Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Marie Under (5)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kus ma kohtan Uuria naist?
  • Kes meist on kelle?
  • Kui poleks sind?
  • Kui poleks sulla?
  • Kuhu paneks päike kulla?
  • Milleks hõbeleda kuul?
  • Kumb meist on kelle?
  • Mis neid surnud sõnu poetab?
  • Kui sõidaks võõraid teid ja maid Ons see minu oma rind?
Kuutõbine
Kuu nüüd kõike vahastand:
kuldab riismeid, vana kolu,
räpast, sapist meeleolu,
kõik mu mured lahastand.
Päeval ramb ma, jõuetu,
majatu ja õuetu.
Nüüd ma lendan, üle linna
otse õnne tõstan rinna;
asjata ma ahastand.
Päeval nätskeis soontes veri
pole tuli, pole vesi,
podiseb vaid tasakesi.
Nüüd kõik tuuled mulle päri!
Jätsin koitand sängirahked,
majalised kurilahked,
jätsin naise, jätsin nime.
Nüüd ma, nüüd ma leian ime:
öö ees - avar ulgumeri!
Ons see jõgi? Vahuviin!
Päeval mustjas porimauk,
mauk või madu maoli kõrkjas.
Mürki pruulib näsiniin.
Päeval maailm madal auk.
Maik veel keelel valumõrkjas
nagu sajast mädarõikast,
kui ma mõtlen sellest võikast
elust, mille nimeks Piin.
Kõik läeb täide tunnil sel.
Nüüd ma liikmeilt limuline,
veri valvel himuline,
süda soe ja armust hell.
Kõnnin katusel kui Taavet,
kõike võitev, kättesaav, et
häda heebrea tütardel! -
Oh, mis sära, vaadelgem!
Jah: see on Jeruusalem .
Peruks piitsutab mind aist.
Kõnnin katusel kui Taavet,
põleb igatsuse haav, et
kus ma kohtan Uuria naist?
Kõrgemalle! Kõrgemalle!
Et saaks näha utetalle!
Peseb sääl ta kummargille?
Või ons ainult valge lille
kaldal vahuline paist ?
Otsin oma kirel' ust.
Maha kõik, mis lõtv ja lame!
Tiibadest saand takust hame,
kuigi homme kannatame,
täna lennata on lust!
Uuria naine! Uuria naine!
Sa mu pääs ja sa mu paine .
Nagu need kaks kiivast kassi
löönd üksteise üle sassi,
nõnda võtan võimust sust.
Kõrgemalle! Värsket tuult !
Nagu orav-karuslind:
seedrisüle viigipuult!
Lasen tulist hundisörki,
vallutama torni kõrki
- Uuria naine, näed sa mind? -
Kuhu käed mu kõik ei hakka!
Murran musta risti takka
täiskuu suure karikakra ,
pistan sulle juustesattu,
paistma kiharatesakra.
Verejanunedes pattu
kasvõi surma joon su suult!
Vibuna üks kuju ahas
üle lummutava luha ,
läbi hõbedase uha
paistab nägu valuvahas -
(või ons kuu?)
Oh mu väike Uuria naine,
pea valge merelaine
matad mu!
Kuu, sa kohkud, sõrasilmne,
vaade küselev ja kõõrd?
Kuid mu päevaselgelt ilmne,
et ta tuleb -
ümber nagu piimasõõrd.
Tuleb-tuleb! Loorit õlg,
vilgub rind ja rinnal sõlg!
Avab suu ja silmad suleb!
Hoovab nardiõli vürts.
Tuigun, kätt ta ümber pannes -
Tule, Bathseba! - - -
"Johannes!"
Mürts.
Kevadmuld
Taas küünitud mu künniselle,
mu igavene sõber, muld ;
kui väike sõsar rõõmsat velle
sind usaldan . Kes meist on kelle?
Üksteisest võtame me tuld.
Nüüd paiskad endast lumerahu
ning oled kuulatav ja erk;
taas segad elu salalahu,
sa enam endasse ei mahu:
sus kääring, pakitsus ja kerk .
Kui rõõmulik su vetevääne,
kui lahti kargab nire sõlm!
Siin juurdevool, sääl ärakääne,
kaob piimauttu kõnts ja jääne
ja vahukirme rajahõlm.
Sa imetasid rohu rakku:
juur sitkus, pingul kõrte siid .
Ei isemeelt, ei vastuhakku,
kõik hargneb, püüdleb määrat jakku -
mis ühte kuulub, ühte viid.
Mis sügisel su sülle kukkus,
kõik korjas sinu käsi soe;
mis üle jäi, mis muidu hukkus -
su hingeaurus vaikselt tukkus:
nüüd lõid sa surmast - elukoe.
Sa teed, mis tegid igimuiste,
su rahutus on kordasääd.
Su üsas talviste ja suiste
aegade eod; ja kooljaluiste
suur saladus su põue jäet.
Ja kuhu kevadel siis tulla,
kui poleks sind? Mis teekski tuul,
sind puhuda kui poleks sulla?
Ja kuhu paneks päike kulla?
Ning milleks hõbeleda kuul?
Taas küünitud mu südamelle,
mu igavene sõber, muld.
Kui väike sõsar rõõmsat velle
sind usaldan. Kumb meist on kelle?
üksteisest võtame me tuld.
Somnambuul
Mustrohelisis lehis põlev õis.
Üks üksik hing sääl kõnnib unepime.
Tal narrikübar kulmel. Oma nime
vist õndsalt üle õla heita võis.
Ja läeb kesk sisisevat pimedust
ta oma sisimase tule pärjas.
Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas.
Ei kaja vastukaja kimedust.
Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges.
Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges.
Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed.
Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?...
Ees sünge valvur langetamas piiki:
võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki.
Pihlad
Ammuks seisis lai ja kohe,
valge mattis ara rohe,
üsna õites ülemeelik
hõljus nagu naise seelik .
Vajus nagu lumemägi
aknasse see valge vägi,
ümber lõhn, vist seitse võru,
imal-magus, pisut mõru.
Tuul kui tõstis valgeid patju,
näisid ära auravat ju -
hebemeid siis all ja ülal
pillutada kogu külal.
Puu siis tõsines ja tukkus,
oma roheluses lukkus.
On ta väsind suurest armust?
Mahlus käärib loomis -karmust.
Juba priiskabki kui purjus :
puna kasvab nagu kurjus -
oh neid kihisevaid limu!
Seda sigimisehimu!
Seisab enda õnnest rõhut -
õhk kõik veretama lõhut.
Nüüd ta upub endakattu,
oma hullund vilja sattu.
Nüüd on marju, nüüd on marju!
Kuskil pole nendest varju:
ruttab rüppe, ripub põue -
verev katus üle õue.
Värav ägab sagarates,
tormamas neid treppi mattes
juba rõdu poole, kuna
uksest uhkab puna, puna.
Hommikul ja aknast sisse
vägisi su magamisse
veereb kobarate muna,
unne undab puna, puna.
Lind Poegadega
Elas, elas uisa unes ,
pesa palmis siis ja munes
sinitähnilisi mune,
ikka nagu läbi une.
Kuni äratet sai tema
- nüüd ju hellameelne ema -
pesapõhjas murdund koorest
oma lihast-verest noorest .
Tundis kõhu all ta ploomi -
pehmeid, paljaid imeloomi.
Taipas ! Lendu! Kinni kihust,
sääse, kärbse - kõigi ihust!
Puhu üles, alla puhu!
Kõik, mis mahtus , suhu ! suhu!
Nokkis maast ja ahmis õhust:
aetud viiest-kuuest kõhust.
Oi, neid põhjatumaid suid!
Vaja sööta sitkeks luid ,
selga sulist sooja kinda,
taha lustiliku saba,
tiivad külge - laulu rinda,
et see tõuseks, ja see tõuseks, erk ja vaba.
Kevad
Näe, lihavaks löönd võsuluu
ja okste puntras hargneb sõlm
ja paisub pungi -punglev puu,
kui laine laiub metsahõlm.
Näe, põõsas tuigub lindudest
ja lauludest, maa - hauludest,
allee kui põrand puhtaks pest
poolrõske veel. Mis sest! Mis sest!
Eest rebit laineil haak ja olm:
sööb sõõrmeid sinisoola tolm.
Eest lükat mere jäine riiv :
saand merest maantee - taeva viiv .
Ees samme vibuhändlik sirk,
pää kohal tuiskab tuulekuul.
Ja riideis tuul ning põues tuul -
löön ise õõtsuma kui pirk.
Ja rannal valge varvas -aid.
Kolm mütsi, miski mütse all:
sääl kargleb kaarik -kukerpall,
kui sõidaks võõraid teid ja maid.
Käin ise võõraid teid ja maid.
Kõik ümber kirev , kuld ja küüt,
kui oleks rõõmud pihku püüt,
mu käsutada jalamaid.
Ju hõõgub päikses kõrvalest.
Eest pudenenud piir ja perv :
lööb vastu laineid süameserv
ja lõokestesse kätetõst.
Tühjad tunnid
Olen- elan - vaaruv vari:
lämmatab see päeva pudu ,
hajub õhtusse kui udu
hinge puhkematu tari.
Selle aja tühi raskus
katab nagu jääkoor merd .
Süda sees kui nuga taskus
tukub, aimamata verd.
Ons see minu oma suu,
mis neid surnud sõnu poetab?
Hapraid askeldusi soetab
käsi, küljes mõni muu?
Sammun, koban samas kongis,
mille varbadega harjut.
Kauakestvas leinarongis
hädakisad ammu karjut.
Silmil vist on surilina;
häälitsed kui võõras lind.
Ons see minu oma mina?
Ons see minu oma rind?
Millal kõrv mu üle vere
erksalt kuulatusse vajuks?
Siis üks algav ootushere
aimus tiineid tunde tajuks.
Ärkaks jooks mu põlvekedras,
kustuks ööde suitsev tukk,
haljalt nagu uba kõdras
ärkaks süda - kirev kukk!
Marie Under #1 Marie Under #2 Marie Under #3 Marie Under #4
Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
Leheküljed ~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-10-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 138 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor bloodred Õppematerjali autor
Marie Underi luuletusi

Sarnased õppematerjalid

Rahvale lauldavate laulude kogumik
48
doc

Rahvale lauldavate laulude kogumik

SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................1 Eesti muld ja eesti süda...............................................................................................................3 Elu armastan sind........................................................................................................................3 Ei meelest läe mul iial.................................................................................................................4 Et oleks rahu ja veidi päikest......................................................................................................4 Hulkuri valss...............................................................................................................................5 Hüvasti, Maria.............................................................................................................................6 Jaanipäev.......

Muusika
Hamlet-Terve Raamat
62
rtf

Hamlet, Terve Raamat

WILLIAM SHAKESPEARE HAMLET Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva ja Anu Lamp Kasutatud on lõike Georg Meri varasemast tõlkest TALLINNA LINNATEATER 1999 I VAATUS 1. stseen Vaheruum. Kroonimistalituselt tulevad pidurõivastes KUNINGAS; KUNINGANNA, HAMLET, POLONIUS, LAERTES, OPHELIA ja õukondlased. NARR: Tulevad! Elagu Taanimaa uus kuningas! KÕIK: Elagu kuningas! KUNINGAS: Ehk Hamleti, me kalli venna surm küll värskelt meeles veel ja sünnis on, et süda tarduks leina sünguses, on mõistlikum meil võita loomusund ning, kuigi tundes kurbust kadunust, meil tuleb mõelda elavailegi. Seepärast senise me õe ja nüüd me k

Kirjandus
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
281
docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To

Kirjandus
E Bornhöhe Ajaloolised jutustused tasuja
0
docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,

Kirjandus
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
0
docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud

Kirjandus
Aforismid
117
doc

Aforismid

AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8. Iseloomujooned vajavad soodsat pinnast, et täies hiilguses õide puhkeda. 9. Kergem on näidata näpuga teise inimese kui iseenda peale. 10. Hing saab kergesti täis, rahakott aga mitte kunagi. 11. Enesekiitust ei pea teostama alati kiituse vormis. 12. Mida vähem on meil vigu, seda paremini saame nendest aru ja julgemini oleme valmis neid ka teistele tunnistama. 13. Soovide täit

Kirjandus
tammsaare tode ja oigus i-9789949919925
345
pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s

Kategoriseerimata
A dumas Kolm musketäri terve raamat
0
docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?

Kirjandus




Kommentaarid (5)

muhkel93 profiilipilt
muhkel93: Luuletuse on väga pikad

20:05 28-04-2011
hetuska profiilipilt
hetuska: Enam-vähem

15:34 07-02-2010
redsan profiilipilt
Adolf Hitler: käib kah

21:23 19-04-2010



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun