MERIHUMUR Sisukord Sisukord Välimus Kasvukoht Levik Pildid Kokkuvõte Kasutatud allikad http://y.delfi.ee/norm/71217/9419337_2BRGfe.jpeg Välimus Merihumur on paksud ja lihakate lehted, vartega ja tugeva juurestikuga taim. Tema lehed on taime tipu poolt vaadates väga korrapäraselt ja ilusasti nelja reana asetunud. Tema lehed on kahekaupa alusel kokku kasvanud. Lehe pikkus on 1...3 cm ja laius 5...15 mm. Vars on lamav või püstine, harunenud ja karvadeta. Taime kõrgus 10...15 (25) cm. Õied asuvad üksikult lehtede kaenlas ja varte harunemiskohtades. Kasvukoht
tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Puravikud vajavad arenguks sümbiont puuliiki. Peale selle, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrkkivipuravik, tammekivipuravik, mõru kivipuravik, saatanakivipuravik ja punajalgsametpuravik, seevastu happelistel muldadel näiteks lehmatatik ja liivtatik. Suurte lihakate ning maitsvate viljakehade tõttu on puravikud hinnatud söögiseened. Osa neist siiski toiduks ei sobi. Mürgised on saatana, tamme ja punajalgkivipuravik, kuigi mõnes raamatus peetakse neid ka kupatatult söödavaks. Viha või kibeda maitse tõttu pole söödavad mõru kivipuravik ja sapipuravik, tinglikult söödavaks peetakse võitatikut, kuigi mõnel inimesel võib ta tekitada seedehäireid. Pipartatik on viha maitsega ja nõrgalt mürgine, kuid
seejärel riknema või kuivama. Väga oluline on hoida lillkapsast (nagu ka muid kapsaid) eemal õuntest, pirnidest, banaanidest, melonitest ja tomatitest, millest eralduv etüleen kiirendab närtsimist ja riknemist. Spargelkapsas ehk brokoli Spargelkapsa õisik sarnaneb lillkapsa õisikuga, kuid lillkapsaga võrreldes on tal eeliseid, sisaldab rohkem valku,süsivesikuid ja vitamiine ning sobib paremini konserveerimiseks. Toiduks tarvitatakse õisikut koos lihakate, sparglit meenutavate õievartega. Spargelkapsas närbub kiiresti, sellepärast on soovitatav tarvitada teda võimalikult kiiresti pärast koristamist. Noori varsi ei ole vaja koorida, kuid juba puitunud varsi kooritakse nagu rabarbereid. Parim on kasutada neid värskena, hoida külmikus salati riiulil kilesse mässituna, selleks et vili oma ära ei kuivaks. Sobib ka külmutada. Spargelkapsas on toiteväärtuse poolest tavalisest lillkapsast veidi parem, sest sisaldab rohkem
Merihein, penikeeled, hanihein, heinmudad, pilliroog, kõrkjad jt. kõrgemad taimed piirduvad tavaliselt madalate riimveeliste lahtedega. Ainsana võib avameres leida vaid meriheina - meie aladel leidub teda rohkesti Saare- ja Hiiumaa ümbruses. Merihumur Merihumur on mereranna taim, kes on mõnevõrra teistsugune kui enamik meie taimi. Ta kasvab eelkõige liivastel ja klibustel rannikutel. Ta on lihakate lehtede ja vartega ning tugeva juurestikuga nagu kõrbetaimed, kuna rannas on tavaliselt kuum päike ja ilma veevarudeta kuivaks merihumur lihtsalt ära. Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/laanemeri.htm Loodusgeograafia 9. klassile, I osa. Eestist Euroopasse, lk 56-57 http://www.epl.ee/artikkel/415849 http://www.fimr.fi/et/tietoa/artikkelit/eliot/et_EE/2437/ http://sudoku.postimees.ee/260105/online_uudised/156031.php http://bio.edu
Botaanikud aga räägivad, et jänesekapsas õitseb kuni hilissügiseni. Kuidas on see võimalik, miks me neid õisi siis ei näe. Lugu on nii, et need hilisemad õied on erinevalt kevadistest lühikese raoga ja peidavad end kas metsakõdusse või tihedasse samblakihti ära. Selliseid õisi ei näe kunagi avatult: need jäävadki pungataoliselt kinniseks. Seemnetega paljunemine ei ole jänesekapsal siiski peamine. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis näeme, et tal on all lihakate soomustega kaetud maa- alune vars, mille külge kinnituvad veel harunevad juured. Selle varre ehk risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaigaks, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart muide harilikul jänesekapsal polegi. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks, jänesekapsa kogu maapealsest osast võib valmistada nii salatit kui suppi, vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed
hõredate, ämblikuvõrku meenutavate karvadega. · Lehed mõlemast otsast ahenenud, vähemalt kolme rooga · Õitseb mai-juuli · Kasvab lubkjarikastel niitudel Kuldvits Solidago virgaurea · Perekond kuldvits · 15-70 cm · Õisikud 9-16 mm pikad ja laiad, tihedas kobaras. Lehelaba pikalt rootsuks ahenev, servas ebakorrapäraste hammastega · Õitseb juuli-september · Kasvab kuival pinnal. Randaster Aster tripolium · Perekond Aster · 10-60 cm · Lihakate paljaste, terveservaliste lehtedega. Õisikud on 1,5-3,5 cm läbimõõduga · Õitseb juuli-september · Kasvab rannaniitudel ja hõredates roostikes. Pajuvaak Inula salicina · Perekond vaak · 20-60 cm lehed paljad, pealt läikivad, jäigad. Varred vaid ülaosas üksikute karvadega, suuremas osas karvutud. · Õitseb juuli-september · Kasvab niitudel, metsaservadel. Harilik päevalill Helianthus annuus · Perekond päevalill
lumikatte all üle talve. Maapealsed osad katavad maapinda tihedalt ( kaitse kõrvetava päikese ja öise jaheduse eest) Tavaliselt on igihaljad taimed kõvade ja paksude Taimed on tihedalt surutud vastu kive ja kaljusid lihakate lehtedega. (pakuvad võimalikult väikest pinda tuulele, kuivusele ja külmale) Juured on pikad ja tungivad sügavale Kasvukujult on mitmesuguseid taimi: pragudesse sügavale niiskesse ja jahedasse · Roomavad (nõeljalehine leeklill, alpi hanerohi) mulda (sademeid on aga vesi imbub kohe ära). · Tihedad mättakesed (merikann)
Ainult männiga on seotud männi kivipuravik, pruun sametpuravik, lepaga on seotud lepapuravik ja lehisega kuld- ja lehisetatik ning lehise-õõspuravik. Peale selle, et puravikud vajavad arenguks sümbiontpuuliiki, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrk-kivipuravik, tamme-kivipuravik, mõru kivipuravik, saatana-kivipuravik ja punajalg-sametpuravik, seevastu happelistel muldadel näiteks lehmatatik ja liivtatik. Suurte lihakate ning maitsvate viljakehade tõttu on puravikud hinnatud söögiseened. Osa neist siiski toiduks ei sobi. Mürgised on saatana-, tamme- ja punajalg-kivipuravik, kuigi mõnes raamatus peetakse neid ka kupatatult söödavaks. Viha või kibeda maitse tõttu pole söödavad mõru kivipuravik ja sapipuravik, tinglikult söödavaks peetakse võitatikut, kuigi mõnel inimesel võib ta tekitada seedehäireid. Pipartatik on viha maitsega ja nõrgalt
lehtedega rohttaim. tumerohelised. salatites, suppides ja püreedes. Hapu oblikas Tugevast sammasjuurest Oblika lehed on rohelised, Hapuoblika lehed sobivad kasvab välja kodarik nooljate, varasuvel ilmub väikestest toorelt või keedetult terveservaliste, veidi lihakate punakatest õitest pikk suppidesse ja salatitesse. lehtedega. Ülaosast harunev pöörisõisik. Vene köögis tehakse vars kasvab 30-100cm oblikatest pirukatäidist. kõrguseks. Oblikalehtedega saab pehmendada liha ning neid
Oaas on kõrbesaar, kus põhjavesi ulatub maapinna lähedale. Löss on peen, tolmjas liivasavi (seda on palju Hiinas). Takõrr on kõrbe pinnas, mis moodustab kooriku (savipinnas). Samuum on liivatorm Sahara kõrbes. Soolakud on kõrge soolasisaldusega madalad nõod. Soolajärv on soolase veega järv. Hammada on kivikõrb Saharas. Erg on liivakõrb Saharas. Vadid on kõrbe ajutised jõed, mis enamiku ajast on kuivanud. Sukulendid on paksud, lihakate lehtede ja vartega taimed. 1/3 kogu maismaast on kõrb (nii troopilised, kui külmakõrbed). Dromedar on üksküürkaamel. Baktrian on kahe küüruga kaamel. 30. - 40. laiuskraadide vahel; mandrite edelarannikul; vahemere ümbruses; Huumusrikkad pruunmullad; Nisu; mais; pistaatsia; VAHEMERELISED Loomastik väga vaene, sest on maasikapuu; oliivipuu; õlipuu; hävinud looduslik taimkate;
Sisalgaavi kasvatati algselt Mehhikos ja Kariibimere vahel. Taim on oma nime saanud Mehhikos asuva sadamalinna Sisali järgi. Teda kasvatatakse ka Brasiilias, Bahama saartel, Jaaval, Ida- Aafrikas ja ka Lääne-Aafrikas. Sisalgaavist valmistatakse nööre, laevaköisi, ka laeva ülijämedaid kinnitustrosse. Temast tehakse veel kalavõrke, põrandamatte, harjasid, kauboilassosid, võrkkiiki, jalanõusid ja käekotte. Ta kasvab sademetevaestel aladel. Sisalgaavi moodustab lihakate lehtede kodarbiku, mis suurematel liikidel on mitmemeetrise läbimõõduga. Ainulaadne on see, et nad õitsevad 10-30 aasta vanuselt või veelgi vanemas eas ja pärast õitsemist vana lehekodarbik sureb. 3 Puuviljad Kohvipuu on läikivate tumeroheliste lehtedega madal igihaljas troopiline taim. Kohvipuu kasvatamiseks on sobivaimad
vorme. 23 rohurohelist püstist lihtlehte. Kõik taimeosad on mürgised. Õitseb maisjuunis. Ühekülgestes Kasutakse meditsiinis ja parfümeerias. kobarates õied on valged ja kellukjad. Sinised marjad valmivad septembrisoktoobris. Paljuneb risoomi ja seemnetega. Kasvab kõikjal. Randaster (Aster tripolium) Sugukond: korvõielised (Asteráceae) Ühe või kaheaastane ühekojaline 15 Ilutaimena sobib soolasele 50cm kõrgune rohttaim. pinnasele. Lihakate karvadeta lihtlehtede serval ripsmed. Õitseb juunist septembrini. Lillad õied koondunud õisikuteks. Paljuneb seemnetega. Mudased või savikad mullad, ka klibusted rannikud. Madalas rannavees ja niitudel. Soolalembene. Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) Sugukond: võhumõõgalised (Iridaceae) Mitmeaastane ühekojaline 0,71m kõrgune rohttaim. Mõõkjad lehed. Õitseb juunijuuli. Kollased õied on lõhnatud ja 25 kaupa õisikutes. Seemned valmivad augustis.
lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett. Nende fotosüntees, hingamine ja transpiratsioon erinevad teiste taimede omast, kuna neil on õhulõhed päeval suletud, öösel aga avatud. ·Lehemuudendid Kaitsevahendid, putukapüünised. PALJUNEMINE ·Vegetatiivne paljunemine Üks paljunemise vorme. Primitiivseim, kõige algelisem paljunemisviis. Toimub
Kasvupaigaks vali talle poolvarjuline väikese kallakuga parasniiske huumusrikka mullaga koht. Liigniiskust ega üleujutust taim ei talu. Priimulad õitsevad aias aprillis-mais ja kordusõitsemist võivad teha ka sügisel. Ilusad on nad peenras mitmekesi koos, kus nendest saab värvide järgi moodustada rõõmsaid laike. 25. Päevaliilia Päevaliilia perekonnas on umbes 15 liiki, mis looduslikult on levinud Kesk- Euroopast kuni Hiina ja Jaapanini. Lühikese mugulja risoomi ja lihakate juurtega püsikud. Lehed juurmised, pikad, lineaalsed ja püstised ning moodustavad tiheda dekoratiivse puhmiku. Õied suured, kollased või oranzid, sortidel ka valged, roosad, punased, lillad või pruunid. Päevaliiliad on vähenõudlikud kasvutingimuste suhtes, pikaealised ja talvekindlad. Päevaliiliad on tuntud vähenõudlike püsililledena, kasvavad hästi nii päikesepaistel kui ka varjus, nii toitainerikkal kui ka kehval mullal. Päevaliiliate uuemad suureõielised sordid
pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Arusaadavalt tekib mõte, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule. Kuid siin juhib jänesekapsas meid eksiteele. Need õied tolmeldavad end ise ja keeruliste mehhanismide abil arenevad neis lõpuks täiesti idanemisvõimelised normaalse välimusega seemned. Seemnetega paljunemine ei ole jänesekapsal siiski peamine. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis näeme, et tal on all lihakate soomustega kaetud risoom, mille külge kinnituvad veel harunevad juured. Risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaigaks, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart harilikul jänesekapsal polegi. Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed.
Suvel võib brovallia viia aeda pool varjulisse kohta . Ilmade jahenedes tuuakse brovallia jälle tuppa , kus sobivamaim temperatuur on 12-16 soojakraadi . Brovallia õitsemise soodustamiseks tuleks närbunud õied eemaldada . [2][3] Vahalill ( Hoya ) Kasutatakse õitseva lehtdekoratiivse , roomavate vartega taimena siseruumidesse , talveaedadesse ning verandadele . Sobib ideaalselt amplisse . Pärit on see taim Birmast . Vahalill on põõsasjas , allapoole kaarduvate okste ja väikeste , lihakate , nahkjate , tumeroheliste , ovaalsete lehtedega taim . Valged , vahajad õied on purpursete keskosadega ning koondunud rippuvatesse õisikutesse . Vajab hajusvalgust ning tuleks vältida otsest päikesevalgust . Temperatuur peab olema soe kuni jahe . Kasvuperioodil tuleb kasta korrapäraselt , lastes enne järgmist kastmist mullapinnal pisut läbi kuivatada . Ülejäänud ajal hoida muld peaaegu kuivana . Väetada tuleb vähese lämmastikusisaldusega väetisega kevadest sügiseni 1 kord kuus
Roht- või puittaimed Vahelduvate lihtlehtedega Enamik tugevate ränistunud või lubjastunud üherakuliste karvade tõttu karedad Õied viietised, ühekülgsetes keerisõisikutes Kroon liitlehine, neel sageli muhkude, voltide või soomustega Sigimik ülemine, kahest viljalehest tekkinud, algul kahepesaline, muutub valmides neljapesaliseks Vili: kahest viljalehest moodustuv nelja osapähklikesega jaguvili, luuvili või kupar Pähklikesed sageli konsjate karvadega (epizoohooria) või lihakate lisemetega (mürmekohooria) Selts emajuurelaadsed – Gentianales Lehed vastakud, vahel abilehtedega. Niineosa paikneb puidu sees Esinevad alkaloidid, paljud väga mürgised - strühniinipuu Mitmerakulised näärmed Kaks suurt peamiselt troopika sugukonda ja kolm pisemat: koerakoolulised, madaralised, emajuurelised, logaanialised (strühniinipuu) Sugukond koerakoolulised – Apocynaceae Peamiselt troopikas, umbes 5000 liiki
sadakond liiki. Okaspuud on enamasti ühekojalised tuultolmlejad puud ning põõsad. Isaskäbid koosnevad käbiteljele kinnitunud paljudest tolmulehtedest, millede alaküljel asuvates tolmupesades (pesi 2-15) asub arvukalt tolmuterasid. Isaskäbid asuvad kas võrsete tippudes või okaste kaenaldes. © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 8 Emaskäbid on enamasti puitunud seemne- ja kattesoomustega või lihakate soomustega marjataolised käbid (Juniperus sp.). Emaskäbil on käbi teljele kinnitunud palju kattesoomuseid, millede kaenlas asuvad seemnesoomused enamasti 2 seemnealgmega. Pärast seemnealgmetes paiknevate munarakkude viljastamist hakkavad hoogsalt arenema seemnesoomused ja seemnealgmed (seemned), millised moodustavad enamuse valminud käbist. Kattesoomuste areng pärast viljastamist rohkemal või vähemal määral peatub ja tavaliselt pole käbidel
nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett. Nende fotosüntees, hingamine ja transpiratsioon erinevad teiste taimede omast, kuna neil on õhulõhed päeval suletud, öösel aga avatud. · Lehemuudendid Kaitsevahendid, putukapüünised. PALJUNEMINE · Vegetatiivne paljunemine Üks sugutu paljunemise vorme. Primitiivseim, kõige algelisem paljunemisviis.
nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett. Nende fotosüntees, hingamine ja transpiratsioon erinevad teiste taimede omast, kuna neil on õhulõhed päeval suletud, öösel aga avatud. Lehemuudendid Kaitsevahendid, putukapüünised. PALJUNEMINE Vegetatiivne paljunemine Üks sugutu paljunemise vorme
html Pojeng (Paeonia) Looduslikult kasvavad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Kaukaasias, Väike-, Kesk- ja Ida-Aasias ning Põhja- Ameerikas. Taim on püstine, põõsasjas, kuni 100 cm Kasvukoht valgusküllane, päikeseline Pinnas viljakas, parasniiske Õitseb mai-juuni, pojenge täidisõielisi, erinevaid sorte õite värvus valgest kirjuni, kollasest oranzini: lehed suvehaljad, rohelised. Paljundamine taim on risoomi ja jämenenud lihakate juurtega. Paljundamiseks jagatakse juurikast. Istutada püsikupeenar, klumpidena. Kasutatakse lõikelillena. Sorte ,,The Fawn", ,,Henry Bocktoce", ,,White Towers", ,,Roselette", ,,Red Spider", ,,Pink Luau" http://dekoratiivjatarbetaimedgalina.blogspot.com.ee/2017 /09/blog-post.html Monarda (Monarda)
heitlehised. Nende lehed on väikesed ning tihti asendunud okastega. Kõrbetaimed sisaldavad sageli tugevalõhnalisi eeterlikke õlisid. Paljudel kõrbetaimedel on väga sügavale ulatuv ning hargnenud juurestik, mis võimaldab vett kätte saada. Osa taimi koguvad niiskel ajal vee oma vartesse, lehtedesse, viljadesse, juurtesse ning kasutavad seda põuaperioodil sukulendid. Enamik taimi on lühealised. Viigikaktus lapikute lihakate vartega, kasvab looduslikult Põhja-Ameerkas. Aaloe palsude lihakate viljadega. Hall-kevadik lühieataim Aasia lähistroopilistes kõrbetes. Suuresarveline piimalill 2 meerti kõrgune, kaktusesarnane, haruline. Velviitsia haruldane Namibi kõrbe taim. Kasvab kogu elu kahe pika lehena, mis otsast narmendavad ja suurenevad. Türkmenistani magun pärit Aasiast. Tääkliilia Ameerika levinud kõrbetaim. Saksauul kõva puiduga, kasutatakse kütteks.
61. Spargelkapsa väärtus ja kasutamine. Spargelkapsas sisaldab: - asendamatuid aminohappeid, - süsivesikuid, - karotiini, - C-vitamiini ja B-grupi vitamiine, - mineraalainetest kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, rauda. 100 g spargelkapsast annab 26 kcal energiat. Spargelkapsas on kõrge toiteväärtusega väga maitsev köögivili. Toiduks tarvitatakse spargelkapsa õisikut koos lihakate sparglit meenutavate õievartega. Spargelkapsast kasutatakse: - suppide, - hautiste, - salatite jm valmistamiseks. Sobib hästi: - konserveerimiseks, - säilitamiseks sügavkülmutatult. 62. Rooskapsa väärtus ja kasutamine. Rooskapsas on mineraalaineterikkamaid kapsaliike, sisaldab neid kuni kolm korda rohkem kui valge peakapsas. Temas on palju: - kaaliumi,
Okastest tehakse vitamiinikontsentraati, okkajahu ja pastat. Kasutatakse haljastuses. 15. Küpressiliste sugukond (Cupressaceae) ja hiibapuu (Thujopsis dolabrata) Cupressaceae - sugukonda kuulub 20 perekonda u 130 liigiga, nad on kahe- või ühekojalised püstiste või laiuva võraga rikkalikult harunenud igihaljad puud ja põõsad. Lehed vastakuti ja paariti või kolmekaupa männastes. Valminud (liit)emaskäbid puitunud, nahkjate või lihakate soomustega. Perekonna kadakas (Juniperus) käbisoomused lihakad (marjataolised) ega avane. Perekondi Thuja, Thujopsis, Chamaecyparis, Juniperus. Thujopsis dolabrata - Pärit Jaapani mägedest (400-2000 m ü.m.p.), kus kasvab niisketes ja jahedates orgudes ning on seal oluline metsapuu. Eelistab niiskemaid muldi ning suure õhuniiskusega kasvukohti. Tahab poolvarju, ei sobi kasvama avapäikesega kasvukohtadele, eelistab merelist niisket kliimat. Eesti suuremaid hiibapuid asub pr
o Ameerikast päris viigikaktused ja agaavid. o Mehhikost pärit piimalill ehk jõulutäht. · Saare põhjaosa on lopsakalt niiske ja lõunaosa kõrbeliselt kuiv. · Lõunaosas on vesi probleemiks, sest saar koosneb vulkaanilistest materjalidest, mis poorsuse tõttu vette i hoia. · Puhas mage vesi on defitsiit. · Joogivesi ainult plastikpudelitest, magestatud ookeanivesi ei ole joomiskõlbulik. · Poolkõrbelisel alal on lihakate varte või lehtedega taimed, et veevarusid säilitada ning lisaks ka astlad ja ogad. · Samblikud. · Vihma sajab vähe, päike paistab läbi aasta, sest põhja poolt tulevad vihm ja pilved ei saa üle Teide mäe. · Kohalikke taimeliike umbes sama palju kui eestis, aga suur osa on omased ainult Kanaaridele. Nt lihakate kandiliste vartega kanaari piimalilled. · Kadunud on datlipalmi, draakonipuu ja euroopa õlipuu metsad, sest on viljakal pinnasel ja on üles haritud
Eestis kasvab kõrge põõsa või madala puuna. Kõrgus 20-30m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, ei talu väga madalaid temperatuure. Lehed soomusjad, pealt helerohelised valgete laikudega, mis moodustavad liblikatiibade kuju. Käbid ümarad, alla 1 cm. Kasutatakse haljastuses. 19. Perekond kadakas ja harilik kadakas Perekond kadakas: Igihaljad ühe- või kahekojalised puud või põõsad. Lehed kas okka- või soomusekujulised. Viljad on lihakate soomustega marikäbid, mille valmimiseks kulub 1 või 2 aastat. Puit pruun, tugev ja sitke, aromaatne. Ei sisalda vaigukäike. Perekonnas 50 liiki (harilik, sabiina). Levinud Euraasias ja Põhja- Ameerikas. Puitu kasutatakse mööbli, muusikariistade ja suveniiride valmistamiseks, marju meditsiinis, viina- ja õlletööstuses, kulinaarias. Harilik kadakas: Juniperus communis Areaal väga suur, Euraasia kesk- ja põhjaosas ning Põhja-Ameerikas. Kodumaine liik
rakukestade vahele tekib tühimik. Skisogeense rakuvaheruumi teke algab mitme raku kesta kokkupuutekohast ning laieneb seejärel kesta ülejäänud osadele. Sarnaselt kulgeb ka matseratsioon -- vahelamelli lagundamine keemiliste (nt. kroomhappega) või füüsikaliste (leotamine, keetmine) meetoditega, mille tulemusel on võimalik uurida vigastamata üksikrakke. Kudede looduslik matsereerumine toimub näiteks lihakate viljade valmimisel. Lüsigeensele intertsellulaari tekkele eelneb rakkude suremine, seejärel lahustub rakukest ja osa protoplasmast. Vähem levinud on rakuvaheruumide reksigeenne kujunemine, sel juhul rakud algul purunevad ja siis surevad. Intertsellulaarid võivad moodustuda ka kombineeritult, näiteks kõigepealt skisogeenselt, pärast aga lüsigeenselt.
sug. Aquifoliaceae - astelpõõsalised Ilex aquifolium h. iileks Igihaljas reliktne liik llex paraguariensis matepuu Selts Apiales - sarikaliselaadsed Enamusel sug. on lahklehine kroon ja vaigukäigud, mis sisaldavad eeterlikke õlisid ja teisi sekundaarse ainevahetuse produkte. Sarikaliselaadsete hulgas on palju troopilisi ja puittaimi, eriti araalialiste sug. Araalialised erinevad sarikalistest lihtsarikate ja lihakate viljade (marjade) poolest. sug. sarikalised (Apiaceae) o Lehed: vahelduvad, liitlehed või lõhestunud lihtlehed, leheroots tupega Õied: väikesed, liitsarikates Õiekate: 5-tine, tupp lühikestest või taandarenenud tupplehtedest Kroon: aktinomorfne, lahklehine Vili: kuiv jaguvili (kaksikseemnis) Angelica sylvestris heinputk aedtill (Anethum graveolens),
• Korvõisiku läbimõõt: kuni 10 cm • Õitsemise aeg: august – september • Lehed: sulgjalt lõhestunud, tumerohelised, suured, • rootsuga; alumised 5-7-hõlmised, ülemised 3-5- • hõlmised, enamasti paljad • Kasvukuju: puhmikjas, püstine • Valgus: päikeseline, poolvarjuline • Muld: huumusrikas, parasniiske, tavaline aiamuld HARILIK KUKEHARI - SEDUM ACRE • Peenest juurest kasvab välja palju harunevaid varsi, mis on kaetud ruljate tipust ahenevate lihakate lehtedega. Kollased õied on peaaegu raota, moodustades tiheda õisiku. • Eelistab kasvada kuivadel hõreda taimestikuga päikeselistel, liivastel või kivistel kohtadel, kus vahel üldse muu taimestik puudub. Ta on võimeline kasvama väga kehvadel pinnastel ja kasvõi müüripragudes, kuid ta ei talu varju ja veepuudust. KAUNIS KUKEHARI - S. SPECTABILE • Lehed on helesinakasrohel ised, suured laimunajad kuni elliptilised, tipust
Must lumeroos. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=635&cid=898&cgid=. 08.08.2013. Juhani puukool. Must lumeroos. Kättesaadav http://juhanipuukool.ee/? et/istikute_nimekiri/p%C3%BCsikud/helleborus_niger_must_lumeroos.html. 08.08.2013. 1.14 Päevaliilia (Hemerocallis) Konkreetne liik: aed-päevaliilia 'Custard Candy' (Hemerocallis 'Custard Candy') (joon. 27, joon.28) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 40-60 cm. Taime välislaadi kirjeldus: lühikese mugulja risoomi ja lihakate juurtega püsik. Lehed: rohelised, piklikud. Õied või õisikud: kollased, kastanipruun õieenelus, läbimõõduga 12 cm. Õitseb juulis- augustis. Liigi eritunnused: pikaealine, talvekindel. Kasvukoha nõuded: huumusrikas aiamuld, päikseline või poolvarjuline kasvukoht. Kasutamine haljastuses: püsilillepeenras, soolotaimena, veekogude kallas, basseini äär, lõikelillena. Joonis 27. Aed-päevaliilia 'Custard Candy' (http://www.daylilydiary.com/day_custardcandy.htm) Joonis 28
kambium - kiiresti paljunevate ja väljakujunemata rakkude rühm, mille tegevuse tõttu vars ja juur jämenevad puiduosa- taime juhtkoe osa, mida mööda liiguvad vesi ja selles lahustunud mineraalained niineosa- taime juhtkoe osa, mida mööda liiguvad fotosünteesil moodustunud ained pung- soomustega kaetud võsu alge risoom- jämenenud maa-alune vars, mis kujult meenutab juurt mugul- paisunud ja varuaineid säilitav varre- või juure osa sibul- lühike maa-alune vars koos lihakate soomusjate lehtedega, millesse taim talletab varuaineid ja millega paljuneb isasõis- õis, milles on tolmukad ja emakat pole emasõis- õis, milles on üks või mitu emakat, tolmukad aga puuduvad õisik- õite kogum idanemine- idu (loote) arenema hakkamine idu-ehk loode- uue taime alge seemnes (koosneb idujuurest, iduvarrest, idupungast ja ühest või kahest idulehest) mükoriisa- ehk seenjuur- sümbioos seene ja taimejuurte vahel võsu- taime maapealne osa
Lehed tihti ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga kuni nõrgalt hõlmised ja üsna suured, abilehed väikesed, varisevad varakult. Isasõied moodustuvad juba sügisel rippuvate urbadena, emasõied tipmistes või külgmistes pungataolistes õisikutes, õitsedes on nähtav vaid väike punane emakasuue, õitsevad varakult enne lehtimist. Vili on pähkel, milline on kas osaliselt või täielikult ümbritsetud lehetaolise, kaussja või toruja moodustisega (kuupulaga). Pähkel peidab eneses lihakate idulehtedega seemet, milline on rasvarikas (60-70 %), samuti sisaldavad valke (ca 10 %) ja suhkruid (ca 5 %). Pähklid on väärtuslikuks toiduainetööstuse tooraineks. Looduslikest liikidest on aretatud rohkesti õhemakoorelisi ja suurema rasvasisaldusega sorte (nimetatakse koondnimega fundukkideks), milliseid kasvatatakse lõunarajoonides. Sarapuude juurestik on hästi arenenud, tungides sügavale maasse. Liigid annavad kännuvõsu, paljundatakse nii seemnetega, kui ka vegetatiivselt
Lehed tihti ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga kuni nõrgalt hõlmised ja üsna suured, abilehed väikesed, varisevad varakult. Isasõied moodustuvad juba sügisel rippuvate urbadena, emasõied tipmistes või külgmistes pungataolistes õisikutes, õitsedes on nähtav vaid väike punane emakasuue, õitsevad varakult enne lehtimist. Vili on pähkel, milline on kas osaliselt või täielikult ümbritsetud lehetaolise, kaussja või toruja moodustisega (kuupulaga). Pähkel peidab eneses lihakate idulehtedega seemet, milline on rasvarikas (60-70 %), samuti sisaldavad valke (ca 10 %) ja suhkruid (ca 5 %). Pähklid on väärtuslikuks toiduainetööstuse tooraineks. Looduslikest liikidest on aretatud rohkesti õhemakoorelisi ja suurema rasvasisaldusega sorte (nimetatakse koondnimega fundukkideks), milliseid kasvatatakse lõunarajoonides. Sarapuude juurestik on hästi arenenud, tungides sügavale maasse. Liigid annavad kännuvõsu, paljundatakse nii seemnetega, kui ka vegetatiivselt
annaabi.ee 
