valkjad. Tüümian on mitmeaastane. Õitsemine : Tüümian õitseb juunist augustini. Kuid erinevad sordid õitsevad erinevatel aegadel. Maitse : Tüümian on kerget vürtsika,õrnalt magus-pehme aromaatselt sooja maitsega Vahemere-äärne ürt, mille maitse sarnaneb veidi nelgi ja majoraani omaga. Kasvutingimused Tüümian eelistab päikesepaistelist ja kuiva asukohta. Muld peab olema kerge, kuiv ja lubjarikas. Lumeta talvel on soovitav taimed katta kuuseokstega, et kaitsta neid mitte niivõrd külma, kuivõrd päikese eest. Liigniiskus võib taime kiiresti hävitada. Tüümiani päritolu Tüümian on looduslikult levinud Euroopas, Aasias, kõikides vahemeremaades ja samuti Põhja-Aafrikas. Tüümian on Eestis levinud kultuurtaim. Tarbimine Tüümiani kasvatatakse ravim- ja maitsetaimena. Tüümian sisaldab rikkalikult eeterlikku õli, mille peamisteks toimeaineteks on fenool, tümool ja karvakrool,
otsest päiksekiirgust, seepärast peab kasvuruum paiknema otsese päikese eest varjatud kohas. Kui see pole võimalik, siis saab päikesekiirgust hajutada kasvuhooneklaase valgendades kriidi- või lubjapiimaseguga, samuti saab kasutada spetsiaalset varjutuskangast. Sügisel eemaldatakse kiletunnelid, lavadelt kile või klaas, kasvuhoonetes tõstetakse juurdunud taimekastid või rullid välja. Enne külmade saabumist puistatakse lavadesse saepuru või freesturvast, samuti võib taimi katta kuuseokstega näriliste tõrjeks ja kuivamise vähendamiseks. Taimede kaitseks võib neile ka lund kühveldada. Esimesel aastal haljaspistikust paljundatud taimi ei väetata, kuid teisel aastal on hooldus sarnane pistoksast paljundatud taimedega. Pungpistik Juurepistik – pappel, kirsipuu Juurepistikute abil paljundatakse tavaliselt talvel. Hilissügisel kaevatakse emataimed maast välja ja viiakse jahedasse keldrisse, kasvuhoonesse, kus temperatuur on veidi üle 0oC ning
Eelviljadeks ei sobi liilialised 1/3 ulatuses (lahjendatut virtsa) talvituma, kata Sügisel kaevamise alla anna Istuta 1-2cm sügavusele kuuseokstega ja saad kodusõnnikut või komposti Kasta eelsoojendatud veega kevadel värskelt võtta Rabarber Juurestik ulatub 2,5m Külmakindel Huumuserikkad Istutatakse varakevadel või Rohimine Saak valmib juba 3-4 nädalat
Sinised õied moodustavad varre ladvaosas tiheda tähkja õisiku. Lõhn on tugev ja aromaatne, maitselt on taim kibe. Õitseb suve keskpaigast külmadeni. Lavendli toimeainetest on kõige tähtsam eeterlik õli, mida on 1,5 3 %, nendest kõige rohkem on estreid. Veel on lavendlis märkimisväärselt saponiine, park- ja mõruaineid. 4. KASVATAMINE Lavendel on meie oludes suhteliselt külmakindel, eriti kui leida talle oma aias ideaalselt sobiv koht. Soovitatav on siiski talveks katta kuuseokstega, sest nii koguneb talvel taimele rohkem lund ja kevadel on oksad kaitseks päikese eest. Lavendlit võib kasvatada ka üheaastasena, kuid sel juhul on saak väga väike ja jääb ära selle taime ilusate õite nägemine. Meie tingimustes ei jõua taim esimesel aastal õitseda. Lavendlile peaks otsima kuiva, päikesepaistelise ja tuulte eest varjatud kasvukoha. Muld peab olema lubjarikas ja kerge. Väetamise suhtes ei ole ta nõudlik, on teise või isegi kolmanda põllu taim
Eestis leidub teda valdavalt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav elab okas- ja segametsades, Eestis on ta tihedalt seotud vanade haabadega, millede õõnsused on talle sobivateks pesakohtadeks. Veedab enamiku oma elust puude otsas ja maapinnale eriti meelsasti ei tule. Lendorava pesapuuks olevate haabade vahetus läheduses kasvavad enamasti kuused, mis ulatuvad esimesse või teise rindesse ning mille oksad varjavad haava tüve. Sageli on pesaõõnsuse ava kuuseokstega varjatud. Välimus ja kohastumused metsas Lendorav on oravast pisut väiksem, ent orava kujuga näriline, kelle ees- ja tagajalgade vahel keha külgedel asub karvadega kaetud nahavolt, mis talitleb lennusena. Väga pehme ja tihe hõbehall karvastik, mis vahetub kaks korda aastas. Emaslendorav kaalub umbes 150 grammi, isasloomad on keskmiselt pisut väiksemad. Nende keha on 1320 cm pikk, lamejas saba on 914 cm pikk
rododendronid, mustikad ja pohlad, samuti leesikas, küüvits, kanarbik, eerika, talihali, harakkuljus, kalmia ja sookail. Jõhvikate hooldamine ei ole raske kui oled peenra rajamisel järginud talle vajalikke kasvutingimusi. Jõhvikas vajab palju valgust ja ei talu kuivust ja kevadist päikest. Kuival suvel tuleb teda kindlasti kasta, soovitavalt vihma- või tiigiveega. Väetamisega tuleb olla väga ettevaatlik ning lumeta külma ja kevadpäikese eest kaitsta näiteks kuuseokstega. Jõhvikas õitseb jaanipäeva paiku väikeste õrnroosade õitega. Sel ajal on peenar väga dekoratiivne. Punased marjad valmivad augusti lõpus või septembris. Peale taimede istutamist saab esimese saagi 4.-6.aastal. Kuna jõhvikas säilib hästi ületalve, ei pea kogu saaki kohe moosiks keetma, pigem kasutame seda pikema aja jooksul jookides või söökides. Jõhvikaid säilitatakse vesihoidisena või sügavkülmutades. Hea säilivuse tagab marjades leiduv bensoehape.
teel paljundamist võiks teha kevadel. toimed: röga lahtistav, Kardab varakevadist päikest ja rahustav, valu vaigistav jm. lumeta pakst, seetõttu katta sügisel kuuseokstega. Estragonpuju Kõrge(80-120cm), aromaatne, tumeroheline Eelistab Vene estragonpuju on lihtne Tarvitatakse enne õite rohttaim. Sirged varred harunevad ülaosas ja on päikselist sooja paljundada seemnetega. Külvi võib pukemist kogutud ladvaosa hästi lehistunud. Lehed on kitsad, 10mm paika. Lepib ka teha otse avamaale. Prantsuse ja lehti peamislt värskelt,
Võimalik on ära kasutada ka bambusvõred, mille peal suvel ronisid suvelilled - neile on mugav kattekangast kinnitada. Ilmaolud bambust ei riku ning see kestab väga kaua. Ümber tüve tuleks kuhjata komposti, kuiva turvast, koorepuru või lehti, sest vaid võra katmisest pole kasu, kui juured on kaitsmata nii saab taim ikkagi külma (Kurg 2010). Vanemate taimede puhul on soovitatav laiuvad põõsad talveks siduda kokku, et oksad lumeraskuse all ei murduks või katta neid kuuseokstega (Seemnemaailm). 3 KARE DEUTSIA Lühiiseloomustus Kare deutsia (Deutzia scabra) on kuni 3 meetri kõrgune ja 2 meetri laiune põõsas, mis talub hästi saastet, seega sobib kare deutsia ideaalselt linnaaedadesse. Eelistab päikselist ja tuulevaikset kasvukohta. Mõned sordid külmakartlikud külm võib kahjustamata puitumata võrseid. Lehed tumerohelised ja karedad, paiknevad pikkadel kaardus võrsetel vastakuti, sageli hambulise servaga
magamiskohtasdena. Harvemini rikuvad pesi ka mägrad, rebased karud jt. Lindudest on siplegate peamiseks vaenlaseks rähnlased(roherähn, kirjurähnid, väänkael). Loomade poolt tehtud kahjustusi saab vältida järgmiste abinõudega: 1.Pesade kohale asetatakse plastik või traatvõrgust kaitsetelgid, mis takistavad loomade juurdepääsu pesani. Võrk ei tohi olla liiga tihe, et see segab pesa mikrokliimat- pesad võivad hallitama minna. 2.Pesakuhil kaetakse kuuseokstega. See metoodika töötab samal põhimõttel, kui võrktelgikagi, kuid on käepärasem, see eest võib tuua kaasa kahjulike mõjusid pesakuhila mikrokliima ja õhuvahetusele. 3.Pesa piiratakse teivastest taraga või kaitseraamiga. Takistab metssigade hävitavat tegevust 4.Metssigade talvise lisatoitumise kohad valitakse puistutesse, kus pole läheduses metsakuklase pesi 6 [6] Tulemused ja arutelu
Kuid rododendroni-, erika- ja kanarbiku sordid vajavad rikkalikuks õitsemiseks väetamist. Väetame neid müügil oleva spetsiaalse rododendronite väetisega. Marjapõõsaid väetame saaki suurendavate väetistega. Väetada võiks kolm korda mai, juuni ja juuli alguses. Hooldus ! Turbapätsid peavad olema alati niisked,peenar ei tohi kunagi ära kuivada. Ka turbaaias on igihaljaid taimi vaja katta kevadiste päikesekahjustuste eest. Madalamad taimed võib katta lihtsalt kuuseokstega, kõrgemate katteks võib ehitada väikseid kuuseokstest onne või kasutada spetsiaalset talvekattekangast. Talvekatet ei tohi panna liialt vara, maapind peaks juba külmunud olema. Äravõtmisega ei tohi samuti kiirustada. Turbaaia taimed vajavad ilusa kompaktse võra säilitamiseks pidevalt noorendus- ja kujunduslõikust. Eriti vajavad seda eerikad ja kanarbikud. Äraõitsenud õied lõigatakse alati ära. Taimed : o Ahtalehine mustikas o kännasmustikas o mesimurakas
Umbrohtu tärkab turbapeenral väga kasinalt. Eriti kui ümbrust regulaarselt niidetakse või kõblatakse. Mingil juhul ei tohi turbaaeda väetada väetistega, mis oma toime lõppedes annavad leeliselise jäägi (näiteks kaltsiumnitraat). Kasutada tuleb vaid eriväetisi. Nendegi puhul pole heldus hea - väetise ülemanustamine toob kasu asemel silmnähtavat kahju. Talvised tööd. Talvel tuleks turbaaia igihaljaid asukaid varjutada päikese eest varjutusraamidega, -kangaga või kuuseokstega. Päike aurutab nende lehtedest vett välja, aga külmunud pinnasest ei saa taimed oma veevaru täiendada ning lehed pruunistuvad. Katted eemaldatakse alles siis, kui pinnas on sulanud ja karmimate öökülmade oht on möödas. Kevadhooldus. Rodosid saame kevadel aidata, kui leige veega kastes pinnast kiiremale sulamisele virgutame. Heitlehiseid taimi pole varjutada tarvis. Tarvilik tähelepanek. Nii mõnegi püsiku iseloomustamisel on väidetud, et ta vajab happelist pinnast
Turbaaia hooldus ei ole raske, aga turba ost ja kohalevedu on kulukas. Mida vajame turbaaia ehitamiseks? · turbapätse · freesturvast · suuremaid maakive · graniitkillustikku · liiva · lehekomposti · hapulembeseid taimi · turbapätside lõikamiseks vukssaagi · turbapätside kinnitamiseks grilltikke · turbapätside leotamiseks veevanne HOOLDAMINE: Ka turbaaias on igihaljaid taimi vaja katta kevadiste äikesekahjustuste eest. Madalamad taimed võib katta lihtsalt kuuseokstega, kõrgemate katteks võib ehitada väikseid kuuseokstest onne või kasutada spetsiaalset talvekattekangast. Talvekatet ei tohi panna liialt vara, maapind peaks juba külmunud olema. Äravõtmisega ei tohi samuti kiirustada. Turbaaia taimed vajavad ilusa kompaktse võra säilitamiseks pidevalt noorendus- ja kujunduslõikust. Eriti vajavad seda erikad ja kanarbikud. Äraõitsenud õied lõigatakse alati ära. TURBAAEDA SOBIVAD TAIMED: Puittaimedest: · rododendronid ehk rodod
Kui sülemile esialgne paik ei ole sobiv, lendab sülem 20…30 minuti pärast edasi. 8päeva peale kupu kaanetamist koorub tarus noor ema kelle ülesanne on teistes emakuppudes olevad emad hävitada. Kui töömesilased seda teha ei lase, siis sülemleb pere teist korda paarumata emaga Sülemi äralennu takistamine: Tarude läheduses olgu valmis viht veekausiga või pihustiga voolik. Tuleks ette valmistada kärjeribadega tühi taru teistest veidi eemal varjulises kohas – hõõruda üle kuuseokstega. Sülemi maha võtmine: 1.Kärgedega ilma põhjata kast asetatakse sülemi kohale ja sülem liigub ise kasti. 2.Mesilased raputatakse oksa küljest sülemikasti. Maha võtmise järel viiakse sülem õhtuni jahedasse ja pimedasse Tarru ajamine: Tarru pannakse meekärg; suira kärg; lahtise haudme kärg; 6 kunstkärge(või 3 ülesehitatud kärge ja 3 kunstkärge) Tarru panemine: 1. tõstetakse kulbiga sülemikust taruraamidele. 2. raputatakse tarru sülemikust kallates 3
Need taimed ei vaja erilist hoolitsust ja nad paljunevad juurevõsunditega. Kui aeda münte istudada, piisab paarist juurejupist millel igaühel on 3-4 punga, peagi saab nendest suure puhma taimi. Kevadel saab neid paljundada ladvapistikutega. Kui lehed hakkavad kolduma ja neid ei ole jõutud ära kasutada võib taime lihtsalt kasvu ergutamiseks maapinnani tagasi lõigata. Külmal talvel tuleb pügatud taimed katta turbamula või kompostiga ja kui maa külmub, katta lumekihi kogumiseks kuuseokstega. Talvel vastu kevadet võib mned võsundid välja kaevata ning istutada potti 5cm sügavusele. Toas aknalaual ilmutavad värsked lehed end peatselt ja neid on võimaliik tarvitada juba vähemalt kuu enne aiataimede tärkamist. Mündi lehti ja noori võrsed korjatakse vahetult enne õitsemist hommikuti pärast kaste kuivamist või palava ilmaga lõunasel ajal. Taimed lõigatakse maha umbes 5cm kõrguselt
Taimed muutuvad punakaks või purpurseks, kasv peatub ja nad võivad isegi hukkuda. Samuti taimede normaalseks arenemiseks võrsete kasvu ajal ööpäevas 16-tunnine valgusperiood. Alates juulikuu teisest poolest tõstetakse istikukastid või -rullid kasvuhoonest välja ja paigutatakse talvitumiseks ette nähtud kohta. Istikute ületalve hoidmiseks valitakse tuulte eest kaitstud koht. Jäneste ja kitsede rüüstete vastu kaetakse taimed kuuseokstega. Istikupottide või kilerullide lähedusse pannakse näriliste tõrjeks mürki, mis asendatakse drenaažitorudesse. Järgmisel kevadel võib istikud vajadusel ümber istutada suuremasse potti, et saada sügiseks suuremad taimed. Teisel kasvuaastal väetatakse taimi 2-3 korda vastavalt nende kasvule. Alates juuli algusest enam ei väetata, et võrsed lõpetaksid kasvu sügisel õigeaegselt. Teise aasta sügiseks on taimed kasvanud istutuskõlblikuks. Paljundusviisid
istutamisel 15cm x 15cm. Ühes grammis on umbes 600 seemet. Ettekasvatatud taimed võib hilissuvel või varasügisel istutada kasvukohale, kus nad õitsevad järgmisel kevadel, aprillis mais. Kasvamiseks sobib aubrieetale päikeseline kuni poolvarjuline paik. Kõige rikkamalt õitsevad kergel lubjakal, kuid toitaineterikkal mullal, kuid kasvavad rahuldavalt ka tavalisel aiamullal. Võivad aastaid ühel kohal kasvada moodustades järjest suurema padjandi. Talveks on soovitav katta kuuseokstega, sest varakevadine päike võib kahjustada taime igihaljast lehestikku. Kahjustunud osad tuleb kevadel lõikusega eemaldada. Nii võib ka vanu taimi noorendada. 5. Bergeenia Bergeenia tunneb kergesti ära nende nahksete, talvehaljaste lehtede järgi. Need on tugevakasvulised püsikud laiuva jämeda risoomiga. Õied on tavaliselt roosad ja puhkevad kevadel tugevavarrelistes kobarjates õisikutes. Bergeeniatele sobib nii päikesepaiste kui ka vari
Hübriidnelk Dianthus hybrida Hübriidnelk Dianthus hybrida · Kõrgus 50-20cm. · Õitseb mai juuni. Õied erinevat värvi. · Sobib toitaineterikas kuivem aiamuld. · Niiskuspelglik! Kasutada kiviktaimlas. Igihaljas ibeeris Iberis sempervirens Igihaljas ibeeris Iberis sempervirens · Kõrgus 10-15 cm. · Valged õied. · Sobib kerge vett läbilaskev muld. · Kiviktaimla taim. Varakevadel varjutada kuuseokstega. Aediiris Iris Aediiris Iris · Väga palju erinevaid värve ja sorte. · Kõrgus 15-100 cm. · Päiksepaisteline soe, huumus- ja toitaineterikas mullastik, kuiv, hea vee läbilaskvusega, kergelt aluseline. · Peenralill, lõikelill. Kõrreliselehine iiris Iris graminea Kõrreliselehine iiris Iris graminea · Kõrgus 60-80 cm. · Püstine puhmik. · Õied sinised, puhmiku sees. Õitseb juunis- juulis.
Võimalik on ära kasutada ka bambusvõred, mille peal suvel ronisid suvelilled - neile on mugav kattekangast kinnitada. Ilmaolud bambust ei riku ning see kestab väga kaua. Ümber tüve tuleks kuhjata komposti, kuiva turvast, koorepuru või lehti, sest vaid võra katmisest pole kasu, kui juured on kaitsmata nii saab taim ikkagi külma (Kurg 2010). Vanemate taimede puhul on soovitatav laiuvad põõsad talveks siduda kokku, et oksad lumeraskuse all ei murduks või katta neid kuuseokstega (Seemnemaailm). 20 HARILIK KOLKVITSIA Lühiiseloomustus Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) (Joonis 4) on pärit Lääne-Hiinast. Taim kasvab 5 aastaga umbes 1 kuni 1,5 meetri kõrguseks. Lääne-Euroopas võib ta 10 aastaga ulatuda üle 2 m. Ka Tallinnas on põõsaid, mille kõrgus küündib 2,5 meetrini. Mida soojem on kasvukoht, seda suuremaks ja tihedamaks põõsas kasvab
pärast tärkamist. ravimtaimena, ilutaimena aed-liivatee on vähenõudlik igihaljas põõsas. Pärast istutamist nõuab vähe hoolt, kuid mõne aasta pärast muutub inetuks ja korrapäratuks. Seetõttu võiks aed-liivateed igal aastal paljundada ja vanad taimed asendada. Kuigi aed-liivatee on külmakindel, võib väga pakaselinetalv talle laastavalt mõjuda. Seetõttu on kindlam talle sügisel peale puistada kuiva turbamulda ja kuuseokstega kinni katta. Oksad tuleks peale jätte, kuni maa on soojenenud nii on taimed kaitstud ka kevadiselt terava päikese eest maitsetaimena, ravimtaimena taimed vaja ette kasvatada. Seemned külvata maitsetaimena, varakevadel mulla pinnale ja vajutada kinni. ravimtaimena, sobib Tõusmed pikeerida ja istutada peenrasse rõdukasti või potti,
Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas (Calmia). 8. Prunus - perekond ploomipuu Ploomipuu (ladina k. Prunus) on juurevõsusid moodustavate lehtpuude ja- põõsaste perekond roosõieliste sugukonnast. Viljapuuna kasvatatakse hariliku ploomipuu (ladina k. Prunus domestica) sorte, neist paljud on Eestis külmaõrnad. Haralist ploomipuud ehk alõtšat (ladina k. Prunus cerasifera) kasvatatakse hekina ja kasutatakse ploomipuu pookealusena. Ameerika ploomipuud (ladina k
● Lehed süstjad või piklikud, pikarootsulised, paljad, teravalt saagja servaga. ● Õisik on tihe, õied roosad või lillakad. ● Looduslikult ei kasva, vahel aedades metsistunult. Kasvatamine ● Eelistab toitaineterikast, kerget ja niisket mulda. ● Talub ka soomulda (pH 5,5...7,5). ● Sobib kasvatamiseks poolvarjus. ● Külmadel talvedel võib hävida (võimalusel katta kuuseokstega). ● Paljundatakse risoomi tükikestega või ka ladvapistikutega (kevadel). ● Istutatakse vahekaugusega 50 x 20 cm. ● Õitseb juulist septembrini. Saak ● Saaki koristatakse õitsemise algul. ● Taimed lõigatakse 5...7 cm kõrguselt. ● Enne kuivatamist oleks hea lehed vartest eraldada. ● Kuivatatud lehti saab 100...200 g/m2. ROHELINE MÜNT • Lad. Mentha spicata Botaaniline iseloomustus ● Spearmint. ● Võib olla piparmündist kõrgem.
Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas. 25 JUGAPUU (Taxus) Joonis 9. Harilik jugapuu. http://www.folklore.ee/~renata/myrk/jugapuu.jpg Jugapuu iseloomustus Jugapuu on jugapuuliste sugukonda kuuluv väikeste igihaljaste okaspuude ja põõsaste perekond. Jugapuud on suhteliselt aeglase kasvuga, kuid enamasti pikaealised. Eri liikide tüve
Maal veedetud suved tähendasid ka, et ta tegi koos teistega maatööd ja nägi oma silmaga tollase kolhoosielu tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" kaudu. Maaelu katastroofiline seis oli muidugi jutuks nende Ülikooli tänava tagatoaski ja talle on meelde jäänud palju makaabreid lugusid näljastest lehmadest, keda üritati toita kuuseokstega ja kelle jaluleaitamise eest kolhoosnikutele isegi tööpäevi arvestati. Masendatud juttudesse kolhoosikorra kiirest allakäigust segunes ometi vahel ka kahjurõõmu ning lootust, et koos kolhoosidega kukub kokku ka terve vene värk. Maal puutus omaealiste noortega vähe kokku, seda sündis ehk kõige rohkem jõe ääres supeldes Võhanduni, mis 50ndate alul oli veel kalarikas ja puhas, oli umbes kilomeeter maad ja seal käidi ikka seltsis ujumas. Tema
ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud. Läbikuivamist ei talu. Seisvat vett ei talu. Mikrobiootat võib kevadise päikese kuivatava toime eest kaitsta kuuseokstega või varjutuskangaga. KASUTAMINE Sobib kasvatada linnatingimustes. Talub hästi kärpimist. Taim on aeglase kasvuga ja sobib hästi pinnakattetaimeks. On suure varjutaluvusega, seeläbi sobib väga hästi kalmistutele. Mikrobioota Microbiota decussata Areaal Mikrobioota Microbiota decussata Mikrobioota Microbiota decussata Sügisvärvu Suvevärvu s s Valge mänd Pinus strobus
on valminud. Seemned eraldatakse viljalihast, pestakse sõelal, asetatakse varjulisse kohta tahenema. Niisked seemned külmuvad, seega vahel tasub need asetada hõredast riidest kotti. Pärast viljalihast eraldamist on soovitatav seemned kohe välja külvata sügisel väljakülvatud seemned tärkavad varem. Mulla paatumise vältimiseks lisatakse mulda komposti või turbamulda. Külvivaod kaetakse talveks turbamulla või kuuseokstega. Kevadel kate eemaldatakse. Temperatuur peab olema 3-7°. Vähemalt üks kord kuus tuleb seemned kontrollida, õhustamiseks segada ja vajadusel niisutada. Kevadel külvatakse seemned alustekooli kohe, kui muld on tahenenud. Seemikute hooldamisel tuleb teada ka seda, et tõusmed harvendatakse 4-6 cm vahedele. Suvel antakse pealtväetisi, kobestatakse reavahesid, hävitatakse umbrohi ja tehakse taimekaitsetöid. Sügisel taimed
Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahasid haigusi välja. Kasvatamine aed-liivatee on vähenõudlik igihaljas põõsas. Pärast istutamist nõuab vähe hoolt, kuid mõne aasta pärast muutub inetuks ja korrapäratuks. Seetõttu võiks aed-liivateed igal aastal paljundada ja vanad taimed asendada. Kuigi aed-liivatee on külmakindel, võib väga pakaselinetalv talle laastavalt mõjuda. Seetõttu on kindlam talle sügisel peale puistada kuiva turbamulda ja kuuseokstega kinni katta. Oksad tuleks peale jätte, kuni maa on soojenenud nii on taimed kaitstud ka kevadiselt terava päikese eest Paljundamine võrsikute abil, kuid parem on istikud soojas toas või kasvumajas ette kasvatada Saagi kogumine lehti ja noori võsusid võib koguda maist hilissügiseni. Kuivatamiseks lõigatakse osa põõsast maha vahetult enne õitsemist ning laotatakse oksad laiali varjulisse õhurikkasse kohta
Linnatingimuste suhtes on märksa tundlikum kui sabiina ja hiina kadakas. Kirju kadakas, roomav kadakas ja virgiinia kadakas on meil levima hakanud suhteliselt hiljuti (20 ... 30 aastat tagasi üksikutes kollektsioonides). Roomav kadakas on ca 5 cm paksuse vaibana mööda maapinda leviv ja juurduv, valdavalt sinaka soomusja okastikuga pinnakattetaim, mis talveks omandab purpurja värvuse. Kuna talvitub lume all (lumeta talvedel on hõlbus kuuseokstega katta), on ka külmakindel. Sobivateks kohtadeks on kiviktaimlad, kiviklibu või kooremultsiga kaetud alad, nõlvad või kallakud. Kirju kadakas (vanemas kirjanduses tuntud ka soomuskadakana) ning tema sordid pakuvad oma sinaka või hallika okastikuga huvitavat kontrasti rohelise või kollase okastikuga okaspõõsastele, lilledele või õitsvatele põõsastele. Et kirju kadakas on siiski veidi külmaõrn ning nõuab karmimatel talvedel katmist, võiks teda soovitada eelkõige koduaedadesse.
Rehetoas pidi ruumi olema ka vokkidele ja kangaspuudele. Põhiline ketrusaeg oli sügistalvel, aga kangaspuud toodi tuppa kevadtalvel. Ruume koristati tavaliselt sügisel peale vilja kuivatamist ja peksmist. Suuremad puhastustööd võeti ette ka enne pulmi, jõule ja muid tähtpäevi. Seinad kaeti valgete linaste kangastega. Süüdati küünlad ja laua kohale riputati laekroon. Talvel kaunistati eluruume kuuseokstega, mis kinnitati seintele või raputati peeneks hakitult põrandale. 3.2.Muutused elamukultuuris 19.saj teisel poolel hakkad eesti talupoja elamukultuur omandama üha uusi jooni. Tähelepanu hakati pöörama eelkõige elamuruumide esinduslikkusele, mispuhul järgiti paljus linlike eeskujusid. Kambrid võeti aastaringsesse kasutusse. Rehest eraldi olevates 2-3 toa ja köögiga elamutes sisustati ruume enam-vähem nagu rehielamu kambreid
Harilik kuusk oli ja on Põhja-Euroopa peamine jõulupuuliik. Kuuske kasutatakse tihti ka tuulekaitseriba või kärbitud heki liigina. Üsna saastetundliku liigina ei sobi aga suurlinnadesse, küll aga väikeasulatesse ning linnaäärsetesse metsaparkidesse. Pärimused: Kuusk on olnud traditsiooniline puu matusetalituste juures. Kuuseosi puistatakse matuserongkäigu teele, leinakuuskede asetamine lahkunu kodu väravasse, kirstu ja värske kalmu kuuseokstega ülepuistamine on olnud rahva seas laialt levinud komme. Ka kirstulauad tehti kuusepuust. Siberi ja Altai põlisasukaile on hiiglaslik kuusepuu maailmapuuks, mis küünib maa nabast kõrgeimate taevasfäärideni ja õhendab maapealse tasandi ja allmaailma. Kuusk on pühade õpetuste keskpunktis ka Lõuna-Kanda indiaanihõimudel, kes nimetavad seda rahupuuks. Kuusk õpetab inimestele teiste eluvormidega kooseksisteerimist ja suhtlemist, ühenduse leidmist maa
vegetatsiooniperioodi vältel. Taimedega ümberkäimine istutusperioodil: a) Paljasjuursed taimed: Paljasjuursed taimed on eriti tundlikud päikese ja tuule kätte jätmise suhtes!!! · Puukoolist tuua paljasjuursed taimed metsa vaid kottidesse pakendatult, et vältida juurte kuivamist; · Kotist väljavõetuna, kaevata taimed metsas ajutiselt kohe maasse; · Katta taimede juured hoolikalt niiske mullaga ja katta taimed kuuseokstega; · Istutada taimed kiiresti, võttes istutuskohale kaasa korraga vaid paaritunniseks tööks vajaliku hulga taimi; · Enne taimede kandekasti või ämbrisse panekut kärpida taimedel liiga pikki narmasjuuri, tehes seda terava noaga ja väikeste taimekogustega; · Katta taimede juured kandekastis või ämbris märja samblaga; Suhtugem alati taime kui elusorganismi, koheldes teda sõbralikult! b) Suletud juurekavaga taimed: · Asetada taimekastid metsas varjulisse kohta;
Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees. Koja üks külg jäi avatuks, seal süüdati lõke. Hagudest koda kasutasid metsamehed ja põdrakasvatajad, kui neil ei juhtunud kojakangast kaasas olema. Koola poolsaarelt on teada, et lühiajalistes peatuspaikades võidi lihtne varje moodustada kahe jämedama puu alumistele okstele asetatud rõhtsast latist ja selle vastu kaldu maasse torgatud teivastest, mis kaeti kuuseokstega. Riidega kaetud ,,poolkoja" (laavvu-peälli, kovas-pielle) püstitamine sarnaneb hagudest koja ehitamisele, kuid teivastest karkass kaeti purjeriidega või kottidest õmmeldud kattega (varasemal ajal tohuga). Poolkoja lahtisele küljele tehti samuti lõke. ,,Poolkoda" oli kala- ja jahimeeste, põdrakarjuste ja heinaliste eluase. 72
annaabi.ee 
