Annabel Heindla 18/01/2015 Rohunepp Rohunepp on neppidest ainuke, kes mängib maapinnal. Maast üles lendab tummalt ning sirgel madalal lennul. Ta elab mõnel kuivemal luhakühmul. Ta paaritub põldudel/niitudel. Teda ohustavad ulatuslikud maaparandustööd ja maaviiside asendumine intensiivse tootmisega. Teda ohustavad ka varajane niitmine, uute ehitiste rajamine, pesitsusaegne häirimine, hilised üleujutused ja kevadine liigne kuivus, põlengud. Rohuneppi ohustavad ka tema looduslikud vaenlased ehk röövlinnud, vareslased, rebane, kährikkoer ja mink. Tema kaitseks on ta pandud looduskaise alla, niite kaitstakse ja kasutatakse
vahelistes nõgudes Aaloe: paksud lahed veekaotuse kaitseks, võib kasvada 3-4 meetriseks, mahl tõstab söögiisu ja ergutab ainevahetust. KULTUURTAIMED TAIMEDE KOHASTUMUSED Taime lehed: puuduvad, imepisikesd või nende asemel hoopis astlad, mis ühtlasi kaitsevad januste loomade eest Taimed kaotud vahakihiga, mis vähendab aurumist ja peegeldab päikesekiirgust Lihakad varred sisaldavad vett, mida taimed kasutavad kõige kuivemal ajal Juurestik on laiuv või sügavale ulatuv LOOMASTIK Loomad peavad võitlema ellujäämise nimel tugeva kuumuse, põletava päikese ja veepuuduse pärast Vähe suuri imetajaid, palju pisikesi närilisi, sisalikke, madusid, putukaid, ämblikke, sest neil on kerge kõrbes hakkama saada Kahepaikseid ja linnud elavad tavaliselt poolkõrbetes LOOMADE KOHASTUMUSED Mõned loomad ei joo kunagi, nad saavad
paiknevad suurtel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel. Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud, kuid teda kohtab ka teistel niisketel niitudel (heinamaadel, rannaniitudel), madal- ja siirdesoodes. Eluiga. Tüüpiline eluiga on 4 aastat, pikim teadaolev eluiga on pea 14 aastat. Eluviis. Alates aprilli lõpust kuni jaanipäevani koonduvad isasnepid õhtuhämaruse saabudes mängupaikadesse, mis asuvad mõnel kuivemal luhakühmul. Igal isasel on mänguplats, mida ta püüab kaitsta teiste isaste eest ja kus ta esitab omapärases küünitavas poosis mängulaulu. Aeg-ajalt jälitavad võitlusplatsile kogunenud isaslinnud üksteist, siis naasevad nad taas kiiresti oma platsile. Emaslindude saabumisel on kuulda ka rivaalide vahelist taplust ja võib näha üleskargavaid isaslinde. Turniir, kus isaslindude visisevad ja klõbisevad mänguhäälitsused kord hoogustuvad ja seejärel vaibuvad, kestab tavaliselt
aga niiskes laiuvad maapinna ühesuguses elupaigas Selleiseid metsi, kus puud on lähedal. Männid võivad elada elavad organismid. istutatud ja mida pidevalt kuni 400 aastaseks ja Elukoosluses elavad liigid hooldatakse nim. kasvada 40m kõrguseks. on omavahel seotud. Majandusmetsadeks. Kõige Nõmmemänikud kasvavad Üksteisest toituvad rikkamad metsad on kõige kuivemal ja organismid moodustavad põlismetsad- need on toitainevaesemal pinnasel. toiduahela. sellised looduslikud metsad, Peamise taimed on Koosluses toimub pidev mis on saanud areneda kanarbik,leesikas& tihe aine ringkäik: orgaanilise peaaegu ilma inimese samblikurinne. aine e. Elusaine vahelesegamata. Palumännikud kasvavad
Lehed on ovaalsed ning läbi vaadates näeb palju heledamaid läbipaistvaid punkte. Vars on ümmargune, seest säsijas, ülemises osas oksine ning piklikümmargused varrelehed on vastakuti. Mitmeaastasel seest säsijal juurikal on mitu püstist vart. Õige taim eritab õisi ja ka noori lehti hõõrudes punakat vedelikku, millest ka taime nimi. Ravimitooret korjatakse taime õitsvaid latvu ühes lehtedega õitseajal või õitsemise eel ning kuivatatakse vilus. Kasvukoht: Kasvab kuivemal, sageli liivasel või kivisel pinnasel valgusküllastes kohtades, harvem ka metsades ja põõsastikes: päris- ja looniidul, palu-, loo- ja laanemetsas. Koht ökosüsteemis Loomadele söögiks kõlbmatu, küll aga toituvad taimest mõned putukaliigid, keda on püütud kasutada naistepuna biotõrjeks karjamaadel. Naistepuna on vana ja rahva hulgas tuntud ravimtaim, kel on palju erinevaid kasulikke omadusi.
Sel on kandilised ja tihedalt lehistunud lehed, mis on varrel vastakad, piklikud ja hambulise servaga. Enamasti on taim üleni tumeroheline, kuid esineb ka sorte, kus lehed on õrna punaka varjundiga. Piparmündi õied on väikesed ja lillad ning asuvad liitõisikutena varte tippudes. Piparmünt õitseb meie kliimas suvekuudel. Kasvukohana eelistab piparmünt huumusrikast, parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Avatud kasvukohas vajab kuivemal perioodil ka kastmist. Paljundada saab taime juurevõsudega, vanade puhmaste jagamise teel ning pistikutega. Soovitatav on taim talveks kergelt katta. Värskeid lehti võib noppida kogu suve jooksul, kuivatamiseks lõigake varred hommikupoolikul maapinnast mõnevõrra kõrgemalt vahetult enne õitsemist või õitsemise alguses. Kõige parem on piparmünti kuivatada varjualuses kimpudena ülesriputatult. Jämedad varred tuleb eemaldada
20. sajand Eestis. Õpitud ajaloost ja loetud raamatutest tean, Eestimaa taluelu kohta järgmist: Elukoha valikul oli oluline, et see asuks kõrgemal ja kuivemal kohal. Tähtsaim hoone rehielamu-ehitati esiküljega õue poole,suunaga lõunast põhja. Rehielamu koosneb kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ning teisele poole jäävatest kambritest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga, et soojus välja ja loomad sisse ei pääseks. Nii rehetoal kui kambril olid palkseinad ning savi-, muld-, või kruusapõrandad. Kütmiseks oli suur ahi, kus tehti ka süüa.
Samuti on ka raske kasvatada kõrbe- ja poolkõrbealadel. Seal kastetakse mulda. Metsanduses kasutatakse ära vihmametsade puid, sellest on olnud ka suuremad keskkonnaprobleemid vihmametsasukatele. Muld Mehhiko muld on üsnagi viljakas. Mehhikos on hallid pruunmullad, soomullad ja vihmametsa ferralliitmullad. Mullad on küll viljakad, kui troopilistel aladel, kus sajab aastas palju, uhutakse muldadest toitained ära. Põhjaosas, on muld pehme ja seetõttu tuleb seda kaitsa. Kuna kuivemal alal on muld väga kuiv, siis tuleb seda kunstlikult kasta. Kõige selle eelduseks on üsnagi hea põllukultuuri kasvatamine. Majanduslikud eeldused Mehhiko põllumajanduse osatähtsus riigi SKTs on 3,7%. Põllumajanduse hõivatus on ainult 13,7% riigi tööealistest inimestest. See näitab, kui vähe inimesi tegeleb Mehhikos põllumajandusega. Kuna Mehhiko on väga vana riik, siis on seal veel säilinud Põllumajanduse spetsialiseerumine
täielikult ilma lisasöödata. Juurde tuleb anda vaid mineraalsööta. Lehm- ja pullmullikaid tuleb karjatada eraldi. Noorveiste karjamaa tuleb jagada 8-10 kopliks sellise arvestusega, et ühes koplis karjatatakse neid 3-4 päeva. Kuni 1- aastastele noorveistele arvestatakse joogivett ööpäevas 10-15 liitrit ja 1-2-aastastele 25-40 liitrit. Noorveiste karjatamisperioodi pikkus on 155-170 päeva. Vasikate karjatamine Vasikate karjamaad peavad paiknema lautade lähedal kuivemal või parasniiskel viljakal mullal. Karjatamisperioodil vajavad vasikad mitmesuguseid lisasöötasid ning vihmaste ja jahedate ilmade korral on vaja neid pidada laudas. Vasikatele sobivad 10-15 cm kõrgused alusheinarohked kultuurkarjamaa rohukamarad. Karjamaapinda arvestatakse vasika kohta 0,08-0,1 ha. Päevas 10-15 kg karjamaarohtu. Vasikate karjamaa jagatakse 8-10 kopliks ja igas koplis karjatatakse 3-4 päeva.vasikate
välja. Sellises mullas on levinud vähenõudlikud okaspuud, mille okkad annavad ka mullale juurde org ainet. Okkad lagunevad jahedas aeglaselt ja seetõttu on maapinnal püsiv kõduhorisont. Lagundajateks on seal peamiselt seened. O A E B C D Rohtlate mullad- Sademed on tasakaalus aurustumisega mis laseb tekkida viljakatel mustmuldadel. Orgaaniline aine laguneb soojas kiiresti, aga ainult niikaua kui mullas jätkub niiskust. Kuivemal perioodil seiskub aktiivne lagundamine ning tekib juurde hulga huumust. Seda protsessi nim. kamardumiseks. Tänu suurele bioloogilisele aktiivsusele toimub mullas pidev mulasegamine. Kõrbete ja poolkõrbete mullad- Sealsed mullad on soolarikkad. Aktiivset mullateket esineb, ainult seal kust mullad saavad niiskust juurde jõgedelt või põhjaveest. Toimub mulla läbikuivamine ning kõrge soolasisalduse tõttu on muld liiga aluseline, see aga nõuab taimedelt erilist kohastumist. A B C
Joonis 4. Põhjaveetase ja sademed Kevadisest sulaajast tulenevalt on aprillis ja mais põhjaveetase kõrge, üle meetri maapinnast kohati isegi 35 cm. maapinnast. Juunist septembrini on põhjaveetase madalal, kõige kuivemal ajal 1,8 meetrit maapinnast. Suuremaid sadusi, mis ületavad 40 millimeetrise veekihi piiri on sellel ajal mitu aga see vesi põhjavette ei jõua, sest kasutatakse ära taimede poolt ja toimub evapotranspiratsioon. Joonis 5 Niiskuse tase sügavuse kasvades 15. mai ja 13
niiskusest. Mahavarisenud krohvipinna kaudu satub aluspinda niiskust, mis põhjustab krohvipinna jätkuvat lagunemist. Krohvisegu koosneb sideainest, täiteainest, veest ja võimalikest abiainetest. Traditsiooniliselt on krohvimiseks kasutatud lubja ja liiva segu ehk mörti. Lubi- ja savikrohv annavad eheda, hingava ja looduslähedase pinna. Kipskrohv pehmendab siseruumide õhuniiskuse muutust: niiskemal ajal neelab õhust niiskust ja kuivemal ajal "hingab" niiskust tagasi. Krohvitud pinna paranduste tegemiseks tuleb kasutada sama tüüpi mörti, nagu on kasutatud ümbritseval pinnal. Vastasel juhul võivad tekkida pinnas pingeerinevused ja krohvilapp võib aluspinnast lahti lüüa. Parandused tuleb teha aegsasti, siis jõuab paranduseks kasutatud mört korralikult kuivada. Värvimise juurde saab asuda alles pärast seda, kui paranduskohas on mört lõplikult kuivanud (nt lubitsementkrohv saavutab lõpliku tugevuse umbes ühe-
Ühes massiivis asuvad karjamaad. Universaalse kasutusega rohumaad lauda lähedal. Niitelised rohumaad võivad olla farmist kaugemal. Kasvukoha vastavus heintaimde nõuetele. Niiskemad mullad. Muude asjade kasvatamiseks vähesobivad kohad. Mineraalmullad head, välja arvatud liivad ja kruusad. Lüpsilehmadele viljakamad alad kui noorloomadele. Vasikad hästi viljakale. Aasnurmikas ja valge ristik väga väärtuslikud, aga nõuavad ka viljakat mulda. Lammaste karjamaa kuivemal kasvukohal, muidu levivad lammaste haigused, nt maksakaan. Rohumaa rajamise viisid: 1. Looduslike rohumaade pealtparandamine 2. Uuskülviga Rohumaade väetamine N – väetised: Saak suureneb kuni 5 korda. P, K – väetised: Saak suureneb 10-30% Liblikõielised heintaimed tahavad fosforit, kõrrelised kaaliumi koos lämmastikuga. Orgaanilised väetised: Perioodiliselt antavad väetised. Sõnnikut või komposti võib anda suuri koguseid, 50-100 t/ha rajamise alla.
Peremeestena hoolisid mehed mõlemad oma talukohtadest.Teose algul oli Andrese talukoht teise peremehepoolt unarusse jäätud ja kõik oli ligadi logadi, aga meest see ei heidutanud, ta alustas oma eluaegset võitlust maaga, et tema talu kord õitsele lööks. Pearu talu oli palju paremas korras, ta oli seal oma perega juba pikemat aega elanud ka. Pearu maad olid palju viljakamad. Seda seetõttu, et tema maa oli kuivemal alal. 2. Millisena nägi Andres oma unistuste Vargam äed, aga milline see tegelikult oli ? Millised asjaolud takistasid unistusi teostumast? Andres nägi oma unistustes Vargamäed viljakana. Et tema talu saab ükskord korda, majad suuremad ja heledamate tubadega. Ta lootis, et maa hakkab korralikult kandma ning kariloomadele saavad korralikud karjamaad. Tegelikkuses aga jagus tööd seal mitmele põlvele. Ta
postide otsad. PÄRNU RANNANIIDU LOODUSKAITSEALA Linnurohked rannaniidud ja roostikud ääristavad Pärnu liivast mereranda peaaegu kogu linna ulatuses. Nende ohustatud ja haruldaste taimeliikide ja koosluste ning rannaniitude, rannikulõugaste ja liikuvate rannikuluidete kui väärtuslike elupaikade kaitsmiseks on loodud Pärnu rannaniidu looduskaitseala (al 1958). Kaitseala rannaniitudest on enim niiduilmelised Vana-Pärnu ja Raeküla linnaosas paiknevad rannaniidud. Kuivemal Vana-Pärnu niidul on hooldamine ja niitmine juba aastakümneid toimunud, 2008 rajati siia ka linnuvaatlustorn ja väike matkarada. Tule naudi linna rüpes ehedat loodust! RIISA ÕPPERADA Jõesuu-Tõramaa tee äärest leiad viida, mis kutsub Sind 5 km pikkusele laudteele maalilises Riisa rabas. Liikudes esmalt mööda rabaavarusi, põikab rada vahepeal põgusalt metsa alla. Sellistes kohtades näeb metsa üleminekut rabaks ja vastupidi kuiv pinnas asendub märjaga, sootaimed
Õied on väikesed, värvilt valged, lillad või roosad ning paiknevad lehekaenaldes. Õiekroon liitlehine ja kahehuuleline. Alumine huul kumer ja suleb neelu, kroonputk kõvera kannusega. Viljaks on kerajas kupar. [10, 11] Müürililled on vähenõudlikud, kasvavad nii päikesepaistel kui ka varjus. Eelistavad niiskemat kergemat kivist mulda, varjus kasvavad ka kuivemal mullal. [11] Müürilillesid paljundatakse seemnetega või võsundeid jagades. Müürililled levivad ka isekülviteel ja võsundite abil. Seemneid võib külvata otse kasvukohale kivide vahele. [1] 1.2.3. Perekond pärdiklill (Mimulus) Lille ladinakeelne nimi "mime" tähendab tõlkes narri või klouni ja samuti ahvi. See tuleneb lille värvuse ja kuju pärast. Pärdiklill on üldnimetus väga mitmekesise vormi ja õitega taimedele. Täpilised sordid kannavad tihti ka tiigerlille nime
Kanadas on suurele riigile iseloomulikult väga mitmekesine mullastik. Kaugel põhjas on arktiline kõrb, põhjas on gleistunud ja turvastunud kamarmullad. Lõunapoolsetel aladel on keltsa- ja gleistunud keltsamullad, soomullad, sooldunud mullad, leetmullad ja kamar- leetmullad, metsa hallmullad ja metsastepi ning stepi mustmullad. Arvatavasti ei ole nendes piirkondades, kus põllumajandusega tegeletakse eriti vaja maaparandus töödega tegeleda, kuna vihma sajab piisavalt. Mõnel kuivemal alal võib- olla niisutatakse natuke aj väheviljakatel aladel väetatakse. Põllumajandusega saab Kanadas tegeleda väga väikesel maaalal riigi kogupindalast. Enamus maaalasid on lihtsalt põlluharimiseks kõlbmatud või on liiga viljatud mullad. Põllumajandusega tegelemise eeldusteks on kapitali olemasolu ja põllumajandusega on hõivatud 3% tööjõust. Kanada põllumehed peavad hakkama saama ilma riigi poolt makstavate
suurem kui salehe paksus . Räsamine Räsamine on võte saetee laiendamiseks, mis seisneb sahammaste painutamises saelehe tasapinnast kõrvale . Hambaid räsatakse vaheldumisi ühele ja teisele poole sae korpuse tasapinda . Räsa suurus sõltub : Saetavast materjalist - pehmetel puuliikidel suurem, kõvadel puuliikidel väiksem . Saetava materjali niiskusest – niiskemal puidul suurem, kuivemal puidul väiksem . Höövelhammastega saed : Kasutatakse piki ja ristikiudu saagimiseks Tänu paksemale korpusele on neil suurem külgjäikus ja sellest tulenvalt saadav pinnakvaliteet Tänu koonilisusele ei ole neid vaja räsada . Kõvasulamhammastega saekettad Kõvasulamist plaadikesed joodetakse hambatippudele Kõvasulamplaadi laius on saekorpuse paksusest suurem ja tema laius määrab saetee laiuse
Madalakasvulised leeklilled on ühed rikkalikumalt kevadel õitsevad värviküllased kiviktaimlataimed, mille igihaljad lehed moodustavad kauneid rohelisi padjandeid. Aed-leeklillede õite värvigamma on väga lai, nad on ühed värvikamad taimed sügiseses aias ja pargis. Leeklill on armastatud ja levinud vana taluõue lill. Aed-leeklilled eelistavad kobedat huumus- ja toitaineterikast parasniisket mulda. Päikesepaistelises kasvukohas õitsevad rikkalikumalt, ent lepivad ka poolvarjuga. Kuivemal pinnasel isegi eelistavad poolvarju. Sügisel lõigatakse maapealne osa tagasi 5-10cm kõrguselt. Madalakasvulised leeklilled eelistavad kuivemat päikesepaistelist kasvukohta. Lepivad tavalise parasniiske aiamullaga. Rikkalikuks õitsemiseks vajavad lubjast, rähkset, kuid toitaineterikast mulda. Kõrgekasvulisi leeklilli kasutatakse rühmadena püsilillepeenras ja suurematel haljasaladel, võib istutada ka põhjapoolsetele peenardele, kuhu sageli on raske sobivaid lilli leida
mädakoldeile ja põletuskohtadele panemiseks, aga ka reumaatiliste valude puhul. Värske mahl on sõrme mädapõletiku, nahatuberkuloosi, kõrva- ja silmapõletiku mõjus ravivahend. Suurtes annustes tarvitamine võib põhjustada menstruatsiooni ära jäämist ja meestel impotentsust. Arukask Betula pendula Arukask on laialt levinud Euroopa metsavööndis. Kasvab puis- ja aruniitudel, segametsades, teeäärtel ja kuivemal pinnasel saludena- kaasikutena. Parkides ja majaõuedes kasvatatakse teda paljude aedvormidena. Arukask on kas puu või põõsas. See kaseliste sugukonda kuuluv puu võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Noorte arukaskede koor on pruun. Täiskasvanud arukase valge koor on kaetud mustade täpikestega, vanemate puude tüve alumine osa on kaetud korbatanud koorega, mida läbivad ülalt alla sügavad rõmed. Oksad ripuvad pikkade peenikeste
Portugali ja Aafrika kultuuridest, väga omanäoline, elav ja kirgas, milles on ka mõjutusi Itaaliast, Saksamaalt, Hispaaniast, Araabiast ja Jaapanist Maailmakuulsad karnevalid ja jalgpalli suur populaarsus Loodus Riigi ulatus põhjast lõunasse on enam kui 4300km, Atlandi ookeani rannajoone pikkus on 7400km.Riigi põhjaosas, Guajaana mägismaa, on maa kõrgeim tipp Loraima. Mägismaade sademerikkamail aladel kasvavad igihaljad ja heitlehised metsad, kuivemal aladel on põõsassavannid ja hõrendikud. Bs kasvab u.5000 liiki taimiveerand kogu maailma taimeliikidest. Maa keskosas asub Amazonase madalik maailma veerikkaima jõe ja troopiliste vihmametsadega. Huvitavaid fakte: Brasiilia oli Portugali koloonia üle 3 sajandi (15001822) Seal asub maailma suurim vihmamets, mis koos Amazonase jõgikonnaga hõlmab kolmandiku Brasiilia pindalast Ööpäevane temperatuur enamasti ei lange alla 20kraadi
alpiinsed tundrad puudetta rohumaad. Alpiinset tundrat eritab tavaliselt tundrast ka see, et seal ei esine tundrale nii iseloomulikku igikeltsa, sest sealsed mullad on hea äravolutõttu kuivemad. Alpiinse tunda ja taiga vahel on lähisalpiinnse löödusvööndi osa, kus esineb juba metsasid ja taigale iseloomulikumaid taimi. Taimestikus on iseloomulikud kääbus, maadligi põõsad ja taimed, kes suudavad kasvada kuivemal pinnasel (Bartsia alpina, Harrimanella hypnoidesjt).(Wikipedia) KOKKUVÕTE Lapimaa on karmide kliimatingimustega ala, kus suudavad hakkama saada ainult hästi kohastunud liigid. Lapimaa asub väga erinevate kliimatingimuste keskel, mille kujundajateks on kõrgmäestikud läänes ja sisemaa idas. Suur osa lapimaast on ümbritsetud meredega, mis muudab ranniku kliima teiste samal laiuskraadidel olevate keskkondadega võrreldes palju soojemaks
väikeses koguses hüdroenergiat. Ülejäänud on aga väikesed ja madalad. See-eest on mitmed sealsed jõed rahvusvaheliselt tuntud oma kalarohkuse poolest. Taimestik Veel 20. sajandi alguses kattis mets üle poole Kuuba pindalast. Praeguseks on see vähenenud 24%-ni. Liigirohkes taimestikus (u. 8000 liiki) on üle poole endeemid. Madalamatel mäenõlvadel kasvab peamiselt troopiline igihaljas ja heitlehis mets. Umbes 30 palmiliigist on iseloomulikem kuningpalm. Kuivemal ja vähemviljakatel aladel kasvab männimetsi, soostunud rannikumadalikel on mangroove. Laiguti on savanne. Saarel kasvab peale palmi veel mahagon, eebenipuu, guajakipuu, pappel, kampetse veripuu, palisander, seeder, hibisk, tubakas, melonipuu ja kapokipuu. 6 Kapokipuu on Kuuba rahvuspuu Loomastik Loomastik on liigivaene; ei ole kiskjaid ega mürkmadusid. Seeeest on palju nahkhiiri, linde ja putukaid
mudla Kuni 50 cm pikad Lühike risoom Talveks katta Varvas-adiantum Adiantum Click to edit Master text styles Risoom peenike Second level 30-70cm kõrguse tiheda Third level Fourth level kogumiku Fifth level Kohevat niiskemat mulda, kuivemal jääb kasv madalamaks Himaalaja adiantum Adiantum venustum 40 cm kõrguste lehtede Click to edit Master text styles laba Second level Väga varjulembeline, ka Third level Fourth level vähene päikesevalgus Fifth level mõjutab kasvu pidurdavalt Ogane astelsõnajalg POLYSTICHUM aculeatum
on sulanud ja õhu keskmine temperatuur +4 kraadi C, mis tähendab enam-vähem sedasama. Vilul kevadel pidi mahl rahva arvamust mööda jooksma kauem ja soojal kevadel lühemat aega. Seegi tähelepanek näib tänapäeva teadmiste valgel paika pidavat. Lõppeb ju mahlajooks siis, kui kase pungad on puhkenud. Mida jahedam on kevad, seda hiljem pungad puhkevad. Veel arvas vanarahvas, et kõige magusamat mahla annab künkal kasvav vana kask. Ka see tähelepanek võib olla paikapidav, sest kuivemal maal suruvad juured tüvesse suhteliselt vähe vett. Mida jämedam ja seega vanem on kask, seda rohkem on tüvesse talletunud suhkruid. Seega on kuivemal kasvupaigal asuva jämedama kase mahl magusam kui märjemal kasvupaigal kasvava peeneema kase oma. Enamus kogutud kasemahlast joodi ära kohe kevadel. Siiski säilitati suur osa sellest vähemalt heinaajani juunikuus. Säilitamiseks pandi kasemahl keldrisse ning puistati mahla siise ka vahel leivakoorukesi
3. Seinad õhukindlad Tuleb vaadata et ei kajustaks loomade tervist liigne happesus. Äga suures koguses ei tohi anda märgsilo, enamasti antakse kuivsilo. Teised söödad neutaraliseeruvad happesust. Kuivsilo- anerobsestes tingimustes konserveeritud silo mille niiskus sisaldus 40-60%. Kuivaine sisaldus on suurem, närbutatud heintaimedel mikroorganismid ei paljune või paljunevad aeglaselt, kuna ei saa kätte vajalik toitaineid. Hallituseened võimelised paljunema ka kuivemal materjalil. Võivad hakkata levima, aeroobsed organismid, seetõttu vaja luua anaeroobne keskkond. Happed moodustab kuivsilos aeglaselt ja ph jääb kõrgeks, ka suhkrud säiluvad. Tavalisel silo korral kasutatakse 100% suhkruid ja kuivsilos 40-45 %. Kvaliteeditingimused: 1. Lähtematerjali kuivaine sisaldus- mis suunab mikrobioloogilisi protsesse, parim 40- 50% kuivainet. Madala kuivaine sisalduse tõttu võib tekkida võihappekäärimine.
Vanuseliselt on noorendikud ohtlikumad keskealistest ja vanematest metsadest. Tuleohtlikud on kuivad ja kuivendatud metsad. Palju sõltub kasvukohast ja puistu koosseisust. Juba 2-3 osa lehtpuud koosseisus vähendab tuleohtu. Kasvukohatüübist sõltuvalt on ohutumad nt naadi, sõnajala, angervaksa jt lopsakama rohukasvuga metsad. Teatud mõju on ka puistu täiusel. Hõredas metsas on enam valgust ja taimedel paremad kasvutingimused. Niiskel kasvukohal sel juhul on sel juhul tuleoht väiksem, kuivemal kohal aga hakkab vohama kanarbik ja tuleoht kasvab. Kuusikud on männikutest väiksema tuleohuga, sest nad on tihedamad ja sel juhul on metsa all vähem põlevat materjali alustaimestikku. Kuusikud kasvavad ka viljakamatel kasvukohtadel ja sealne rohurinne on lopsakam ning vähem tuleohtlik kui samblad, samblikud ja puhmad männikutes. Kui aga tuli on siiski valla pääsenud, siis kuusenoorendikus võib see kiiremini latva minna kui männinoorendikus.
Üheks enamkasutatavaks võimaluseks on kuivsilosöötmine või siis silole lisaks korraliku heina lisamine söödaratsiooni. Selleks, et loom rohkem mäletseks, kasutatakse muljutud teravilja söötmist. Kuivsiloks nimetatakse anaeroobsetes tingimustes konserveeritud rohusööta kuivaine sisaldusefa 40-60%. Närvutatud heintaimedel mikroorganismid ei paljune või siis paljunevad aeglaselt. Hallitusseened on võimelised paljunema ka kuivemal materjalil, aga nad on aeroobsed bakterid. Happed moodustuvad kuivsilos aeglasemalt kui tavalises silos ja pH jääb kõrgeks. Selle tulemusena säilivad suhkrud. Kuivsilo kvaliteeti mõjutavad tegurid: lähtematerjali kuivaine sisaldus, mis suunab mikrobioloogilisi protsesse, parim on 40-50% kuivainet. Madalama kuivaine korral tekib võihappeline käärimine, suurema korral on õhu eemaldamine raskem ja esinevad ka varisemiskaod. Teiseks on oluline heintaimede kvaliteet, kui materjal
Puhma-, rohu- ja samblarinnet nimetatakse kokku alustaimestikuks. Ka metsataimede juured ja risoomid paiknevad mullas rindeliselt. Eesti metsade liigitus Soometsad soomuldadel kasvavad metsad. Arumetsad turbata või õhukese turbakihiga muldadel kasvavad metsad. Jagunevad: Loometsad paepealsel õhukesel mullal, enamasti männikud või männi-kuuse segamets, iseloomulikud ka kadakad. Alustaimestikus palju rohttaimi. Nõmmemetsad kõige kuivemal ja toitainevaesemal liivmullal kasvavad metsad, hõredad valgusküllased männikud. Alustaimestikus vähesed kuivalembesed taimed. 58 Palumetsad valgusküllased männikud liivmuldadel, kus on parasjagu niiskust. Lisaks mändidele kasvavad ka kuused ja kased, metsa all rohkesti mustikaid ja pohla.
täielikult ilma lisasöödata. Juurde tuleb anda vaid mineraalsööta. Lehm- ja pullmullikaid tuleb karjatada eraldi. Noorveiste karjamaa tuleb jagada 8-10 kopliks sellise arvestusega, et ühes koplis karjatatakse neid 3-4 päeva. Kuni 1- aastastele noorveistele arvestatakse joogivett ööpäevas 10-15 liitrit ja 1-2-aastastele 25-40 liitrit. Noorveiste karjatamisperioodi pikkus on 155-170 päeva. 76) Vasikate karjatamine Vasikate karjamaad peavad paiknema lautade lähedal kuivemal või parasniiskel viljakal mullal. Karjatamisperioodil vajavad vasikad mitmesuguseid lisasöötasid ning vihmaste ja jahedate ilmade korral on vaja neid pidada laudas. Vasikatele sobivad 10-15 cm kõrgused alusheinarohked kultuurkarjamaa rohukamarad. Karjamaapinda arvestatakse vasika kohta 0,08-0,1 ha. Päevas 10-15 kg karjamaarohtu. Vasikate karjamaa jagatakse 8-10 kopliks ja igas koplis karjatatakse 3-4 päeva.vasikate
Orgaanikat lagundavad organismid on turbas ning ümbritsevas keskkonnas. Neile toitaineteks on aminohapped, tselluloos, hemitselluloos, ligniin. Aunades säilitamisel allub turvas mikroobide (hallitusseente, bakterite jt.) toimele. Nende aktiivse arengu tulemusena eraldub soojus, mis põhjustab turba temperatuuri tõusu. Temperatuur võib ohtlikul mää- ral tõusta siis, kui aunast eralduv soojuse hulk on ebapiisav. Olulisemad tegurid, millest sõltub: turba soojusjuhtivus, mis on kuivemal ja väiksema tihedusega turbal väiksem võrreldes märjema ja tihedamaga; turbaaunade moodustamise ajaline kestus: mida lühema ajaga aun moodustatakse, seda aeglasemalt sealt soojus eraldub; aunade mõõtmed: mida kõrgem aun, seda aeglasemalt selles tekkiv soojus eraldub. Lagunemisprotsessi võib jagada kahte ossa: aeroobne ja anaeroobne. Aeroobne lagunemine on kiirem kui anaeroobne. Viimase puhul eraldub veel ka gaasina metaan, mis on kergesti süttiv mürgine aine.
31. Syringa vulgaris - harilik sirel 31.1 Liigi lühikirjeldus Sirel on umbes 30 liigi ja üle 1 000 sordiga perekond. Harilik sirel Eestis looduses ei kasva, kuid on väga laialt levinud kultuurtaimena. Eestis kasvab tavaliselt põõsana, kuid teda võib kärpida ka tüvipuuks. Kõrgus võib soodsates tingimustes ulatuda kuni 8 meetrini, meil tavaliselt 2 - 4 meetrit. Eelistab lubjarikast ja parasniisket mulda, kuid kasvab ka kehvemal ja kuivemal mullal. Talub varju, kuid õitsemiseks vajab päikesepaistet. Annab rikkalikult juurevõsu ja võib metsistuda. Paljundatakse seemnetest, võrsikutega ja pistokstest. Sobib nii üksikpõõsaks kui hekitaimeks (Laasi 1987). 31.2. Hariliku sireli hooldusjuhend. Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Sirelihekki on soovitav pügada kolm korda aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu
välja kaevata mõni ilusam juurevõsu. Läikiv hõbepuu võib kasvada 3-4 m kõrguseks väikeseks puuks. Enamasti jääb ta Eestis siiski 2 m kõrguseks põõsaks, mis levib kiiresti ja kaldub metsistuma. Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2
Elustiku seisukohalt on väga oluline tunnus vee soolsus, liigitatakse mageveekogusid, riimveelisi ja soolaseveelisi veekogusid. Nendest soolaseveelised ja mageveelised on üsna kindlad mõisted, riimvesi on üleminek magedalt soolasele ja leidub tavaliselt sisemeredes, kuhu voolab palju magevett. Veeökosüsteeme on väga mitmesuguse suurusega. Vaiksemad neist on lombid ja tiigid, mis on sageli ajutise iseloomuga kuivades kuivemal aastaajal osaliselt või taielikult. Selliste veekogude elanikud on enamasti hästi kohastunud ja nad suudavad kuival ajal mutta kaevunult pikka aega ilma veeta hakkama saada, osad liigid on aga piisavalt mobiilsed ning vahetavad kuivamise korral elupaika. Sellised väikeveekogud on ajutised ka pikemaajaliselt. näiteks kasvab enamus inimese poolt kaevatud tiike ilma hoolduseta kinni juba sajakonna aastaga. järved on tiikidest suuremad ja kuival ajal nende veetase kull väheneb kuid nad ei
Nagu näha, kasvab edukalt ka tamme all, kuid õitsemiseks vajab päikesepaistet. Autori foto. Iseloomustus Sirel on umbes 30 liigi ja üle 1 000 sordiga perekond. Harilik sirel Eestis looduses ei kasva, kuid on väga laialt levinud kultuurtaimena. Eestis kasvab tavaliselt põõsana, kuid teda võib kärpida ka tüvipuuks. Kõrgus võib soodsates tingimustes ulatuda kuni 8 meetrini, meil tavaliselt 2 - 4 meetrit. Eelistab lubjarikast ja parasniisket mulda, kuid kasvab ka kehvemal ja kuivemal mullal. Talub varju, kuid õitsemiseks vajab päikesepaistet. Annab rikkalikult juurevõsu ja võib metsistuda. Paljundatakse seemnetest, võrsikutega ja pistokstest. Sobib nii üksikpõõsaks kui hekitaimeks. Hooldus Hooldus enamasti sarnane läikiva hõbepuu hooldusega. Kui kasvab hekina, pügatakse kolm korda aastas. Peale õitsemist soovitatakse eemaldada närbunud õisikud, siis ei kuluta taim energiat seemnete valmimisele. Vaata ka mõlema taime liigikirjeldusi.
annaabi.ee 
