Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Metskitsed lugu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
metskits, karvastik, talled, sõraline, isaseid, kehaga, peente, jalgadega, isasloomadel, sarved, emased, punakaspruun, kitsel, vastsündinud, käies, taimedest, okstest, hundid, ilvesed, hulkuvad, koerad...................................................... 3 3.2 Areng............................................................................................................................3 4.Sarvekandja ehk isasloom....................................................................................................4 5.Metskitsed talvel.................................................................................................................. 5 METSKITS Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukonda metskitse perekonda kuuluv sõraline. Metskits on Eestis üks tavalisimaid ulukeid, kes on Eesti aladel elutsenud juba ligi 10 000 aastat. 2008. aasta loenduse järgi elab Eestis 63 000 metskitse, tegemist on väga paigatruu liigiga. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. 1. Välimus Metskits on meie metsade üks ilusaimaid ja graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ning
Täielikult puudus ta siin 17.-19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. (Eesti Imetajad) Metssiga on üks tore ja asjalik loom, kes elab väga mitmesugustes elupaikades. Eestis on ta levinud alates 1930. aastatest. Harukordselt hea haistmise
emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud
Referaat METSKITS Bibi-Sharleen Seling Kadrioru Saksa Gümnaasium 6.B Klass 2013/14 Sisukord: Sissejuhatus ........................................................................... ........3 Välimus.................................................................. ...........................4 Elukoht ja eluviis, toitumine ......................................................5 Pojad........................
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg.
JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA –KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS.
JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS.
METSKITS. Metskits on Eestis arvukalt esinev sõraline .Nii kehaehituse kui ka liikumise ilu poolest graatsilisemaks loomaks. Metskitse keha on sihvakas, jalad peened ja pikad, kael üsna pikk ja sale. Pea kolmnurkse kujuga. Täiskasvanud isendite tüve pikkus on 125 sm, õlakõrgus 75...90 sm , kehakaal 24... 38 kg. Saba on 2...3 sm pikkune ning pole märgatav. Kõrvad on suhtelised suured ja laiad, pikkus kuni 15cm. Isaloomad kannavad sarvi suurema osa aastas. Talvekarvastik on, hallikaspruuni tooniga. Pealiskarvad 5...6cm pikad,
peitunud · kõnnib talla peal · hambad on nürid, kuna sööb nii taimset kui ka loomset toitu · Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud · magab talveund · eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike · liiguvad enamasti ringi videvikus ja öösel, harva päeval · tüvepikkus 160...250 cm · 150...250 kg · Eestis üle 500 isendi METSKITS Capreolus capreolus L. · sihvakas keha, peened jalgad, sale keha · saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks · isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi · taimetoiduline · levinud peaaegu kogu Euroopas · elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi · tüvepikkus ...125 cm, õlakõrgus ~ 75 cm · Eestis ~ 40 000 isendit · 24...35 kg · põhilised looduslikud
Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni eristatakse 8-9 alaliiki (erinevad kehamõõtmete, sarvede jms) külmemates piirkondades elavad suuremad liigid (kõige võimsamad põdrad elavad Alaskal- u 1t raskused ja 2m sarved)
üldistatult elupaikade mahutavuse suurendamist. Seda peaks tegema selleks, et jahikõlvikutele rohkem ulukeid ära mahuks. See on jahimeeste huvides. Ulukihooldeviise on palju, kuid tähtsamad on: Lisasöötmine selleks viiakse metsa või mujale ulukite elupaikadesse sööta. Seda tehakse enamasti talvel, kui loodusliku toidu kättesaadavus on halb. Sööda paigutamiseks ja kättesaamiseks ehitatakse mitmesuguseid rajatisi. Lisasööta saavad kanalised, jäneselised, metssiga, metskits, hirv ja karu. Söödapõldude rajamine söödapõldudelt leiavad ulukid toidulisa põhiliselt vegetatsiooniperioodil, s.o. ajal, kui enamasti pole puudust ka looduslikust toidust. Seega rajatakse neid pigem ulukite suunamiseks, et vähendada põllukahjustusi ja hõlbustada jahti. Söödapõllud rajatakse metsadesse, külapõldudest eemale. Levinud kultuurid on raps, söödakapsas, rukis, kaer, nisu, hernes. Haabade langetamine peaks toimuma novebmrist aprillini ja kokkuleppel maaomanikuga
glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud.
oma käike haigete või surnud puude tüvedesse. Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Enamik sipelgaid ehitab pesa pinnasesse, kuklased teevad okastest ja muudest taimeosadest suuri kuhilpesi. Mõnd liiki sipelgad elavad parasiitidena teiste pesades. Emasid on peres sipelgaliigist olenevalt üks kuni mõnisada, nad elavad ja munevad sügaval pesas. Paljude sipelgate vastsed nukkuvad kookonis. Vähemalt kord aastas kasvatatakse põlvkond tiivulisi isaseid ja emaseid. Pärast lendlust ehk pulmalendu isased hukkuvad, emased murravad oma tiivad ja lähevad pessa tagasi või asutavad uue pere. Põhiline osa perest on töölised ehk töösipelgad, neil on tööjaotus. Pesa kaitsevad siiski kõik töölised, kasutades tugevaid lõugu ja sipelgamürki. Amatsoonsipelgatel pole peres üldse töölisi. Nendel sipelgatel esineb "orjapidamine", kus vajalikke töid teevad teiste sipelgaliikide pesadest röövitud vastsetest ja nukkudest arenenud sipelgad
www.jahindusinfo.ee Eestis elavad kiskjalised Kärplased: Metsnugis ja kivinugis e kodunugis on enam-vähem ühesuurused, koheva sabaga kiskjalised. Teistest väikestest kärplastest on nad pisut suuremad -kõrgemate jalgadega ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud
kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest. Eesti 39 folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks"
linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Inimest ründab ilves üksnes haavatuna. Ilvesed, nagu ka teised kiskjad, ei püüa terveid tugevaid loomi. I lvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse muu kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda. Ilvese põhitoiduks on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu. Ilvesed eelistavad käia alati samu radu pidi ja jahtida kindlal alal.
Loomastiku koosseis metsas oleneb metsa koosseisust, liitusest, vanusest, rindelisusest, metsatüübist, metsa asetusest teiste maastikuelementide suhtes, inimese majanduslikust tegevusest ja metsa suurusest. Kõige loomarikkamad on sega- ja liitpuistud, sest nad suudavad toitu ja varju anda paljudele erinevatele loomaliikidele. Loomaliigid on kohastunud sobivate metsatüüpidega. Näiteks põder eelistab niiskeid segametsi ja sanglepalodusid, metskits ja teder alasid, kus metsasalud vahelduvad põldudega, rebane ja mäger pesitsevad palumetsades, metsist kohtab soostunud männikutes. Okaspuumetsi eelistavad käbilind ja musträhn. Loomad ja linnud ei püsi tavaliselt aasta läbi samas metsatüübis, vaid otsivad eri aastaaegadel toitu erinevatest metsatüüpidest. Ulukite arvukust mõjutavad temast toituvad teised loomad ja linnud, ilmastik ning haigused.
on kuklas selge valge laik, mida kohata ka parkides ja Kägu vanalinnul pole. aedades. Laanepüü Imetajad Kiskjalised Karu häälitsust iseloomustab vali ja Suur, tugev, kohmakas loom, keda Karu elab põhiliselt võimas möire katab pikk ja tihe karvastik. Eriti suuremates pikad karvad kasvavad turjal, metsamassiivides. sabajupp on karvade sees peidus. Harilikult elab ta Karvastiku värvus varieerub kõrvalistes, raskesti
Põder Alces alces Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja. Põder on suurim hirvlane. Samuti on ta suurim maismaaimetaja Euroopas. Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Põder toitub puude ja põõsaste võrsetest, okstest, lehtedest, okastest ja koorest. Elupaigana eelistab suuremaid niiskemaid metsaalasid. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Pilt 1. Põdralehm Välimus Kehakuju Põdral on pikad jalad, kõrge turi ja madal tagakeha. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk
Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid osa aastast saavad isasloomad uhkeid sarvi kanda. Sarvede pikkus võib ulatuda 91 cm-ni, keskmiselt on aga sarved kuni 71 cm pikad. Sarvede kaal võib ulatuda 3 kg-ni, kuid haruldaselt 1 kg. Sarved ise on väga harulised, kuid pulkjad. Tihti rohkem kui 10 haruga sarved ei ole kurrulised. Punahirv on suuruselt põdrast väiksem ning metskitsest suurem. Ta värvus oleneb aastaajast (suvi/talv). Suvel
juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks. 5 Kährik Kährik on pika karmi karvaga koerlane. Ta on jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom. Pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme. Värvuse üldtoon on tal määrdunud-hallikaspruun. Näol on must mask nagu pesukarul.
järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged
(Eesti Entsüklopeedia 9, 1996, lk 423-424) 4.3 Jaaguar Jaaguar on suurte kasside sugulane, aga ta on üks vähestest, kes elab Ameerikas. Ta on kuni 2,5 meetrit pikk ja kaalub 100 kilo. Ta elab selvades ja mägimetsades. Ta armastab ujuda ja püüab oma saaki veest. Järglasi tuleb 1-4, nad on kõik samavärvilised kui sünnitaja. (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 4, 1989, lk 30) 4.4 Leopard Paindliku ja saleda, kuid jõulise kehaga kaslane. Elutseb Aafrika ja Lõuna-Aasia metsades, savannides ja jõgede kaldatihnikuis. Leopard on kuni 2,5 meetrit pikk ja ta kaalub 32-60 kg. Leopardidel on mustade laikudega kollakas karvastik. Mõnel pool elavad täielikult mustad leopardid, nn. must panter. Leopardid söövad sõralisi, närilisi, ahve jne. Saagi tassivad nad puu otsa. Vanad või vigased leopardid võivad inimesi süüa. (Eesti Entsüklopeedia 5, 1990, lk 509-510) 4.5 Gepard
Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kere on neil pikk, peenike ja väga paindlik, harva jässakas, massiivne. Kärplaste karvastik on põhjapoolse levikuga liikidel talvel tihe ja kohev, mille tõttu on nad olnud hinnatud karusloomad. Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola)
karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Ta püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Neil on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. 4.2. Metskits Välimus Tal on kerge keha ning tugevad, kui peenikesed jalad. Soojematel aastaaegadel on metskitse karvkate punakas-pruun, talvel hallikas. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt metskitsed. Sokud kannavad enamus aastast kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Eluviis Juunis-juulis on metskitsede paaritumishooaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise
isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest. Kõrgus käppadest kuni õlani 60-95 cm (harva üle 100cm). Karvkate on hundil pikk keha eesosal ja kaelal, moodustades talikarval pisikese laka, mistõttu tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad.
Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud.[3] 5 Paljunemine Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 16 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad. Isasloomadel on sigivustsükkel. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 1520 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 1014 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad
Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseid Imetajad Suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes jt.Pisinärilistest: uruhiir. 8. Mille järgi eristatakse siseveekogusid (jõgesid järvedest)? Vee liikumise alusel eristatakse seisu- ja vooluveekogusid. 9.Jõe osad. Ülemjooks suur lang kiire vool toimub uuristav tegevus (erosioon) settimist ei toimu Keskjooks vool rahulikum uuristav tegevus nõrk eelkõige uhtainete transportiv tegevus Alamjooks vesi voolab aeglaselt
ka hiirtele. Eesti alale on metssiga viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse jne. Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais.
saakal, hüaan. Jõgedes elavad krokodillid. Neist suurimate, niiluse korkodillide pikkus ulatub 5-6 meetrini. Aafrika savannides elutseb palju mitmesuguseid linde, sealhulgas imeväike ja ilus nestelind ning maakera kõige suuremlind jaanalind. Röövlindudest on omapärasema välimusega pikajalgne kurgkotkas ehk sekretärlind. Ta peab jahti väikestele närilistele ja roomajatele, eriti madudele. Kui kurgkotkas mao kätte saab, tallab ta saagi jalgadega surnuks. Tõeliseks linnuparadiisiks on papüüruse- ja pillirootihnikud veekogude ääres. Seal elutsevad sellised suured linnud nagu flamingo, iibis ja toonekurg. Külade lähedal elab marabou, keda leidub ainult Aafrikas. Tänu oma erakordsele aplusele sööb marabou toidujäätmed ja on otsekui sanitariks. Erakordselt palju on Aafrikas termite. Nende kõrged vastupidavad ehitised , termiidikuhikud, paistavad rohu seest kaugele. Tõsist kahju tekitab tsestekärbes.
Tallinna Tehnikagümnaasium Eesti luhad ja lammid Referaat Koostaja: Kätlin Tiigi 10c Juhendaja õp. Kersti Veskimets Tallinn 2008 Sisukord Sisukord.............................................................................lk 2 Üldiseloomustus........................................................................lk 3 Abiootilised tegurid.................................................................lk 3 Valgus..........................................................................................lk 3 Ultraviolettkiirgus........................................................................lk 4 Infrapunane kiirgus...........................................................................lk 4 Õhuniiskus..................................................................................lk 4 Kitsa ökoamplituudiga liik..................................................................lk 5 Laia ökoamp
nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Juttselg-hiir Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud. Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad.
Sisukord Lühidalt rebasest Rebase välimus ja ehitus Rebase levik Rebase liigid Rebase elupaik Rebase toitumine Rebase paljunemine Rebase pesakond ja kasvamine Rebase eluiga Rebase käitumine Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane. Rebsael on kaks kikkis kõrva, kaks säravat silma, neli hüppevalmis jalga, väike värin sabaotsas, kui ta püüab hiirt. Kuigi paljudele võib-olla ei meeldi rebane,
annaabi.ee 
