Lydia Emilie Florentine Jannsen (0)

Lydia Emilie Florentine Jannsen (24.12.1843-11.08. 1886 )
Lydia Emilie Florentine Jannsen kirjaniku nimega Lydia Koidula oli peres vanim laps. Hüüdnimeks oli Lolla. Lapsepõlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja , mille juurde kuulusid saun, saudad, aidad. Vändrast kaasa võetud sügavad mälestused lapsepõlvekodust, sealsest illust ja seal kuuldud rahvajutud ja laulud olid talle hiljem inspiratsiooniks tema luuletustele .
„meil aiaäärne tänavas“
Meil aiaäärne tänavas,
ku armas oli see,
kus kastehehinas põlvini me lapsed jooksime.
Jannsenite perekond:
Isa- Johann Voldemar Jannsen ( algul oli nimi Jaan Jenden aga muutis nime ära ) Kasvas üles Vändras, käis kihelkonnakoolis, tundus huvi muusika vastu, hiljem sai kihelkonnakoolis muusika õpetajaks, hümni sõnade autor. Tema esimene proosapala „kivirist“ tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust.
„kivirist“
J.V.Jannsen olli ka Eesti postimehe väljaandja 1861 ja esimese üldlaulupeo juht. J.V. Jannsen oli see, kes äratas Lydias huvi kirjandusliku tegevuse, talurahva ja eesti keele vastu.
Vanaema Mall julgustas pojatütart luuletama
Ema- Emiline Jannsen oli saksa soost, kodanlikust perekonnast. Õpetas Lydiale saksa keelt ning ranget kombeõpetust
Õde- Eugenie
Vennad- Julius , Leopold, Harry , Eugen
Nende peres oli koduseks keeleks sasksa keel , sest ema oli sakslane
Kui Lydia oli seitsme aastane kolisid nad perega Pärnu ülejõele, kus isa sai koolijuhatajaks ja õpetajaks. Elasid ülejõõe koolimajas. ( hiljem avati seal muuseum ). Neli aastat õppis Lydia kodus , isa juhatusel , 1854 astus Pärnu linna tütarlastekooli , mis oli tol ajal tütarlastele kõrgemaks õppeasutuseks Baltimaal. Õppetöö toimus saksa keeles. Seal kooli õppis ära Prantsuse ja Vene keele. Eesti keelt õpetasid talle vanavanemad ja isa. Saksa keel oli kodune keel ja seda oskas ta niigi. Kooli lõpetas kursuse parimate hinnetega. See võimaldas sooritada Tartu Ülikooli juures koduõppekutseeksami. Tundis huvi perenaise kohustuse vastu. Tütarlastekoolis laiendas teadmini välismaiste kirjanike teoseid lugedes ( Inglise kirjanikud : Cooper,Caderon, Vene kirjanik:Puškin, Saksa kirjanik: Goethe , Lessing). Elasid Pärnu ülejõel 1850-1863.
Aastal 1863-1873 Elas Lydia Tartus. 1863 ilmus Eesti postimees . Lydia toimetas ajalehe „jututuba.“ Kui J.V.Jannsen käe haiguse tõttu ei saanud ajalehe eest hoolt kanda langes kogu kuurem Lydiale. Tartus kirjutas luuletusi. Esimene luulekogu ilmus 1866 mille nimi oli „ vainulilled “
„matuse kell“
Kellahelin orust tõuseb-
Keda kellad hüüavad?
Lauluhääled kõrvu kostvad-
Keda lauljad saadavad?
„armastus“
Ja kui sul arm ei iilagi
Veel üitsend südames,
Siis räägid nagu päikesest
üks vaene pime mees!
Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu milleks oli „emajõe ööbik“
„kui õis, mis õitseb heinamaal“
Kui õis mis üitseb heinamaal,
On minu armuke ,
Mu armuke on nagu laul, mis täidab südame“
Tartus kirjutas ballaade „udumäe kuningas.“ Selle ballaadi aluseks oli Kreutswaldi samanimeline looming.veel kirjutas ka Artikleid, Näidendeid, draamaline looming „saaremaa onupoeg .“ Lavastus 24 juuli 1870, rajas rahvusliku teatri.Carl Robert Jakobson soovitas Lydial kasutusele võtta luuletajanimi Koidula. See tähistas koidu aega. !867 said Koidula luuletused üle eesti tuntuks . Tartus tekkis hovi aforismide vastu.
Kui ideed läbi kuluvad, on sõnad kõepärast.(J.W.Goethe)
Tegutsejal pole kunagi süümepiinu.(J.W.Goethe)
Vaba aja pühendas lugemisele ja kirjavahetusele Jakob Hurdaga,Carl Robert Jakobsoniga ja Friedrich Kreutzwaldiga. Nadd mõjutasod oluliselt tema vaateid ja loomingulist arengust.
„siis nuta “
Nutaksid, et pilve alla
Läinud armastus ja õnn?
Et su pika õnne peale õnnetu süüd tulnud on?
1869 tegeles Koiduka esimese üldlaulupeo ettevalmistamise ja läbiviimisega. Peol kõladis koidula luuletused nagu „Sind surmani“
Sind surmani küll tahan
Ma kalliks pidada
Mu õitsev eesti rada
Mu lehkav isamaa
„mu isamaa on minu arm“
Mu isamaa on minu arm,
Kel südant annud ma,
Sul laulan ma , mu ülem õnn,
Mu õitsev eesti maa!
Lydia elu Kroonlinnas 1873-1886
Abikaasa: Eduard Mihkelson (1845-1907) sõjaväe ja naistearst. Abiellusid 1873. Kroonlinna kolisid Lydiaga sellepärast, et Eduardile pakuti seal tööd.
Lapsed: pojad Hans Voldemar (1874-1878 ) suri leetrite tõttu,Max (1884)oli elamisvõimetu. Tütred Hedwig- Hedda (1876-1941), Anna(1878-1965),
Reisis Austriasse ja Saksamaale. Saksamaal olid ta peamiseks huviobjektiks Goethe töödega seotud mälestusmärkide, muuseumide ja teatrite külastamine.
Kuna talle ei meeldinud kodust kaugel olla, kirjutas luuletusi koduigatsusest
„ igatsus “
Ikka täidad minu mõtte,
Igatsetud isamaa!
Kas ei elades mul tõtte
Tohi soovid sirguda?
1880 Kirjutas näidendi „ kosjaviinad ehk kuidas tapiku pere laulupidule sai“
Nende kodune keel Kroonlinnas oli Saka ja vene.
1882 halvenes järsult Koidula tervis. 11.08.1886 suri ta rinnavähki. Viimane luuletus, mille kirjutas oli „enne surma-Eestimaale“
Hinges pisarates sulle
Pärga püüdsin kududa
Hõlmad lahti hoia mulle, hinge ilu-Eestimaa!
Pärnus on Koidula mälestussammas ja memoriaalmuuseum. 60. Surmaaastapäeval toodi ta Tallinna metsakalmistule.