2 burdoon- ning kuni 17 resonaatorkeelt. Pilli kõlakast on kaetud nahast või pärgamendist membraaniga. Tanpure · Tanpura on levinuim burdoonpill. Keelte ja roobi vahele mähitakse siidlõng, mis keelte vibreerimisel tekitab omapärase, säriseva, maagiliselt mõjuva heli. Mridang · Mridang on tünnikujuline kahe membraaniga põiktrumm, mida mängija hoiab enda ees põikiasendis. Mängitakse sõrmede ja käega mõlemalr trumminahal. Tablad · Tablad komplekt koosneb ühest kõrgema ning teisest madalama
vältuse määrab heliallika võnkumise kestus, märgitakse nootidega – väljendavad vältuste omavahelisi suhteid inimese kuuldediapasoon on 16-16000/20000 Hz (alla 16 Hz – infraheli, üle 20000 Hz – ultraheli) dünaamika – helitugevuste organisatsioon kuulmislävi – heli absoluutne alumine lävi valulävi – absoluutne ülemini lävi eristamislävi – minimaalne tugevuse muutus, mida inimkõrv tajub, u 1 dB resonaator – heli tugevdamiseks nt kõlakast, suuõõs resonants – mingi teise keha kaasavõnkumine heliallikaga võrdsel võnkesagedusel tämber – kõlavärving, kõrva poolt tajutav heli koostis ühes helis on palju osahelisid, tämber sõltub osahelide arvust ja tugevusest, iseloomustamiseks kasutatakse helispektrit keskaja vältused: maxima, longa, brevis, semibrevis, minima, semiminima, fusa, semifusa paus – heli puudumise vältus generaalpaus – kõigile koorihäältele või orkestriinstrumentidele märgitud paus
2) Põhja-Prantsusmaal truväär / Adam de la Halle, Richar I Lõvisüda 3)Saksamaal minnesinger / Walter von der Vogelweide Rüütlimuusika oli enamasti armuavalduseks rüütli südamedaamile. Laulude teema oli seega armastus ning ka kangelaslikkus. Keskaegsed instrumendid Kirikuorel algselt õukonnamuusika pill Fiidel keelpill, poogenpill, lamedapõhjalise kõlakastiga, arenes vioola ja hlisem viiul Rebeek poogenpill, ümarapõhjalise, pooliku piani kujuline kõlakast Harf keelpill, näppepill Lauto klavessiinilaadsete pillide eelkäija, bandle sarnane, kolm-või nelinurksele kõlakastile paigutatud keeled. Organistrum keelpill, rataslüüra Mitmehääle muusika keskajal Mitmehäälsuse tüübid: 1) Burdoon liikumatute või lühikestes korduvates motiivides liikuv saatehääl, tavaliselt meloodiast madalamal. 2) Prafoonia sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt või madalamalt
Euroopas, kuid ei Inglismaa, Hollandi, Põhjamaade ega idapoolsete maade meistrid pole saavutanud sellist kuulsust ja mainet, nagu "vanad itaallased". 1.2 Viiuli ehitus Viiuli kere (vt joonis 1) koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud. Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga. Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale. Keelehoidja pannakse kõlakasti laiema otsa Eluge nööbiga
natüürmordid. Kubismi 2 järku analüütliline ja sünteetiline kubism. Analüütiline motiiv lahutati veelgi väiksemateks osadeks, nii et vaid vaevu võis aimata, mis pildil on kujutatud. Meeleolu edasiandmiseks kasutati tumedaid värvitoone. Sünteetiline - Nüüd maaliti pildile suuremad , abstraktsed kujundid ja säravamad värvilaigud. Siis lisati mingi väike detail, mille järgi sai maalitud eset ära tunda. (nt.kitarri kõlakast) Omapäraselt arendas kubismi edasi prantslane Fernand Leger, kelle maalidel korduvad aina värvikad silindrid ja väänlevad torud. Eesti kunstnikud, kes viljelesid kubismi: 1.)Ado Vabbe 2.) Eduard Olo 3.)Märt Laarman 4.)Arnold Akberg Picasso teosed: Futurism 1.)Uudsus muutus itaalia noorte jaoks eriliseks kultuse objektiks, sest nad tahtsid katkestada sidemeid minevikuga. Itaalia oli ka väga mahajäänud ning uuenemine aeglane. 2
puhtmuusikaline väljendus Rooma võimu ajajärk 2.eKr -. 4 pKr Muusikud olid orjad, teatrietendustel hiiglaslikud instrumentaalkoosseisud, esines ka mitmehäälsust. Keelpillid 1) forminks 4-keeleline, vanim keelpill, millest arenes kitara. Lüüra tüüpi. 2) kitara 5-7 keelega lüüra tüüpi, kasutati ni saateks kui soolomänguks 3) lüüra 7 keelega, kõlakast kilpkonnakilbist 4) barbiton väiksem variant lüürast, pikkade harudega 5) harf mängisid enamasti naised Puhkpillid 1) aulos läbilõikava kõlaga 2) paanivile e. süürinks koosnes reasviledest. Kultuspill Löökpillid Vasktaldrikud, tamburiin Varakristlik muusika Muusikatüübid psalmoodia(palvelaul Taaveti-aegsetele tekstidele), hümnoodia(kiidulaul,
saj · L.-Prantsusmaal- trubaduurid (Bernant de Venrador) · P.-Prantsusmaal- truväärid (Adom de la Halle) · Saksamaal- minnesingeid (Walther von der Vogelweido, Heinric von Meissen) Huglaar, zonglöör, menestrel- ringirändavad alamast seisusest muusikud Keskaegsed instrumendid: Kirkus-orel Ilmalikus muusikas-rebekk, harf, rataslüüra Psalteerium-näppides, poognaga, lüüjes *näppepill Rataslüüra-pöörlevratas, klahvid *keelpill Rebekk-kõlakast, pooliku pirni kujuline *poogenpill Mitmehäälne muusika keskajal Burdon- saatehääl, korduvad motiivid põhiviisist madalamad Parafoonia- sama meloodia, dubleerimine intervali võrra kõrgemalt või madalamalt Heterofooina- 1 meloodia erinevate variantideg kooskõla Mitmemehäälne orgaanum- esimene selline kirikulaul 10. Saj Peahääleks-Gregoriuse laul Kahte liiki: · Paralleel org.-hääled liiguvad paralleelselt · Vaba org.-hääled liiguvad vabalt
Pärast salmi lõbus refrään. · RAHVAPILLID tavapärased muusikariistad ja pillimäng on meie rahvuskultuuri lahutamatu osa. Muusikainstrument pill, muusikalise heli tekitamise vaheks. Esimeseks muusikariistaks inimese hääl. Lisaks käte plaksutamine, jalgade trampimine. Edasi puunott, kivid jms. Sõltuvalt helitekitajateks jaotatakse muusikainstrumendid: a) keelpillid heli tekitatakse õhu võnkuma panekul. Esimene vibu, millele hiljem lisati kõlakast. b) puhkpillid c) löökpillid d) klahvpillid heli tekitamist juhitakse klaviatuuril e) elektroonilised pillid Pillimäng on kaua aega inimesele esteetilist naudingut ja lõõgastust pakkunud. Tähtis vahend tantsumuusika saatmisel. Muusikriistad on rahvusvaheliste suhete peegeldajad. Erinevalt rahvalaulust on muusikainstrumendid palju rahvusvahelisema iseloomuga. Võisid ühelt rahvalt teisele rännata. Kuni 20.saj alguseni oli pillimäng
annaabi.ee 
