Kui sõnalõpuline täishäälik teatud tingimusel kadus, olid sellised tuletised nimetavas m- liitelised. Nii võis ka kuulema olla sõnas peninkuulema, mis tähendas siis kaugust, kuhu veel koera haukumine kuulda on. Nähtavasti lakkas kuulema üksinda eesti keeles olemast ja jäi üksnes sõnasse peninkuulema. See tekitas vajaduse asendada tundmatu tuntuga ja selleks sai koorma, hiljem koorem. (Rätsep 2012: 13 – 14) Eesti keele kont tähendab luud. Seetõttu on katsutud liitsõna kontvõõras seletada kui võõrast külalist, kellele on jäänud peosöögist vaid kondid. Soomlastel on aga sõna kontti, mis tähendab hoopis kasetohust märssi. Ilmselt oli sõna kontti varem olemas ka eesti keeles ja selle abil moodustati liitsõna kontvõõras. Kui esimene kont tõrjus teise kondi eesti keelest, asendades selle märsi, koti või mõne muu taolisega, siis säilis kont üksnes liitsõnas kontvõõras ja selle esiosa seostati rahvaetumoloogiliselt homonüümiga kont ehk luu
mille ohvriks ja tegelikult ka tekitajaks on inimene. Läbi sõnade joonistab Under täpse pildi tolleaegsest elust äärelinnades: Need tohletand majad kui ussitand seened neil porine võõp. On lapsi väraval: kaelad kui peened! peos komvekikarp ja tinane nööp. Ka kõige õnnelikumat elu saadab surma vari, bioloogiline paratamatus, mille kõige paremaks tunnetuseks on luuletus ,,Kontvõõras". Selle keskseks teemaks on inimese kannatused enne siitilmast lahkumist. Siin põimuvad nii sõjajärgsed koledused kui ka luuletaja enda elu (seoses emaga): Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks! * Ema südamehaigus ja hingepakk Olen mure ja teen su õnnetuks. * Sind lämmatagu kui hullujakk. ,,Ahastaja" luuletus inimesest, kes on sõjast väsinud, kurnatud. Võimalik, et ta kaotas oma lähedasi ja koos sellega ka elu mõte
eri vaatenurkade kaudu. ,,Tuisk" Valus tundub hingeline lahutatus,üksiolu. ,,Aknal" , ,,Kakas kitse"-üksiolu ja vägivaldsus. Luuletaja loob täpselt ja vapustava kujutuse viletsuse hääbujaist. Nende elutruude piltide loomisel võisid Underile tuge anda lapsepõlvemälestused. ,,Agulis" ,,Seek" masendav pilt vanaeidekese kustuvast elust. Neis luuletustes on selgelt näha sotsiaalset protesti, kuid üksnes kujundi jõul. ,,Kontvõõras", ,,Ahastaja", ,,Varjumees" ,,Ummikus" jne. ,,Rõõm ühest ilusast päevast" seab esiplaanile inimese kõikehõlmava suhte loodusega, mille elustavat juuresolekul on tunda ka linnapildistikus. Tsüklis ,,Laule lindudest" imetleb luuletaja igast küsimiseest vaba eluindu. Nõukogude ja saksa okupatsioonide ajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid kogus "Mureliku suuga" (1942). 1929 ilmus ,, Õnnevarjutus" Ballaadiloomingu kõrgsaavutus. ,,Merilehmad" ,,Rändavas
Luulekogud ,,Hääl varjus", ,,Rõõm ühest ilusast päevast", ,,Õnnevarjutus" - ballaadid, ,,Lageda taeva all", ,,Kivi südamel". Underi ballaadidel on jutustav sisu. Aluseks on Piibel, ajalugu, muistendid. ,,Õnnevarjutuses" on 12 ballaadi. 1927 ,,Hääl varjus" ja 1928 ,,Rõõm ühest ilusast päevast" sisaldasid eelnava viie aasta loomingut. Teemad: surma paratamatus, sotsiaalne viletsus, üksindus, kodutus, unustatus. Seal on visandid suurlinnast, nagu Pariisist. Luuletus ,,Kontvõõras" - sisendusjõuline mõte, ängi ja mure kirjeldus. Kirjutab sõna Elu suure tähega, selle sümbol on punane pihlakapuu. Palju loodusluulet, eriti kogus ,,Rõõm ühest ilusast päevast". 1930 ,,Lageda taeva all". Suures osas filosoofiline mõtteluule. ,,Kivi südamelt" jätkab filosoofiliste teemadega. Arutlus inimelu väärtuste üle olema ja omama teemad, silmakirjalikkus, ükskõiksus. Inimeseks saamine ja olemine on seotud kunsti mõistmisega.
Ma armastan su armastust. Mis on pärisosa: inimene jääb igaveseks küsijaks ja uurijaks, kes midagi saavutanult seisab rahuldumatult uute otsingute lävel- Surelik, Kahetsus, Elu. 1927 "Hääl varjust" elutumedus, inimhinge vaevav ööpoolsus, mis ilmeb nt sünges maastikupildis- Tuisk, objektiveeritud esitlustes- Agulis, Seek, Pariisi pilte, painajalikud sisevaevad ja inmlik hingeäng (sel ajal unetus)- Kooljakuu, Kontvõõras, Ahastaja, Varjumees, Unetuma laul. Viimane Aimus, mis sillaks järgmisele kogule 1928 "Rõõm ühest ilusast päevast" vastupidine eelmisele kogule, inimese kõikehõlmav suhe loodusega, kõik on hoogsas liikumises. Hommikupalve, Esimesed päevad, Täna- vaheldusrikkad tänavamuljed, Vaguni aknal, Maantee- maastiku hetkevaated, Raismik.Mets- looduse ammendamatu elujõud, olemise kahepoolsus: kadumine ja kasvamine; kõik muutub
"Verivalla", "Pärisosa". Sarm, sõda, Under muutunud naturalistlikuks, luuletaja tunneb elu heidikutele kaasa, igatsus rahuliku töö ja elu järele. 20 ndate teisel poolel "Hääl varjust" "Rõõm ühest ilusast päevast" "Õnnevarjutus" Viimases ainult ballaadide kogu, domineerivad Piiblist võetud teemad ja vanadele legendidele üles ehitatud lood. "Hääl varjust" Autor lahkab iseenda probleeme, mitte ühiskonna omasid, palju üksindusteemat. "Kontvõõras"(luuletus) Iseloomulik kordusega mängimine- saavutatakse rütmiliselt põnev struktuur. "Rõõm ühest ilusast päevast" Palju loodusluulet, lapsed, suhtumine loodusesse pidulik, austav, tajub loodust väga täpselt, annab detailselt edasi. 30-ndate aastate kogud taas tõsisemad. "Lageda taeva all" "Kivi südamelt" Under muutunud filosoofilisemaks, vaatleb inimest eri tahkude alt, tema probleemid, vastuolud. Loodus endiselt tähtis, aga ka see filosoofiline
1927 ,,Hääl varjus". 1928 ,,Rõõm ühest ilusast päevast". 1929 ballaaldide raamat ,,Õnnevarjutus". 1930 ,,Lageda taeva all" ja 1935 ,,Kivi südamel". On muutunud lüriline kangelanna, kes pole vapustavalt optimistlik, vastupidi kui on hääl varjust, siis pealkiri juba sümboliseerib seda, mida käsitlema hakkab üksindus, vaesus, viletsus. Surma teema. Kuna reisib välismaal, siis on ükskuid visandeid suurlinnadest, Pariisist näiteks. Võtab inimese anonüümsuse ja üksinduse. ,,Kontvõõras" luuletus, öeldakse selle kohta, kes tuleb kutsumata. Mure on selline, mis kui vallutab inimese. Suruma paratamatuse ja inimese ajalikkuse teema toovad sisse sellise filosoofilisemat laadi luuletused. ,,Rõõm ühest ilusast päevast" on hoopis teise tonaalsusega luulekogu. Elujaatav, kuid elujaatav optimistlik selles mõttes, et Under poetiseerib kogu inimest ümbritseva looduse. A. Schweitzer eluvaateid tunneb, edukas arst Saksamaal, kes jättis ilusa elu, patsiendid ja varanduse,
annaabi.ee 
