Nimetu (1)

„All Quiet On The Western Front „ (1979) , Läänerindel Muutusteta
ERICH MARIA REMARQUE
Raamat anti välja kümme aastat peale Esimese maailmasõja lõppu. Raamat kirjeldab noorte meeste kannatusi sõjas. Tol ajal levis massiliselt natsionalism ja propaganda . Remarque püüdis vabaneda kirjutamise kaudu teda traumeerivatest mälestustest . Teose kangelasteks on 7 meest. Nad on omavahel klassivennad ja väga head sõbrad.
1) Väiksekasvuline Albert Kropp – kõige targem
2) Müller – Pauli klassivend , kes kannab õpikuid isegi rindel kaasas
3) Leer – armatseja, tunneb suurt huvi lõbumaja tüdrukute vastu
4) Tjaden – lukksepp
5) Haie Westhus – turbalõikaja, neist kõigist kõige tugevam
6) Franz Kemmerich – kõige noorem, Pauli sõber
7) Paul Bäumer – peategelane
8) Detering – talupoeg
9) Stanislaus Katczinsky – hüüdnimega (Kat) , 40-aastane salga peamees
Nad olid 19 aastased, kui neid sõtta kutsuti. Nad läksid sõtta õpetaja Kantoreki õhtuamise peale. Kantorek oli nende klassijuhataja. Ta austas sõda ja mehi, kes oma kodumaa eest olid valmis seisma. Koos eelpool nimetatud 9 mehega oli rindele saadetud 150 meest, kuid pärast esimest tulevahetust olid nad kandnud suuri kaotusi. Tagasi tuli 150-est mehest 80. Esimene, kes klassivendadest suri oli Kemmerich. Paul ja Kemmerich olid lapsepõlvesõbrad . Nende emad olid tuttavad üksteisega. Kemmerichi ema palus Paulilt enne sõtta minekut, et too vaataks poja järele. Sellega kaasnes ka Paulile vastutus, et kui Kemmerich peaks surma saama, siis ta peab ta emale sellest teatama ja nii läkski. Ajapikku toodi nende väeosale tuge juurde. Tuli uusi mehi rindele, noori ja vanu. Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõjamõttetuses, selle ebainimlikkuses. Tegelased pidid võitlema kui loomad, et tulla toime ellujäämisega. Nad pidid olema koguaeg valvel, et mürsuga pihta ei saaks. Kõige tähtsam oli varjuda, kui oldi pommitamistule all. Mürsukillud haavasid mehi nii jalgadest kui kõhust. Füüsilisse kontakti minnes kasutati nugasid, relvi ja labidaid. Neil puudusid elukogemused. Sõda õpetab distsipliini, meeskonnatööd, hoolima oma kõrvalolevast inimesest. Sa pidid tegema kõik, et aidata meest enda kõrval.
Enne sõtta minekut käidi kasarmus väljaõppel. Kasarmu üheksanda jao ülem oli allohvitser Himmelstof . Teda peeti kõige kurjemaks ja õelamaks inimeseks . Ta tundis ennast uhkelt, kui sai karistada mõnd õppurit. Temaga oli nii mõnelgi arveteklaarimine plaanis, eriti Tjadenil, kes oli voodimärgaja ja seetõttu Himmelstof teda tihti karistas. Kui poistel ühel õhtul vaba aega oli, siis neil oli väljamõeldud plaan kuidas Himmelstof läbi klobida. Himmelstof käis igal õhtul kõrtsis napsutamas. Poisid klobisid Himmelstofi läbi, kuid too ei saanud teada kes seda temaga tegi.
Pärast Kemmerichi suri järgmisena rindel Haie Westhus, ta sai selga tabamuse. Mehede kes pole veel surma saanud, on vaimselt väga raskes olukorras. Sõda muudab inimest väga palju. Vaimselt oli kõigil väga raske. Nad pole hulluks läinud vaid tänu sellele, et nad võtavad seda olukorda huumoriga.
Paul saab puhkuseloa ja sõidab koju. Ta veetis kaks nädalat puhkusel. Bäumer oli kuulnud ema haigusestumisest. Emal oli vähk . Pauli õde oli esimene, kes ta kodus vastu võttis. Õde oli üllatunud, et Paul sõjast koju saabus. Isa päris sõja kohta, kuid Paul ei tahtnud sellest üldse rääkida. Ta teadis, et inimesed ei mõista sõda, nad ei saa aru selle tegelikkusest. Ainuke, kes midagi ei küsi oli ema. Paul tunneb kodus olles ängistust ja ta ei saa rahu. Ta tunneks nagu oleks kodust võõrandunud. Kõik on talle niivõrd võõras, et sisetunne ütleb: „On aeg tagasi sõtta minna.“ Ta mõtleb pidevalt oma kaaslastest, kes jäid rindele. Puhkuse ajal külastas Paul ka Kemmerichi ema, et teatada tema hukkumisest. Ta ei rääkinud Kemmerichi emale tõtt, kuidas tema poeg tegelikult suri, vaid mõtles loo välja, mida ta ise ka peaaegu uskuma jäi.
Paul saadetakse tagasi sõjalaagrisse teiste juurde, peagi on nad tagasi rindel. Rindel juhtub Pauliga intsident. Ta jääb üksinda tule alla. Ta varjas end mürsulehtris. Juhuslikult hüppab lehtrisse sisse üks prantslane , Paul pussitab ta oma relvaga surnuks. Paulil on pärast seda süümepiinad ja ta räägib surnuga. Ta mõistus pole selge.
Järgmine haavatutest on Kropp. Samal ajal saab ka Paul vigastada, kuid mitte nii tõsiselt. Nad lasid koos Kroppiga end katoliiklikusse hospidali toimetada. Teda opereeriti ja ta sai terveks. Kropil ambuteeriti jalg. Peale ambuteerimist tahab Kropp ennast maha lasta, kuna tema arust pole elul enam mõtet. Paul läks tagasi rindele. Pärast seda Kropp ja Paul enam ei kohtunud. Katoliiklikus kirikus oli teisigi haavatuid. Kui sõdur oli väga raskeid vigastusi saanud ja polnud enam lootust taastusravil, siis ta viidi hospidali surnupalatisse ja peale seda surnukuuri.
Detering oli järgmine, kelle saatus ei olnud paljulubav. Ta üritas põgeneda Saksamaale, kuid võeti kroonupolitseinike poolt kinni. Rohkem ei kuuldud temast midagi. Pärast Deteringi suri Müller. Ta sai valgustusraketiga tabamuse kõhtu. Pärast tabamuse saamist elas ta veel pool tundi.
Järgmisel rünnakul langevad nende kompaniiülem Bertnick ja Leer, kes sai mürsukilluga pihta. Ta puus oli katki ja haavast tuli palju verd. Ta jooksis kiiresti verest tühjaks.
9 sõbrast on järele jäänud vaid kaks. Katczinsky ja Paul suutsid olla piisavalt tugevad, et rindel ellu jääda. 1918. Aasta suvi oli kõige raskem ja verisem. Ühel päeval, kui Paul ja Katczinsky süüa läksid tooma , sai Kat pihta mürsukilluga. Ta sääreluu oli puruks. Seepeale võtab Paul ta õlgadele ja toimetab ta lähimasse hospidali. Pärale jõudes selgub , aga et Kat oli saanud kuuliga päha ja see oli talle surmav. Paul sattus suurde depressiooni peale seda.
Sügisel saab Paul taas puhkust, sel ajal räägitakse rahust ja vaherahust. Sõda on jätnud Pauli väga sügava jälje ning ta ei leia enam õiget kohta elus. Ta ei tea mida enam väärtustada, mida oma eluga edasi teha. Kõik tema head sõbrad hukkusid, vaid tema jäi ellu. Ellu oli jäänud ka Kropp, kes katoliiklikusse hospidali taastusravile jäi. Ta läks tagasi rindele, kus oli vägesid juurde toodud. Paul oli nüüdsest üksinda, ta pidi hakkama saama, otsima toitu ja varjuma. Katczinsky ei saanud talle enam abiks olla. Ta läks koos uute sõduritega rindele. Kaevikus olles, nägi ta kogematute sõdurite nägusid, kes olid hirmunud ja näljased. Paul Bäumer suri. Tol päeval kui Paul suri, oli rindel vaikne ja rahulik. Raamatu viimane sõnum oli – Läänerindel muutusteta.
Remarque püüab illusiooni purustada, ta tahab näidata, et ka sõdur on inimene, vahest isegi parem kui tavaline. Sõdur ei näitle, ta ei poe vabanduste taha. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Inimene lahingus võitleb ainult oma ellujäämise eest.
Raamatu mõte võis olla näidata sõda nii nagu ta päriselt oligi. Sõda võib ühe põlvkonna inimestega teha kõike, kaudselt üeldes hävitada kogu põlvkonna. Samas näidatakse ka seda, kuidas sõda võib lihtsalt inimesi muuta, kuidas nende unistused ja soovid võivad muutuda ja millisteks need võivad saada. Sõda muudab nii erinevad inimesed suurepärasteks sõpradeks. Sõprus oli see, mis neid ühendas.