Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Liblikalised". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
röövik, tundlad, röövikud, liblikas, suuremaid, lülijalgsete, kehapikkus, lüliline, karvade, peened, sale, liitsilmad, suised, kaelaga, rindmik, kokkukasvanud, silindrikujuline, lapik, moodustis, päevaliblikad, hämarikuliblikad, tumedam, hallikad, laiad, varjus, peaaju, kõhtmine, närvikett, seedeelundkond, vereringe, trahheed, lahksugulisedLiblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
Lülijalgsed Lülijalgsete loomarühm on loomadest kõige arvukam - neid on üle miljoni liigi. Lülijalgsete hulka kuuluvad vähid, putukad ja ämblikud. Lülijalgsete loomade ühine tunnus on lüliliste jalgade olemasolu. Lülijalgsete keha katab tugev kate, mis on kehale väljastpoolt toeks ja kaitseks. Veekogudes elavad lülijalgsetest loomadest peamiselt vähid. Nad hingavad lõpuste abil. Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6
LIBLIKAD SISSEJUHATUS Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest
Liblikalised Kris Korn Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel
enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas
.......................................................................................... 9 2 Sissejuhatus Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki
Uthna Põhikool Raimo Holm Kapsaliblikas ja kapsas referaat Uhtna Põhikool Sissejuhatus Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. LÜLIJALGSED KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige
Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
· Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad
suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud
Peale nende on tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad. Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised. Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed. Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm,
reali) Sinepiliblikad on levinud Baikalist Euroopani, levinud kogu Eesti alal. Euroopas neljast liigist esineb meil kahte liiki sinepiliblikaid: Niidu-sinepiliblikas (Leptidea reali) ja harilik sinepiliblikas (Leptidea sinapis). Neid kahte liiki on väliste tunnuste alusel väga raske eristada. Teadlased määravad neid suguorganite ehituse alusel. Sinepiliblikas on üks väiksemaid põualiblikaid. Tiibade siruulatus on neil 3,3-4 cm. Sinepiliblikas on tasase lennuga valge liblikas, kellel esitiibade tipus on hall laik. Sinepiliblikate tiibade kesksulud on lühemad ning seetõttu nende tiivad on õrnemad kui kapsaliblikatel. Isastel on laigud tiibadel tumedamad. Tiibade alakülg on hallikasvalge. Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel. Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit.
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad
Referaat Tartu 2011 2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks. Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda. Teises peatükis on ülevaade putukate klassist, nende kehaehitusest ning elutsüklist. Kolmandas peatükis on kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja nende rühmad. Neljandas peatükis on väljatoodud mesilaste perekonnad, eristamise viisid, kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa!), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks. Pikk sooltoru; suus on hambuline hõõrel ehk raadula. Neerud metanefriidi tüüpi. Lahtine vereringe, süda. Närvirõngas, neli närvitüve. Võivad olla kombitsad, silmad, statotsüstid. Loeng: vähid 40. Rõngusside (Annelida) ja lülijalgsete (Arthropoda) võrdlus: mis on ühist, mis erineb Rõngussid: ehitus: Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks kerelülidele on rõng- ussidel harjasteta peasagar (prostoomium) ja pärakulüli (pügiidium)
olulise osa kalade toidus. 42. Aerjalgsed tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed) tillukesed, pikad tagumised tundlad,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist. Vastsejärku pole, viljastatud munadest saavad püsimunad. N: Järve-kiivrik, Järve-nokik, Tavaline lestik, Harilik kammik, Tavaline küürik, Silesaba-händur- röövloom, tavaline klaasik, järve-silmik. Karpvähid Mage ja merevees, enamasti põhjas, harvem planktonis.Tillukesed, kelle keha on peidetud kahest poolmst
Loomad eritavad elutegevuse käigus süsihappegaasi ja lämmastikku, aga vajavad elamiseks hapnikku. Loomad ei kasva kogu elu ja nende keha koosneb paljudest organitest. Loomad sigivad suguliselt ja mittesuguliselt. Loomad arenevad kas moondega või ilma. Loomade järglased vajavad vanemate hoolt ja toitmist. Loomad võivad elada kõikjal, kuna nad vajavad eluks ainult toitaineid ja hapnikku. Nad saavad elada pimedas, sest nad ei vaja eluks valgusenergiat. Loomade keha on kaetud karvade või sulgedega. 1.Enamik loomi elab maapinnal, kuid enamus on ka vees ja lendavad ning nad ei vaja valgust. 2.Loomad saavad vabalt liikuda (jooksevad, kõnnivad, ujuvad, lendavad jne). Liikumine on tähtis, kuna peavad toitu otsima ning vaenlase eest põgenema. 3.Loomad reageerivad kiiresti ärritusele, valgusele, helidele. 4.Loomade toiduks on taimed või teised loomad. 5.Loomad kasutavad hapnikku ja eritavad elutegevuse käigus süsihappegaasi. 6
Sealt satuvad need soolte kaudu välja rohule. Edasi arenemiseks peab muna sattuma vette. Alles seal koorub munast vastne, kes tungib vees elava teo maksa. Areneb seal edasi ja tuleb uuesti vette, kinnitub mõne taime külge. Kui nüüd rohusööja loom seda taime sööb, nakatub. Looma sooles liigub uss maksa ja hakkab selles toituma. Ring sai täis. maksakaan 25. Vihmaussi kehaehitus ja paljunemine. Vihmaussile on iseloomulik pikk, lüliline ja mõlemast otsast ahenev keha. Vihmaussi keha eesmises kolmandikus on paksenenud osa vöö. Vihmaussil pole pead. Iga lüli küljel on väikesed harjased, mis aitavad vihmaussil edasi liikuda. Eesti pikim vihmauss on kuni 30cm harilik vihmauss. Vihmaussi siseehitus selgmine veresoon sooltoru närvitänk Suuava erituselundid kõhtmine veresoon kõhtmine närvikett
Eestis on vastavad arvud 27 ja 12 (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sihk/ ). Eestis on tavalisemad ritsiklaste ehk pikatundlaliste sugukonda kuuluvad lauluritsikas, heinaritsikas, kilk ja kaerasori. Tirtsulistest ehk lühitundlalistest on Eestis esindatud harilik niidutirts ja harilik rohutirts. Välisehitus Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad. Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski.
uuesti vette, kinnitub mõne taime külge. Kui nüüd rohusööja loom seda taime sööb, nakatub. Looma sooles liigub uss maksa ja hakkab selles toituma. Ring sai täis. maksakaan http://blasebalg.twoday.net/stories/402730/ http://www.dpd.cdc.gov/dpdx/HTML/Frames/A- F/Fascioliasis/body_Fascioliasis_page1.htm 25. Vihmaussi kehaehitus ja paljunemine. Vihmaussile on iseloomulik pikk, lüliline ja mõlemast otsast ahenev keha. Vihmaussi keha eesmises kolmandikus on paksenenud osa vöö. Vihmaussil pole pead. Iga lüli küljel on väikesed harjased, mis aitavad vihmaussil edasi liikuda. Eesti pikim vihmauss on kuni 30cm harilik vihmauss. Vihmaussi siseehitus selgmine veresoon sooltoru närvitänk Suuava erituselundid kõhtmine veresoon kõhtmine närvikett
44. Peajalgsed elavad ainult troopilistes meredes vale 45. Octopus vulgaris võib kasvada kuni 3 m pikkuseks 46. Octopus vulgaris on inimestele lemmikloomaks, toiduks 47. Harilik kaheksajalg näeb oma suurte, ehituselt imetaja silma sarnaste silmadega väga hästi 48. Kaheksahaarmelistel on kombitsad saagi haaramiseks; haistmiseks ja maitsmiseks; abiks ujumisel; kõndimiseks mööda merepõhja. A c d e 49. Ärritudes muutuvad hiidkalmaar ja harilik kaheksajalg punaseks 50. Lülijalgsete keha on kaetud kitiinist (mõnel lisaks Ca soolad) välisskeletiga, mis ei veni kasvades suuremaks. Sellepärast peavad lülijalgsed kasvamiseks kestuma 51. Keldrikakand kuulub ülemvähkide hulka 52. Kümnejalalised vähid elavad meres; (magevees. HEINO) 53. Astacus astacus kõnnib tagurpidi - vale 54. Kuidas eristada isast jõevähki emasest? emastel tagakeha laiem kui pearindmik, pikkus kuni 12 cm
Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett. Üksikud liigid elutsevad isegi riimvees ja krbealade sooldunud veekogudes. Ehmestiivaliste vastsed elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) vi pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad vivad sltuvalt liigist kas esineda vi puududa.
suletud, veri ringleb oma teel ainult avatud, veri voolab osal oma teest veresoontes elunditevahelistes õõnsustes TOES Paikneb keha sisemuses, on luuline ja koosneb Paikneb keha pinnal, võib olla kitiinist, ränist järgmistest osadest: lüliline selgroog, või lubiainest; lihastikust moodustunud jäsemete- ja koljuluud. Kaladel asendavad nahklihasmõik jäsemeid luulise toesega uimed LIHASTIK Lihastik on tugev ja massiivne, moodustab Paikneb enamasti kihtidena ja ümbritseb keha siseelundite kaitseks polstri või paikneb kimpudena keha sisemuses
looduslikel ja poollooduslikel niitudel, mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad. Tiivaulatus on neil 28-32 mm, värvuselt kollakas-oranzi-kirju. Uus põlvkond juunis või augustis, olenevalt geograafilisest asukohast. (Wikipedia 2011) Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses ka kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale. Tema röövik on monofaag, toitudes ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. 2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid 5 peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine. Sellisteks elupaikadeks on
CL ülemvähid malacostraca CL hooghännalised collembola CL tõukjalalised CL harkhännalised CL välislõugsed putukad insecta LEVIK: LIIKIDE ARV: suur mitmekesisus üle miljoni liigi PALJUNEMINE: enamus lahksugulised EHITUSE ERIPÄRAD: - tugev välisskelett - lihased kinnitunud skeleti külge (võimaldab teha kiireid ja täpseid liigutusi) - lülilised jäsemed - skelett kaitseb kuivamise eest - keha lüliline segmenteerunud - pea, rindmik ja tagakeha - hästi arenenud meeleelundid - 40 ANATOOMIA JOONIS: (ämbliku-, vähilaadne, putukas) PILT: (need, mis KTs) SubPH VÕRDLUS: Lõugtundlased Hulkjalgsed Vähid ja putukad - vees tekkinud, kuid - kerelülisi ja jalapaare - Enamus - Enamus
Põõsassamblik-meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal või ripuvad puuokstel LOOMAD TUNNUS SELGROOGSED SELGROOTUD Toes ehk skelett paikneb Toes paikneb keha pinnal. keha sisemuses, on See võib olla 1) kitiin-, räni- enamikul luuline ja koosneb või lubiainest või 2) järgmistest osadest: lüliline lihastikust ja epiteelist Toes selgroog, jäsemete- ja moodustunud nahklihasmõik. koljuluud. Kaladel asendavad jäsemeid luulise toesega uimed. Lihastik on tugev ja Lihastik paikneb enamasti massiivne, moodustab kihtidena ja õmbritseb keha
Keha katab tihe tugev kest, mis kaitseb kuivamise eest. Ka neil pole vereringet ja hingamiselundeid. Osa liike elab vabalt, paljud on loomade või taimede parasiidid. Nt taimede küljes elavad kiduussid on taimekahjurid, loomade parasiidid on aga nt solkmed ja naaskelsabad, ohtlikud inimestele. Elavad ka mullas, merede ja mageveekogude põhjas. Pmst kõikjal, kus on niiskust. Väga väikesi kuni suuri , lausa meetrites mõõdetavad. Rõngussid- pikk lüliline keha, mis on paindlikum ja liikuvam kui eelmistel. Keha koosneb lülidest. Kõik lülid on samade organitega, seetõttu talitlevad lülid üpris iseseisvalt. Vaid paljunemisorganid paiknevad teatud kindlates lülides. Rõngasussid on enamasti mõlemasugulised, kuid viljastavad end ise harva. PIkkuselt 1mm- 3m. Siia kuuluvad kaanid, vihmaussid, merepõhjas elavad harjasliimukad. 5. Vihmaussi välisehitus. Vihmausside tähtsus looduses.
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Kolm tähtsamat rühma-lameussid, ümarussid, rõngussid. Lameussid on kõige lihtsama ehitusega kahekülgsed loomad. Keha on pehme ja nii lame, et neil pole vaja vereringet ja hingamiselundeid. Suurem osa on parasiitse eluviisiga, kuid osa neist elab ka meredes, magevees ja niisketes kohtades maismaal. Ümarussid-lülistumata ümara kehaga, mis aheneb mõlemast otsast, enamus mikroskoopilised (mullas), lahksuguline, pikk, lihtsustatud ehitusega, elab vabalt sooles, ei kinnitu. Rõngussid- pikk lüliline keha, lülid on enamasti ühetaolised, paljunemisorganid teatud osades, mitmesugulised, viljastavad end ise harva, 1mm kuni 3mm pikkune. Tähtsus looduses ja inimesele -toiduahelas, lagundajatena, parandavad põllumulla omadusi. LÜLIJALGSED (kahetiivalised, kiletiivalised, liblikalised, mardikalised, teised putukad) Jaotatakse-koorikloomad, ämblikulaadsed, putukad. Ehitus-neil on kitiinkest, kestuvad et kasvada. Lüliline keha ja kehajätked, avatud vereringe, neid leidub kõikjal.
kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks. 9.1. Klass: Ämblikulaadsed enamus maismaaloomad, paljud röövtoidulised, 8 jalga, 2 paari suiseid (lõugtundlad ja lõugkobijad) Selts: Skorpionilised pikliku, selgesti lülistunud kehaga. tugevate sõrgadega lõugkobijad ja lüliline painduv "saba", tipul mürgiaparaat, raamatkopsud. N. skorpion Selts: Nugilestalised elavad kellegi kehael, enamasti parasiidid N. sitikalestad, puuk 8 jalga, ees kilp Selts: Ämblikulised Ämblikuliste tagakeha on eeskehaga seotud peene varrekese abil. Nende lõugtundlad on küünise kujulise lõpulüliga, mille tipul avaneb mürginääre. Mürki kasutavad ämblikud saagi surmamisel. Ämblikud rebivad lõugtundlatega saagi puruks, lasevad saagi kehasse seedemahla ja imevad hiljem
annaabi.ee 
