Mina suhtlejana (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
JA14KÕ
Eneli Eiert
MINA SUHTLEJANA
Essee
Õppejõud: Kaja Altermann , MA
Mõdriku
2014
Suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus tehakse sihipärast koostööd. Hea suhtlemine kujuneb mitme oskuse koostoimest, mida tuleb osata õigel ajal valida. Peale oskuste mõjutavad suhtlemist veel mitmed tegurid näiteks oskus äraöelda, enesekehtestamine ning inimese mina-tasand. Kõik peaks olema proportsioonis ning mitte olema äärmuslikes oludes. Suhtlemisel suur roll on ka kehakeelel, mis peaks kindlasti olema avatud ja mitte näitama ükskõiksust.
Suhtlemine on tähtis oskus igal pool ning igas olukorras, nii eraelus ka karjääriredelil. Selleks, et saada edukaks suhtlejaks, tuleks jälgida, et kaaslasega suheldes, et sa kuulaksid teda, et ei jääks võimalust juttu valesti mõista, mis omakorda aitaks probleeme vältida. Veel tuleks suhtlemisel jälgida ka seda, et sa ei jätaks endast ükskõikset muljet ja oleksid avatud. Kui vastad napisõnaliselt ja kehahoiak on kinnine (näiteks käed ristis rinnal) või tundud eemal olev siis jääb mulje nagu ei meeldiks sulle suhtluskaaslane või –teema, mis omakorda annab suhtluskaaslasele mõista, et sinuga ei tasu suhelda, sest sind ei huvita teema. Veel tuleks suheldes jälgida kas suhtluskaaslasel on mõni mure, millele ta üritab lahendust leida ja mida sa saaksid aidata lahendada. Tööl käies , eriti sekretäri/ juhiabi alal, tuleb tihti ette, et kaastöötajad pöörduvad sinu poole probleemidega, kuid selleks, et neid aidata, tuleks kindlasti osata alguses kuulata mure ära ning edasi käitumiseks osata valida õige suhtlemisviis . Nii kuulamisoskus , kehtestamisoskus, probleemide lahendamise oskus, kui ka sõnaosavus on peamised oskused, mis eri olukordades suurimateks abimeesteks on, kui osata neid õigel ajal ja õiges olukorras rakendada. Kui ei osata õiget oskust mõnes olukorras rakendada, võib endale kasu tegemise või kellegi abistamise asemel hoopis kahju tekitada.
Samuti on suhtlemise juures väga oluline roll ka enesekehtestamisel. Iga inimene kehtestab end erinevalt, on nii alistuvaid, kehtestavaid kui ka agresiivseid suhtlejaid. Äärmuslikud on alistuvad ja agressiivsed suhtlejad, kuid vahepealne, mis tundub kõige õigem viis suhtlemiseks, on kehtestav suhtleja. Alistuvad inimesed väldivad vastutust ja konflikte ning teenivad teiste heakskiitu oma ebaisekale käitumisele. Kui teda piisavalt manipuleerida , teeb ta kõik mida sa tahad , et ta teeks , ta jätab oma elu elamata ja tekitab teistes oma käitumisega ärritust. Agressiivsed inimesed ületähtsustavad ennast, suruvad oma soovid läbi, on iroonilised ja sarkastilised. Nad arvavad , et olemas ongi ainult tema ja tema soovid ning muu ei loe, eriti see, mida teised arvavad või soovivad. Sellise suhtlemismudeliga inimesed ei meeldi eriti kellelegi, kuna nad on liiga isekad ja võtavad kogu vastutuse, mistõttu neil pole häid suhteid, nad kuhjavad hirmu ja samas enesekontroll aina väheneb enda üle. Agressiivselt suhtlevatel inimestel suureneb süütunne ja tervis halveneb. Kehtestavad inimesed on 50% agressiivsed ja 50% alistuvad, ehk siis täpselt natuke üht ja natuke teist. Kehtestava inimese tunnusteks on vastutuse jagamine, teiste ära kuulamine , adekvaatsus, usaldavus jms. Sellised inimesed meeldivad paljudele , kuna ei suru oma tahet teistele peale, käituvad vastavalt olukorrale, austavad teiste isikupära ning pole kergesti haavatavad ega mõjutatavad ja jagavad vastutust.
Selleks, et suhltemine sujuks ja et ei tekiks ebamugavustunnet suhtluskaaslasega, on tähtis osa ka äraütlemisel. Selleks, et hoida jutt üheti mõistetavana ja lihtsana, ei tohiks hakata keerutama ega end kuidagi välja vingerdama mõnest teemast, mis ei meeldi. Näiteks kui juba mõelda, et soovid mõnest pakkumisest keelduda siis tulekski otse kohe välja öelda, et see ei sobi ning viisakas oleks ka põhjendada miks, sest siis oleks pakkujale eitav vastus selge ning ka põhjus teada, mida vajadusel saaks muuta. Kuid kui hakata kiitma toodet ja samas öelda, et sa ei soovi seda, võib toote pakkuja segadusse sattuda, arvates, et viga oli temas ja et tal on võimalus veel oma tooteg kaubelda ja võibolla pisut sootsama hinnaga see maha müüa. Selline olukord tekitaks vaid toote pakkujale ajakaotust ning võibolla ka piinlikkust, kuna ei saanud esialgsest eitavast vastusest aru ja hakkas oma toodet edasi kiitma ning raiskas nii oma kui ka teie aega. Seega äraöeldes tuleks vastus hoida konkreetse ja selgena, samas põhjendada miks sa keeldud, võimalusel oleks hea ka omapoolsete ettepanekute esitamine. Näiteks kui pakutakse, et te võiks oma kontoris saiakesi hakata müüma ja teil puuduvad saiakeste müügiks võimalused oleks viisakas öelda, et te pole pakkumisest huvitatud, kuna teil puuduvad selleks võimalused ( kohvik ), kuid kõrval asutuses on selleks võimalused olemas. Antud juhul oleks esitatud konkreetne ära ütlemine, põhjendus ning ka omapoolne soovitus, kes võiks pakkumisest huvitatud olla. Juhul kui kord oled juba konkreetselt ära öelnud mõnest pakkumisest konkreetselt ja põhjendanud miks, kuid sind endiselt üritatakse ümberveenda siis ei ole vaja hakata otsima nii-öelda paremat põhjust keeldumiseks, tuleks viisakalt oma äraütlemist ning põhjust korrata ja mitte lasta end ümber veenda, kui see oli algne plaan.
Igal inimesel on kolm Mina- tasandit , mis kõik mõjutavad tema käitumist ja suhtlemist. Suheldes ema või isaga ollakse ikka rohkem lapse tasandil ehk siis sõnakuulelikud, pigem alistuvad ja siirad. Teine tasand on täiskasvanutasand, sellisel tasandil on inimene loogiliselt mõtlev, arutlev, kainelt kaalutlev ning ei lase emotsioonidel endast võitu saada. See tasand on kohane rohkem täiskasvanutele, kellel on omad igapäevased kohustused ja vajadus toimuvaga ise toime tulla. Olles laps, minnakse ikka abi vajades kohe vanema juurde, mida tehakse kindlasti ka täiskasvanuna, kuid täiskasvanu tasandil olles teeb enamus otsesid siiski inimene ise analüüsides olukorda, loogiliselt mõeldes ning kaalutledes. Kolmas tasand on lapsevanema tasand, mis jaguneb omakorda kaheks, üheks on kriitiline vanem ning teiseks heakskiitev vanem. Heakskiitev vanem, nagu nimetus juba ütleb, on kiitev, julgustav ja tunnustav. Kõik mis laps teeb seda ta kiidab ja julgustab teda alati edasi minema, sellisel tasandil suhtleja võib paljudele meeldida ning vajalikul hetkel anda julgustava tõuke , et teatud tegevusega saadakse hakkama. Kui heakskiitev vanem on pigem leebe ja julgustav, siis kriitiline vanem on rohkem range. Kriitilist vanemat iseloomustavad sõnad käskimine , keelamine, moraalitsemine, õpetamine ja laitmine. Sellisel tasandil käitumine võib paljudele inimestele olla vastumeelne ning sellise inimesega lihtsalt ei suhelda, sest kellele ikka meeldiks suhelda inimesega, kes ei ütle midagi head, ainult vigasid leides.
Eelnevaid suhtlust mõjutavaid tegureid analüüsides ja toetudes tunnis läbi mängitud rollimängule olen mina üldiselt täiskasvanu tasandil ja pigem kehtestav suhtleja. Arvan, et suhtlustasandid on muutuvad, olenevalt sellest, kellega suhtlen . Kui minu juurde tullakse murega, siis üritan seda analüüsida, panna end teise inimese kingadesse, et olukorrast saada aru nii tema kui ka enda seisukohalt ja otsin lahendust. Samas kui minu juurde tullakse plaaniga olla minu üle kontrolliv ja oma soove peale suruda siis ma ei jää käed rüppes istuma ja ei alistu, üritan võimalusel enda õiguste eest seista, samas teiste omi mitte rikkudes, ning jagan vastutust. Tavaliselt ma halvasti midagi ei ütle kellelegi, kui midagi on valesti või halvasti tehtud siis viitan suhtlskaaslase töö puudustele viisakalt ning pakun abi või teen ettepaneku, kuidas võiks tööd parandada. Samas vanematega suheldes olen ma endiselt lapsetasandil, nende öeldule kergelt vastu ei hakka ja olen pigem alistuval tasandil. Arvan, et vanematega suheldes jäävad enamus pojad- tütred samuti pigem alistuvaks ja lapsetasandile, kuna räägitakse enda vanemaga , kes on neid kasvatanud ja hoolitsenud nende eest. Ka mängib suurt rolli suhtlustasandi valimisel suhtluses osaleva(te) inimes(t)e suhtlustasand. Kui kaassuhtljea on lapsetasandil siis peaks vastane olema, vastupidiselt lapsele, lapsevanema rollis. Vastupidisel juhul ei pruugiks suhtlus kaugele jõuda, sest nagu lastel kombeks on lollitada ja solvuda, ei oleks mõlema osapoole solvudes suhtlemisest mingit kasu, ega tulemust.
Suhtlemine tundub küll lihtne tegevus, informatsiooni vahetus kahe või enama inimese vahel, kuid tegelikult kõik see, mis mõjutab suhtlemist ja mida tuleks suheldes jälgida, et olla hea vestluskaaslane, on väga palju ja need kõik mängivad suurt rolli. Suheldes parim kaaslane peaks minu arvates olema tolerantne , kehtestav, mõistev, selgesõnaline ja kehakeelelt avatud, mitte suletud ja napisõnaline.