Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Linavärstik". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
linavästrik, varblase, euraasias, araabia, seltsis, peatub, jookseb, lainjas, putukatest, rändlind, üksikud, talvitub, lahkub, oktoobri, möödudes, muneb, haudumineReferaat LINAVÄSTRIK Linavästrik Linavästrik, ladina keelse nimetusega Motacilla alba on umbes varblase suurune, saledam, aga väga pika sabaga värvuliste seltsi kuuluv lind. Linavästriku alapool on valge, selg tuhkhall, kurgualusel ja rinnal ilutseb suur must laik, kiirul must mütsike. Oma pikkadel peenikestel jalgadel võib ta väga kiiresti ja osavalt mööda maapinda joosta. Linavästrik on tuntud kogu Euraasias (v.a. Põhja-Jäämere saartel, arktilistel poolsaartel ning Araabia poolsaarel). Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Eestis üldlevinud haudelind. Linavästrik elab peamiselt inimasustuse läheduses. Eestis ligikaudu 50-100 000 paari. Kaalub 20...23 grammi. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke. Linavästriku sugulased, kes meie mail elavad, on alati seotud veega: lambahänilast ja haruldast jõgivästrikku veest eemal ei kohtagi
avamaastikes nt: põldudel, rohumaadel ja soodes. · Kiivitaja toiduks on selgrootud putukate valmikud ja vastsed, limused. · Kiivitajat on nimetatud tema iseloomuliku häälitsuse ning agressiivse käitumise järgi. Pöialpoiss Regulus Regulus · Pöialpoiss on Eesti ja Euroopa väikseim linnuliik. · Kehapikkus on 9 cm, kaal 47 g. · Elupaigana eeslistab pöialpoiss kuusikuid. · Pöialpoiss toitub putukatest. Kuldnokk Sturnus vulgaris · Kuldnokk on musta läikiva sulestikuga mida katavad väikesed valged tähnid. Kehapikkus on 2123 cm, kaal 6580 g. · Kuldnokk tarvitab nii loomset (putukad ja nende vastsed, ussid, teod jt. selgrootud) kui taimset toitu (seemned, marjad, taimepungad). Pesitsusajal on valdavalt loomtoiduline. · Kuldnokk elutseb peamiselt kultuurmaastikul, kuid ka igasugustes puistutes.
Mänguplatsil on igal isaslinnul vastavalt tema positsioonile hierarhias kindel koht. Kõige "paremad" linnud on platsi keskel, kehvemad äärealadel. Mäng lõpeb mais. Pesalohu kraabib varjatud kohta maapinda, teinekord vana rohukulu alla või põõsaste varju. Hauduma asub teder mai algul, pesas on siis 7...10 kreemjat tumepruunide täppidega muna. Teder toitub kaseurbadest ja -võrsetest, pungadest, marjadest ja rohttaimedest. Pojad toituvad algul enamasti putukatest. Teder on paigalind. Teder on looduskaitse all. 2Sookurg Grus grus Elupaik ja -viis Soodel ja rabadel, peale saabumist mõnda aega salkades inimasustuse läheduses, siis hajuvad paaridena inimkaugetele soodele, luhtadele, järvekallastele. Enne pesitsemist iseloomulikud pulmatantsud. Koos suguküpsetega tulevad pesapaikadesse ka üheaastased: 6...10 isendit salgas. Pesade vahekaugus harikult üle 5 km. Salga toitumisel tavaliselt 1...2 valvavad hädaohu õigeaegseks märkamiseks
Eestimaa Looduse Fondi kodulehel www.elfond.ee Õppematerjali võib paljundada sihipäraseks kasutamiseks. © Eestimaa Looduse Fond, 2006 ISBN-13: 978-9949-13-918-7 ISBN-10: 9949-13-918-X Sisukord Eessõna 4 Kes on linnud? 5 6 Leevike 7 Tihased 8 Varblased 10 Varesed 12 Kuldnokk 13 Harakas 14 Linavästrik 15 Rähn 17 Lõoke 19 Toonekurg 21 Pääsukesed 25 Kägu Mänge lindudest 28 Kirjandust lindude kohta 32 3 Saateks Elva Lasteaed Murumunal on projekti raames koostöös Eestimaa Looduse Fondi ja Tartu Keskkonnahariduskeskusega, Eesti Ornitoloogia Ühingu nõul ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse, Stiftung Naturschutzfonds Glücks-
Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise. Mängu ajal jookseb isaslind lauldes ümber emaslinnu kuni jäävad mõlemad vastastikku seisma püstiaetud sabaga ja avatud nokaga. Kui emaslind kükitab, järgneb paaritumine. Pereelu
Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt- põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael
· Ööbik · Urvalind · Pöialpoiss · Nurmkana 2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed
Tihti märkame teda mõnel madalal põõsal või tugevamal rohukõrrel istumas või ka hoopis karilooma turjal ratsutamas. Ta on leidnud ka oma koha vanarahva heades ennustustes: kui lambatalleke kevadel lammaste seas kõnnib, siis on teisel aastal head lambasigimist oodata. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) Aastal 2006 valis Eesti Ornitoloogia Ühing hänilase aasta linnuks. (Laurits, 2014) Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Tema peamiseks talvitusalaks on Aafrika. Rändel lendab ta salkadena. Väga kasuliku kahjurputukate hävitajana on ta võetud looduskaitse alla.Meie koduloomadest on hänilane enam seotud lammaste ja veistega, kelle karju ta pidevalt saadab, sest nende läheduses leidub alati piisaval hulgal maitsvat toidupoolist. Tema toidulauale kuuluvad
ja suitsupääsukesega, kuid erinevalt piiritajast on mõlemad valge · Eluviis. Piiritaja pesitseb peamiselt linnades ja asulates, Pesa rajab ta puuõõnsustesse, pesakastidesse, räästa- ja katusealustesse tühemikesse. Rükkirääk · Kus võib kohata. Niisketel niitudel, põldudel. · Eluiga. Rukkirääk elab 5-7 aastaseks . · Eluviis. Rukkiräägul on eriline, rütmikas ja kõva hääl. Laulab päeval ja öösel. Maapinnal rukkirääk jookseb, seda isegi ohu korral. Lendu tõusta ta ei armasta. Jookseb väga kiiresti. Elutsevad üksikult. Paare moodustavad vaid sigimise ajaks, muul ajal elavad eraklikult. · Pereelu. Pesa teeb rohu sisse ja puhmaste vahele. Pesa on kõrtega ja samblaga ääristatud lohuke. Rukkirääk kasvatab suve jooksul üles 2 pesakonda. Munema hakkab siis, kui pesa on valmis (tavaliselt 7 12 muna). Haudumine kestab 15 17 päeva. Peale koorumist viib emaslind pojad pesast eemale,
Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica Rahvapäraseid nimesid: Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja. Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja. Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud. Elupaik ja Eluviis Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal on suitsupääsuke levinud asulates, elades peamiselt hoonetes. Linnadesse nad enamasti ei tule. Nad ründavad vaenlasi ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides
Täpsem info Elupaik ja viis. Looduslikes tingimustes seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal kogu areaali piires levinud asulatesse elades peamiselt hoonetes. Linnadesse enamasti ei tule. Vaenlasi ründavad ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides. Madalal temperatuuril jäävad tardumusunne ebasoodsate toidutingimuste üleelamiseks. On elupaigatruu - pesitseb aastaid samas kohas. Ränne Rändlind. Talvitab Lõuna-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Lõuna- Aasias, sõltuvalt pesitsusalast. Pesitsuspaigale saabub, kui on küllalt soe ja piisavalt palju putukaid õhus, Eestisse aprilli lõpul või mai alguses. Lahkub septembri teisel poolel või oktoobri alguses. Rändab suurte parvedena. Parved kogunevad ööbima roostikesse. Sageli võib neid näha ka telefonitraadil istumas. Toitumine Söövad hästilendavaid putukaid: kärbsed, sääsed, mardikad, liblikad, kiilid
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose
a. suurtes metsamassiivides, sageli kultuurmaastikul: metsatukad, puisniidud, aiad, pargid. Koloonialiselt, tihti kümneid paare koos pesitsemas, sügisesed ränded toimuvad aga sadade kaupa parvedes. Kõiki liikumisi saadab käre pirin-parin. Pesaasula juures ründavad pikeerides kõiki, nii vareseid kui ka inimesi. Kui õigel ajal ei taganeta, siis järgneb ekskrementide heitmine vaenlasele. On liikuv ja väga seltsinguline lind. Ränne Invasioonilind, areaali põhjaosas ka rändlind. Talvitab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Väike-Aasias. Sügisel koguneb suurtesse parvedesse ja lahkub novembris, viimased detsembri jooksul, üksikud võivad aga ka jääda Eestisse talvitama. Kevadel saabuvad märtsis või aprlli algul. Toitumine Sügisel on põhitoiduks marjad. On tuntuim marjasööja aedades. Talvituvatel lindudel marjad talvel peaaegu ainus toit. Kevadel ja suvel söövad rohkelt putukaid ja umbrohuseemneid. Pesitsemine Nii okas- kui lehtpuudel
soistel metsaservadel ja raiesmikel, mis külgnevad veekogudega ja/või pikemat aega püsivate veelompidega. Metstilder on üsnagi häälekas lind. Oma kohalolekust annab ta märku valju ja meloodilise "tlüü-tlüi" hüüuga. Seevastu oma käitumiselt on ta tildrite hulgas pigem rahulik ja tema liigutused on aeglasemad. Üldjuhul pesitseb ta üksikute paaridena. Väga toidurohketel aladel võivad tekkida ka väiksed seltsingud, kuhu koguneb rohkem linde. Metstilder toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest ja selgrootutest (vihmaussid jt.). Tema menüüs on üsnagi levinud ka taimede seemned ja viljad. Õhus varitsevateks vaenlaseks on suured röövlinnud., . . Tutka: Kehapikkus 25...30 cm, isased on suhteliselt suuremad, emased väiksemad. Ka tiivapikkus on isastel suurem - 18...19 cm, emastel 14...16 cm. Kehamass isastel keskmiselt 180 g, emastel 110 g. Tutkas on levinud Euraasia tundra ja metsavööndis alates Hollandist ja Kesk- Skandinaaviast kuni Tsuktsimaani
Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri
veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50...100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3...5 isendist koosnevate gruppidena. On tundlik kõrgete temperatuuride suhtes (optimaalne on 23,5 °C), kuid talub võrdlemisi hästi madalaid temperatuure. · Toitumine Vees elades toitub sääskede, kiilide ja ujurite vastsetest, vähilaadsetest, veelimustest, kalamarjast ja konnakudust. Maismaal elades toitub vihmaussidest, putukatest, hulkjalgsetest ja muudest selgrootutest. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Sigimine Vesilikud siirduvad veekogudesse mätsi lõpul, kuid sigimine algab kui veetemperatuur on 10 °C ringis. Paaritumisele eelnevad pulmamängud. Sigimisperioodi vältel muneb emane 60...700 (keskmiselt 150) muna, mis rullitakse ühekapa veealuste taimede lehtede sisse. · Areng Vastne koorub 14..
Nokk on lühike ja eriti tüvikuosas lai; suur nokalahk. Kollakad, valgete karvalaadsete sulgedega kaetud jalad on lühikesed ja nõrgad ning nendega on raske maapinnal liikuda. Saba on lühem ja vähem harkis kui suitsupääsukesel. Sulestik on tihe ja metalliläikene ning nii noortel kui vanadel pääsukestel sarnane. Ei esine ka sugulist dimorfismi. Levila Räästapääsused pesitsevad Euroopas, Aasias (välja arvatud Kaug-Põhi, Araabia poolsaar, Kamtsatka), Jaapanis, Kuriili saartel ja ka Põhja-Aafrika mõningais parasvöötme osades. Räästapääsuke talvitub Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Hindustanis, Indo-Hiinas ja Malai saarestikus. Eestis leidub räästapääsukest asulates ja põhjaranniku pankade varjus. Räästapääsukeste arvukust Eestis on hinnatud 80 000 - 150 000 paarile. [1] Toitumine Delichon urbica 3
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad
Paide Gümnaasium Punarind Referaat Marko Kõiv 7a Paide 2008 Sissejuhatus Legendi järgi olevat punarind saanud oma punase rinna veretilgast, mis kukkunud linnupeale, kui hallikas pruun lind tundis kaasa Kristuse kannatustele ristil ja tõmbas välja kibuvitsaoksa, mis oli Kristuse laupa lõikunud. Bioloogilisest vaatepunktist on selgitus proosalisem: punane värv mõlemast soost linnu rinnal on signaal, mis aitab neil väikestel lindudel kaitsta oma territooriumi. Talvel teevad seda ka emaslinnud üks kõik missuguse teise punarinna eest, soor olenemata. Punarinna uudishimulikus ja lapselik välimus on kindlasti selle linnu populaarsuse peamisi põhjusi. Tore vaadata, kui väike lind keksib võpsikust välja j
kaitseks välja kujunenud tugev peast eemalehoidvate sulgede kogum; keha kaitseb lind seda pidevalt raputades ja tiibadega veheldes. Herilaseviu pesa paikneb tavaliselt kuuse või kase otsas ja see on okstest kokku pandud. Sageli kasutab ta ka vareste ja kullide vanu pesi, neid oma vajadustele ümber kohandades. Noored viud toituvad ainult herilaste vastsetest ja kuni lennuvõimestumiseni võib nende hulk ulatuda kuni 50 tuhandeni. Herilaseviu on meil küllaltki hõreda asustusega rändlind. Ta on looduskaitse all. Harakas Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga.
mõnel pool võib kujuneda ka väikesi kolooniad, nagu neid on stepi-tuuletallajatel. Tuuletallajate ränne ja lisainfot tuuletallajate kohta Kui ümbruskond on sobiv, jääb tuuletallajate paar pärast munemist mõnikord paigale, enamasti aga rännatakse mujale ja võetakse seal sisse kindel toitumisterritoorium. Põhjapoolsemad pistrikud lendavad talveks Lääne-Euroopasse, mõnikord isegi Aafrikasse. Tuuletallaja on rändlind ka Euroopa leviala idaosas. Hõlpsam on ju saagi leidmine kõrgest rohust kui paksu lume alt - see sunnibki lindu minema lendama ja pidama jahti mujal. Eestis muutub tuuletallaja tavaliseks alles aprilli alguses, kuigi tuuletallaja esimesed isendid jõuavad Eestisse juba märtsi keskpaigas. Tuuletallajate kevadine läbiränne kestab maini. Arvukam sügisene läbiränne jääb augustisse ja septembrisse, viimaseid isendeid võib näha kuni novembrini. Tuuletallaja arvukus vähenes Eestis 1970
Mõlema nokk on musta värvusega, lühike, kooniline ja kõver. Metsvindi võib segi ajada põhjavindiga, kellel on sarnane kehaehitus, kuid erinevalt metsvindist on tal kohati oranzid suled. Joonis 1. Emane metsvint (Ader, 2016) 4 Joonis 2. Isane metsvint (Ader, 2016) 1.2 Toitumine Metsvint on peamiselt taimetoiduline seega sööb ta mitmesuguseid seemneid, kõrsi, taimede pungi, kuid pesitsusajal toitub putukatest näiteks röövikutest, üraskitest, putukavastsetest . Poegi toidab lind putukatega. See tõendab, et vindid on arenenud putuktoidulistest lindudest ja läinud hiljem üle taimetoidule. Kahjurputukate ja umbrohuseemnete hävitajana on metsvint põllumajanduses väga vajalik. T alvel võib ka metsvinti kohata inimeste pandud lindude söögimajades, kuid tavaliselt nende all, mitte nende peal. Metsvindid on väga julged seega on
eluaastaks muutub noorel linnul nokk punaseks. Samuti pole ka vanemal linnul koguaeg nokk punane. Paaritumisajal muutub nokk erkpunaseks, talvel ja rände ajal on nokk pruunikam. Toitumine Põhitoiduks on igasugused kahepaiksed ja kalad, keda püüab meelsasti väikestest metsajõgedest ja kraavidest. Harvem kohtab saaki püüdmas järvede, kalatiikide, madalas mere ja niitude lähedal. Isalinnud võivad toitumiseks lennata 25km kaugusele pesast. Pesitsemine Must-toonekurg on rändlind. Isalinnud saabuvad enne emalinde ning korrastavad pesasid. Korras pesaga loodavad isased võita emaste poolehoiu. Pesa ehitamiseks valivad nad tugevate oksadega vana puu, kus läheduses asub varjuline ja madal veekogu. Ligipääs puule peaks olema ainult üheltpoolt. Peale paari moodustumist muneb emane 2-5 muna, vaheldumisi neid hautakse ligi viis nädalat. Peale koorumist jääb alati poegade juurde üks vanem. Kaitseb poegi ebasoodsate ilmastikutingimuste ja röövloomade eest
4 keeles Rahvapärasid Sinilind, jäärähn, sinisibu-tsirk, vahajalg. nimesid Kehamõõtmed Tiiva pikkus 7...8 cm, saba on lühike. Isaslinnud on emalindudest veidi suuremad. Kehamass Kehamass 27...38 g. Levik Eestis on levinud lokaalselt. Tavalisem on ta Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Maailmas levinud Euraasias alates Briti saartest ja Lõuna-Skandinaaviast kuni Sahhalini ja Jaapani saarteni ning Põhja-Aafrikas, Indo-Malaisia ja Indo-Austraalia saartel. Põhjapiir Euroopas 60. laiuskraadil. Arvukus Väiksearvuline. Elupaik ja -viis Pesitseb liivakivi-, savi- ja turbajärsakutes kraabitud urgudes, mõnikord võib pesa paikneda veest eemal. Pesitsevad üksikute paaridena. Päevase eluviisiga.
Merikotkas Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema hele
KAKUD Kakkusid on kokku 133 liiki, enam kui 20 neist on ohustatuna võetud Maailma Punasesse Raamatusse. Pärast päikeseloojangut lõpetab enamik linnuliike toiduotsingud ja vaatab endale turvalise ööbimispaiga. Kakkude kohta see ei kehti, sest väga paljud neist lendavad jahile just hämariku saabudes. Jahti peavad nad pimedas, sest nad näevad öösel paremini kui päeval. Need varjuna liikuvad kütid avastavad saagi tänu oma suurepärasele nägemisele ja kuulmisele. Kui saaklooma asupaik on kind
kehapool hallikasvalge. Mõlemal on tiiva-kaksikvööt ja valge sabaserv. Nokk on lühike ja paks. Jalad on pruunikat värvi. (Vaata pilt 16,17,18) Metsvinti leidub nii linnaparkides kui ka metsaäärsetes kohtades. Enamasti lendab puude või põõsaste vahel samal ajal lauldes. Näeb rohkem päevasel ajal selge ilmaga. Saabub märtsis või aprilli algul. Sügisränne algab augusti lõpus ja kestab oktoobri lõpuni. Pesitsusajal toitub putukatest, muul ajal on peamiselt taimetoiduline. Sööb seemneid, kõrsi, pungi, marju. Asustab kõige erinevamaid puistuid, pesitsedes nii rabamännikutes ja jõgede luhtasid ümbritsevates pajustikes kui ka suuremates metsamassiivides ja kalmistutel. (Linnumääraja, 2015) Pilt 16. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs), Pilt 17. Metsvindi emaslind (Autor: Uku Paal) (Fringilla coelebs), (Autor: Uku Paal) Pilt 18. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs),
Referaat Kaklaste liigirikkuse võrdlus Eestis ja Rootsis Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus Kaklased (Strigidae) on lindude klassi kakuliste seltsi kuuluv röövlindude sugukond. Kaklaste sugukonda kuulub 123 liiki, kes on levinud kogu maailmas peale Antarktika ja mõne ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud. Haub emalind, poegi toidavad mõlema
Tallinna Tehnikaülikool Kalakotkas Referaat Jan Raidloo 082616 YAGB51 Tallinn 2010 Sisukord Sisukord................................................................2 Sissejuhatus............................................................3 Kalakotka arvukus ja levik eestis...................................4 Toitumine..............................................................6 Pesitsus bioloogia.....................................................7 Rändefenoloogia.......................................................9 Kokkuvõte.............................................................10 Kasutatud kirjandus...................................................11 2 Sissejuhatus Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heled
kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva
Kodukakul on tumedad silmad, mis vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Ta saba, mis on oma ulatuselt umbes kolmandiku kere pikkune, on pealt tumedam ja alt heledam. Kakul on kollane nokk ja kollakasmustad küüned. Ta toiduks on põhiliselt pisinärilised, kuid ka väiksemad linnud, konnad, mardikad, sisalikud ja mutid ei puudu ta toidumenüüst. Kodukakk on levinud Palearktika kaheosalisel areaalil alates taigavööndi lõunaservast kuni vahemerelise vööndini ning mägimetsades Euraasias ja Loode- Aafrikas. Ta levila põhjapiir ulatub Laadoga järveni. Kodukakk väldib suuri metsamassiive, aga ta asustab parke, parkmetsi ja segametsi. Kakk eelistab neid puid, milles on pesa-ja varjepaikadeks sobivaid õõnsusi (enamasti lehtpuud). Ta pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi. Pesa on vooderdatud iseenese kuivatatud seedimatute toiduosakeste, mis ta välja oksendanud on, pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui pesa muutub märjaks, näeb see
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast -
annaabi.ee 
