erinevaid rolle, peamiseks vilja- ja karjaedendamine, aga teiste hulgas kaitses ta ka vilja ilma eest ning karja huntide ja muude kahjude eest. Öeldi isegi, et Peko võimuses on ilma muuta. Peko oli ka üks vähestest jumalatest, kelle kohta teame, et esivanemad on kujusid teinud ning sedamoodi austanud. Peko austamine toimus salaja, sellesse olid hõlmatud vaid mõned üksikud pered või külakogukond, mille raames üks perekond hoidis aasta aega Pekot oma viljasalves. Pekoga seotud rituaalid - Peko pidu peeti kaks korda aastas, üks kevadel ja teine sügisel. Algselt erinesid need kombestikult teineteisest oluliselt, kuid hilisemalt olid mõlemas praasnikud sisuliselt samad. Peo kirjeldus M. J. Eiseni ja J. Sandra töödes on järgmine(kirjeldatakse sügist Peko pidu): "Praasniku ööl kogunesid Peko-osalised mehed peremehe poole, kelle juures Peko oli sel aastal hoiul. Igaüks võttis kaasa söögikoti. Peoruumi aknad suleti
Ta on linnusarnane jumalus. Tema ees põletati küünalt, mis asus vasest keeratud spiraalis. Ta oli üldine aitaja ning õnne andja. Kaitses vilja, varjas põlde rahe, põua ja välgu eest.Valitses ilma ning ta kuju oli üldjuhul viljasalves. Välja toodi ta erilistel juhtudel. Näiteks karjalaskepäeval, siis kui kari tuli koju ning jaanipäeval. 1931/33 aastast on pärit viimane palve talle. Peko ei asu ühes talus, vaid vahetab tihti omanikku, nii kord aastas. Pekoga on seotud müsteeriumilaadne kultusetalitus nn. Pekopidu sügisel. Inimesed algul söövad, siis sebivad ringi ja üritavad endal verd välja saada. Meelega ei tohtinud ennast haavata. See, kellel tuleb, on Peko peremees. Setud uskusid, et kus majas Peko, seal ka õnn. Siis süüakse veel ning rahvas pidutseb edasi kuni valge ajani.
annaabi.ee 
