Eestlased Kivirähki silmade läbi ("Rehepapp") (0)

Eestlased Kivirähki silmade läbi
Andrus Kivirähki raamatu „Rehepapp“ tegelaskond on väga mitmekülgne. Kirjeldatud on eesti külaelanikke ja nende uskumuse järgi olemasolevaid mütoloogilisi olendeid. Kivirähki tegelased kujutavad ühiskonnas esinevaid tüüpe ning kannavad eestlastele omaseid iseloomujooni. Teoses põimuvad omavahel reaalsus ning fantastika .
Eestlasi on kujutatud silmakirjalike, kättemaksuhimuliste, rumalate, omakasupüüdlike, rahulolematute, valelike, laiskade , ahnete, kavalatena. Igapäevaselt tegeleti tüssamise, vassimise ja näppamisega. Elati moto järgi, et võidab see, kellel surres on kõige rohkem asju. Kuna mõisnikke peeti rumalateks, oli nende tagant näppamine lihtne. Samuti varastati teineteise tagant ehk kasutati ära üksteise rumalust ja nõrkusi. Kelmustes olid abiks kratid , kes olid olemas igal endast lugupidaval taluperemehel. Et neile hing sisse saada, pidi selle eest Vanapaganale kolm tilka verd andma. Vanapagana tüssamiseks kasutati valelikkust ja kavalust: lepinguraamatusse tilgutati hoopis kolm tilka sõstramahla.
Eestlasi on kujutatud ka mõnest heast küljest: nad on arukad ja võimelised suurteks püsivateks tunneteks. Rehepapp oskas alati aidata ja halvast olukorrast välja tulla. Teda austati ja usaldati. Kui häda käes oli, tuldi ikka tema juurde abi ja nõu paluma. Tagataskus oli tal alati varuks mõni lisanipp, millega oht minema peletada, näiteks katku lollitamine. Tänapäeval võib teda pidada linnapeaks, valla- või külavanemaks. Kubjas Hans oli mõisatööline, kes armus parunipreilisse. Seepärast meisterdas ta oma esimese krati , lumest , et too talle parunipreili tooks. Lumekratt osutus aga romantikuks, kes jutustas Hansule erinevaid lugusid armastusest, kuni ära sulas. Hansul ei õnnestunud krati tegemisel Vanapaganat tüssata ja too saigi mehelt sõstramahla asemel kolm tilka verd. Seepärast keeras põrguline Hansul kaela kahekorra. Kuna Hansu oli omakorda armunud Liina, kes meest igal õhtul libahundina mõisa ääres metsas luuramas käis, kui mees preili akna taga aega viitis, tahtis neiu end peale kupja surma ära uputada. Mõlemad olid ennastohverdavad, unistajad , truud.
Paljud teoses kujutatud inimtüübid esinevad sarnaselt ka tänapäeval. Muna Ott oli mitmekülgne, uskmatu, põhimõteteta, kohanemisvõimeline mees. Temal ei olnud vahet, kas töötas Vanapagana või kirikuõpetaja heaks, tõmbas mõlemaid ninapidi. Samas aitas ta teisi ning jagas nendega oma varandust, näiteks kõrtsis. Tänapäeval käituvad sama põhimõttelagedalt mõned poliitikud ja ärimehed. Jaan oli noor, kahvatu, laisk , rumal, õnnetu sulane, kes tahtis elada vabaduses, vihkas peremeest ja ümbrust. Praegugi on palju eestlasi, kes süüdistavad kõiki teisi selles, et neil halvasti läheb. Imbi ja Ärni olid kasuahned, uudishimulikud, üksmeelsed abikaasad , kes ei usaldanud kedagi ning tahtsid igalt poolt kasu saada ning unistasid kullakottidest, et enda elu parandada. Ka kaasaegsete eestlaste hulgas on inimesi samasuguste unistuste ja eesmärkidega, mida viiakse täide vahel vahendeid valimata.
Mütoloogilisi olendeid esindasid: vanapagan, koll , mumm, mardus, kratt, puuk , tuulispask , näkk , külmking, libahunt ja tont. Vanapaganat oli kujutatud jõulise, jõuka, äkilise, kurja, juhmina. Teda oli lihtne ninapidi vedada, näiteks veretilkade asemel sõstramahlatilkade andmine ning teose lõpus rebisid hundid ta tükkideks, sest Rehepapp vedas põrgulist ninapidi. Kollid olid hirmsa väljanägemisega, põhjustasid füüsilisi vigastusi, mummid nende eriliik. Mardus oli surmahaldjas, kes ilmus kohta, kus keegi hakkas surema. Kratt oli isetehtud varanduse tooja, kellele andis Vanatühi hinge. Puuk selles teoses seevastu aga piimavaras: imes end võõras laudas lehmapiima täis ja viis siis selle koju. Tuulispask oli halva inimese hing, kelle kere vedeles samal ajal näiteks metsas. Tuulispeaks muundumise tõttu suri teoses kilter. Näkk oli pahatahtlik olend, enamasti naine, kes elas vees. Ta hirmutas või meelitas inimesi, et neid kätte saades uputada. Kuid kui inimene ei kartnud teda, andis talle varanduse. Nii said Imbi ja Ärni omale kaks kullakotti, mille saamisest nad ammu olid unistanud, kui Liinat päästmas käisid. Nad andsid heast südamest ühe kullakoti tüdrukule, sest neil oli temast kahju. Külmking oli koeralihast tehtud koll, kes sõi inimeseliha. Teoses õnnestus külmkinga lollitada aida Oskari naisel, kes andis olendile lapse asemel põlle rinna alt. Libahunt oli hundiks muundunud inimene. Liina armastas käia libahundiks, et tunda vabadust ning näha kubjast, kuid enamasti käidi libahundiks sellepärast, et ise enda perele liha valida, krattidest ei piisanud ja neid ei usaldatud nii palju. Tondid olid hinged, kes hirmutasid inimesi. Enamus olendid peletas eemale ristimärgi tegemine ja jumalasõna lausumine.
Romaani on naljakas lugeda, sest raamat on kirjutatud satiirilises toonis ning toob esile eestlastele omased iseloomujooned. Seepärast peaks seda raamatut lugema iga eestlane ja mõtlema raamatus tekkinud koondportree üle. Kivirähi enda sõnul pole raamat ainult naljakas, vaid ka kurb ja traagiline, sest humoorika jutustamislaadi taga on süngus ja tõsised probleemid.