Lydia Koidula – eesti rahvusliku teatri rajaja (0)

Referaat
Lydia Koidula – eesti rahvusliku teatri rajaja


Lydia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras. Enne Pärnusse kolimist õpetas teda kodus isa. 1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnu saksa tütar-lastekoolis.
1862 .a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal J. V. Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega.
Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt , isalt ja küla- rahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.
Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Arvestades tolle aja tingimusi, kestis see tülikas  reis kaks päeva. Kuigi Koidula oli veel kuue aastane, võttis ta Vändrast kaasa sügavad muljed lapsepõlvekodust, sealsest ilust ja seal kuuldud rahvajuttudest ja lauludest, mis olid hiljem inspiratsiooniks paljudele tema luuletustele, milleks on näiteks “Meil aiaäärne tänavas”.  
Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana populaarne . See oli aga üle Eesti kõige tähtsam väljaveosadam. Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käe-st.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasut-useks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile. Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas.
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima , nüüd juba Tartusse , sest Jannsen oli rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorr -aga.
Kui Jannsenid Tartusse kolisid , asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus hakkas J.V.Jannsen välja andma  “Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”,  nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale. Nüüdsest hakkas L.Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Samuti artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline andumus ja uudne kunstiline sõna, mis kõik väga üllatas lugejaid. Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele.
1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu “ Vainulilled ”(“Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”).
Tartus hakkas 60-ndate ja 70-ndate aastate vahetusel luule ja proosa looming vaibuma, leiab aga uue väljendusvõimaluse dramaatilises loomingus. Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg ’’(1870). ,,Saa-remaa onupoja’’ lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist.
1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suund-usid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esi-mesed lapsed.
Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874 , kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Aastal 1882 haigestus Koidula vähktõppe- see haigus on esinenud mitmel pool tema ema suguvõsas ning sellesse suri mõni aasta hiljem ka Koidula õde Eugenie. Vähktõvest sai ta võitu osav kirurg prof . Reyhori abiga Peterburi Punase Risti haiglas . Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max.
1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Nad elasid haigla läheduses mere lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle.
Koidula suri 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul .






Kasutatud kirjandus:
http://miksike.com/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/9klass/2teema/kirjandus/lydia_koidula.ht m