Leonardo da Vinci (0)

Leonardo da Vinci
Leonardo da Vinci (Leonardo di ser Piero da Vinci) (15. aprill 1452 – 2. mai 1519) oli Itaalia paljuõppinud teadlane, matemaatik , insener, leiutaja, anatoom, maalikunstnik , skulptor, arhitekt , botaanik, muusik ja kirjanik, renessansi ajastu mitmekülgseim geenius .
Lapsepõlves elas Leonardo da Vinci viis aastat Anchianos. Aastal 1457 kolis Leonardo oma vanaisa juurde Vincisse, kus ta läks kooli. Koolis õppis Leonardo da Vinci kirjutama, lugema ja arvutama  ning  geomeetriat  ja ladina keelt.
Leonardo elas Vincis 1466. aastani. 14 aastaselt sõitis ta Firenzesse, kus alustas õppimist Andrea del Verrocchio  ateljees. Verrocchio, keda peeti tollal üheks andekamaks  Firenze kunstnikuks, avaldas Leonardole suurt mõju. Ateljees töötas ka teisi kuulsaid kunstnikke, teiste hulgas Sandro Botticelli , Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Noor õpilane alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega, hiljem lisandus õlivärvidega maalimine. 1472. aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppimine Andrea del Verrocchio juures, ehkki Leonardo ateljeest ei lahkunud. Oma kunstnikukarjääri alustas Leonardo  1469  Firenzes Andrea del Verrocchio töökojas õpipoisina.
Leonardo varajasim dateeritud töö on sulejoonistus 5. augustist  1473 . See joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel, esiteks selle poolest, et selline töö üldse dateeritud on (mis paneb paljud uurijad arvama, et tööle on hiljem lisatud varajasem kuupäev), aga ka selle poolest, et maastikku on joonistatud täiesti erinevalt tolle aja stiilist, kujutades nii valgust, vett kui rohelust liikuvana.
Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (1472–1475). Sageli loetakse esimeseks tööks, mis suures osas Leonardo poolt maalitud on, Verrocchio "Kristuse ristimist", millel Leonardole omistatakse nii maalil kujutatud maastikku kui ka vasakpoolset inglit. Varem on maali dateeritud 1470. aastate algusesse, aga viimasel ajal usutakse, et ingel on maalitud hiljem (u.  1480 ). Täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et mõlema maali loomine on toimunud pika perioodi vältel.
Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (u.1481– 1482 ), mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitse. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, hüljates väliselt värvika quattrocento  ning luues sfumato, mida iseloomustab  kontuuride  ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine.
1482 kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi1499. aastani. Neil aastatel arendas Leonardo oma tegevust nii  inseneri , skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajavahemikust on järele jäänud väga vähe tema töid. 1483 telliti Leonardolt suurepärane maal "Madonna kaljukoopas ", mis on praegu  Louvre `i muuseumis Pariisis. Sellest teosest eksisteerib ka teine versioon , mis asub Londonis  Rahvusgaleriis  ning mille peamiseks autoriks peetakse Ambrogio da Predisi ning mis on võrreldes Pariisi versiooniga oluliselt kohmakamalt maalitud.
"Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel1495–1498. See on maalitud  Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko  kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. a sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.
1499  lahkus Leonardo Milanost ja veetis mõnda aega Mantovas ja Venezias, tegeledes peamiselt leiutamisega, ning asus siis tagasi Firenzesse, kuhu jäi  1506 . aastani.
1503 sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Vecchiosaali seinale üks maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas ka Raffael tehtut kõrgelt.  1560 . aastatel maalis Giorgio Vasari , tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning teave sellest tugineb tööst tehtud koopiatel ning säilinud skitsidel.
1506 asus Leonardo taas Milanosse. Seal lõpetas ta ka vist maailma tuntuima maali " Mona Lisa" (1508), mis praegu asub Louvre'is Pariisis. Pildil kujutatud naisterahva isik pole teada, aga Giorgio Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna. Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja porteedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.
Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega", mis asub samuti Louvre'i muuseumis, ning "Leda  luigega ", millest küll tänapäevani on säilinud vaid koopiad (Raffael, Cesare da Sesto jt.).
1513  suundus Leonardo  Rooma , kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega.  1516  lahkus ta kuninga François I  kutsel Prantsusmaale ja asus elama Cloux'i lossi  Amboise 'i lähedale. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali " Ristija Johannes", mis praegu asub Louvre'is ja mis on saanud kriitikat homoseksuaalse ja blasfeemse alatooni tõttu.
Leonardo lähenemine teadusele oli vaatlemine . Ta püüdis asjadest aru saada neid ülitäpselt kirjeldades ega toonud esile eksperimente ega teoreetilist seletamist. Kuna tal jäi puudu korralikust haridusest matemaatikas ja ladina keeles, siis tema kaasaegsed teadlased ei tunnistanud Leonardot kui teadlast, kuigi ta ise õpetas ladina keelt. 1490-ndatel õppis ta matemaatikat Luca Pacioli käe all. Päevikute sisust tuleb välja, et tal oli kavas välja anda hulk uurimustöid erinevatel teemadel . Tema töö anatoomia, valguse ja maastiku vaatlemise kohta kogus kokku tema õpilane Francesco Melzi. 1651. aastal avaldati need nime all „Kirjatöö Leonardo da Vinci maalide kohta“ Prantsusmaal ja Itaalias ning 1724 . aastal Saksamaal gravüüridega klassikalise maalija Nicholas Poussini joonistuste põhjal. Frtijof Capra hiljutine põhjalik analüüs Leonardost kui teadlasest väidab, et tegu oli Galileost, Newtonist ja talle järgnevatest hoopis erineva teadlasega. Leonardo eksperimendid järgisid kindlat teaduslikku meetodit ja ta teooriad ning hüpoteesid ühendasid endas kunsti, eriti maalimist. Need tema ühendatud teooriad ja terviklik lähenemisviis teevad temast tänapäevase süsteemi teooria eelkäija.
Leonardo ametlikud õpingud inimese keha anatoomia alal algasid Andrea del Verrocchio käe all, kui õpetaja nõudis, et kõik õpilased õpiksid anatoomiat. Kunstnikuna sai ta ruttu topograafilise anatoomia meistriks, joonistades üles palju uurimusi lihastest , kõõlustest ja teistest nähtavatest kehaosadest. Eduka kunstnikuna anti talle luba lahata inimlaipu Santa Mari Nuova haiglas Firenzes ja hiljem ka haiglates Milanos ja Roomas. Aastatel 1510 ja 1511 tegi ta koostööd doktor Marcantonio della Torrega. Koos valmistasid nad teoreetilise töö anatoomiast, mille tarvis tegi Leonardo üle 200 joonise. See avaldati 1680 aastal (161 aastat peale tema surma) nime all „Uurimustöö maalimisest“. Leonardo joonistas palju uurimusi inimskeletist ja selle osadest, lihastest ja kõõlustest, südamest ja veresoonkonnast, suguorganitest ning teistest siseorganitest. Ta tegi ühe esimestest teaduslikest joonistest lootest emakas . Kunstnikuna vaatles ta põhjalikult ning jäädvustas vanuse ning inimemotsioonide mõjud psühholoogiale, uurides eriti põhjalikult viha. Ta joonistas ka palju inimesi, kelle oli silmatorkavaid näolisi moonutusi või haigusilminguid. Ta uuris ja joonistas ka paljude teiste loomade anatoomiat, lahates lehmi, linde, ahve, karusid ja konni ning võrreldes oma joonistustel nende anatoomilist struktuuri inimese omaga. Ta viis läbi ka hulga uurimusi hobustest.
Oma elu ajal oli Leonardo hinnatud insener. Kirjas Ludovico il Moro’le väitis ta end olevat võimeline looma igasuguseid masinaid nii linna kaitseks kui piiramiseks. Kui ta 1499-ndal aastal Veneetsiasse põgenes, leidis ta tööd insenerina ja töötas välja liikuvate barrikaadide süsteemi kaitsmaks linna rünnakute eest. Tal oli ka plaan, kuidas muuta Arno jõe voolu, et Pisa üle ujutada. Tema päevikud sisaldavad suurel hulgal leiutisi, nii praktilisi kui mittepraktilisi. Nende hulgas on muusikariistu, veepumpasi, ümberpööratava vända mehhanisme ja aurukahur. 1502 . aastal tegi Leonardo plaani ühe sildeavaga 240 meetri pikkusest sillast Osmanite Sultan Beyazid II-le Istanbulis. Sild pidi olema Bosporuse suudmes, Kuldsarve lahel. Beyazid ei järginud projekti, kuna arvati, et sellise silla ehitamine on võimatu. Leonardo nägemus taastati 2001 aastal, kui ehitati Norras tema planeeritud sild väiksemates mõõtmetes. 17. mail 2006. aastal otsustas Türgi valitsus ehitada Leonardo silla üle Kuldsarve lahe. Pea kogu elu võlus Leonardot lend. Ta tegi palju uurimustöid lindude lennu kohta, kaasa arvatud „Lindude lennu kogumik“ 1505. aasta paiku, nagu ka plaane arvukate lennumasinate, nagu helikopter ja deltaplaan , jaoks. Enamus neist, nagu kruvihelikopter, mis ei tõusnud õhku, olid ebapraktilised. Kuid deltaplaan on edukalt ehitatud ja demonstreeritud.