Läänerindel muutusteta kokkuvõte (43)

Läänerindel muutusteta
Erich Maria Remarque
Pauli klassist on vabatahtlikult tulnud sõtta 7 poissi, tema kaasa arvatud. Paul on kohe raamatu alguses lahingus. Kui ta lahingust naaseb kasarmusse siis ta saab teada et ta vana klassi kaaslane Kemmerich on raskelt vigastatud. Ta küll üritab vigastatut lohutada, et ta pääseb veel koju ja temaga saab kõik korda, kuigi ta teab et nii see ei ole. Teine klassi kaaslane Müller ilmub ka palatisse. Müller tahab saada vigastatu saapaid endale ja küsib kas peale Kemmerichi surma saaks ta need endale. Kui ta sõber ära suri siis Müller saigi ta saapad endale. Need sobisid talle hästi.
Kasarmus ei anta enam korralikult süüa ja paljud nälgivad. Katcinzky ja Paul (peategelane) lähevad öösel ühta tallu hanesi varastama et natukenegi süüa saada. Kui peategelane saab ühe hane kätte märkab ta ka teist. Ta haarab ka selle kaasa. Järsku kuuleb peategelane koera haukumist. Ta teab et peab kähku minema pääsema kuid koer juba jõudis tema juurde. Koer hüppab ta peale kuid peategelane saab õnneks oma noa ja lööb sellega koera. Peategelane viskab haned üle aia ja ronib ise ka kähku üle. Nad lähevad Katcinskyga vanasse laohoonesse ja praevad seal haned ära.
Peategelane saadeti koos Kati ja teiste oma klassikaaslestega rindele. Nad lähevad kaevikusse ja valmistuvad lahinguks. Mürsud vihisevad ja kuulipildujad tärisevad, peaaegu on võimatu midagi muud kuulda. Peategelane märkab, et kaeviku nurgas kükitab üks nekrut ning väriseb üleni. Peategelane märkab, et nekrut oli ennast täis lasknud. Ta soovitab nekrutil aluspüksid ära võrra ja need ära visata, sest muidu võib ta külmetada. Paljud saavad sakslastest surma või haavata . Peategelane märkab, et see nekrut, kellel oli ta soovitanud alukad ära võtta, oli saanud surma. Nad lähevad tagasi kasarmusse.
Järgmine päev saavad nad palju süüa ja suitsu. Kat arvab , et seda tehakse ainult selle pärast, kuna neid saadetakse homme kindlasse surma. Kui nad järgmine päev lahingusse on märkab Paul, et mingi udu lähendeb neile. See oli gaasi rünnak. Enamus tõmbavad gaasimaskid pähe, et nende kopsud ära ei kõrbeks. Nekrutid poevad kaevikusse. Ka nekrutid tõmbasid endale gaasimaskid pähe. Kuid kui nekrutid märkasid, et nende peakohal käivad mõned juba ilma maskideta, võtavad ka nemad need peast . Kuid nad ei taibanud et madalamates kohtades on gaas kaueb. Enamus surid neist suurtes piinades.
Kui Kat ja Paul kõnnivad jõe ääres märkavad nad ilusaid neidusi teisel pool kallast. Tüdrukud lehvitavad neile ja näitavad, et Kat, Paul ja teised tuleksid neile õhtul külla. Kahjuks keegi ei tohi ületada jõge. Kat teeb ettepaneku et nad ujuksid tasakesi öösel üle jõe ja läheksid siis nende neidude juurde. Kõik on sellega päri. Kuid siis tuleb neile meelde, et tüdrukuid on ainult kolm ja neid on neli. Keegi tuleb maha jätta. Seda Paul, Kat ja Krop teevadki. Nad joodavad Tjadeni täis ja jätavad ta ilusti magama. Mehed võtavad kaasa paar pätsi sõdurileiba ja tüki suitsuvorsti, mis neil eelmisest korrast alles jäi. Nad ujuvad üle jõe ja lähevad selle maja ukse juurde. Uks avatakse ja nad astuvad sisse. Nad räägivad seal neidudega juttu ja pakuvad neile nende toodud süüa. Tüdrukud on söögi üle väga õnnelikud, kuna ka nemad pole ammu süüa saanud. Kat ütleb et nad peaksid tagasi minema muidu nende äraolekut märgatakse. Seda nad teevadki.
Mõni päev hiljam kutsutakse peategelane oma jaoülema juurde. Peategelane saab teate, et ta võib koju kahe nädalasele puhkusele minna. Ta räägib sellest ka sõpradele.
Sõbrad õnnitlevad teda selle puhul ja saadavad ta vaksalisse.
Kui Paul oma kodu uksest sisse astub, näeb ta trepi peal oma õde. Õde jookseb tuppa ja ütleb oma emale, et Paul tuli koju. Paul märkab, et ta ema on voodis haige. Ta küsib oma õelt, et mis emal viga on. Õde ütleb: „Tal on vähk“. Paul on šokeeritud. Ema tõuseb voodist väga vaevaliselt üles ja läheb kartulikotlette Paulile küpsetama. Kartulikotletid on Pauli lemmik söök.
Paul kõnnib tänavail ringi ja näeb palju oma vanu õpetajaid. Ta räägib nendega jutttu, kuid mitte hea meelega. Igal õpetajal on eri arvamus, kuidas sakslased peaksid lahingus tegutsema.
Pauli puhkus on läbi. Ta sõidab rongiga vangilaagrisse valvuriks. Ta näeb seal oma vana õpetajat.
Vangilaagris näeb ta palju venelasi . Neile ei pakuta isegi süüa, nad on ainult luu ja nahk. Targemad neist vahetavad valvuriteilt endale süüa oma saabaste või käsitöö vastu, mis on tehtud maas vedelevast materjalist. Mõned üksikud neist ronivad öösel üle aia ja käivad prügikastidest sööki otsimas.
Kui Paul tagasi rindele saadetakse ei näe ta enam ühtegi tuttavat nägu. Ta otsib Kati, kuid tulutult.
See öö saadeti Paul luurele. Ta istub mürsulehtris ning ei julge edasi minna. Paul mõtleb, et kas pöörduda tagasi häbis või minna edasi. Ta otsustab siiski edasi minna. Kui Paul tagasi hakkab minema ja raporteerima oma avastustest ei leia ta enam tagasiteed. Paul läheb sinna poole kuhu kõhutunne ütleb. Kuid ta ei jõua omadeni tagasi. Siis ta poeb mürsilehtrisse ootama valgenemist. Ta kuuleb aheliku samme... Need on vist prantslased . Ta heidab pikale ja mängib surnut . Paul võtab pussi välja ja on valmis pussitama igaüht kes lehtrisse astub. Sammud lähenevad. Keegi astus lehtrisse... see oli üks prantslastest. Paul lööb teda kogu jõust kõhtu. Prantslane langeb maha, kuid ta ei ole veel surnud. Paul istub 3 päeva mürsulehtris koos sureva prantslasega. Tal on suur joogijanu. Ta võtab oma taskust taskurätti ja filtreerib selle abil endale pisut vett. 12 tunni pärast prantslane sureb. Paul lubab endale, et ta otsib prantslase naise ja lapse üles ja annab neile kaotuse puhul raha. Kuigi paul teab, et ta seda ei suude päriselt teha, lubab ta seda endale ikkagi. Paul kuuleb lähenevaid samme. Ta mõistab, et need on sakslased. Ta hakkab karjuma , et ta on oma ja et teda ei tulistataks.
Ta jõudis lõpuks omade sekka. Paul märkab seal Kati ja jookseb kohe tema juurde. Kat jutustab Paulile, et nad olid otsinud teda mitmeid päevi ja juba arvanud, et ta on surnud. Kat jutustas ka, et paljud arvavad , et varsti tuleb ka vaherahu .
Mõne päevapärast anti Katile, Paulile ja veel paarile inimesele uus missioon . Nad peavad minema ühte tallu ja seda valvama.
Kui Paul ja teised jõudsid kohale siis nägid nad, et talumajas on uhke tugitool . Nad tassisid selle alla kaldrisse. Keldris oli palju kartuleid ja muud toitu. Kat leidis küünist ka kaks noort põrsast. Nad asusid endale süüa tegema. Paul hakkas loomulikult kartulikotlette küpsetama. Järsku kuuldusid lasud. Aknad klirisesid puruks. Kuulid vihisesid napilt üle Pauli pea, kuid Paul ei lõpetanud küpsetamist. Viimased neli kartulikotletti oli veel vaja küpsetada. Kui need valmis tormas ta keldrisse ja ootas laskude lõppu. Nad istusid keldris mitu päeva ja sõid seal toitu, mis oli delikatess võrreldes selle toiduga mis neile kasarmus pakuti. Neile tuli järele veoauto . Nad laadisid peale oma tugitooli ja kõik toidu. Kui nad tagasi kasarmusse jõudsid laenasid nad seda teistele istumiseks 10 minuti kaupa.
Neil oli aeg jälle rindele minna. Paul ja Albert saavad lahingus raskesti vigastada. Nad viidakse sanitaarrongiga haiglasse. Kui nad jõudsid haiglasse, mis tegelikult oli kirik , viidi Albert kohe palatisse. Haiglas oli väga puhas.
Pauliga samasse palatisse oli sattund Albert ja veel 5 meest. Kõikidel oli midagi katki. Ühel neist oli lastud käsi otsast, teisel oli vaahnaluu puruks ja nii edasi. Üks musta värvi juustega noor mees oli jäänud ilma oma käest. See ei tundund olevat väga suur vigastus, sest tal oli see kinni seotud. Ühel ööl aga hakkas see tal veritsema. Kõik küll helistasid kella, et arst tuleks kuid arst ei tulnud. Lõpuks tulid nad mõttele visata midagi vastu seina. Mõeldud, tehtud. Arst oli selle peale kohal ja küsis, et miks nad teda varem ei kutsunud. Vastati: „Keegi ei saa meist ju üles tõusta...“ Öö jooksul musta värvi peaga poiss suri.
Albert viidi vastu tema tahtmist operatsioonile. Kui ta operatsioonilt naases oli ta näost palju kahvatum. Ka Paul viidi operatsioonile, kuid õnneks oli tal peale seda palju kergem. Paul paranes kiiresti ning ta saadeti tagasi rindele.
Rindel nägi ta oma parimat sõpra Kati. Mõlemad, nii Katcinzky kui ka Paul pidid minema rindele. Kõik lasti neist maha, kes nendega rindel olid. Lendurid ajasid iga üksikut meest taga nagu jänest. Üks lendur oli lausa lihtsalt nalja pärast 2 kompaniid nekruteid maha tõmmanud.
Paul ja Kat olid jäänud sellest kompaniist viimastena alles. Bertinckil oli rinna haav ja veel pärast seda rebis mürsukild tal lõua ära. Sellel samal killul oli veel jõudu ka Leeri puusa lõhki rebimiseks. Nüüd sai ka Kat killu tükiga jalga. Kat oli väga tusane, et just nüüd pidi viga saama. Paul lohutas teda ja tassis ta kasarmusse. Kat oli saanud surma läbi mürsukillu pähe. Üks pisikene eksinud kild tappis ta. Seitsmest nende klassi vabatahtlikust oli Paul ainukesena alles.
Paul langes 1918. aasta oktoobris , ühel päeval, mil kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta.
Paul oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui ta sellili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – Ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.