Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Liblikad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
liblikad, eluviisiga, rindmik, karvad, röövikud, talvituvad, hämarikuliblikad, päevaliblikad, kehaga, kehaehitus, rindmikule, kaelaga, suiseid, tundlaid, lamenenud, kehasoojust, silindrikujuline, lapik, moodustis, taimtoidulised, keerdunud, liblikas, muneb, talvitumine, munade, lendajad, liblikalised, documentssurulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Tiivad Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikud ja tupslased, paljud emased märslased). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja
välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just
Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid
........................................................................7 3. Lisa....................................................................................................8 3.1. Põhiandmed Pääsusaba kohta...................................................8 3.2. Pildid...........................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Referaadi koostasin ma liblikalistest. Valisin liblikad kuna nad on nii võrratult ilusad. Kui väljas on näha liblikaid siis on teada, et suvi pole enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu.
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest
toitumisviisist. Rohutirts · Väikesed 1-2 cm pikkused · Külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva kehaga · Keha on kaetud kitiinkestaga. · Välisehitus: Tundlad Kombib ja tunneb lõhna liitsilmad Näeb objekti liikumist, selle kuju aga mosaiikselt 3 lihtsilma Eristab valgust ja varju suised Asuvad suu ümber; toidu maitsmiseks,
75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
Märslased Psychidae Pisitiiblased Micropterygidae Punnpealased Hesperiidae Põualibliklased Pieridae Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida
Põltsamaa Ühisgümnaasium Lepatriinu ja liblika võrdlus. Põltsamaa 2010 Liblikad Lepatriinud Liblikas toitub põhiliselt õietolmust ja Lepatriinu on üldjuhul röövloom, kes toitub nektarist. Mõni toitub ka villast ja karvast. peamiselt lehetäidest ja ka kilptäidest. Liblikas areneb täismoondega- nende areng Lepatriinu areneb tismoondega- nende on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk areng on neljajärguline: muna, ja valmik. vastne(röövik), nukk ja valmik.
Laialt levinud, eriti parasvöötmes; kõikjal kus leidub samblaid või samblikke (ka Arktika ja Antarktika). Elavad kõdus, taimedel ja vee pindkilel. Eestis umbes 150 liiki. Selts: Harkhännalised (Diplura) Pikkus 2-5mm. Värvuselt valkjad, kollakad; kehas puudub pigment. Pikad tundlad; koosnevad 10 või enamast segmendist; meenutab pärlikeed. Pea ümara kujuga. Silmad puuduvad Rindmik koosneb kolmest selgesti eristatavast segmendist. Rindmiku igale lülile kinnitub paar jalgu. Tagakeha koosneb 10 selgesti eristatavast lülist. Viimasel tagakehalülil pikad urujätked, mis on kaetud karvakestega. Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) Selts: Harjashännalised (Thysanura) Pikkus kuni 1,5
väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel. Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). Liikide arv: 110 (130) Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Klass: Paelussid Cestoda Enamasti pika paelja ning lülistunud kehaga ussid. Elavad selgroogsete sootorus. Areng toimub vaheperemehe kaudu. Seoses parasitismiga on nende kehaehitus tugevasti lihtsustunud. Neil puuduvad hingamis-, ringe- ja seedeelundid, esinevad umbtoruneerud protonefriidid. Liitsugulised, kusjuures igas lülis paikneb sigimiselundite komplekt. Kinnitumiseks on päis (scolex). Liikide arv? Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Selts: Laiussilised (Pseudophyllida) Rosetja kujuga emakas avatud, esineb viimajuha
Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju- ja võilille nektarit, hiljem ohaka-, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar. Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik. Admiral armastab samuti
puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-1-1.htm) Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega (siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid
rakkude koordineeritud tegevus praktiliselt puudub, sest puudub närvisüsteem. Kolooniad on asümmeetrilised. Käsnade keha moodustavad kaelusviburrakud, katterakud, tugirakud (mineraalainet produtseerivad skleroblastid ja orgaanilist ainet spongiini produtseerivad spongioblastid), toitefunktsiooniga amööbotsüüdid, sugurakud ja arheotsüüdid (diferentseerumata rakud, millest vajadusel kujunevad kolooniale vajalikud spetsialiseerunud rakud). Käsnad on meredes laialt levinud paigalise eluviisiga filtraatorid. Magevetes on liike vähe. Vesi, mille panevad liikuma kaelusviburrakud, liigub läbi käsna keha, toob sinna toidu ja hapniku ning viib välja ainevahetusjäägid. Sigivad sugulisel ja mittesugulisel teel (välis- ja sisepungumine). Käsnadele on iseloomulik suur regeneratsiooni võime. Süvamere käsnadele on iseloomulik ränidioksiidist skelett, mis on väga rabe. Tuntud süvamere liik on veenusekorv. Piirkonnas, kus tuule mõjul vesi liigub, elavad segaskeletiga (räni- ja
eluviisi võrdlus, näiteid Magevee ripsusside ehitus: Ripsusside kehapinda katab ripsmeline epiteel. Selle näärmerakkudes on rabdiidid pulgakesed, mis õhu kätte sattunult muutuvad limaks. Olemas ainult suu ja kõhupoolel eraldi pärakut pole. Närvitängud koondunud ette. Erituselunditeks protonefriidid. Emasloomadel lisaks munasarjadele ka rebusarjad, mõlemasoolised. Eluviis: röövloomad, elavad meres ja magevees, harvem ka mullas. Kärssusside ehitus: Lameda, ripsmelise kehaga. Tsöloom on olemas, aga mitte lausalise õõnena, vaid tükati: moondunud osalt veresoonkonnaks, osalt kärsapaunaks. Iseloomulik väga pikk kärss, mis sissetõmmatuna paikneb paunas ja võib välja paiskuda tolle kokkusurumise toimel (vesiskelett!). Suu ja pärak eraldi. Kehas lülistuse algmeid. Eluviis: röövloomad, elavad peamiselt meres. 20. Parasiitsete lameusside (Platyhelminthes) põhirühmade lõpp- ja vaheperemehi magevees, näiteid
Merirooside kehasein on paks ja lihaseline, selles pole lubiainet. Meriroosid elavad üksikult. Korallid on väikesed mõne millimeetri pikkused polüübid. Korallidel moodustab õrna keha toeks ja kaitseks lubiainest skelett. Korallid elavad enamasti kolooniatena ning nende elutegevuse tulemusena moodustuvad soojades meredes korallrahud ja korallsaared. Tähtsus: väikeste loomade elupaigaks. 26. Usside üldiseloomustus Ussideks peetakse tavaliselt kõiki pehme, sageli lülilise kehaga loomi. Paljud sellise vljanägemisega loomad, näiteks putukate röövikud, siiski usside rühma ei kuulu. Ussideks nimetatakse ainult mingi kindla kehaehitusega selgrootuid loomi, nagu lame-, ümar- ja rõngussid. Ussid paljunevad suguliselt . Nad on nii vabad, kui ka parasiitsed loomad. Parasiitussidel on looduses oluline osa, sest nad mõjutavad peremeesloomade elutegevust. Enamasti ei mõju nad kohe surmavalt, vaid nõrgestavad teda. Kõikidel ussidel on pikk kitsjas
hõimkond. Loomtoidulised. Pikkusega 1mm hüdrad- 2 m meduusid, meriseen. Neil on algeline närvisüsteem. Polüüb kinnitab veekogu põhja või mingile teisele pinnale, suu avaneb ülespoole. Meduus meenutab vihmavarju, suu avaneb allapoole ja ta hõljub, ujub kiiresti. Elavad nii soolases kui magevees. Ka Eestis (varsahüdra) Näited: polüübid on meriroosid ja korallid, hüdrad (vaasi kujuga).Meduusid ehk meririst (kummuli kausi kujuga) Okasnahksed. Põhitunnused: Merelise eluviisiga, keha sümmeetriline, selgrootud, kiirelise sümmeetriaga (kiirekujuline). Meritähel on tavaliselt viis kehaosa, mis saavad alguse ühest keskmest nagu ratta kodarad. Iga kiire tipus on silm. Infot välisilmast saab jalakestega ja ogadega kompides,.Neil on lubiplaadikestest sisetoes. Nad on kaetud õhukese nahaga. Paljudel nahk kaetud kühmuskeste või okastega, sealt ka nende nimed. Nad on lahksugulised ehk kahe sugupoolesed. Elavad merepõhjas igas sügavuses
Areneb seal edasi ja tuleb uuesti vette, kinnitub mõne taime külge. Kui nüüd rohusööja loom seda taime sööb, nakatub. Looma sooles liigub uss maksa ja hakkab selles toituma. Ring sai täis. maksakaan http://blasebalg.twoday.net/stories/402730/ http://www.dpd.cdc.gov/dpdx/HTML/Frames/A- F/Fascioliasis/body_Fascioliasis_page1.htm 25. Vihmaussi kehaehitus ja paljunemine. Vihmaussile on iseloomulik pikk, lüliline ja mõlemast otsast ahenev keha. Vihmaussi keha eesmises kolmandikus on paksenenud osa vöö. Vihmaussil pole pead. Iga lüli küljel on väikesed harjased, mis aitavad vihmaussil edasi liikuda. Eesti pikim vihmauss on kuni 30cm harilik vihmauss. Vihmaussi siseehitus selgmine veresoon sooltoru närvitänk Suuava erituselundid
Rohusööjate maksas. On liitsuguline. Uss muneb munad peremehe maksa. Sealt satuvad need soolte kaudu välja rohule. Edasi arenemiseks peab muna sattuma vette. Alles seal koorub munast vastne, kes tungib vees elava teo maksa. Areneb seal edasi ja tuleb uuesti vette, kinnitub mõne taime külge. Kui nüüd rohusööja loom seda taime sööb, nakatub. Looma sooles liigub uss maksa ja hakkab selles toituma. Ring sai täis. maksakaan 25. Vihmaussi kehaehitus ja paljunemine. Vihmaussile on iseloomulik pikk, lüliline ja mõlemast otsast ahenev keha. Vihmaussi keha eesmises kolmandikus on paksenenud osa vöö. Vihmaussil pole pead. Iga lüli küljel on väikesed harjased, mis aitavad vihmaussil edasi liikuda. Eesti pikim vihmauss on kuni 30cm harilik vihmauss. Vihmaussi siseehitus selgmine veresoon sooltoru närvitänk Suuava erituselundid
võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6
7.6.1 Alamklass Laevukeselised (Nautiloidea) 7.6.1.1. Selts Laevukeselised (Nautilida) Kambriteks jaotunud väline koda. 7.6.2. Alamklass Coleoidea Esindajad ilma välise kojata. See muutunud sisemiseks toeseks. Lõpuseid on kaks. 7.6.2.1. Ülemselts Kümnehaarmelised Decapodiformes 10 kombitsat. Seepia, kalmaar. 7.6.2.2. Ülemselts Kaheksahaarmelised Octopodiformes 8 kombitsat. Kaheksajalad, paberlaevuke. 8. Hõimkond rõngussid ehk Anneliidid (Annelida) Bilateraalsümmeetrilised, lülistunud kehaga ussitaolised loomad. Prostomium, pügiidium. Keha katab nahklihasmõik, kutiikula puudub. Närvisüsteem on nn nöörredeltüüpi, Meelelunditest on arenenud täppsilmad ja kompimis-, haistmis- ja maitsmismeel. Vereringesüsteem on suletud. Erituselunditeks on metanefriidid ehk avatoruneerud. Liitsugulised. Areng otsene või läbi vastsestaadiumi. 8.1. Klass Hulkharjasussid ehk Polüheedid (Polychaeta) Parapoodidel arvukalt harjaseid. Mereloomad
Nad on veekogujad, toodavad atmosfääri hapniku, kõige lihtsamad maismaataimed, toiduks metsloomadele. Nad paljunevad ja levivad eostega. Samblad kasvavad metsas, niidul, soos ning paljud liigid on ka puutüvede, majakatuste, kivide ja müüride asukad. SÕNAJALGTAIMED On olemas kõik õistaimedele omased organid (v.a. õis/vili). Paljunevad ja levivad eostega. Sõnajalgtaimede hulka kuuluvad: 1.Sõnajalad (7 liiki) – puudub maapealne vars, talvituvad risoomina mullas (mitme aastased, igal aastal uued lehed), eosed valmivad lehe alaküljel (eostes). N: Laanesõnajalg, kilpjalg, maarjasõnajalg. 2.Osjad-lüliline vars, eosed valmivad eospeades, lehed on taandarenenud, varred püstised, talvituvad risoomina mullas. N:aasosi, põldosi, metsosi, raudosi, liivosi, soo-osi. 3.Kollad- igihaljad, roomavate vartega, püstiste külgharude tippudesse tulevad eospead. Kasvavad väga aeglaselt, korjata ei tohi. N:karukold, kattekold, ugrukold, vareskold
Karpidega tehti katse. Kahte purki pandi suurlinna lähedalt merelahest võetud merevesi, neist ühte purki lisati peotäis sinikarpe. Tunni aja pärast oli vesi karpidega purgis muutunud selgeks. * Mida karbid veest välja filtreerisid? * Mis juhtus seedimatute ainete ja osakestega? Osa loomi elab oma toiduallika pinnal või sees. Näiteks vihmaussid toituvad mullas roomates selles sisalduvast orgaanilisest materjalist. Osa putukavastseid toitub sel viisil taimekudedest (nt mõnede liblikate röövikud lehtedest ja viljadest), osa surnud loomadest, nt kärbsevastsed. Pilt ja alltekst: Putukavastsed söövad lehtedesse käike. Vedelikust toitujad imevad taimest või loomast toitainerikast vedelikku. Õitest hangivad magusat nektarit näiteks mesilased ja liblikad. Paljud sellised parasiitsed putukad nagu lehetäid ja lehekirbud imevad lehtedest taimemahla, paljud aga teiste loomade verd (sääsed, parmud, täid, lutikad, kirbud, puugid jt). Selleks on putukatel
· Peale Eesti levinud tüüpilisena veel Rootsis. Niite lubjakividel leidub loomulikult ka mujal maailmas. Keskkonnatingimused: · Kaltsiumirikas · Fosfori- ja lämmastikuvaene 7 · Kuiv · Tuuline · Õhuke huumuskiht Loodude loodusväärtused: · Pärandkultuuriväärtus; · Ekstreemse mikrokliima tõttu kujunenud erilised elukooslused; · Spetsiifiline elustik (samblikud, liblikad, taimeliigid); · Rekreatiivne väärtus; · Majanduslik väärtus karjamaana. Ohufaktorid: - Karjatamise lõppemine kadastikud, võsametsad; - Ehitustegevus taimestiku hävimine, ,,muru" ; - Kaevandamine taimestiku hävimine; - Väetamine (+saaste, prügi); - Tallamine (turism!); - Metsastamine; - Põlemine. LAMMI- EHK LUHANIIDUD Mageveega üleujutatavad rohumaad: · paiknevad jõe- ja järvelammidel;
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Taime kuivades mürk laguneb, nii et tulikaid sisaldav korralikult kuivanud hein on ohutu. Tulikate taimemahl põhjustab nahapõletikku, nii et ka inimesed peavad tulikaid käsitledes ettevaatlikud olema ja kindaid kasutama. Mürgisuse tõttu rahvameditsiin tulikaid ei kasuta. Sõna "sardooniline" ('kibe, põlastav') tuleb Sardiinias kasvava sardiinia tulika Ranunculus sardous järgi. Kui inimene seda sööb, tõmbub tema nägu grimassiks. [viide?] Mõned putukad, näiteks liblikad Euplexia lucipara ja Orthosia gothica, toituvad tulikatel. Mõnda tulikat kasvatatakse ilutaimena ja neile on aretatud suuri eredaid õisi. Tulikas oli Türgi sultanite vägevuse sümbol. aid kandma. 24 5. Nõges (Urtica L.) Perekond on levinud kõikjal maailmas, kuid põhiliselt parasvöötmes. Nad on peamiselt mitmeaastased, mõned ka üheaastased rohttaimed, mõned ka põõsad.
KATTEKUDE Epiderm on tavaliselt Lehtede, noorte varte üherakukihiline, koosneb ja viljade pinnal Kattekoe rakud paiknevad elusatest rakkudest; epidermi tihedalt üksteise kõrval ja katab kutiikula või vahakiht; kaitsevad taime sisemisi kudesid kuivamise ja epidermi moodustised on karvad, papillid, õhulõhed mitmesuguste kahjulike (karvad all; papillid e näsad on välismõjude eest epidermise madalad väljasopistised (aaskannike); õhulõhe on mitmest epidermiserakust koosnev moodustis taime gaasivahetuseks (sh veeaur)).
Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal. Paarile küsimusele jäi vastamata, sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud. Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud! 1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->hõimkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=pal
annaabi.ee 
