Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Loeng Vooluveekogude elustik". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
bentos, veetemperatuur, takson, särg, viidikas, jõeforellarjus, trullingaug, lepamaim, võldas, vooluhulk, taksonite, fütobentos, dominant, teib, säinas, latikas, luukarits, ahven, piirkonnaks, vilbaste, liivane, zoobentos, ojasilm, roosärg, rünt, koger, kiisk, kalad, järvede, ühesuunaline, vooluhulga, asustustihedus, jõgi, jõed, järvedesFüüsikalised faktorid on peamine tegur sesoonse ja ööpäevase dünaamika kujunemisel. Ökotoobid veekogus - Pelagiaal e avavesi. Elustik: plankton e. hõljum ja nekton, mis koosneb kaladest Litoraal kaldavöönd suurtaimede kasvualal, taimestikuta kaldal tinglik: sügavus, kuhu ulatub lainetuse mõju. Eesti järvedes ulatub 3-5 m sügavuseni. Jõgedes ripaal. Bentaal veekogu põhi, kus elab bentos e põhjaelustik enamuses põhjasette pinnal, aga osalt ka sette sees. Fütobentos: mikrofütobentos mikrovetikad lahtiselt sette pinnal, makrofütobentos makrovetikad kinnitunult põhjale või esemetele. Meie tingimustes esineb makrofütobentost vaid litoraalis. Zoobentos: kirju koosseisuga ja erineva suurusega loomorganismid, valdavalt palja silmaga nähtavad Plankton ja selle koostisosad - Plankton e. hõljum vees passiivselt hõljuvate või vähese
· Kui kilu on palju, siis levib üle Läänemere kõikjale v.a. magedaveelised Botnia ja Soome lahe idaosa.. Kui kilu on vähe, siis on arvukam vaid koelmute piirkonnas. · Kiluvaru on praegu heas seisundis ja ekspluateerimine sobib. · Mis soosib arvukust? 1. Tugevad ja arvukad põlvkonnad, mis tekkisid üle aasta 1990ndatel. 2. Põhilise loodusliku vaenlase tursa arvukuse vähenemine 3. Kevadine veetemperatuur, jääkatte kestvus ja üldised klimaatilised tingimused · Läänemerest püüti 2004.a. 373 000 t kilu. Rekordsaak viimasel ajal 1997.a. 529 400 t . · Eesti püüdis 2004.a. 30 200 t (28, 29 ja 32 alampiirkonnast) · Praegu domineerivad kilu kudekarjas 2-3.a. isendid. Tursk Eesti Läänemere tursasaagid 1996-2004 · Pärast mõõnaperioodi on praegu tursasaagid suurenemas sõltudes (nii nagu ka lestal) edukat
2008. aastal valminud Eesti ohustatud liikide punases nimestikus aga järve-ahaskoodik puudub. 4 Suurselgrootuid esines 2008. aastal Vagula idakalda piirkonnast võetud proovist 21 taksonit. Üldarvukusest moodustasid 72 % surusääsklaste vastsed (Chironomidae). (Eesti väikejärvede seire 2008) Kalastiku seirel leiti 2008. aastal Vagulast 10 kalaliiki: latikas, kiisk, ahven, latikas, nurg, koha, särg, linask, roosärg ja viidikas. Aastatel 1994-2004 on kalastajate võrgupüükide saagis kaaluliselt domineerinud ahven, koha, haug, särg ja latikas. Kalastajate andmetes esines veel siig, karpkala, säinas, hõbekoger, jõeforell ja koger. (Eesti väikejärvede seire 2008). Jõevähk esineb Vagula järves hõredalt ning paiguti. 2003. a katsepüügil on tabatud 1 vähk põhjakalda piirkonnas (Hurt, 2004). Vähile sobivaid alasid on järves palju, arvesse võttes veekogu suurt pindala.
aine. 3.Siseveekogude kalavarud Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk. Kalastiku levik sõltuvalt vooluveekogu veerikkusest ja vooluhulgast: *Liigid, kes esinevad püsivalt ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: Harjus, säinas, teib, roosärg, tippviidikas, latikas, koger, rünt, hink, kiisk.
jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja. VIKERFORELL. Vikerforell on meie silmapaistvamaid kalu. Ta on tihedalt kaetud mustade tähnidega ning piki tema keha kulgeb iseloomulik lillakas-roosakas vööt. Kasvandustes on ta täiskasvanuna keskmiselt 30...60 cm pikk ning kaalub 3...4 kg. Kalakasvatajad on täheldanud, et soodsaim veetemperatuur vikerforelli kasvuks on 12...16 °C, samuti talub ta lühiajaliselt hapnikuvaegust, kuid on tundlik vee happelisuse suhtes. RÄÄBIS. (seljauim väheldane, suu st alalõug ülaseisune) Välisilmelt meenutab rääbis räime, sabavarrel on lõheliste seltsi tunnusena väike rasvauim. Kala on sale ja liikuv, ta ülapool on sinirohekas või hallikas, küljed ja 2 kõht hõbedased
Millised kalaliggid on Eestile iseloomulikud Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk Milliseid kalaliike Eestlased toiduks kasutavad? Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv. Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts.
, kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad). Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala. Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling
Veetaseme tõusuga kaasnevad Võhandu ääres märgatavad üleujutused, kus suurvee ajal sängist väljuv jõgi kuhjab sinna kaasaskantavat matejali muda, liiva jm setteid. Väga hea on vaadelda üleujutust Kirumpää suvilate juures, kus on isegi väikene veetõus koheselt kerge vaevaga märgatav. Jääteke püsib jõel keskmiselt 110 - 120 päeva aastas. Jää paksus 2009/2010 aasta talvel kõikus vahemikus 10 24 cm. Võhandu jõe keskmine vooluhulk on 10-11 m 3/s. Jõe äravoolumoodul 7,3 l/s ning jõe lang on 98m, Paidra veskisillast allavoolu kuni suudmeni aga 210m. Tabel 1. Emajõe, Narva jõe ja Võhandu jõe keskmine vooluhulk Suur Emajõgi Narva jõgi Võhandu jõgi Keskmine vooluhulk 60-75 m3/s 390-410 m3/s 10-11 m3/s Veeorganismide elutingimuste, elustiku liigilise koosseisu ja jõe ökoloogilise seisundi
3. Järvede loomastik. Loomhõljum e zooplankton, põhjaloomastik. Käsnad – (järvekäsn ja tavaline jõekäsn) Ainuraksed – viburloom Ainuõõsed- hüdraloomad Lameussid – kindlaks tehtud vähemalt 17liiki (paeluss ja lameuss) Ümarloomad- keriloomad Kärssussid- elavad valdavalt meres Rõngussid- pisikaan Limused – punntigu Karbid – rändkarp Lülijalgsed – kirpvähiline, putukad Kalad- ahven, haug, särg, luts, latikas Kahepaiksed- veekonn, tiigikonn, järvekonn Roomajad- nastik Eesti järvede lindude liigiline koosseis Naerukajakas Sinikael-part Mustkael pütt Imetajate liigiline koosseis Kobras Ondatra saarmas VIII. Jõed 1. Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed. Jõe osad Lähe- jõe algus Ülemjooks- kiire vool, Keskjooks- vool rahulikum Alamjooks- vesi voolab aeglaselt Lisajõgi- põhijõega kokku saav jõgi
Kuidas eristada rääbist viidikast; särge mudamaimust? V: rääbisel rasvauim; mudamaimul katkenud küljejoon. 4. Millised 2 kalaliiki kaotavad tavaliselt oma elupaiga kaldapiirkonnas kui järve veetase alaneb põua aastatel? V: Koger; Hõbekoger 5. Kui palju kalaliike on Eestis tavaliselt alla 100 ha pindalaga veekogus? V: 6-12 6. Tüüpilised jõekalad? V: jõeforell, harjus, trulling, lõhe 7. Jaotage alljärgnevad kalad portsjonkudejateks ja korraga kudejateks. V: Korraga-säinas, ahven, särg, rääbis, luts, meriforell, haug, latikas, koha, lõhe; Portsjon- kiisk, koger, roosärg, linask 8. Kus Eestis sisevetes latikas ei elutse? V: Abruka ja Vormsi saartel, Lääne-Eesti saartel (saartel) 9. Millisele substraadile koevad tavaliselt siiglased ja lõhilased? V: kividele, kruusasele põhjale 10. Miks ei saa põhjaõngega püüda rääbist ja suuresilmalise nakkevõrguga mudamaimu? V: rääbist- peab mõrra või võrguga püüdma; mudamaim on lihtsalt liiga väike, ujub läbi, igal
kalastik mitmekesisem (6 liiki). Sulbi lõigus oli väga arvukalt jõeforelle, lepamaimu ja võldast, keskmisel arvul trullingut. Räägo ja Osula lõigus oli jõgi toidu- ja kalavene. Sõmerpalu lõik oli samuti võrdlemisi kalavaene, kus keskmisel hulgal leidus särge, alla keskmise haugi ja ahvenat. Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm, harjus, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, roosärg, lepamaim, linask, rünt, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, koger, trulling, hink, vingerjas, luts, ahven, võldas. Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989. a. ja 1995. a
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk. Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad? Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv. Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts.
languga (3cm/km - väikseim Eestis) ja aeglase Laius 20 145 m vooluga (keskmiselt 0,2 m/s). Väike langus ja Sügavus 1,4-11 m pinnaseomadused on põhjustanud jõesängi Keskmine 70,1 m3 s-1 tugeva meandeerumise, mille tulemusel on vooluhulk kujunenud arvukalt vanajõgesid. Jõesängi laius suudmes on 40-100 m, jõe laius on suviti 20-100 m ja Valgala 9740 km2 sügavus 1,4-11 m (enamasti 2-4 m; sügavaim Äravoolumoodul 7,2 dm³ s-1 km-2 koht on Kavastu haud, kõige madalam Kärevere kärestikus). Emajõgi on ainuke täies Aastane 2,26 km³
keskkonda nõudvad põhjaloomad on peaaegu kõikjalt kadunud, mitmesse järve on lisaks järve- ja jõekarbile lisandunud randkarp. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 280-281) Kalastik Väikejärvede kalastikus on arvatavasti umbes 30 liiki, neist sagedaimad ahven, haug, särg, koger, linast, latikas, roosärg, kiisk, luts, mudamaim ja viidikas. Haruldased on ojasilm, jõeforell, rääbis, peipsi siig, peipsi tint, teib, säinas ja võldas. Kõige rikkalikum kalafauna on suuremates, mõõduka toitesisaldusega järvedes. Liigivaene on näiteks madalate kinnikasvavate düseutroofsete või hüpereutfrootsete, sageli täielikult ummuksisse jäävate järvede kalastik. Kalade ummuksisse jäämist põhjustab järvede tugev eutroveerumine. Väikejärvede suure
Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud. Nekton: koger, vesikud, konnad. Sood. Zooplanktonis veskirbulised, keriloomad, aerjalalised, rullikulised. Bentos on rabades vaene, kuid perifüütonis (vees olevatele esemetele, taimedele loomadele kinnitunud organismid vms) mitmed iseloomulikud liigid (kiililised, mardikalised, lutikalised, vesiämblik, pistesääsklased). Põhjavetes on ainult bakterid ja loomad, TAIMED PUUDUVAD. Palju rullikulisi, kilpvähklasid jm vähilaadseid. Süvamereasukatega võib neid võrrelda. Interstitsiaalelustik- liivaterade vahel, lainetuse mõjupiirkonnas. Ainult pisikesed vormid:
Harjus: i-l külgedel nõrk hk, uimed muutuvad eredamaks. S-le tekib lilla välisserv. Meritint: i-l tugevam ja e-l nõrgem hk peas ning seljal. Peipsi tint: i-l peas ja seljal nõrk hk. 29 Angerjas: kudemisrände algul selg muutub mustaks, küljed ja kõht hõbedaseks, silmad suurenevad tugevasti. Karpkala: i-l peas, lõpuskaantel ja R-l nõrk hk. Särg: i-l peas ja seljal hk. Roosärg:i-l peas ja seljal hk. Teib: i-l peas ja seljal hk. Säinas: i-l tugevam ja e-l nõrgem hk peas ja kehal. Turb: i-l peas ja seljal hk. Tõugjas: i-l peas ja kehal hk. Lepamaim: i-l kõht muutub punaseks, kurgualune mustaks, külgedel võib tekkida roheline vööt, peas valkjas hk, e-l võib olla peas nõrk pruunikas hk. Mudamaim: i-l võib olla peas hk, e-l tekib väike torujas sugunäsa.
NIIT Võilill, rohi rohutirt tihane, mutt, jänes rebane METS Riritigu, mullakakand Kaelushiir, leevike Nugis, metskits-- Hunt ilves Rabapistrik, SOO Jõhvikad,mustikad Uruhiir,teder rebane Hunt,karu JÄRV Ränivetika õitsmed koorikloomad, teod Forell, latikas saarmas JÕGI Kiiljas jõekarv,liuskur Lepamaim haug Saarmas,jäälind Õunad,taimejäänuse AED d vihmauss,kärbes tihane,varblane kass Aastaajalisi muutused kooslustes: mets, niit, soo, veekogu, antropogeenne kooslus. RABA Kevad Märts: mäng raba- põldpüü, teder. Aprill: õitsema sookask,paju,hanevits. Mudatildri mängulaul. Mai:mänd tolmlemaÕitseb mustikas, alpi jänesvill. Suvi Sookail õitseb. Juulis viljad tuppvillpea ja kukemari
Pankreas insuliin ja süsivesikute lagundamine suhkruteks. Valkude lagundamine aminohapeteks. Taimetoidulise (A) ja loomtoidulise (B) kala seedesüsteemi erinevused Kalade toitumistüübid: · Lepiskalad kalad, kes ei toitu peamiselt teistest kaladest. - fütoplanktontoidulised pakslaup; - zooplanktontoidulised rääbis, kilu, kõik kalamaimud; - bentostoidulised latikas, karpkala, särg ja enamus muid meie vete tavalisemaid lepiskalu; - detriiditoidulised silmuvastsed, hink, vingerjas; - taimtoidulised (mõeldud on kõrgemaid taimi) valge amuur, roosärg; - segatoidulised siig, räim, tursk, angerjas, latikas, karpkala. · Röövkalad haug, koha, lõhe, ahven, tõugjas - Kannibalism haug, ahven, karpkala Toitumise aktiivsus: · ööpäevaringne, sõltub valgusest, temperatuurist ja hapniku kogusest;
Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk. Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv. Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts.
paljudele liikidele. Mangroovi peetakse bioomide hulka kuuluvaks. Padur on soojalembeliste taimedega madal rannikuala?*** Vesi on kõigis organismides ning kõik keemilised protsessid toimuvad vesikeskkonnas. Vee erisoojus on 1 cal =4, 17 J, mis tõstab 1 grammi vee soojust 1 kraadi ( C ) võrra. Kividel on erisoojus 0,83 kraadi ning temperatuur tõuseb 5 kraadi. Vees elavatel organismidel pole suuri kohastumusi, sest veetemperatuur kõigub vähe. Vee tihedus on max puhta vee puhul 1000 kg kuupmeetri kohta. See saavutatakse +4 kraadi juures. Temperatuuri tõustes vee tihedus väheneb. Null kraadi on vee külmumistemperatuur, see on suure tähtsusega nendes ökosüsteemides, kus vesi jäätub. Sügisene veetsirkulatsioon - veekiht jahtub 4 kraadini ning vajub sügavamale ja pressib kergema kihi ülesse. Üles kerkinud kiht jahtub 4 kraadini ning vajub jälle sügavamale..
Biosfäär 1.04 Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama) Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid, need kes toituvad vetikates Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest. Ookeanidel 3 kihti: Ülemine epilinnium(segunenud kiht), keskmine termokliin(metalinnon), sügav hüpolinnium Aastas eraldub ookeanis keskmiselt 1,1 gigatonni süsinikdioksiidi. 04.02 Mereökoloogia areng on jaotunud: uurimine ja kirjeldamine (Esimesteks mereuurijateks olid meresõitjad, kes pajatasid uskumatuid lugusid merekoletistest
Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks. Voolukiiruse jmt. tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikude elustik erisugune. Ülemjooksul, ka allika-, liustiku-, mäestikuojades on vool tavaliselt kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, fütobentos koosneb kividele kinnitunud vetikaist ja samblaist, zoobentos külmade allikavetega kohastunud organismidest. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad, esinevad kalad. Jõgede elustik on liigiliselt mitmekesine, mida põhjustab biotoopide suur mitmekesisus. Eluvormidest rikkalik plankton, bentos ja nekton, vähem perifüütonit; neuston puudub peaaegu täielikult. Plankton kantakse jõkke seisvast veekogust. Sattudes uutesse tingimustesse muutub selle koostis: osa seisva vee liikidest sureb kohe, teine osa suudab kohaneda uute tingimustega: seega jõgedele spetsiifilisi vorme ei ole, kuigi teatud iseärasused on
Seda seaduspärasust on hakatud nimetama ökoloogilise püramiidi reegliks. 11. Toiduahelad ja toiduvõrgud. Reastades ökosüsteemi organismid toitumissuhte alusel saame toiduahela. Toiduahelad moodustavad toiduvõrgustiku, kuna reeglina toitub liik mitmest teisest liigist. Toiduahelas märgitakse energia (toidu) liikumise suund noolekesega, näiteks: sarapuu (pähkel) orav nugis kotkas, või fütoplanton zooplankton viidikas haug. Toiduahel algab enamasti tootjaga (taimega), kuid näiteks putuktoiduliste taimede (huulheinad, võipätakad) puhul ei pruugi see nii olla. Surnud orgaanilise aine järkjärguline lagundamine toimub eri liikide esindajatest moodustunud laguahelas. Laguahela lõpetavad mikroobid, kuna nad muundavad laguahelas järjest lihtsamateks ühenditeks lagundatud ained anorgaanilisteks aineteks. Need on tootjate poolt taas kasutatavad. 12
hoovused Eesti rannikumeres. Külma poolaasta õhutemperatuurist sõltub jääkatte kestus ja ulatus ning vee segunemise sügavus. Soolsus on peamine elustikukoosluste suuremõõtmelist ruumilist muutlikkust määrav tegur Läänemeres. Soolsus kujuneb Põhjamerest soolase vee sissetungide ja jõgedest mageda vee äravoolu tulemusena. 8 Enimkasutatavad kliimamudelid ennustavad, et 21. sajandi jooksul veetemperatuur Läänemeres tõuseb, soolsus ja kihistumise stabiilsus aga vähenevad. Neil muutustel võib olla oluline tagajärg Läänemere biogeokeemilistele protsessidele ja elustikule, mis on tundlik survetegurite suhtes. Suur osa liikidest ei ole algselt riimvee liigid, vaid pärinevad kas ookeanist või mageveest. Seetõttu elavad nad Läänemeres oma füsioloogilise taluvuse piiril soolsuse suhtes. Olukorras, kus üheaegselt soolsus langeb
12. VÕIKALA - lamenenud kehakuju. Kõrgus kaks korda suurem kui laius. 13. LIIPERKALA 14. RAUDKIISK erineb ogalikust sihvakama keha poolest. 15. TUULEHAUG luud keetmisel roheliseks. 16. NELJAPOISENE MERILUTS 17. ISLANDI LIMUSK 18. MAKRELL 19. MERIKUKK 20. KIVINOLGUS MAGEVEE KALAD 1. KOHA võib kasvada 1 m pikkuseks 2. AHVEN tavaline. Marjaterad paiknevad lintidena. 3. KIISK 4. SÄRG 5. LATIKAS 6. NURG 7. HAUG 8. VIIDIKAS 9. SÄINAS SIIRDE- JA POOLSIIRDEKALAD 1. ANGERJAS on Läänemere ja üldse kogu maailma kõige omapärasema eluviisiga siirdekala. Angerja elu magevees algab 6-8 cm pikkuste läbipaistvate nn klaasangerjate siirdumisega merest jõgedesse. Klaasangerjad tungivad vastu voolu piki jõgesid üles. Sellel perioodil nende nahk pigmenteerub ja nad muutuvad läbipaistmatusteks. Kasvavad aeglaselt. Pärast mageveelist eluperioodi(isastel 4-7 a.;emastel 6-9 a
h. süsivesikute lagundamine suhkruteks. Valkude lagundamine aminohapeteks. Kalade toitumistüübid: · Lepiskalad kalad, kes ei toitu peamiselt teistest kaladest. - fütoplanktontoidulised pakslaup; - zooplanktontoidulised rääbis, kilu, kõik kalamaimud; - bentostoidulised latikas, karpkala, särg ja enamus muid meie vete i. tavalisemaid lepiskalu; - detriiditoidulised silmuvastsed, hink, vingerjas; - taimtoidulised (mõeldud on kõrgemaid taimi) valge amuur, roosärg; - segatoidulised siig, räim, tursk, angerjas, latikas, karpkala.
Igas grupis leidub erandeid. On olemas protiste, kes omavad klorofülli ja võiksid samahästi sobituda taimedesse. Seened on tegelikult heterotroofid, aga nad ei sobi ka loomade alla, sest nende rakukesta ümber on kitiin ja nende hulkrakus erineb loomadest, kuna rakuseina praktiliselt pole ja kogu organism on ühendatud tsütoplasma abil. 13. Mis on liik, kuidas seda määratleda, probleemid liigimääratluses? Liik on looduses reaalselt eksisteeriv takson. Üks võimalus liiki määratleda on vaadata selle välimust. Kuid ka see on väga raske (erinevate tõukoerte näide). Teine võimalus liiki määratleda on omavahelise ristumise järgi. Mis tähendab, et ühe liigi isendid, kes ristuvad omavahel vabas looduses, saavad viljakaid järglasi. See teooria käib aga ainult suguliselt paljunevate liikide kohta. Seega mittesuguliselt paljunevaid organisme saab liigitada väliste või keemiliste parameetrite järgi. 14
formaliiniga töötlemisel kontsentratsioonis 1 : 500 kuni 1 : 1000, toimeajaga 15 minutit. Fungitsiidsed on ka kaaliumpermanganaadi (1 : 100 000, toimeaeg 15 min) ja vasevitrioli (1 : 200 000, toimeaeg 1 tund) lahus. Laialdaselt kasutatakse praktikas marja töötlemiseks ka aniliinvärve. Staffi haigus Staffi haiguseks nimetatakse üht saprolegnioosi erivormi. Haigestuvad peamiselt samasuvised karpkalad talvitustiigis. Haigestumist soodustavaiks faktoreiks on pikemaajaline madal veetemperatuur (alla 1 °C) ning vee madal pH. Kaladel kahjustuvad peamiselt ni nasõõrmed, kus hakkab arenema seeneniidistik. Haiguse süvenedes täidab see ninasõõrmed, tungib välja ning katab valge padjana ninamiku ja silmadevahelise ala. Tugevasti tabandunud kalad hukkuvad. Haigestuvad eelkõige mittestandardsed, kasvus ja arengus kängunud kalad. Staffi haiguse ärahoidmiseks soovitatakse tõsta vee temperatuuri läbivoolu vähendamisega talvitustiigis ning sissevoolavale veele lubja lisamist
Fungitsiidsed on ka kaaliumpermanganaadi (1 : 100 000, toimeaeg 15 min) ja vasevitrioli (1 : 200 000, toimeaeg 1 tund) lahus. Laialdaselt kasutatakse praktikas marja töötlemiseks ka aniliinvärve. Staffi haigus Staffi haiguseks nimetatakse üht saprolegnioosi erivormi. Haigestuvad peamiselt samasuvised karpkalad talvitustiigis. Haigestumist soodustavaiks faktoreiks on pikemaajaline madal veetemperatuur (alla 1 °C) ning vee madal pH. Kaladel kahjustuvad peamiselt ni nasõõrmed, kus hakkab arenema seeneniidistik. Haiguse süvenedes täidab see ninasõõrmed, tungib välja ning katab valge padjana ninamiku ja silmadevahelise ala. Tugevasti tabandunud kalad hukkuvad. Haigestuvad eelkõige mittestandardsed, kasvus ja arengus kängunud kalad. Staffi haiguse ärahoidmiseks soovitatakse tõsta vee temperatuuri läbivoolu vähendamisega talvitustiigis ning sissevoolavale veele lubja lisamist
2. 19.saj. oluliseks majandusharuks kujunenud linakasvatus, lina leotamise käigus paljud pehmeveelised järved eutrofeerusid ja soostuvad selle tagajärjel; 3. 20.saj. järsult suurenenud veereostus (suurmajandid, lennukitelt väetamine, sünteetilised pesuvahendid, alevite kasv ja puhastusseadmete puudumine, turismikoormuse kasv jne) Taimede ja loomade elu järves määrab: · toitainete hulk · hapniku hulk · päikesevalguse kättesaadavus · veetemperatuur. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale. Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves: · ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust; · hapnik läheb pinnakihtidest sügavamale; · järve põhjast tõusevad mineraalained üles (nii saavad planktonvetikad neid kasutada). 12
heeringas, räim, kilu Sgk lõhilased kerel küljejoon, rasvauim N: lõhi, jõeforell, rääbis, meresiig, peipsi siig, meretint 16.3.4.4.2. Selts karpkalalised Mageveekalad, paljudel rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja) Sgk elektriangerlased N. elektriangerjas Sgk karplased N: karpkala, koger, särg, säinas, viidikas, vimb, linask, latikas Sgk pardkalad N: säga, kohversäga, elektrisäga 16.3.4.4.3. Selts haugilised Uimed pehmed, rööveluviisiga Sgk hauglased N: haug 16.3.4.4.4. Selts angerjalised Keha pikk ja madujas. Kõhuimed puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud. Sgk angerlased N: angerjas
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
