Kiviktaimla ja turbapeenar (0)

Räpina Aianduskool
Kivikaimla
ja
turbaaed
Referaat
Koostaja : Pille-Riin Tilk
Juhendaja : Katrin Uurman
Räpina 2007
Kiviktaimla
Kiviktaimla - see on maalapp aias, kus on kunstlik rajatis kividest ja mägedes kasvavatest taimedest.
Põhitingimus on päikesepaisteline ja valgusrikas tuultele avatud koht, hea eeldus - künkad, nõlvakud, kiviääristusega veekoguservad, keldripealsed jms. Võib teha ka kunstliku kallaku, kuid see peab lõppema kindla tagapõhjaga: hekk, põõsad, müürid-seinad või ronitaimedega kaetud tara. Aiareljeef muutub põnevamaks, kui teatud osa planeeritavast kiviktaimla-alast süvendada ja väljakaevatud muld kasutada kallaku rajamiseks. Kiviktaimla võimaldab ka kõige väiksemal maa-alal kasvatada üksteise kõrval huvitavaid taimi paljudest eri liikidest ja sortidest.
Maitsekalt kujundatud kiviktaimlas tulevad paljud püsililled, kääbuspõõsad ning okaspuuvormid paremini ja mõjuvamalt esile. Mägitaimi kasvatatakse kivide vahel, jäljendades nii taimede kui kivide looduslikku paiknemist ja asetust. Kivid takistavad vee aurumist, pinnas kivide all ja vahedes püsib jahe ja niiske. Paljud mägitaimed talvituvad kivide vahel paremini ja kasvavad ilusamad.
Ehitusstiililt jaotatakse kiviktaimlad kaheks: vabakujulised ja korrapärased.
Vabakujuline kiviktaimla on maastikuala, kus ebakorrapäraselt paigutatud kivirühmad esinevad harmoonilises kooskõlas taimedega. Loodusliku mägimaastiku jäljendamiseks on hakatud lisaks mägitaimedele istutama kääbuspuid ja -põõsaid, mis toovad meeldivat vaheldust vormidesse ja värvidesse.
Kivide paigutamisel tasub jälgida, et moodustuks astanguline või lame küngas või nõlvak suuremate ja väiksemate istutusaladega. Kivid valige pigem suuremad kui palju väikesi ning eelistage huvitavat välimust: nii kivide suuruse, värvi kui arvuga varieerides on võimalik luua väga põnevaid kompositsioone. Kivirühmi ei paigutata liiga korrapäraselt ja rühmad võiksid olla erineva suurusega. Mõnes grupis paigutage kivid tihedamalt ja väljaulatuvalt, teises hõredamalt, mõne kivi võib ka üksikuks jätta. Paekivid asetatakse alati horisontaalselt, väikese kaldega taha, et sademeid paremini kasutada. Kivid katke osaliselt mullaga, tühjad kohad aga täitke tihedalt, siis püsivad kivid kindlalt paigal ning taimedele jätkub kasvamiseks toitaineid.
Kõige parem mullasegu, mis sobib kõikidele taimedele, on: üks osa kergemat savimulda, üks osa kõdunenud mättamulda, üks osa lehe- või turbamulda, üks osa jämedat liiva. Üldiselt pole alpitaimed mullastiku suhtes nõudlikud. Paljudele sobib ka tavaline aiamuld, kui aga on võimalik juurde lisada natuke kruusa ja huumusmulda, siis kasvavad taimed paremini. Enne kevadist istutamist kaevatakse maa läbi ja puhastatakse umbrohujuurtest. Siis võib kivid kohale asetada, et need vajuksid. Korrapärane kiviktaimla kujuneb elamute lähedusse tänu madalatele müüridele, terrassidele ja treppidele. Põhielement peale mulla on siin vahetäidisega laotud kuivmüürid, erineva kõrgusega horisontaalsed terrassid ja astangud , mis ühendatakse kiviplaatidest teede ja treppidega. Taimed istutatakse müürikivide vahele või terrassimulda.
Korrapärane kiviktaimla rajatakse enamasti elamu lähedale, kaugemal aias võiks selle järk-järgult looduspärasemaks ja vabakujulisemaks muuta. Selline kiviktaimla täiendab ja rõhutab maja korrapärast muljet ning on ühtlasi eluruumi jätk.
Taimede valik ja paigutus oleneb kiviktaimla suurusest , kasvukoha- ja mullastikunõuetest. Niiskemat pinnast nõudvad taimed istutatakse nõgudesse, kuivemas kohas paremini kasvavad kõrgemale kohale või kivide peale ja vahele, varjulembesed suuremate lillede või põõsaste ja kivide varju või põhjapoolsele nõlvale.
Kui kiviktaimla on suur ja avar, siis võib lisaks alpitaimedele istutada kõrgemaid püsililli, kääbuspõõsaid ja okaspuude väikevorme. Väiksemad lilled paigutatakse kivide vahele suuremate laikudena.
Alati mõjuvad dekoratiivsemalt suured laigud väheste liikidega kui eriliigiliste taimede väikesed rühmad. Taimede paigutamisel arvestatakse ka õievärvuste omavahelist sobivust, kõrgust ja kasvukuju, lehestiku dekoratiivsust. Paljude mägitaimede värviküllus oleneb just lehestikust, mis sageli on igihaljas . Lehtede vahelduvad värvilaigud mõjuvad meeleolukalt ka siis, kui sügisel on vähe õisi või need puuduvad hoopis. Kevadised sibullilled annavad rikkalikult värvi ja võtavad vähe ruumi, arvestada tuleb aga teiste samal ajal õitsevate taimede värviga.
Taimed:

• harilik kassikäpp Antennaria dioica
  
• harilik kukehari Sedum acre
  
• harilik käokuld Helichrysum arenarium
  
• harilik merikann Armeria maritima
  
• küpress- piimalill Euphorbia cyparissias
  
• nõmm-liivatee Thymus serpyllum
  
• nõmmnelk Dianthus arenarius
  
• palu- karukell Pulsatilla patens
  
• sile tondipea Dracocephalum ryschiana
  
• ümaralehine kellukas Campanula rotundifolia
  
• valge kukehari Sedum album
  
• alpi aster Aster alpinus
  
• alpi hanerohi Arabis alpina
  
• armeenia mailane Veronica armena
  
• aubrieeta Aubrieta spp.
  
• basiilikulehine seebilill Saponaria ocymoides
  
• hall nelk Dianthus gratianopolitanus
  
• harilik müürilill Cymbalaria muralis
  
• igihaljas ibeeris Iberis sempervirens
  
• kadakkaer Cerastium spp.
  
• kaljuibeeris Iberis saxatilis
  
• kalju-kukehari Sedum rupestre
  
• karpaadi kellukas Campanula carpatica
  
• kuldne piimalill Euphorbia polychroma
  
• mägisibulad Sempervivum spp.
  
• nõeljalehine leeklill Phlox subulata
  
• roomav kukehari Sedum spurium
  
• alpi mägikress Pritzelago alpina
  
• bergeenia Bergenia spp.
  
• harilik müürilill Cymbalaria muralis
  
• karpaadi kellukas Campanula carpatica
  
• kollakas lõokannus Corydalis ochroleuca
  
• lähis-kirburohi Polygonum affine
  
• talbjas kivirik Saxifraga cuneifolia
  
• varjukivirik Saxifraga umbrosa
  
• väike igihali Vinca minor
  

Turbaaed
Turbaaed on alles hiljaaegu Eestisse jõudnud aiakujundusmood. See aitab mitmekesistada aia kompositsiooni, tema abil saab tekitada tasases aias huvitava reljeefi, ebatasases aias rõhutada või, vastupidi, varjata olemasolevat reljeefi.
Turbaaed võlub õiterohkusega - õitsejaid leidub siin varakevadest hilissügiseni. Kõige paremini kasvavad haput turbamulda vajavad taimed.
Turbaaed võib olla temaatiline .
Turbaaia rajamiseks on vaja turbapätse, jämedat freesturvast, männikoort, veidi liiva, suuri raudkive või puupakke.
Kui aluspind on täis umbrohu või puude ja põõsaste juuri, tuleb pind katta spetsiaalse vett läbilaskva, kuid juuri mitte läbilaskva kangaga.
Edasi leotame turbapätse, vajadusel lõikame tasasemaks ja hakkame neid laduma vastavalt etteantud kontuurile (joonisele). Turbaplokid võib kinnitada aluspinna külge ja omavahel siduda puupulkade abil.
Turbapätsidest piiratud ala täidame jämeda freesturba ja männikoore seguga . Pind tuleb kõvasti kinni tampida, kui tahame juurde laduda uusi korruseid.
Turbaaeda paigutame ka suuri raudkive või puupakke - see on aia ilustamiseks ja hooldustööde lihtsustamiseks, et oleks, kuhu astuda.
Pruunid turbapätsid hakkavad rohetama juba järgmisel aastal, kolmandal aastal on nad ühtlaselt kaetud rohelise samblavaibaga, sest rabast toodud pätsides on peidus samblaeosed, mille abil nad paljunevad.
Hea oleks, kui just rajatud turbaaed seisaks mõni kuu, enne kui hakata sinna taimi istutama. Istutades tuleb jälgida, et istutusaugus oleks just sellele taimele sobiv muld. Osale taimedest segame turba ja koorepuru segu hulka rohkem jämedat liiva, osale rohkem lehekomposti. Enamikule turbaaia taimedele sobib metsast mustika kasvukohast toodud muld.
Jõhvika istutuskohale tuleb alla panna vett pidav kile, et saaks taime kevadel paariks nädalaks üle ujutada - saagi saamiseks on see oluline.
Kodumaistele rabataimedele peaks rabast kaasa tooma seda pinnast, kus nad kasvasid, sest viljakamas pinnases kaob paljudel neile omane kääbuskasv. Pind taimede ümber kaetakse pärast istutamist männikooremultshiga.
Kõik taimed turbaaias vajavad hoolsat kastmist.
Väetamisega tuleb turbaaias olla ettevaatlik - parem vähem kui rohkem. Kuid rododendroni-, erika- ja kanarbiku sordid vajavad rikkalikuks õitsemiseks väetamist. Väetame neid müügil oleva spetsiaalse rododendronite väetisega. Marjapõõsaid väetame saaki suurendavate väetistega. Väetada võiks kolm korda mai, juuni ja juuli alguses.
Hooldus !
Turbapätsid peavad olema alati niisked, peenar ei tohi kunagi ära kuivada.
Ka turbaaias on igihaljaid taimi vaja katta kevadiste päikesekahjustuste eest. Madalamad taimed võib katta lihtsalt kuuseokstega, kõrgemate katteks võib ehitada väikseid kuuseokstest onne või kasutada spetsiaalset talvekattekangast. Talvekatet ei tohi panna liialt vara, maapind peaks juba külmunud olema. Äravõtmisega ei tohi samuti kiirustada. Turbaaia taimed vajavad ilusa kompaktse võra säilitamiseks pidevalt noorendus- ja kujunduslõikust. Eriti vajavad seda eerikad ja kanarbikud. Äraõitsenud õied lõigatakse alati ära.
Taimed :

• Ahtalehine mustikas
  
• kännasmustikas
  
• mesimurakas
  
• rabamurakas
  
• pohlasordid
  
• harilik jõhvikas
  
• suure viljaline jõhvika sort
  
• sookail
  
• eerika
  
• kanarbiku sordid
  
• talihali
  
• rododendroneid
  
• pohl
  
• leesikas
  
• katavba
  
• smirnov
  
• jaapani vasey,
  
• schlippenbach
  
• kännasmustikas
  
• vaevakask
  
• roomav kadakas
  
• harilik pukspuu
  

• kalifornia ebaküpress
  
• tömbiokkaline ebaküpress
  
• Jugapuu
  
• Hiina kadakas
  
• Keskmine kadakas
  
• Kirju kadakas
  
• Sabiina kadakas