Metskits (0)

METSKITS .
Metskits on Eestis arvukalt esinev sõraline .Nii kehaehituse kui ka liikumise ilu poolest graatsilisemaks loomaks . Metskitse keha on sihvakas, jalad peened ja pikad, kael üsna pikk ja sale . Pea kolmnurkse kujuga. Täiskasvanud isendite tüve pikkus on 125 sm, õlakõrgus 75…90 sm , kehakaal 24…38 kg. Saba on 2…3 sm pikkune ning pole märgatav. Kõrvad on suhtelised suured ja laiad , pikkus kuni 15cm. Isaloomad kannavad sarvi suurema osa aastas. Talvekarvastik on, hallikaspruuni tooniga. Pealiskarvad 5…6cm pikad, jämedad ja murduvad kergesti, sest nad on õhuga täidetud. Õõneskarv aitab säilitada kehasoojust. Peas domineerib halle värvu. Tallede karvkate on esimestel elukuudel kollakaspunane rohkete valgete täppide ja laikudega. Sügisene karvavahetus algab septembris ja lõpeb detsembris kevadine toimub peamiselt mai-juunikuu jooksul. Sarvede mahaajamine algab tavaliselt oktoobris ja kestab novembri-detsembrini. Järgmiseks aastaks kasvavad 2-harulised sarved . Neljandal eluaastal on sokul tavaliselt 3-harulised sarved. Pärast seda sarveharusid enam juurde ei kasva. Sarve pikkus ,kaal ja maht suureneb 8…10 eluaastani. Hiljem muutuvad sarved lühemaks, kergemaks ja väiksemaks ning harude arv kahaneb üheni. Keha kuju järgi saab öelda, kas on tegemist noore, keskealise või vana sokuga. Aastase soku kehaehitus on nõrk, ebaküps. Ta näib kõrgejalgne ja sale, kael on peenike ja pikk. Vana sokk näib tugev ja lühijalgne, ka tema kael on tugev. Vanad sokud on ettevaatlikumad, jälgivad sageli ümbrust, enne põllule tulekut passivad kaua metsaserval ja iga krabina või võimaliku ohu korral põgenevad. Toitumine . metskitsede põhitoiduks suvel on rohttaimed . Toiduks tarvitavad ka samblikke, seeni, puude ja põõsaste oksi, pungi , lehti, koort. Peale eespool nimetatud liikide tarvitavad metskitsed toiduks kaske , paju, remmelgat, vahtrat, pärna. Meeleldi söövad mustikate ja pohlade marju ning varsi ja kanarbikku. Kuigi metskitsed toituvad puudest ja põõsastest aasta läbi, on suvel ülekaalus rohttaimed. Suvel ja sügisel külastavad sageli viljapõlde, heinaädalaid, taliteraviljaoraseid. Sigimine. Jooksuaeg algab juuli teisel poolel ja lõpeb augusti keskpaigas. Pärast 9-kuist tiinust sünnitab kits mai lõpul või juunis 1…2, harvem 3 talle. Talled on esimesel elunädalal üsna abitud, paari nädala pärast aga on võimelised juba väledalt jooksma. Kits imetab tallesid hilissügiseni. Toitu hakkavad talled võtma juba paari-kolme nädala vanuselt. Kitse juurde jäävad nad järgmise kevadeni. Suguküpseks saavad metskitsed poolteise aasta vanuselt. Käitumine. Suvel elavad metskitsed kas üksikult või väikeste rühmadena. Sokud märgistavad oma territooriumi kraapimise või sarvedega nühkimise teel. Metskitsed tegutsevad peamiselt õhtu-ja hommikutundidel. Toitu otsides liiguvad nad aeglaselt ja ilma kärata, aeg-ajalt tõstavad pead ja kuulatavad teraselt. Meeltest on metskitsedel eriti hästi arenenud haistmine ja kuulmine , nägemine on märksa nõrgem. Hädaohu korral võivad nad väga kiiresti joosta. Pärast jooksuaega septembris hakkavad metskitsed külastama heinaädalaid ja hiljem taliviljaoraseid. Vaenlased. Metskitsel on arvukalt vaenlasi. Kõige ohtlikumad on hundid ja ilvesed . Arvestada tuleb ka rebast, kes murrab tallesid. Seda kinnitab sagedane tallede jäänuste leidmine rebaseurgude juurest. Ka metssiga võib tallesid murda. Juhuslikeks vaenlasteks on kassikakk ja kaljukotkas . Palju metskitsetallesid hukkub heinakoristustööde ajal vikatite ees. Palju metskitsi hukkub liikluse tõttu suurtel teedel. Metskits on vastuvõtlik mitmetele haigustele. Nakkushaigustest on esinenud marutaudi. Metskitsed võivad haigestuda ka siberi katku, suu-ja sõrataudi, tuberkuloosi. Kopsupõletik, eksudatiivne pleuriit, vahelihasepõletik on haigused, mida esineb enamasti sügava lumikattega külmal talvel.