praktiliselt eesti esimeseks naisajakirjanikuks. Papa Jannseni eestvõttel avaldas Koidula juba 1863 oma esimese raamatu, tõlkelise jutukese "Ojamölder ja tema minia" (tõlgiti ka soome ja saksa keelde). Kui perekond 1863 Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe "Eesti Postimees" praktilise toimetajana. Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud "Vainulilled" (1866) ja "Emajõe Ööbik" (kaanel 1866, tegelikult 1867) ning jutukogud "Eesti Postimehe Õhtukõned", "Peruamaa viimane Inka", "Martiniiko ja Korsika" jm. Koidula kirjutas ja lavastas "Vanemuise" Seltsis näidendid "Saaremaa onupoeg" (1870), "Kosjakased" (1871) ja "Säärane Mulk" (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile C. R. Jakobson (1867).
Lydia Koidula Lydia Koidula sündis 24. dets. 1843. Vana - Vändras ja suri 11. aug. 1886. Kroonlinnas. Tema põrm ümbermaetud Tallinna metsakalmistul 1949. 11 .aug. 21.juuli 1945. avati Pärnus Ülejõe Kooli, Lydia Koidula nimeline muuseum. Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vana-Vändras
● 1870 pani aluse eesti rahvuslikule teatrile ● Kirjavahetus Fr. R. Kreutzwaldiga Elu Kroonlinnas ● 19.02.1873 abiellus Eduard Michelsoniga ● Koliti Kroonlinna ● 18.07.1874 sünnib poeg Hans Voldemar (suri 29.07.1878 diftreeriasse) ● 02.06.1876 sünnib tütar Hedvig ● 23.01.1878 sünnib tütar Anna ● 1884 veebruaris sünnib surnult poeg Max ● Lydia Koidula suri rinnavähki 11.08.1886 Kroonlinnas ● 1946 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule Koidula looming Raamatud, luulekogud: ● 1866 "Vaino-lilled" ● 1867 "Emajõe ööbik" (terviktekst) Proosa: ● 1868 “Enne ukse lukutamist” ● 1868 “Ainuke” ● 1868 “Tammistu küla veskitondid” ● 1881 “Loigu perenaine” Koidula näidendid ● 1870 “Saaremaa onupoeg” ● 1870 “Kosjakased” ● 1872 “Säärane mulk” ● 1880 “Kosjaviinad” Teised Koidulast Koidula, kui luuletaja kuulsus lõi särama I üldlaulupeol, kus lauldi
Koidula ema oli sakslanna ja seetõttu räägiti Jannsenite perekonnas enamasti saksa keeles ja Koidula eesti keele oskus oli lapsepõlves kesine. 1850 kolisid Jannsenid Pärnusse. HARIDUS Enne Pärnusse kolimist õpetas Koidulat kodus isa. 18541861 õppis ta saksakeelses Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. 1862 sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Koidula sai kõrgeima hariduse, milleni naised sel ajal võisid jõuda. 1857 hakkas J. V Jannsen välja andma ajalehte Pärnu Postimees ja õige pea sai Koidulast isa abiline lehe juures, ta aitas isal algul Pärnus, hiljem Tartus Eesti Postimeest toimetada. Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus. 1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas
•Kui Lydia oli seitsmeaastane, kolisid vanemad Pärnu Ülejõele, kus isa sai koolijuhatajaks ja õpetajaks. •Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas (hiljem avati seal muuseum) •Jannsen andis Pärnus välja esimest eesti ajalehte Pärnu Postimees. Lydia Koidula tõlkis saksa keelest artikleid, jutustusi ja kirjutas luuletusi. • TARTU (1863 – 1873) • Kui Jannsenid Tartusse kolisid, asusid nad elama Tiigi tänavale. Jannsen hakkas seal toimetama ja ajalehte Eesti Postimees välja andma. • Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele • Tartus oli ilmunud tema esimene luulekogu "Vainulilled“ (1866) . Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (1867) • Tartu periood Tartu perioodil oli kirjanik aktiivne ühiskonnategelane. Eesti rahvusliku näitekirjanduse ja teatri rajajaks võib pidada Lydia Koidulat. • Looming
detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja kihelkonnakooliõpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis. Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena "Perno Postimehe" ja 1863 aastast Tartus "Eesti Postimehe" toimetuses. 1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. L. Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patrioodil lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino-Lilled" (Vainulilled) 1866. aastal ja sellele järgnev "Emmajõe Öpik" (Emajõe ööbik) 1867. aastal.
Vähktõvest sai ta võitu osav kirurg prof. Reyhori abiga Peterburi Punase Risti haiglas. Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes.1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11.
Postimehes ja see tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust. ▪ Hiljem väljus ulatuslikum jutustus eri raamatuna "Ojamölder ja tema minia", mis äratas tähelepanu ka väjaspool Eestit. Kolimine Tartusse ▪ 1863. aasta lõpus oli Jannsenite perekond tingitud kolima Tartusse. ▪ Asusid elama Tiigi tänavale. ▪ J.V. Jannsen hakkas välja andma "Eesti Postimeest" ▪ Nagu ka eelmises lehes, hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama. Eesti Postimees ▪ Oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus Koidula peale. ▪ Nüüdsest hakkas Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. ▪ Artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline andumus ja uudne kunstiline sõna, mis üllatas lugejaid. Esimesed luulekogud ▪ Tartus hakkas koidula rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele. ▪ 1866 ilmus esimene luulekogu "Vainulilled"
keldriluugist alla kukkumine.1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele kirjutas ta järgmiselt: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses. Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949
Lydia Koidula. Koidula,kodanikunimega Lydia Emilie Florentine Jannsen,pärast abiellumist Michelson,sai tänu oma isale hea hariduse.Koidula sündis Vändras ja esimesed kooliteadmised sai kodus isa Jannseni juhatusel.Kui poetess oli kuue aastane kolis perekond Pärnusse,kus koidula 1861.a lõpetas Pärnu Saksa Kõrgema Tütarlastekooli.1863.a kolis pere Tartusse,kus Lydia sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami.Juba kooliajal Pärnus asus Lydia isa abilisena tööle Pärnu Postimehe juures,saades niiviisi esimeseks eesti naisakirjanikuks.Selles ajalehes avaldas ta ka oma esimesed ilukirjanduslikud tööd. Koidula kui luuletaja kuulsus lõi särama 1 üldlaulupeol,kus ühendkoor laulis tema sõnadele loodud laulu-"Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm".Luuletaja ise kaunis,suursugune,ebatavalise soengu- sööbis ka isikuna inimeste mällu. Laulupidu tekitas eestlastes tunde,otsekui kuulukski Koidula tervenisti kõigile,olekski määratud luulele ja oma rahva teenimisele
Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus Kroonlinna tagasi heade lootustega, kui rinnavähi sündroomid hakkasid uuesti nähtavale tulema. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes peale tema surma hakkaks laste eest hoolitsema. Kirjas õele kirjutas ta nii: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula sureb vaikselt Kroonlinnas kolmapäeval, 30. juulil (11 augustil) 1886. Ta põrm sängitatakse Kroonlinna kalmistule laupäeval,2. (14.) augustil kell 2 pärast lõunat. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart Hedwig Hedda 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidulauliku maine põrm sängitakse küll maamulda, aga tema vaimne kirjanduspärand jäi rahvale iganematuks lugemisvaruks. Lydia Koidulal ei õnnestunud kahjuks oma tehtud loomingut trükkimiseks koguda ja seda välja anda. Ta tahtis ja kavatses seda tegelikult teha. Lydia
Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus Kroonlinna tagasi heade lootustega, kui rinnavähi sündroomid hakkasid uuesti nähtavale tulema. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes peale tema surma hakkaks laste eest hoolitsema. Kirjas õele kirjutas ta nii: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula sureb vaikselt Kroonlinnas kolmapäeval, 30. juulil (11 augustil) 1886. Ta põrm sängitatakse Kroonlinna kalmistule laupäeval,2. (14.) augustil kell 2 pärast lõunat. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart Hedwig Hedda 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidulauliku maine põrm sängitakse küll maamulda, aga tema vaimne kirjanduspärand jäi rahvale iganematuks lugemisvaruks. Lydia Koidulal ei õnnestunud kahjuks oma tehtud loomingut trükkimiseks koguda ja seda välja anda. Ta tahtis ja kavatses seda tegelikult teha. Lydia
Saksa keel oli kodune keel ja seda oskas ta niigi. Kooli lõpetas kursuse parimate hinnetega. See võimaldas sooritada Tartu Ülikooli juures koduõppekutseeksami. Tundis huvi perenaise kohustuse vastu. Tütarlastekoolis laiendas teadmini välismaiste kirjanike teoseid lugedes ( Inglise kirjanikud: Cooper,Caderon, Vene kirjanik:Puskin, Saksa kirjanik:Goethe, Lessing). Elasid Pärnu ülejõel 1850-1863. Aastal 1863-1873 Elas Lydia Tartus. 1863 ilmus Eesti postimees. Lydia toimetas ajalehe ,,jututuba." Kui J.V.Jannsen käe haiguse tõttu ei saanud ajalehe eest hoolt kanda langes kogu kuurem Lydiale. Tartus kirjutas luuletusi. Esimene luulekogu ilmus 1866 mille nimi oli ,,vainulilled" ,,matuse kell" Kellahelin orust tõuseb- Keda kellad hüüavad? Lauluhääled kõrvu kostvad- Keda lauljad saadavad? ,,armastus" Ja kui sul arm ei iilagi Veel üitsend südames, Siis räägid nagu päikesest üks vaene pime mees!
Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg''(1870).,,Saaremaa onupoja'' lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist. Hiljem on valminud veel mitmeid näidendeid: ,,Kosjakased'', ,,Säärane mulk '' jt .Nende Koidula algatusel, juhtimisel ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald ja C.R.Jakobson.(teatrist veel: Näidendid ja teater) Ka luule alal näeme pärast ,,Emajõe Ööbikut'' lähenemist tegelikkusele, kuigi romantiline laad ei võimaldanud siin samasugust konkreetsust kui dramaatika ja jutuloomingu alal. Samas ta jätkab ballaadide kirjutamist ning seekord oli ballaadi ,,Narva neitsi'' aluseks Fr.R.Kreutzwaldi kohamuistend ,,Narva kaupmehe tütar''. Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte
· Esialgu maeti Kroonlinna poja kõrvale · 1946 toodi säilmed Metsakalmistule LOOMING · Kirj. Üle 300 luuletuse, 86 proosatööd, 7 artiklit, 4 näidendit · Arhiivi hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumis · Ajalehes kirj. : 1) isa dikteerimise järgi artikleid 2) kohandatud jutte 3)populaarteaduslikke ja ajaloolisi palu LUULELOOMING · Aleline tõlkelooming, klassikaks saanud luulet leiab värsikogust ,,Väinulilled" 1886 · Romantiline isikupärane isamaaluule on kogus · Emajõe ööbik 1867 · Sind Surmani · Mu isamaa on minu arm · Emasüda · Teemad:armastus isamaa, eesti rahva ja emakeele vastu, jäägitu ustavus kodumaale, parema tuleviku soovimine ning tahe surmani oma rahvast teenida · 1867 ilmus Eesti Postimehes ,,Eesti muld ja eesti süda" · Mahukama osa koidula luulest moodustab loodus- ja armastuslüürika NÄIDENDID
juhtluuletajaks. Hilisem luule ilmus ajalehtedes, kalendreis ja mujal. Kesksel kohal on olnud rahvusliku liikumise tõusumeeleolust tiivustatud isamaaülistus ning truudusetõotus oma maale ja rahvale. 1870 hakkas Lydia Koidula tegelema teatriga, esimesteks kuulsamaks teoseks oli "Saaremaa onupoeg". Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. 1872 . aastal avaldas ta eesti kuulsama naljanäitemängu "Säärane mulk". Lydia Koidula suri 11. augustil 1886.a ja ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946.aastal toodi ta põrm Eestimaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Selle kohta on olnud palju arvamusi, et kas see ikka oli õige tegu ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. 1944.a. detsembris esimese koolina Eesti NSV-s anti Pärnu 2. Gümnaasiumile Lydia Koidula nimi. 1979.a. pidi kool kolima ümber Metsa tänavale ja liituma tollase Pärnu 8. Kaheksaklassilise Kooliga. Pärnus on Koidula mälestussammas.
Referaat LYDIA KOIDULA nimi klass kool aasta Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis 24. (12.) detsembril 1843. aastal Vändra köstri J.V.Jannseni perekonnas. Kirjanikunime sai Koidula Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega. Ta oli luuletaja, näite- ja jutukirjanik. 1850. aastal asus Jannsenide perekond elama Pärnu Ülejõele. Ta sai algõpetust kodus, oma isalt. Hiljem (1854-1861) õppis Lydia Pärnu kõrgemas tütarlaste koolis. Vähehaaval hakkas ta kaasa lööma ka oma isa, Jannseni ajalehe "Perno Postimehe" juures ning andis ka eratunde. Algul teabematerjali tõlkimisel, hiljem ilukirjanduse lektüüri mugandamisel. Tütarlaste kooli lõpetanud, sooritas Lydia Koidula 1862. aastal Tartu Ülikooli juures nn. suure eksami ja sai koduõpetaja kutse. 1863. aastal asus pere Tartusse elama. Seal hakkas isa- Jannsen välja andma "Eesti Postimeest". Ko
1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Nad elasid haigla läheduses mere lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Koidula suri 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus. Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid. 5 KOIDULA TÄHTSUS EESTI KULTUURIS Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid.
hakkas ta luuletuste kirjutamisele aega pühendama Tartus elades. 1873. aastal abiellus Koidula sõjaväearsti Eduard Michelsoniga, kes suunati pärast õpinguid Tartu Ülikoolis tööle Kroonlinna. Koidulal ja Michelsonil oli 3 last, Hans Voldemar, Hedvig ja Anna. Hans Voldemar sündis 1874. aastal, kuid suri nelja aasta pärast leetrite tõttu. Esimese tütre Hedvigi sünnitas Lydia Koidula 1876. aastal Tallinnas ning teine tütar Anna sündis 1878. aastal Viinis. Lydia Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946. aastal toodi luuletaja põrm Eestimaale ning sängitati Tallinna Metsakalmistule. Ülevaade loomingust Koidula loomungu kõige tähtsama osa moodustab luule.Ta oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Ta on kirjutanud ka lastelaule. 1866. Aastal ilmus tema esimene luuletuskogu ,,Waino-Lilled", mis on suures osas laenuline. Kogu sisaldab ka rea õnnestunud
Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (originaalis "Perno Postimees ehk Näddalileht"), mis ilmus Pärnus aastatel 1857 1866. Koidula ema Annette Juliana Emilie Koch/Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen.
oma maale ja rahvale. Lydia Koidula algatusel sündis ärkamisajal eesti rahvusteater .1870.aastal hakkas Lydia Koidula tegelema teatriga, esimesteks kuulsamaks teoseks oli "Saaremaa onupoeg". Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. 1872 . aastal avaldas ta eesti kuulsama naljanäitemängu "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". Lydia Koidula suri 11. augustil 1886.a ja ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946.aastal toodi ta põrm Eestimaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Selle kohta on olnud palju arvamusi, et kas see ikka oli õige tegu ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. 1944.aasta detsembris esimese koolina Eesti NSV-s anti Pärnu 2. Gümnaasiumile Lydia Koidula nimi. 1979.a. pidi kool kolima ümber Metsa tänavale ja liituma tollase Pärnu 8. Kaheksaklassilise Kooliga. Pärnus on Koidula mälestussammas ja memoriaalmuuseum.
oma maale ja rahvale. Lydia Koidula algatusel sündis ärkamisajal eesti rahvusteater .1870.aastal hakkas Lydia Koidula tegelema teatriga, esimesteks kuulsamaks teoseks oli "Saaremaa onupoeg". Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. 1872 . aastal avaldas ta eesti kuulsama naljanäitemängu "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". Lydia Koidula suri 11. augustil 1886.a ja ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946.aastal toodi ta põrm Eestimaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Selle kohta on olnud palju arvamusi, et kas see ikka oli õige tegu ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. 1944.aasta detsembris esimese koolina Eesti NSV-s anti Pärnu 2. Gümnaasiumile Lydia Koidula nimi. 1979.a. pidi kool kolima ümber Metsa tänavale ja liituma tollase Pärnu 8. Kaheksaklassilise Kooliga. Pärnus on Koidula mälestussammas ja memoriaalmuuseum.
rahvalaulude ja -kommete põlistamist. 1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte "Eesti Postimees". Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869 aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo; 1870 aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile. 1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus. Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana- Vändra 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta lõpetas 1861
esimesed kirjanduslikud katsetused. Ta tõlkis ja mugandas saksa keelest jutte isa ajalehe ,,Perno Postimees" tarbeks. 1862. sooritas Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami (pärast koolilõpetamist). Tema peamiseks tegevus alaks sai isa ajalehe ,, Eesti Postimees" väljaandmine ja kirjanikutöö. 1873. abiellus Koidula sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kes suunati pärast õpinguid Tartu Ülikoolis tööle Kroonlinna. Koidula jäi kodumaad igatsema see väljendus ta luuletustes. 1886. suri Koidula ja maeti Kroonlinna kalmistule. 1946. toodi luuletaja põrn Eestimaale ning sängitati Tallinna Metsakalmistule. Koidula oli ärksa loomuga: ta tundis huvi ühiskonna- ja kultuuriprobleemide vastu, oli kirjavahetuses J.Hurda, C.R Jakobsoni, Fr.R, Kreutzwaldi, A.Almbergi jt-ga; osales laulupeo ettevalmistamises, ,,Vanemuise" seltsis näitemängude lavastamises. 1866. ilmus tema esimene luuletuskogu"Waino-Lilled", is on suuremas osas laenuline. Kogu sisaldab ka rea
Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes.1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Koidula suri 11. augustil 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. 1944.a. detsembris esimese koolina Eesti NSV-s anti Pärnu 2. Gümnaasiumile Lydia Koidula nimi. 1979.a. pidi kool kolima ümber Metsa tänavale ja liituma tollase Pärnu 8. Kaheksaklassilise Kooliga. Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagises Pärnu Ülejõe koolimajas. Koidula auks püstitatud mälestustsammas on püstitatud bussijaama lähedal asuvasse parki.
tegevus eesti lavakunsti pioneerina. Esimese väikese naljamängu ,,Saaremaa onupoeg" (Tartu 1870) lavastas Koidula ,,Vanemuise" seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis ettekandele komöödia ,,Kosjakased" ja 1871 aastal Koidula parim näidend ,,Säärane Mul'k, ehk Sada vakka tangusoola" (Tartu 1872). Kroonlinnas kirjutas Koidula veel komöödia ,,Kosjaviinad" (1946), mis ei leidnud tollal lavastamist. Koidula näidendid, ehkki tolleaegseid ettekandevõimalusi silmas pidades võrdlemisi vähenõudlike ja lihtsakoelistena kirjutatud, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja ajajärgu edasiviiva mõtteviisi toetamise eesti näitelaval. Sellistena oli neil väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. [4 2008;06.03] 5 Kasutatud kirjandus: 1. http://www.miksike
· Venemaal viidi läbi reformid,mis omakorda tähendasid ka reforme baltikumis: talupojad said passi ja õiguse elukohta vahetada,seati sisse kohalikud omavalitsused · Nii tekkiski rahvuslik liikumine intelligentsi juhtimisel, mis oli suunatud igandite(vanade asjade) vastu, ja ka sakslaste vastu, kes olid meie maal peremehed · Ärkamisajale aitas kaas oma keelse kirjasõna teke(Jannseni poolt välja antud Perno Postimees 1857)Pöördus: Tere, armas eesti rahvas! · Rahvusliku liikumise keskuseks oli Tartu (Ülikoolilinn) · Tartu sai ka keskuseks Laulu- ja mänguseltsile 1865 · 1870 Eesti teatri sünd(Koidula kirjutab Sakslase eeskujul) esimese näidendi "Saaremaa onupoeg" · Carl Robert Jakobson peab Vanemuises oma tähtsad kõned · Rahvusliku ärkamisaja tippsündmus oli 1869 aastal Tartus toimuv 1. Laulupidu. · Selle korraldajad: Jannsen,Koidula,Willigerode
väljenduse uuele, teadlikule elule ärkava rahva tunded ja mõtted. Kirjanduslikke mõjutusi sai Koidula tollal peamiselt saksa revolutsiooniliselt romantikuilt, valdav on seejuures aga ajastu isikupärane tunnetus ja hingestatud kaasaelamine kodumaa saatusele. Peale Koidula surma avaldatud teosed ·1934"Valitud laulud" ·1943"Valitud luuletused" ·1948"Valik luulet" ·1949"Valitud luuletused" ·1957"Teosed" I:Luuletused, II: Jutud ja näidendid ·1967"Väike luuleraamat" ·1969"Luuletused" (tekstikriitiline väljaanne) ·1978,1993"Mu isamaa on minu arm" ·2005"Löö, süda, õitsele!" · 5 3. KOKKUVÕTE Lydia Koidula oli oma aja üks suuremaid luuletajaid. Tema luuletusi on tõlgitud 16 keelde, samuti on Koidula üks kõige viisistatuim eesti luuletaja, juba tema eluajal oli viis loodud kahekümne viiele tema tekstile
Lydia Koidula, kodaniku nimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ta sündis 24. detsembril 1843 Vändra lähedal. Isa: Koidula isa Johann Voldemar Jannsen nimeks oli esialgu hoopis Jaan Jensen, mille ta hiljem ära muutis. Jannsen oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda. Kui ta varakult vaeslapseks jäi, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas ta huvi tundma muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta ka koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Ema ja õed-vennad: Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külar
aabitsas Lydia kirjutisi. 21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878.aastal tuli Viinis ilmale teine tütar Anna. Lydia Koidula suri 1886.aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum. Looming Lydia Koidula oli oma aja suurkuju, romantiline isamaalaulik. Paljud tema luuletused on viisitatud, näiteks ,,Mu isamaa on minu arm", ,,Sind surmani", ,,Kodu" (,,Meil aiaäärne tänavas.."), ,,Emasüda".Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase
Esimese väikese naljamängu ,,Saaremaa onupoeg" (Tartu 1870) lavastas Koidula ,,Vanemuise" seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis ettekandele komöödia ,,Kosjakased" ja 1871 aastal Koidula parim näidend ,,Säärane Mul'k, ehk Sada vakka tangusoola" (Tartu 1872). Kroonlinnas kirjutas Koidula veel komöödia ,,Kosjaviinad" (1946), mis ei leidnud tollal lavastamist. Koidula näidendid, ehkki tolleaegseid ettekandevõimalusi silmas pidades võrdlemisi vähenõudlike ja lihtsakoelistena kirjutatud, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja ajajärgu edasiviiva mõtteviisi toetamise eesti näitelaval. Sellistena oli neil väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. Tutvusin järgmise teosega... Tutvusin teosega ,,Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". ,,Säärase mulgi" süzee aluseks
Reyhori abiga Peterburi Punase Risti haiglas. Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. 1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Nad elasid haigla läheduses mere lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Koidula suri 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Kasutatud kirjandus: http://miksike.com/documents/main/referaadid/koidu la_maili.htm http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/9klass/2teem a/kirjandus/lydia_koidula.htm
Ärkamisaja ühisüritused Esimene kuulutaja oli Perno Postimees (1857), kus J.V.Jannsen pöördus lugejate poole sõnadega:"Tere, armas eesti rahvas.." Mõned aastad hiljem alustas Peterburis tööd maalikunstniku Johann Köleri poolt juhitud Peterburi patriootide ring. Köler aitas ka 1864.a anda eestlastel üle palvekirja tsaarile Selles palvekirjas sooviti: Ihunuhtluse tühistamist; Raharendi ja taluostu hindade kindlaksmääramist; Teorendi kaotamist; Valdade omavalitsuste vabastamist mõisnike kontrolli alt;
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
