Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Merihumur". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
õied, varte, lamav, aasia, mererannikutel, mererannal, stefan, munajad, lihakad, lihtlehed, alumisel, eristatav, rood, varrel, isasõied, tupplehed, kitsad, tipuga, kroonlehed, pikemad, vars, neljakandiline, nelgilised, kasvukohad, kuivi, kõrbeid, sigimineSisukord Sisukord Välimus Kasvukoht Levik Pildid Kokkuvõte Kasutatud allikad http://y.delfi.ee/norm/71217/9419337_2BRGfe.jpeg Välimus Merihumur on paksud ja lihakate lehted, vartega ja tugeva juurestikuga taim. Tema lehed on taime tipu poolt vaadates väga korrapäraselt ja ilusasti nelja reana asetunud. Tema lehed on kahekaupa alusel kokku kasvanud. Lehe pikkus on 1...3 cm ja laius 5...15 mm. Vars on lamav või püstine, harunenud ja karvadeta. Taime kõrgus 10...15 (25) cm. Õied asuvad üksikult lehtede kaenlas ja varte harunemiskohtades. Kasvukoht Kasvab eelkõige liivastel ja klibustel mererannikutel, rannaniitudel. Sageli kasvab osaliselt liivasse mattununa. Soolalembene http://viiu.pri.ee/images/pilt292.jpg Levik Putuktolmleja. Õitseb juunis ja juulis. Seemned on mustjaspruunid.
närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise läikega riiet Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Eestikeelne kõrvenõges nimi Ladinakeelne Urtica dioica L. nimi Rahvapärased nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja nimed
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
on alt veidi karvased http://efloora.ut.ee/Eesti/species/5274.html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga
Täpiline surmaputk, Conium maculatum Sugukond: Sarikõielised, Umbelliferae Inimese jaoks ohtlikud, kõrvetavad ja mürgise mahlaga karuputked tunneb kõigepealt ära nende suure kasvu järgi, nad võivad olla isegi kõrgemad kui kolm meetrit. Mürgiseid karuputki kasvab Eestis teadaolevalt teede ääres, näiteks Tartu ja Viljandi maantee ääres on neid palju; Keila kandis; Rapla maakonnas; Kaareperes; Vormsi saarel - kõikjal üle Eesti. Karuputke suurekasvulistest võõrliikidest on Eestis praegu raske lahti saada, aga et nende paljunemist vähendada, tuleks neid niita, et seemned ei jõuaks valmida ja mitte lasta neil õitsema minna. Päikesepaistelise ilmaga on karuputkega kokkupuude ohtlikum kui vihmasel või jahedal päeval. Karuputked kuuluvad sarikaliste hulka, mida Eestis kasvab mitukümmend liiki. Sarikalised on näiteks aiataimed till, porgand või petersell, aga samuti surmavalt mürgised mürkputk ja surmaputk. Mürgine putk
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
Talub varju ja madalaid temperatuure. Erinevused: Okkad, käbid, puidu vaigusus, okaste 2. Siberi ja euroopa nulg (üldiseloomustus, eristamise tunnused, levik, nõudlused, kasutamine) Siberi nulg: Abies sibirica Levinud peaaegu kogu Siberis, kohati Aasias. Eestisse sissetoodud, pargipuu, harva metsas. Kõrgus 30-40m. Väga varjutaluv, talub madalaid temperatuure, mullastiku ja õhusaaste suhtes tundlik. Okkad tihedalt katvalt ettepoole suunatud. Pungad munajad, pruunikashallid, väga vaigused. Käbid 5-9cm pikad, lagunevad. Vaigust toodetakse liimi, võrsetest ja okstest nuluõli. Kasutatakse ka haljastuses Euroopa nulg: Abies alba Levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Eestisse sissetoodud, kasvavad paremini Lääne-Eesti saartel. Kõrgus 30-60m. Väga varjutaluv, nõuab kõrget õhuniiskust, pehmet talve ja jahedat suve, nõudlik mullaviljakuse suhtes. Okkad kammitud kahele poole, sisselõikega, läikivad, tumerohelised. Pungad
AREAAL Kanada lõuna– ja kaguosa, USA kirdeosa. SUURUS 25-50(60) m, tüve läbimõõt kuni 1,8 m. VÕRA Vabalt kasvades koonusjas, ahenev, peaaegu maani ulatuva võraga. Metsas sihvaka, kitsa võraga, horisontaalsete okstega. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile , hallikasroheline, hiljem tumepruun, pikutirõmeline. Noored võrsed hallikas- või rohekaspruunid, hõredalt hallikarvased. Pungad munajad, vaigused. OKKAD Pikkvõrsetel okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 5-kaupa kimpudes. 7-12cm pikad, peenikesed, kolmetahulised, peensaagja servaga, pealmine külg tumeroheline, kaks ülejäänut heledamad. Puul püsivad 2-3 aastat. ÕIED, VILJAD Isaskäbid munajad, koondunud noore pikkvõrse alusele, punased. Emaskäbid püstiselt
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
ühelt küljelt lusikataoliselt. · Puidu kasutusviisid: ehitus-, taara-, paberi- ja resonantspuit, kaevanduse tugipuud, katuselaastud, sindlid, küte jm. · Harilik kuusk oli ja on Põhja-Euroopa peamine jõulupuuliik. Kuuske kasutatakse tihti ka tuulekaitseriba või kärbitud heki liigina. Abies ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Perekonnas on kuni 50 liiki, nad on levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Aasia põhja-, ida- ja keskosas. Eestis looduslikult ei kasva. Nt euroopa nulg (Abies alba), palsaminulg (Abies balsamea), hall nulg (Abies concolor), siberi nulg (Abies sibirica) · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. Alumised oksad ulatuvad sageli maani ja võivad juurduda. · Okkad spiraalselt ühekaupa, lamedad, kinnituvad ümardunud alusega otseselt siledale võrsele, okaste asemed siledad. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige
Kättesaadav http://www.perennials.com/plants/anemone-hupehensis.html. 04.08.2013. Seemnemaailm. Hubei ülane Anemone hupehensis. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=11588. 04.08.2013. 1.3 Metspipar (Asarum) Konkreetne liik: harilik metspipar (Asarum europaeum) (joon. 5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis
3. roosõielised 7. Ühe-, kahe- ja kolmekojalised taimed Monoöötsiline e. ühekojaline – isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied 8. Seksuaaltüübid taimedel Erinevate seksuaaltüüpide olemasolu ühel taimel võimaldab paindlikumalt vastavalt vajadusele jagada ressursse emas- ja isassugurakkude moodustamisele sõltuvalt keskkonnatingimuste muutustest. Monoöötsiline e. ühekojaline (isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied- andromonoöötsiline – isas- ja kahesugulised õied günomonoöötsiline – emas- ja kahesugulised õied Günodiöötsia (Selle puhul koosneb populatsioon kahest erinevast seksuaalvormist – hermafrodiitste õitega ja emasõitega taimedest. ) Günodiöötsilistel liikidel on emasisendid sageli “edukamad vanemad” kui hermafrodiidid - toodavad rohkem ja/või paremaid seemneid. 9. Hierarhiline süsteem, binaarne nomenklatuur Hierarhiline süsteem ja binaarne nomenklatuur Iga liik kuulub ainult ühte perekonda
(Seemnemaailm). 12 HARILIK LODJAPUU Lühiiseloomustus Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) (joonis 1) on muskuslilleliste sugukonda kuuluv põõsaliik. Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõisupuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu nime all (wikipedia). Eestis leidub ta tavaliselt suure põõsana kasvamas viljakate muldadega metsades (Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
raku lihtne pooldumine asendus mitoosiga. Arenesid välja meioos ja suguline paljunemine. Ulatuslikum geneetiline muutlikkus kaasnes ning avanesid võimalused uuteks evolutsioonilisteks muutusteks. 8. Taime koed. Kudede liigituse erinevad alused Kude on sarnase päritolu, ehituse ja talitlusega rakkude rühm. Nimetus ja ülesanne Allrühma nimetus Asukoht taimes ALGKUDE e meristeem Tipmine Varte ja juurte Algkoest kujunevad kõik tippudes teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline
AED SALVEI Salvia officinalis Huulõielised (Lamiaceae) Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks VARS alumises osas puitunud, ülalt roheline LEHT tugeva lõhnaga, piklikud, hallikasrohelised, sametkarvased. Lehed sisaldavad eeterlikku õli, selle kõrval ka park- ja mõruaineid. ÕIS lillakassinised õied õisikutes SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim ja vürtsitaimena. Ühes 10. Sajandist pärit vanade room- laste taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?" Keskajal usuti, et tass salveiteed suurendab süm-
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Kariklootel arenevad kolm lootelehte, millestigaühest arenevad kindlad elundid ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
maksimum ehk tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi vajadusi kõige vähem. Pilet 25 Sugukond Rosacae - roosõielised Roosõieliste sugukond on üks suuremaid sugukondi (perekondi u. 100, liike rohkem kui 2000), kuhu kuuluvad vahelduvate liht- või liitlehtedega puud, põõsad ja rohtaimed. Lehed vahelduvad liht- või liitlehed, kahesugulised enamasti viietised õied, viljaks kas: tõrsik, koguvili, õunvili või luuvili. Taimed enamuses putuktolmlejad. Roosõielised ei ole niivõrd tuntud puiduandjad, kuivõrd aga paljud liigid annavad söödavaid või tehniliselt kasutatavaid vilju. Paljud liigid on suure tähtsusega iluaianduses rikkaliku õitsemise ja väga dekoratiivsete õite tõttu. Meil kasvab looduslikult üsna palju liike, õite ja viljade põhjal on sugukond jaotatud 4 alamsugukonnaks
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Juured - Olemas Juurekarvad ~risoidid Olemas Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n)
pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett. Nende fotosüntees, hingamine ja transpiratsioon erinevad teiste taimede omast, kuna neil on õhulõhed päeval suletud, öösel aga avatud. Lehemuudendid Kaitsevahendid, putukapüünised. PALJUNEMINE Vegetatiivne paljunemine Üks sugutu paljunemise vorme. Primitiivseim, kõige algelisem paljunemisviis.
pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett. Nende fotosüntees, hingamine ja transpiratsioon erinevad teiste taimede omast, kuna neil on õhulõhed päeval suletud, öösel aga avatud. · Lehemuudendid Kaitsevahendid, putukapüünised. PALJUNEMINE · Vegetatiivne paljunemine Üks sugutu paljunemise vorme. Primitiivseim, kõige algelisem paljunemisviis.
Rüüsvili - kus viljade arenemisest võtab lisaks viljalehtedele osa ka teisi kudesid; paljasvili tekkinud ainult sigimikust; partenokarpia - seemneteta vilja arenemine; Lihtvili - tekib ühest õiest, mille sigimik on tekkinud ühest viljalehest. Koguvili - tekkinud mitmeemakalisest õiest, mille emakad pole liitunud-vaarikas, põldmari; vilikond - mitmest õiest-maisi tõlvik, ananass. liitvilikond - eri õitest moodustunud viljad kasvavad kokku-viigimari; Viljade tüübid - Lihakad viljad: õunvili-tekib alumisest sigimikust, mille sein muutub lihakaks, mari(kurk, tomat), luuvili(virsik, ploom). Kuivviljad - avaviljad: kukkur, kõder, kõdrake, kaun, kupar, karp; Sulgviljad: pählike, pähkel, tõru, seemnis, teris. Laguviljad: jaguviljad, lüliviljad. Viljade ja seemnete levi - allohooria - keskkonna abil; zoohooria e. loomlevi; anemohooria e. tuullevi; hüdrohooria e. vesilevi;
Maokeel – 1260 Polüploidsus Autopolüploidsus – kui tavapärane kromsoomide komplekt mitmekordistub: ◦ 2 diploidset gameeti ühinevad ◦ haploidne ja diploidne gameet ühinevad ◦ Kaer, kohvipuu, õunapuu, banaan, suhkruroog, tšilli Allopolüploidsus – kahe diploidse liigi hübriidi kromosoomide mitmekordistumine ◦ Liik X(A,A) ja liik Y(B,B) annavad F1 põlvkonnas järglased (A,A,B,B) ◦ Oluline roll uute liikide tekkimisel Polüploidsetel isenditel sageli suuremad lehed, õied või viljad. Polüploidsus esineb looduslikult, kuid saab esile kutsuda kolhitsiiniga. Haplpoidsete ja triploidsete taimede viljad on tavaliselt steriilsed (seemnetud). Steriilsed taimed Hübriidide loomisel võivad tekkida steriilsed järglased (vanemate kromosoomide arv on erinev), selle ületamiseks kahekordistatakse kromosoomistik ning järglased muutuvad viljakaks. Steriilsust võib sihilikult esile kutsuda populatsiooni kontrollimiseks vältimaks invasiivsuse teket. ◦
Vananedes lühenevad ja tõmbavad taime talvituva osa külma eest sügavamale maapinda. Säilitusjuured- (nt peet, porgand, kaalikas) iseloomulik kahe- ja mitmeaastastel taimedel. Säilitusjuurtes talletatud varuainete arvel kasvab taimel järgmisel aastal õied ja arenevad viljad. Ronijuured- (luuderohi) pika ja nõrga varrega taimedel. Neid lühikesi juuri on varrel palju ning nad aitavad hoida vart ja lehti maapinnast Õhujuured- (orhidee) iseloomulikud kõrgemal. Tänu neile saavad nad troopikametsade epifüütidele (taimed, ronida kõrgemale, kus on rohkem mis elavad teistel taimedel, kuid pole
©V. Uri Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 prof. Veiko Uri Sügissemester 2018/2019 I osa 1. Eesti metsad ja metsandus Metsandus on väga lai mõiste, ta on metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu, mis sisaldab endas metsade kasvatamist, mitmekülgset kasutamist (sh metsahoidu), tervisliku seisundi kaitset, puidu transporti ja töötlemist ning neid toetavaid metsandust puudutavat haridust, metsateadust, teabetöötlust ja kommunikatsiooni. Tänapäeval on metsandusega tihedalt seotud kliimamuutuste leevendamine ja puidu kasutamine taastuvenergia tootmiseks. Metsanduslikul kõrgharidusel on Eestis ligi 100 aasta pikkune ajalugu. Selle alguseks peetakse 1920. a., kui tolleaegse Tartu Ülikooli juurde moodustati metsaosakond ja selle esimeseks juhiks oli prof. Andres Mathiesen (1896-1955). Metsamajanduse (mis on osa metsandusest)
ulatub sajast kuni mitmetuhande aastani. Põõsad on suhteliselt väikesemõõdulised ja moodustavad juba maapinnalt mitu peaaegu ühetugevust tüvekest ning on üldiselt lühemaealisemad kui puud, nende iga ulatub mõnekümnest kuni 70100 aastani, harvem üle selle. Põõsastest eristatakse sageli omaette rühmana kääbuspõõsad ehk puhmad, mis on lõhivarelised või madalakasvulised (kõrgus > 0,5 m) rohkete harunevate või maadjate võsudega puittaimed. Vaatamata puhma varte lühiealisusele võib kogu taime vanus aga ulatuda kuni mitmesaja aastani. Liaanid on pikkade ja enamasti peente tugevate vartega vään- või ronitaimed, mis ülespoole kasvamiseks väänduvad varrega ümber teiste taimede ja tugede või kinnituvad neile köitraagude, iminappade, kinnitusmuhkude, ronijuurte, leherootsude, haakuvate ogade ja asteldega vm kinnitusvahenditega. Liaanid kasvavad peamiselt troopilistes vihmametsades (rohkem kui 2000 liiki), vähem parasvöötmes
annaabi.ee 
