Aleksander Läte ja Rudolf Tobiase elulood (0)

Aleksander Läte
(12.01.1860 Aakre vald, Pikasilla küla - 08.09.1948 Tartu)
Helilooja ja pedagoog . Esimene eestlasest professionaalne muusikakriitik. 1900. aastal Tartus asutatud esimese eesti sümfooniaorkestri dirigent .
Aleksander Läte sündis kõrtsmiku peres ja sai tänu sellele lapsepõlves rohkesti kuulda rahvalikku pillimängu, eelkõige viiulit ja lõõtsa. Peagi hakkas ta ka ise pilli mängima, alustades viiulist. Rõngu kihelkonnakoolis, kus ta õppis, tegutses koolmeistritest keelpillikvartett ja selle sagedased esinemised avaldasid Lätele sügavat muljet. Ta otsustas muusikaga tõsisemalt edasi tegeleda ja astus Valga seminari , mille lõpetas 1879 . aastal. Seejärel töötas ta kooliõpetajana Puhjas (1879-1883) ning köstri ja kooliõpetajana Nõos (1883- 1895 ja 1897 -1900).
Mõlemas koolis asutas Läte koori ja orkestri. Ta kirjutas oma koorile juba ka ise
laule, ent tundis samal ajal vajadust end muusikalistes teadmistes ja oskustes täiendada ning hakkas käima Tartus eratunde võtmas. IV üldlaulupeol Tartus ( 1891 ) oli Läte juba üks üldjuhtidest ning seal kanti ette ka tema kooriteos "Laul rõõmule". Läte jätkas oma õpinguid Dresdeni konservatooriumis koorikompositsiooni erialal (1895-1897). Dresdenis õppis ta ka instrumenteerimist ning kuulas klaverimänguõpetuse metoodika loenguid.
1900. aastal asus Läte Tartusse elama. Talle tehti ettepanek asutada eesti sümfooniaorkester, mida ta ka ise juhataks. Orkester kutsuti kokku Eesti Üliõpilaste Seltsi juurde. Kontsert tõi suure menu ja ,orkestrisse uusi pillimehi, püsikoosseisuks kujunes 35 mängijat.
Läte asutas orkestri juurde ka mees- ja naiskoori. Tema soov oli eesti kontserdipublikut muusikaliselt harida. Selleks valmistas ta ette mitmekülgseid kavu, mis sisaldasid nii sümfooniaid, instrumentaalkontserte, oratooriume, katkendeid ooperitest ja ballettidest, aga ka koori- ja soololaule ning instrumentaalset kammermuusikat. Juba teisel kontserdil kõlas ka eesti heliloojate muusika : Läte enda avamäng "Kalevala" ja Kappeli kantaat "Päikesele". 1904 . aastal tuli Tartusse Rudolf Tobias , kellest sai Lätele abiline suurteoste ettekannete ettevalmistamisel (näiteks Händeli oratoorium " Juudas Makabeus").
Esimese eestlasest professionaalse muusikakriitikuna tegi Läte Tartus kaastööd ajalehele " Postimees ". Lisaks sellele töötas ta klaveriõpetajana ning esines klaveri- ja orelisolistina.
1906. aastal avati eesti teater " Vanemuine " piduliku sümfooniakontserdiga ja Kitzbergi näidendiga "Tuulte pöörises". Tervise halvenemise tõttu Läte seda kontserti enam ise ei juhatanud ja 1907. aastal pidi ta loobuma aktiivsest muusikalisest tegevusest.
Läte pühendus nüüdsest kirjastustegevusele, avaldades eesti koorilaulude kogumikke. Ühtlasi hakkas ta kirjutama muusikakriitikat. Pärast venna Eugen Sprenk-Läte surma 1932. aastal juhtis Aleksander Läte Tartus tema rajatud klaveritöökoda "Sprenk-Läte". Ta uuris ka värvi- ja valgusmuusikat, akustika ja intonatsiooni ning klaveriehituse ja -õpetuse teoreetilisi küsimusi. Avaldas raamatud "Kunstlaulust ja Solfeggio" (Tartu, 1923) ning "Klaverist ja selle ehitusest" (Tartu, 1934). Osa töid jäi aga käsikirjaliseks.
Rudolf Tobias (29.05.1873 Käina - 29.10.1918 Berliin )
Esimene kompositsiooniharidusega eesti helilooja. Tegutses ka organisti, pianisti ja muusikakriitikuna. Ta oli andekas ja omanäoline muusik ning uuendusmeelne kunstnik, kes võitles rahvusliku professionaalse kultuuri eest. Teravalt astus ta välja siin 20. sajandi algul valitsenud asjaarmastajalikkuse vastu. Tema arvukatel teravmeelsetel artiklitel oli teedrajav roll eesti muusikaelu edendamisel .
Rudolf Tobiasel on suur tähtsus eesti professionaalse muusika rajajana - temalt pärinevad paljude žanride esikteosed eesti muusikas. Loomingu tugev isikupära ja selle harukordne väljendusjõud avaldusid juba tema õpinguajal kirjutatud teostes.
Tobiase eesmärgiks oli reformida vaimulikku muusikat ja kirjutada "Kalevipoja" ainelisi teoseid, sealhulgas ooperi. Paraku suri ta enne kui jõudis kõik oma kavatsused täide viia.