Kuningas Arthur Kristin Puusepp X klass Ajalugu • Lääne-Euroopa keskaja kirjanduses esinenud legendaarne brittide kuningas • Esimene ilmnemine – briti muga Püha Gildase raamat „Britannia vallutamine“ 5. sajandil • Walesi rahvajutud Arthuri-nimelisest kangelasest • 9. sajandi Walesi munga Nenniuse teos „Brittide ajalugu“ Ajalugu • Ilmunud 13 erineva kuninga nime all keldi rahvajuttudes • 1139. aastal briti krooniku avaldatud raamat „Britannia kuningate ajalugu“ • Legend Lancelot´ist, Guinevere´ist, mõõgast Excalibur, Camelot´ ist, Ümarlauast ja võlur Merlin ´ist Olemasolu uurimine • 1976. aastal Inglismaal lossist leiti suur tammepuidust plaat, mis arvati olevat Ümarlaud • Avaloni saarel asus arvatavalt Arthuri ja tema naise matmispaik. Mungad leidsid kaks hauda, milles olid kahe inimese säilmed • Inglismaal kaevati välja linnus, mis arvati olevat Cameloti linnus
Prosaistina on Kross nii novelli kui ka romaanikirjanik. Novellides kujutab Kross ajaloolisi isikuid: · "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" · "Michelsoni immatrikuleerimine" · "Pöördtooli tund"-Jannseni poeg kirjutab kirja ja üritab oma isa süüdistustest puhtaks pesta. · Novellikogu "Silmade avamise päev" PEATEOSED Neljaköiteline ajalooline romaan "Kolme katku vahel". Teos kujutab üksikasjaliselt 16.sajandi vaimulike ja krooniku Balthazar Russowi elukäiku ning keskaegset linnamiljööd. · "Kolmandad mäed"-Kross jätkab kuulsate inimeste elulugude kasutamist biograafilistes romaanides. (Johann Köler) · "Taevakivi"(Otto Masing, Peterson) · "Professor Marteni ärasõit" · "Keisri hull"(Timotheus von Bock) · "Wikmani poisid" (kooliromaan). Kasutab mälestusi oma koolipõlvest. · "Paigallend" · "Tähtamaa" (Eesti varakapitalistlik ühiskond)
teostada oma eesmärgid. Prosaistina on Kross nii novelli kui ka romaanikirjanik. Novellides kujutab Kross ajaloolisi isikuid: "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" "Michelsoni immatrikuleerimine" "Pöördtooli tund"-Jannseni poeg kirjutab kirja ja üritab oma isa süüdistustest puhtaks pesta. Novellikogu "Silmade avamise päev" PEATEOSED Neljaköiteline ajalooline romaan "Kolme katku vahel". Teos kujutab üksikasjaliselt 16.sajandi vaimulike ja krooniku Balthazar Russowi elukäiku ning keskaegset linnamiljööd. "Kolmandad mäed"-Kross jätkab kuulsate inimeste elulugude kasutamist biograafilistes romaanides. (Johann Köler) "Taevakivi"(Otto Masing, Peterson) "Professor Marteni ärasõit" "Keisri hull"(Timotheus von Bock) "Wikmani poisid" (kooliromaan). Kasutab mälestusi oma koolipõlvest. "Paigallend" "Tähtamaa" (Eesti varakapitalistlik ühiskond)
kirjutasid. Kroonikaid ei tohiks lugeda väga usaldusväärseteks ajalooallikateks, kuna tihtipeale esines kroonikuid, kel puudusid laiemad teadmised ajaloost ning nad tegid seda vaid mingil ülistaval põhjusel. Dokumendid on siinkohal tunduvalt usaldusväärsemad. Ajalooallikatesse tuleb alati suhtuda teatava kriitikaga. Ajaloolaste ülesanne ongi kriitilise uurimuse teel allikatest tõde välja selgitada. Loomulikult ei tähenda see, et ajalugu võib olla kirja pandud suvaliselt misiganes krooniku poolt ja seda ka usutakse. Sel kohal on õnneks ajaloolased samuti arvestanud tõsiasjadega - faktidega ja nende moonutamist tuleb pidada ajaloo võltsimiseks. Fakti olulisus ja tõlgendus sõltub paratamatult ajaloolase endi vaatenurkadest. Sündmuste ajalugu ja tervikpilt ühiskonnast ning kultuurist Ajalugu on kogu inimkonna ajalugu, kuid on selge, et mõned inimesed on selle kulgu mõjutanud rohkem kui teised, moodustades sel moel omamoodi ajaloo kondikava,
Temast on teada suhteliselt vähe. Sünniaeg ja koht pole kindlalt teada. Hariduse sai Saksamaal. Liivimaale saabus Henrik arvatavasti umbes aastal 1205, kus ta pühitseti vaimulikuks 1208.a.Suurema osa elust veetis ta Ümera piirkonnas preestrina. Ta oli hea keelteoskaja ning valdas saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keelt. Ka Henriku täpne surmaaeg pole teada. 2. Läti Henrik kirjeldab sakslaste ja lätlaste võitlust eestlaste vastu. Krooniku poolehoid kuulus liivlastele ja lätlastele. 1) Soorauamaak-rauamaak,mida leidub soisel alal. 2) Aletamine-algeline maaharimisviis, mille käigus kasutatakse maad mõnda aega, kuni see muutub viljatuks. 3) Kaheväljasüsteem-maaharimisviis, mille käigus põld jaotatakse kahte ossa- ühel kasvatatkse teravilja ja teine jäeti puhkama. Mõisted. 4) Kolmeväljasüsteem-maaharimisviis,mille käigus põld jagati kolmeks. Eri
Ajalugu Ajaloo käik pole marisid soosinud ning 6. sajandist alates on neil tulnud elada võõrvõimude suva järgi (551. aastast valitsesid Marimaal idagoodid, 7. saj bolgarid, 1236 mongolid-tatarlased, 1552 venelased).Sattumine Vene võimkonda on osutunud saatuslikuks. 16. saj II pool - maride kaitselahingud venelaste sõjakäikude vastu, Vene ajaloos tuntud teremissi sõdadena (1552-1557, 1572-1574, 1581-1584) lõppesid lüüasaamisega ning krooniku sõnutsi olid sood, järved ja jõed täidetud maride luudega, maakamar immutatud nende verega. Marid asusid hulgakaupa ümber ida poole, käivitus Vene kolonisatsioon 18. saj - maride ümberasumine jätkus venelaste ideoloogilise surve tugevnedes (massiline õigeusustamine). Maride asuala jagatakse Kaasani, Vjatka ja Nini-Novgorodi kubermangu vahel 1905-1907 - maride rahvuslik ärkamine 1920 Mari autonoomse oblasti moodustamine
aastate lõpul, selle eellöögiks on nimetatud Loomingus ilmunud novelli ,,Kahe kaotsiläinud paberi lugu". Järgenesid ajalooainelised novellid ,,Neli monoloogi Püha Jüri asjus" (1970), mis on maalikunstnik Michel Sittowi lugu ja Pugatsovi mässu mahasurunud kindralist kõnelev ,,Michelsoni immatrikuleerimine" (1971). Jaan Krossi suurteoseks 1970-ndatel on tetraloogia ,,Kolme katku vahel", mis ilmus osade kaupa 1970, 1972, 1977, 1980. aastal. 16. sajandi vaimuliku ja krooniku Balthasar Russowi elukäiku kujutav romaan sai algtõuke Tallinfilmi poolt Krossilt tellitud stsenaariumist (käsikiri realiseerus 1970. aastal telefilmina). ,,Kolme katku vahel" peetakse eesti ajalooromaani uude arengujärku viijaks ning selle zanri uuendamisest osavõtjaks ka Euroopas. Ka Kross ise on ,,Kallites kaasteelistes" nimetanud seda ,,vististi oma peateoseks". Jutustuses ,,Taevakivi" (1975), novellides ,,Kolmandad mäed" (1975) ja ,,Pöördtoolitund"
Aadlikud tohtisid igaüks ühe hobuse ja mõõga ühes võtta. Kui nüüd väravad avati, hakkasid nad kurvalt minema. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust, vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga ühes palju muu perega." Sakslaste kättemaks 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister aga väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette, millel krooniku Marburg Wigandi teate järgi olnud kolm väravat, mis olid kinnitatud puudega ja rinnatisega kaitstud. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. Sula tuleku tõttu olid ka ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma. Peagi kindlustati Karja linnus ning ordumeister tungis taas oma vägedega Saaremaale. Peale rüüstamisi olid saarlased sunnitud alla andma. Neil kästi vaherahu tingimustena tuua
Krossi luule andis impulsse ja eeskuju eesti luule uuenduseks 1960. aastate algul, värskendades intellektuaalsust ning tihendades motiivide seostamist. Tema luulet iseloomustab avar, eurdeeritud ja mõtestatud maailmapilt, ainete ja laadide mitmekülgsus, arenguvastuolude dialektiline nägemine. Olulisemate teoste hulka eesti poeesias kuuluvad poeemid ,,Maailma avastamine" ja ,,Campanella, anno 1961" 1970. aastatel ilmus tetraloogia ,,Kolme katku vahel", mis kujutab 16. sajandi vaimuliku ja krooniku Balthasar Russowi elukäiku, peamiselt Tallinnas ja suurel määral Liivi sõja taustal. Romaani eellugu ulatub 1960. aastasse kui valmis samateemaline filmistsenaarium(telefilmina teostati see 1970.a.) Veel on Jaan Krossil ilmunud novellid ,,Neli monoloogi Püha Jüri asjus"(1970), ,,Michelsoni immatrikuleerimine"(1971) ja jutustused ,,Mardileib"(1973), ,,Taevakivi"(1975) ning ,,Kolmandad mäed"(1975). Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja selle eelaeg on Krossi proosa teemakeskmeid. Sellega on
kogu maailma. 2.1.Misjonärid Misjonärid, olid ristiusu levitajad, kes levitasid ristusku. Nad püüdsid sulada paganatega ja siis neile ristiusku peale suruda. Nende töö tulemusena hakkas ristiusk vaikselt levima. Esimesena pääses ristiusk võidule Iirimaal. Seal levitas ristiusku Püha Patrick, kellel õnnestus see väga edukalt. Esimene kindel teade ristiusust Iirimaal on Aquitania Prosperiuse, 5. sajandi krooniku ja kirikutegelase, kroonika viide aastast 431. Iiri õpetlane Püha Columbanus levitas 6. sajandil ristiusku Sotimaal. Eestlased ristiti saksa ja taani preestrite poolt enamasti 13. sajandi teise ja kolmanda kümnendi jooksul. Sageli jagati ristimissakramenti kiirustades ning ristiusu õpetuse sisu selgitamine jäi formaalse ristimise käigus arvatavasti tahaplaanile. Võib siiski oletada, et päris unarusse seda vahetult pärast ristimist ei jäetud, iseäranis
ha suurusele Avaste looduskaitsealale. Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. Läti Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse seda korduvalt Soontagana kihelkonna keskusena, mida sakslased piirasid juba 1210. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. 1215. ja 1216. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles 1226. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks. Varbola linnus Muinas-Eesti suurim, asetseb Raplamaal, 55 km kaugusel Tallinnast. Vägev, 12. sajandil ehitatud kants esitab väljakutsuvaid mõistatusi. Maalinnuse müüride ladumiseks on tulnud murda ja kohale vedada umbes veerand miljonit hobusekoormat paekive. Kust võeti ses inimlagedas paigas selleks tööjõud? Lisaks on allikate põhjal alust
On visa,usin ja kaval.Pärast äri- ja perekondlikke katastroofe asub Jakob elama samasse agulimajja,kust ta romaani algul lahkus."Rohtaed"tähendab vaimu ja kunstikultuuri.Kihelkonnakoolmeistri poegJuulius Kilimit õpetab gümnaasiumis vanu keeli ja teeb oma tööd misioonitundega.Lähiümbrus aga kärbib mitmel viisil ta tiibu.Peategelane on õrnahingeline ja intelligentne. Kroonikate triloogia Kajastab sündmusi Euroopas keskaja lõpus ja see on kirjutatud keskaegse krooniku stiili immiteerides. Kroonikute triloogia: ,,Põlev lipp"(1961),"Viimne linn"(1962),"Surma ratsanikud"(1963) ja vaheteos ,,Imede saar"(1964) Biograafiate triloogia "Mõrsjalinik" (1965), "Rõõmulaul" (1966), "Nõiduse õpilane" (1967) Ajaloolis-filosoofiline triloogia Ühte romaani on koondatud kaks lugu, tegevus toimub paralleelselt kahel eri ajastul. On tunda autori mängulusti. Triloogiad: ,,Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes"(1970), ,,Lohe hambad"(1970) ja ,,Kahekordne mäng"(1972)
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6. Wartberge Hermanni kroonika on kirjutatud, et õigustada Saksa ordu tegevust ülestõusu mahasurumisel. Kuidas võis krooniku eesmärk mõjutada tema kirjeldust ülestõusnute motiividest ja tegudest? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Alates 12. sajandist on pikerguse refektooriumi ühes seinas kantsliorv. Ukse kõrval jooginõu. Suurim köök säilinud Fontenvraud´s (1150). Suured kloostrid moodustasid omaette linna. Cluny kloostrikirikul oli kaks transepti ja seitse kellatorni. DOMINIIKLASTE KLOOSTER TALLINNAS Dominiiklaste konvent esialgu Toomepeal 1229 (pigem 1239, sest rajati Valdemar II toetusel. 1229 taanlased välja aetud). Andmed Taani dominiiklaste kroonika ärakirjast (1261?): võib sisaldada krooniku enese või/ja kopeerijate vigu. Kroonik ütleb, et 1246 saadeti eri konventide vennad Tallinnasse. Ordu rajas Püha Dominicus (Hispaania vaimulik) 1217, Ordo Fratrum Praedicatorum Kirjalikke allikaid kloostri ehitamise kohta väga vähe. Rae arveraamatus kajastub kloostri ehitus esmakordselt 1374, kui munkadele müüdi ehituslupja (Randla, V (IX) lk. 37). Kiriku ehitustöödeks tehti annetusi. Vene ja Müürivahe tänava ala jäi väljapoole linnakindlustuste piire
maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega. "Don Quijote" kunstilise struktuuri originaalsus väljendub aga milleski enamas. Nimelt selles, et Cervantes asetab enda ja teose vahele veel ühe jutustaja, araablasest krooniku Cide Hamete Benengeli. "Don Quijote", nagu ta väidab, on üksnes Benengeli loo hispaaniakeelne tõlge. Vähe sellest: autor annab mitmeti mõista, et don Quijote loost eksisteerib veel teisigi variante ning et romaani algusotsa annabki ta edasi ühe seesuguse (Benengeli loost ebatäpsema) versiooni kaudu. Lugeja märkab imestusega, et loos tervikuna on palju udusust, isegi kangelase nimest pole teada, kas see tõeluses oli Quijada, Quesada või Quijana.
varaga varjule mingi, kuid need polnud küllalt kindlad orduvägedele vastupanuks. Mõlemad kindlustised langesid vaenlase kätte, nähtavasti õige raske võitluse tagajärjel. Surmavalt said haavata kaks kõrgemat orduhärrat. Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister aga väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette, millel krooniku Marburg Wigandi teate järgi olnud kolm väravat, mis olid kinnitatud puudega ja rinnatisega kaitstud. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. See võitlus toimus nähtavasti Karja maalinna lähedal Pamma metsas ning ei rahustanud kogu Saaremaad. Sula tuleku tõttu olid ka ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma, nii et mõned vene allikad räägivad isegi ordulaste lüüasaamisest.
varaga varjule mingi, kuid need polnud küllalt kindlad orduvägedele vastupanuks. Mõlemad kindlustised langesid vaenlase kätte, nähtavasti õige raske võitluse tagajärjel. Surmavalt said haavata kaks kõrgemat orduhärrat. Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister aga väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette, millel krooniku Marburg Wigandi teate järgi olnud kolm väravat, mis olid kinnitatud puudega ja rinnatisega kaitstud. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. See võitlus toimus nähtavasti Karja maalinna lähedal Pamma metsas ning ei rahustanud kogu Saaremaad. Sula tuleku tõttu olid ka ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma, nii et mõned vene allikad räägivad isegi ordulaste lüüasaamisest.
jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus esinevad kroonikas lausa otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest. Kroonik kirjeldab
Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika autor Henricus de Lettis, korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga 1 tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus
1583, mil sõlmiti vaherahu Venemaa ja Rootsi vahel. Rootsimeelne ja talupoegadesse hästi suhtuv autor väljendab Tallinna linnakodanike vaateid ning kritiseerib baltisaksa aadlit, keda kohati lausa vihaselt ründab. Russowi kroonikas on eriti väärtuslik Vana-Liivimaa poliitiliste siseolude, elulaadi ja sõjasündmuste kirjeldus. Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse pastor Russowi juures on oletatud eesti päritolu (Paul Johansen) või isegi peetud teda eestlaseks. Krooniku aadlikest oponendid olid tema talupoeglikus ja mittesaksa päritolus üsna kindlad ja sõimasid teda ,,rumalaks taluhärjaks". Esineb palju faktivigu, uudsem vaatenurk võrreldes eelmistega. Eesti sõbralik, aadlivaenulik. Johann Renneri - Sakslasena on ta ordusõbralik ja venevaenulik. Renner näeb missiooni selles, et hoiatada Euroopat ja eriti Saksamaad moskoviidi ohu eest. Talle ei sümpatiseeri ka teised sõjas osalejad: Poola, Leedu ja Taani, ainult Rootsi krooni vastu
tonaalsus, millel on ilmne seos 1968. aasta Praha 1970. ja 1980. aastate jooksul kujunes kevade ja kogu põlvkonna lootuste proosakirjanduse esinumbriks Jaan Kross. Tema porrisurumisega. On luuletusi, milles avaldub neljaköiteline “Kolme katku vahel” (197080) peaaegu otsesõnu Eesti valu ja vaev, kuid jutustab Tallinna 16. sajandi krooniku Balthasar enamasti on see peidetud ridade vahele, kust Russowi elukäigust ning heitlikust saatusest tol tollane lugeja seda väga hästi otsida ja leida poliitilisel ja kultuurilisel murranguajastul. mõistis. Just 1970. aastad, stagnatsiooni ja üha Loole lisab pinget ajaloolaselt Paul Johansenilt
vanemad Kaupo, Dabrel, Ninnus ja Russin oma vägedega ning Riiaga liidus olnud pihkvalased. Teel võeti reeturlikeks peetud Metsepole liivlastelt pantvange. Soontaganasse jõudes hakati küladest kariloomi röövima, kättesaadud mehi tapma ning naisi ja lapsi vangideks võtma. Põgenejaid jälitades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Väe kogunemiskoht määrati Soontagana linnuse juurde. Kroonika mainib kolme muu linnuse mahapõletamist, kuid arvu kolm kasutamine võib olla ka üks krooniku stiilivõtteid. Hävitatud linnuste asukohtadena on oletatud Keblaste Taaramäge, Virussaare pelgupaika ja Vatla maalinna. Soontagana linnus kui kihelkonna keskus jäi alistamata. Neljandal päeval pärast Soontaganasse jõudmist pöördus vägi saagi ja vangidega tagasi. Läänemaalaste sõjakäik Metsepolesse Rüüsteretk tõi kaasa läänemaalaste ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga. Juba järgmise sünoodilise kuu ajal, 1211. aasta 19. jaanuari ja 17.
tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega. "Don Quijote" kunstilise struktuuri originaalsus väljendub aga milleski enamas. Nimelt selles, et Cervantes asetab enda ja teose vahele veel ühe jutustaja, araablasest krooniku Cide Hamete Benengeli. "Don Quijote", nagu ta väidab, on üksnes Benengeli loo hispaaniakeelne tõlge. Vähe sellest: autor annab mitmeti mõista, et don Quijote loost eksisteerib veel teisigi variante ning et romaani algusotsa annabki ta edasi ühe seesuguse (Benengeli loost ebatäpsema) versiooni kaudu. Lugeja märkab imestusega, et loos tervikuna on palju udusust, isegi kangelase nimest pole teada, kas see tõeluses oli
· Keskmise rauaaja kultuuriühendused 1. Kivikalmed, 2. Kääpad (tsuudid?), 3. Baltipärased kalmed, 4. Põhja-germaani kalmed Grobia skandinaavlaste koloonia/tugipunkt; veidi hiljem ka Vana-Laadoga N 10.12.09-2 II Viikingiaeg VIIKINGIAEG - Ettekujutused viikingitest pärinevad munkade kirjutustest kuna viikingid olid paganad, siis seda halvustavam suhtumine neisse oli. Tekkisid müüdid (sarvedega kiivrid) n Cambridge ülikoolide avastus ühe krooniku kirjutuste põhjal: viikingid liiga puhtad ja kasitud hoopis pesevad ja kammivad end lausa iga päev ja vahetavad liiga sageli riideid! · Laias laastus kolme rühma (vastavalt tänapäeva): Norra ala viikingid (suurem huvi Sotimaa vastu, jõudsid ka kaugemale Island, Gröönima, Ameerika), Taani ala viikingid (Inglismaa, Lääne-Euroopa, Jeerusalemma jõudsid välja), Rootsi ala viikingid (suurem huvi
a. tõlgiti kroonika vene keelde. Ajaloo ja muististe uurija Jaan Jung tõlkis E. Pabsti saksakeelse tõlke põhjal kroonika ka eesti keelde. J. jung ei saanud kirjastajalt avaldamisluba ning hakkas uuesti tõlkima ladina keelest. Tõlge on kommentaaridega varustatud. Töötles varasemaid andmeid ja lisas ka omapoolseid selgitusi. Eesti keeles ilmus see aastatel 1881-1883 vihikutena. Henriku arvates oli Baltikumi vägivaldne ristiusustamine põhjendatud: see oli õiglane sõda paganate vastu. Krooniku arvates olid kõik vahendid head Jumalariigi vaenlaste vastu. Henrik püüdis paratamatult ülistada oma kaaslasi ja siinseid rahvaid igati maha teha. Kroonika on teisest küljest ka väärtuslik ajaloomaterjal, kuna see annab informatsiooni muistsete eestlaste kommetest, uskumuste, keele ja nimede kohta. Henrik kirjeldab värvikalt ka eestlaste mehisust, surmapõlgust, ja vabadusejanu pikaajalises võitluses sissetungijatega. 12. Eestlaste eluolu ja usundi kirjeldus kroonikas.
Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika autor Henricus de Lettis, korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus esinevad kroonikas lausa otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest
See viitab, et mõnda aega püüti siiski vastu pidada, sest mida hiljem alistuti, seda kehvemad olid üldreeglina alistumistingimised. Rakvere ja Paide foogtidele lubati näiteks terve mõis tasuks alistumise eest. Paide piiramise kirjelduse juures ilmneb selgelt, et tookordsel retkel ei olnud venelastel kaasas piiramissuurtükke, mistõttu vähemalt suurematele kindlustele nad erilist ohtu ei saanud kujutada. Toolse alla suutrükid siiski hiljem toodi. Edise kaitsemeeskonnas oli krooniku teatel 10 meest mehituseks, Vasknarvas oli samal ajal 30 sakslast, Uus-Kastres 40 sõjaasulast, Rakveres 11 võitlusvõimelist sakslast, Laiusel 34 meest mehituseks, Kiviloos 11 sakslast. Jõhvi kindluskiriku kaitsmisel osales 4 sakslast. Seega ei ole arv kümme sugugi väike. Üks on selge, tegemist pole tavalise kindlustatud mõisamajaga vaid väikelinnusega (näiteks isegi Toolse kohta kasutab kroonik J.Renner väljendit linnuseke).
Paljusid motiive saab omistada Uuele Testamendile, apokrüüfilisele kirjandusele, teiste maade legendilauludele ja kirikumaalidele. "Piiskop Henriku surmalaulu" on nimetatud soome rahvuslegendiks. Runos esineb skandinaavi rüütliballaadile omane kolmik: suursugune isik, tema noor teener ja hobune. Sõnastus pigem kohmakas kui lennukas. On aru saada, et looja ei taotle kristliku muinasjutu jutustamist, vaid kõiki pisiasju tundva krooniku mainet ( suur kohanimede ja isikunimede hulk). Proletaar-kristlik deklaratsioon ilmneb jõuliselt ja akumuleerunult runos "Viru ori ja isand". Põhimudeliks kontrast ja kordus. Põhimõte selles, et ori sureb ja taevasse jõudes koheldakse teda kui isandat, seetõttu, et elus tegi ta palju tööd, orjas teiste heaks ja sai vähe istuda. Suurel isandal on aga vastupidine olukord, taevas saab kuuma tooli, toop tule ja tõrvaga. See oli eriti populaarne pärisorjuse alal Soome lahe lõunapoolel
Vilistidega head suhted. Taaveti liit vilistdega käis Saulile üle jõu ja ta sai lahingus nede ühendatud vägede vastu surma. Taavet omandas mitme läbikaalutud käigu tulemusena Sauli positsiooni. Taaveti valitsemisaeg kuningana (vilistide maal) kattus Sauli 5 viimase eluaastaga. Taaveti kasvav võim ja vilistidest lähtuv häda murdsid Sauli tähelepanuväärse sõjamehesüdiduse ning ta langes. 1 Sm 28- 2 Sm 1 Saul saab Taaveti eemalviimase ajal lahingus vilistidega surma. Gilboa mäel. Krooniku omalooming: ,, Nõnda suri Saul oma truudusetuse eest, mda ta oli osutanud Issanda vastu, selle päraast, et t aei olnud tähele pannud Issanda sõna, samuti sp, et ta oli nõud küsinud surnu vaimult ega olnud nõud küsinud Issandalt. 2 Sm 2: 1- 5: 3 Taavetist saab Juudamaa ja seejärel Iisraeli kuningas. SIIN ON VEEL PARALLEELSELT SAMA LUGU SAULI TEGEVUSEST JA ELUST (LISATUD FAKTE JM, SOOVITAN ÜLE LUGEDA) : Saul oli benjaminlase Afiahi poeg. Saul oli noor ja ilus. "Ei olnud Iisraeli
Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika autor Henricus de Lettis, korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti. Piibli kujud jumal, Neitsi Maarja ja Jeesus Kristus esinevad kroonikas lausa otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest. Kroonik kirjeldab ka eestlaste kombeid, toob
Jumalat – elavad kehadega maa peal, ent hinged on salapärasel moel taevasse tõusnud. Täiusliku kristliku elu vorm. Selle kõrval eksisteerib tavalisemat laadi kristlik eluvorm, mis ei heida kõrvale kõike seda, mida täiusliku elu vorm. Aga kristlase ja kristliku kiriku jaoks on Eusebiuse sõnul mõlemad vormid olulised. Ta ei maini seda, et kui palju siis neid on, kes seda täiuslikku elu elavad. Saab teha järelduse, et 4. sajandi alguseks on suure kristliku krooniku jaoks askeetlik kristlik elu midagi, mis ei ole dekadentlik ega allakäinud, vaid on täiesti auväärne ning kuulub kristliku olemuse hulka. Kui vaadata tagasi varasematesse sajanditesse, siis näha, et 4. sajandi alguses jõutaksegi osaduskonnas toimivasse munkluse vormi. Sajand-kaks tagasi ei olnud askeetlus tingimata kristlik nähtus. Kusagil 3. sajandil on see võtnud esimese vormi, esineb mõiste monachos –
Prosaistina on Kross nii novelli kui ka romaanikirjanik. Novellides kujutab Kross ajaloolisi isikuid: · "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" · "Michelsoni immatrikuleerimine" · "Pöördtooli tund"-Jannseni poeg kirjutab kirja ja üritab oma isa süüdistustest puhtaks pesta. · Novellikogu "Silmade avamise päev" PEATEOSED Neljaköiteline ajalooline romaan "Kolme katku vahel". Teos kujutab üksikasjaliselt 16.sajandi vaimulike ja krooniku Balthazar Russowi elukäiku ning keskaegset linnamiljööd. · "Kolmandad mäed"-Kross jätkab kuulsate inimeste elulugude kasutamist biograafilistes romaanides. (Johann Köler) · "Taevakivi"(Otto Masing, Peterson) · "Professor Marteni ärasõit" · "Keisri hull"(Timotheus von Bock) · "Wikmani poisid" (kooliromaan). Kasutab mälestusi oma koolipõlvest. · "Paigallend" · "Tähtamaa" (Eesti varakapitalistlik ühiskond)
kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “Liivimaa kroonikas” eestlaste alistamisest ja ristimisest 13.saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Henricus de Lettis on korduvalt osa võtnud sakslaste sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste ristimisest. Kohalike keelte mõistjana on kroonikut kasutatud tõlgina. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud krooniku saksa päritolu kasuks. Vaadeldav Neitsi-Maarjale pühendatud proosana. Algab värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika tegelased jagab ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, kusjuures esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja ristiga tungisid Liivimaale, teise aga kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise sakramenti
saj algusest kasvab see massiliselt. Selle dokumentaalmaterjali kõrval on teiseks suureks ja oluliseks ajalooallikate rühmaks kroonikad. Liivimaa kroonikakirjutis kuigi ulatuslik ei olnud, samas ometi oli Liivimaal rohkem kroonikaid kui Soomes. Kroonikate puhul ei kehti väide, et lähemast ajast on neid rohkem. Kronoloogiline: Läti Henriku kroonika 1224-1227 ld keeles, jutustab Riia kiriku ajaloost, selle algusest kuni Saaremaa vallutamiseni 1227, mis töhendab krooniku järgi kogu Eesti alistamist. Kas initsatiiv tuli kõrgemalt poolt (Meinhart käskis) või vabatahtlik? Või oli plaan esitada seda kroonikat kui kogumine argumentidest, mis pidi näitama Riia kiriku eesõigust Eesti ja Liivimaale. Me ei tea selle autorit. Arvamus, et preester Hendrikus on kroonika autor. See Hendrikus oli lätlaste preester?, seda võib tõlkida kui Läti Hendrik ja Hendrik lätlane. Hendrik ei olnud läti päritolu, vaid olid lätlaste preester, pärines tõenäoliselt Kesk-
10. "Jüriöö ülestõus": Allikate ja käsitlusviiside küsimus- Põhja- ja Lääne-Eestis aastatel 1343-1345 toimunud sõja põhjused ja tagamad on suurel määral ebaselged, sest allikad pole säilinud. Säilinud allikad kõnelevad Põhja-Eestimaal toimunud ülestõusust, kuid põhisündmused toimusid Läänemaal ja Saaremaal. On teada, et Noorem Liivimaa riimkroonika kirjutatud Hoeneke poolt käsitles Jüriöö ülestõusu, kuid allikas pole säilinud. Tekst on säilinud 16. saj krooniku Johann Renneri ümberkirjutus sellest tekstist, kuid lühendatult. Samuti on säilinud 14. saj kroonika, mille autoriks on Hermann von Wartberge. Hermann oli Liivimaa ordumeistri kaplann ning kroonika oli koostatud 1370ndatel aastatel. Kroonika võtab kokku Liivimaa ajaloo sündmused Saksa ordu seisukohal. Ladinakeelne, primitiivne, paljudes kohtades arusaamatu. Poliitiline, rahvuslik, usuline või sotsiaalne võitlus? - 16. sajandil kirjutatud Johann
tegelane kellel endal nende sündmustega pistmist ei ole, kuidagi on sellesse segatud aga tegelikult olukorra sees ei ole, ta on kõikjal kohal, on kõikide nende sündmuste tunnistajaks). See kroonik fikseerib sündmusi sellises mahus ja järjestikuses nagu ta suudab neid haarata puhtalt teatrivaataja positsioon. Teatrivaataja näeb ainult välistegelast (erineb selle poolest romaanilugejast, ei saa lugeda mõtteid jne). Dostojevskil sama moodi paneb krooniku sündmustesse ja see seletab nagu oleks ta teatrivaataja. Tolstoil on hoopis vastupidine meetod. Tolstoi autorina näeb, teab kõike, tungib kangelase kõige sügavamatesse mõtetesse, motiividesse, ükski tema tegelastest ei saa tema eest midagi varjata. Dostojevski kroonik näeb väliseid külgi mitte salajasi motiive. Ehk ta viibiks nagu mingisugusel teatrietendusel, mille ta pärast üles kirjutab. Tema teosed olid ülimalt teatraalsed, aga ta ei kirjutanud näidendeid
annaabi.ee 
