Läänerindel muutusteta lugemispäevik (0)

„Läänerindel muutusteta“
Erich Maria Remarque
Tegelased:
Paul Bäumer-peategelane; südamlik ja abivalmis poiss
Müller- kannab kotis veel kooliraamatuid kaasas ja unistab sõjajärgsest eelisküpsuseksamist-isegi turmtule all tuubib ta füüsikaseadusi
Albert Kropp- väikekasvuline, tema peanupp jagab poistest kõige paremini
Leer- kannab habet ja tal on suur poolehoid ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu
Poisid on üheksateistkümneaastased, ja kõik ühest ja samast klassist vabatahtlikutena sõtta läinud.
Tjaden- kõhn lukksepp , samavanune kui poisid, kompanii suurim söödik, istub saledana laua äärde ja tõuseb jälle üles- paks nagu tiine lutikas.
Haie Westhus- vana turbalõikaja, kõige suurem ja tugevam meestest
Detering- talupoeg , kes põhiliselt oma majapidamisets ja naistest mõtteid mõlgutab
Stanislaus Katczinsky e. Kat- nende salga peamees , visa, kaval, tark, nelikümmend aastat vana, siniste silmade, längus õlgade ja tugeva haistmismeelega ähvardavast hädaohust ning päevade toidumenüüdest
Sõtta läinud poiste sõbrad ning nad on kõik ühes jaos.
Kemmerich - poiss, kes suri juba alguses
Heinrich- kokk
Himmelstof- allohvitser, keda peeti kasarmus kõige tigedamaks tervest sõjasalgast. Ta
oli väike, tegi valjut häält ja 10 aastat kroonut teeninud mehike rebasekarva punaste ülespoole
krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja.
Kokkuvõte
Klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, koos Pauliga. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust kasarmusse tagasi läheb, saab ta teada, et ta vana klassikaaslane Kemmerich on raskelt viga saanud. Ta küll proovib sõpra lohutada, et ta pääseb veel koju ja kõik saab korda, kuigi ta teab, et nii see ei ole. Palatisse tuleb ka Müller, teine klassikaaslane. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale ja küsib kas peale Kemmerichi surma saaks ta need endale. Kui ta sõber ära suri siis Müller saigi ta saapad endale. Kasarmus ei anta enam korralikult süüa ja paljud nälgivad. Katcinzky ja Bäumer lähevad öösel ühta tallu hanesi varastama et natukenegi rohkem süüa saada. Järsku kuuleb Paul koera haukumist. Ta teab, et peab ruttu minema saama, kuid koer juba jõudis tema juurde. Koer hüppab ta peale kuid poiss leiab taskust õnneks oma noa ja lööb sellega koera. Bäumer viskab haned üle aia ja ronib ise ka kähku üle. Nad lähevad Katiga vanasse laohoonesse ja praevad seal haned ära. Terve salk koos Katiga saadeti rindele. Nad lähevad kaevikusse ja valmistuvad lahinguks.Nad kuulevad ainult mürske ja kuulipildujaid, peaaegu võimatu on midagi muud kuulda. Paul märkab, et kaeviku nurgas kükitab üks nekrut ning väriseb üleni. Peategelane märkab, et nekrut oli ennast täis lasknud. Ta soovitab nekrutil aluspüksid ära võrra ja need ära Paljud saavad sakslastest surma või haavata. Peategelane märkab, et see nekrut, keda ta aitas, oli saanud surma. Nad lähevad tagasi kasarmusse. Järgmine päev saavad nad palju süüa ja suitsu. Kat arvab , et seda tehaks sellepärast, et homme saadetakse neid kindlasse surma. Kui nad järgmine päev lahingus on märkab Paul, et neile läheneb kahtlane udu. See oli gaasirünnak. Enamus tõmbavad gaasimaskid pähe, et nende kopsud ära ei kõrbeks ja piinarikast surma ei peaks kogema. Nekrutid poevad kaevikusse. Ka nekrutid tõmbasid endale gaasimaskid pähe. Kuid kui nekrutid märkasid, et nende peakohal käivad mõned juba ilma maskideta, võtavad ka nemad need peast . Kuid nad ei taibanud et madalamates kohtades on gaas kaueb. Enamus surid neist suurtes piinades. Kat ja Bäumer kõnnivad jõe ääres ning märkavad ilusaid neidusi teisel pool kallast. Tüdrukud lehvitavad neile ja näitavad, et nemad ja teised klassikaaslased tuleksid neile õhtul külla. Neil oli keelatud ületada jõge. Kat teeb ettepaneku,et nad ujuksid öösel tasakesi teisele poole ja läheksid siis nende neidude juurde. Sellega nõustusid kõik. Kuid siis tuleb neile meelde, et tüdrukuid on ainult kolm ja neid on neli. Keegi tuleb maha jätta. Seda Paul, Kat ja Krop teevadki. Nad joodavad Tjadeni täis ja jätavad ta ilusti magama. Mehed võtavad kaasa paar pätsi sõdurileiba ja tüki suitsuvorsti. Nad ujuvad üle jõe ja lähevad selle maja ukse juurde. Uks avatakse ja nad astuvad sisse. Nad räägivad seal neidudega juttu ja pakuvad neile nende toodud süüa, mille üle on tüdrukud väga õnnelikud. Kati soovitusel hakkavad poisid kasarmusse tagasi minema, sest muidu võidakse neid märgata.
Paar päeva hiljem kutsutakse peategelane oma jaoülema juurde. Talle öeldakse, et võib kaheks nädalaks koju minna. Ta räägib sellest ka sõpradele. Sõbrad õnnitlevad teda selle puhul ja saadavad ta rongijaama. Kui Paul oma kodu uksest sisse astub, näeb ta trepi peal oma õde. Õde jookseb tuppa ja ütleb oma emale, et Paul tuli koju. Paul märkab, et ta ema on voodis haige. Ta küsib oma õelt, et mis emal viga on. Õde ütleb, et emal on vähk.Paul on väga šokeeritud. Ema tõuseb voodist väga vaevaliselt üles ja läheb kartulikotlette Paulile küpsetama. Kartulikotletid on Pauli lemmik söök.
Paul kõnnib mööda tänavaid ja näeb palju oma vanu õpetajaid ning jääb ka nendega juttu rääkima. Pauli puhkus on läbi. Ta sõidab rongiga vangilaagrisse valvuriks. Ta näeb seal oma vana õpetajat. Ta näeb seal palju venelasi . Neile ei pakuta isegi süüa, nad on ainult luu ja nahk. Targemad neist vahetavad valvuriteilt endale süüa oma saabaste või käsitöö vastu, mis on tehtud leitud materjalidest . Mõned üksikud neist ronivad öösel üle aia ja käivad prügikastidest sööki otsimas.
Kuid kui Paul tagasi rindele saadetakse ei näe ta enam ühtegi tuttavat nägu ning ei leia oma salka üles. See öö saadeti Paul luurele. Ta istub mürsulehtris ning ei julge edasi minna. Paul mõtleb, et kas pöörduda tagasi häbis või minna edasi. Ta otsustab siiski edasi minna. Kui Paul tagasi hakkab minema ja rääkima oma avastustest ei leia ta enam tagasiteed. Paul läheb sinna poole kuhu kõhutunne ütleb. Kuid ta ei jõua omadeni tagasi. Siis ta poeb mürsilehtrisse ootama hommikut . Ta kuuleb imelikke samme, ta arvab, et need on prantslased . Ta viskab pikali ja mängib surnut . Paul võtab noa välja ja on valmis pussitama igaüht, kes lehtrisse astub. Sammud lähenevad. Keegi astus lehtrisse ning see oli üks prantslastest. Paul lööb teda kogu jõust kõhtu. Prantslane langeb maha, kuid ta ei ole veel surnud. Paul istub 3 päeva mürsulehtris koos sureva prantslasega. Tal on suur joogijanu. Ta võtab oma taskust taskurätti ja filtreerib selle abil endale pisut vett. Prantslane suri ja Paul lubab endale, et ta otsib prantslase naise ja lapse üles ja annab neile kaotuse puhul raha. Kuigi paul teab, et ta ei ole seda võimeline päriselt tegema, lubab ta seda endale ikkagi. Paul kuuleb lähenevaid samme. Ta mõistab, et need on sakslased . Ta hakkab karjuma , et ta on oma ja et teda ei tulistataks.
Ta jõudis lõpuks omade sekka. Kat jutustab Paulile, et nad olid otsinud teda mitmeid päevi ja juba arvanud, et ta on surnud ning, et varsti peaks tulema vaherahu.
Mõne päevapärast anti Katile, Paulile ja veel paarile inimesele uus missioon . Nad peavad minema ühte tallu ja seda valvama.
Kui Paul ja teised jõudsid kohale siis nägid nad, et talumajas on uhke tugitool . Nad tassisid selle alla kaldrisse. Keldris oli palju kartuleid ja muud toitu. Kat leidis küünist ka kaks noort põrsast. Nad asusid endale süüa tegema. Paul hakkas loomulikult kartulikotlette küpsetama. Järsku kuulsid nad laske ja aknad klirisesid puruks. Kuulid läksid napilt üle Pauli pea, kuid Paul ei lõpetanud küpsetamist, sest ta polnud veel lõpetanud. Kui need valmis, tormas ta keldrisse ja ootas laskude lõppu. Nad istusid keldris mitu päeva ja sõid seal toitu, mis oli delikatess võrreldes selle toiduga mis neile kasarmus pakuti. Neile tuli järele veoauto , kuhu nad laadisid peale oma tugitooli ja kõik toidu. Kui nad tagasi kasarmusse jõudsid laenasid nad seda teistele istumiseks 10 minuti kaupa.
Neil oli aeg jälle rindele minna. Paul ja Albert saavad lahingus raskesti vigastada. Nad viidakse sanitaarrongiga haiglasse. Kui nad jõudsid haiglasse, mis tegelikult oli kirik , viidi Albert kohe palatisse. Haiglas oli väga puhas.
Pauliga samasse palatisse oli sattund Albert ja veel 5 meest. Ühel neist oli lastud käsi otsast, teisel oli vaahnaluu puruks ja nii edasi. Üks musta värvi juustega noor mees oli jäänud ilma oma käest. See ei tundund olevat väga suur vigastus, sest tal oli see kinni seotud. Ühel ööl hakkas käsi veritsema. Kõik küll helistasid kella, et arst tuleks, kuid arst ei tulnud. Lõpuks tulid nad mõttele visata midagi vastu seina ja seda nad tegidki. Arst oli selle peale kohal ja küsis, et miks teda varem ei kutsutud. Mehed vastasid, et keegi ei saa neist üles tõusta. Öö jooksul musta värvi peaga poiss suri.
Albert viidi vastu tema tahtmist operatsioonile. Kui ta operatsioonilt naases oli ta näost palju kahvatum. Ka Paul viidi operatsioonile, kuid õnneks oli tal peale seda palju kergem. Paul paranes kiiresti ning ta saadeti tagasi rindele.
Rindel nägi ta oma parimat sõpra Kati. Mõlemad, nii Katcinzky kui ka Paul pidid minema rindele. Kõik lasti neist maha, kes nendega rindel olid. Lendurid ajasid iga üksikut meest taga nagu jäneseid. Paul ja Kat olid jäänud sellest salgast viimastena alles. Rindel sai Kat killu jalga.  Mees oli väga vihane , et just nüüd pidi ta viga saama. Paul lohutas teda ja tassis ta kasarmusse. Kat oli saanud surma läbi mürsukillu pähe. Üks pisikene eksinud kild tappis ta. Seitsmest nende klassi vabatahtlikust oli Paul ainukesena alles.
Paul langes 1918. aasta oktoobris, ühel päeval, mil kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta.
Paul oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui ta sellili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – Ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus
Tsitaadid

• „Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?“
  
• „Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?“
  

Oma arvamus
Olen alati tahtnud lugeda raamatut, mille on teemaks sõda, kuid olen lihtsalt ära unustanud seda teha. Olen tahtnud teada, mis võib olla ühe sõduripoisi mõtetes, kellega võib iga hetk juhtuda kohutavaid asju ning, mida ta kõike rindel olles näha võib. Arvasin, et see raamat on tüüpiline sõjafilmilikult igav, kuid nii se polnud. Esimestest lehtedest alates läks see mulle meeletult hinge ja pani mind sügavalt mõtlema. Mulle meeldis, et traagilisust ei tahetud luua mitte niivõrd surma ja verega, kui lihtsalt sellega, et sõjas osalenud ei saa enam iialgi endisteks. Mind tegid kurvaks isegi need kohad, mis pidid olema rõõmsad, sest poisi hinges oli kogu aeg kurbus . Mõtestasin end terve raamatu vältel Bäumeri mõtetesse. Vahet ei ole, kes kelle vastu võitlevad. Langevad alati süütud ja need, kelles pole hinges viha või tahet kellegile midagi sellist teha. Raamat tekitas minus väga palju emotsioone - kurbust, viha, meeleheidet ja meeletut tahet kedagi süüdistada. Miks peavad üldse olema maailmas sellised sündmused nagu sõjad, milles hukkub tohutult palju süütuid hingesid? Kahtlemata minu üks lemmikutest romaanidest, mida olen siiani lugenud.