Tartu Ülikool
Semiootika osakond
Moon Meier
Kristliku
kunsti tekkimine
Referaat
Tartu
2006
SissejuhatusKäesolev referaat on ülevaade
varakristlusest ja kristliku kunsti algusajast. Referaat annab
varakristlikust kunstist üldpildi. Eesmärk ei ole pakkuda detailset
kirjeldust tollasest kunstist, vaid eelkõige tuua välja see, kuidas
algkristlus ja
Rooma ilmalik võim üksteist vastastiku mõjutasid ja
kuidas need mõjud kristlikus kunstis avaldusid. Antiigi
kunst ja
varakristlik kunst on tihedalt seotud. Tekkis ju
kristlus ja ka
kristlik kunst Rooma impeeriumis. Ajaliselt piiritlen töö 5
sajandiga - s. o 1. saj- 6.saj algus pKr.
Referaat koosneb kolmest osast –
ajaloolisest ülevaatest, kunsti iseloomustusest ja olulisemate
kristlike sümbolite tausta selgitavast osast.
Pildimaterjal on saadud Internetist,
sisulisteks allikateks olid kolm raamatut.
Ülevaade varakristlusest kuni 6. sajandi alguseni
Esimesed kristlaste kogukonnad olid Rooma ühiskonnas marginaalsed
grupid – juudid , süürlased , orjad, naised, käsitöölised. Rikkamad , haritumad ja positsioonikamad inimesed võtsid kristluse
omaks aegamööda ja hiljem. ( Lassus 1966)
Esimestel sajanditel pärast Kristust oli kristlusest inspireeritud kunstiteoste loomine tagaplaanil.
Kristlastel oli pakilisemaid probleeme, millega tegelda, kui usu
väljendamine kunsti kaudu. Ristiusk oli keelatud, kristlased pidid
end tagakiusajate eest varjama. “Kristliku ajastu esimestest
sajanditest on vähe viiteid uue kultuse kujutamisele maalikunstis.
Rooma katakombides kujutati 3. ja 4. sajandist pärit freskodel nii
paganlikke kui piiblisüžeid, viimaseid vaid piiratud hulgal.”
(Calvalho de Magalhães 2005: 86) Algkristlased ootasid maailmalõppu
ja Kristuse teist tulemist. Lisaks maailmalõpuootusele ja kristlaste
tagakiusamisele takistas kunsti arengut ka Vana Testamendi
pildikeeld. Pildikeeldu järgisid nii juudid kui ka varakristlased.
Piltide maailm oli seotud paganlusega (piltide ja kujude kummardamine kui paganluse tunnus). (Onasch, Schnieper 2003). Niisiis on esimestel
sajanditel pKr loodud kristlikust kunstist väga vähe teada.
Varakristlaste kogukonnal oli piisavalt olmeprobleeme. Kogukond oli
vaene, kirikuid algkristlastel polnud, koguneti laenatud, renditud
või rikkamatelt koguduseliikmetelt annetustena saadud majades .
(Lassus 1966) Loominguline periood kristluses algas laias laastus 4.
sajandist, pärast ristiusu lubatuks kuulutamist (mis tähendas
suuremate probleemide lahenemist – kristlased ei pidanud end enam
varjama, oli võimalik ehitada kirikuid ja usku kuulutada ning
levitada).
Kristluse tunnustamine 4. sajandil oli suur murrang ühiskonnas.
Sellega sai kogukond, mis seni oli olnud ebaseaduslik ja
tagakiusatud, kõik õigused. Kirik , mis oli värskelt
legaliseeritud, oli suhteliselt salliv . Esimesed kristlikud valitsejad ei alustanud veel jahti paganatele. (Lassus 1966)
Kristluse legaliseerimine ja olulisemad muutused ristiusu staatuses :
Aastal 313 pKr – Rooma imperaator Constantinus annab välja edikti,
millega ta avaldab oma soosingut ristiusule. Kristlased võivad
vabalt usku kuulutada.
330 pKr – Constantinus viib Rooma pealinna üle
Konstantinoopolisse.
380 pKr – Imperaator Theodosius kuulutab kristluse riigiusuks.
391 pKr – Kõik paganlikud usundid kuulutatakse
seadusvastaseks. (Calvalho de Magalhães 2005)
Constantinuse pea. Skulptuur . U. 300 pKr. Illustratsioon 1.
Alates 5. sajandist moodustasid kirikuvõim ja riigivõim omalaadse
liidu. Religioon ja patriotism olid segunenud, imperaatorit
jumalikustati.
Kui juriidilised probleemid olid lahendatud (usk oli legaalne ),
hakati otsima uue usu sisemist mõtet ja usku põhjendama. Otsiti
tõendeid Kristuse ülestõusmise kohta. Jeruusalemmas püüti leida
Jeesuse hauda. Samuti otsiti Kristuse sünnikohta ja püüti leida
jälgi tema ja apostlite elust. Siinkohal on leidude autentsus väheoluline, oluline on leitu mõju kristlaste kogukonnale . (Lassus
1966)
Kristliku kunsti teke on seotud usu levikuga rikkamate ja mõjukamate
inimeste seas. Tekkis vajadus sulatada uus usk olemasolevasse
ühiskonda. “Alates kristluse kuulutamisest riigiusuks 4. sajandi
lõpul muutus maalikunst kiriku eksklusiivseks pärusmaaks ja algas
selle aeglane eemaldumine Kreeka ja Rooma eeskujudest. 5. sajandist
alates muutusid Kristuse elu kujutavad mosaiigid kirikuseinte
eelistatud kaunistuseks.” (Calvalho de Magalhães 2005: 86)
Algusest peale sai kristlik kunst mõjutusi nii vahemerepiirkonnast
kui ka väljastpoolt seda – niisiis kogu tollase impeeriumi aladelt .
Varakristliku kunsti põhijooned
Nagu juba eespool öeldud, oli
esimestel sajanditel pärast Kristust kristliku kunsti loomiseks vähe
võimalusi. Kristlike motiividega kunstist on rohkem andmeid alates
4. sajandist, kui ristiusk sai ametlikuks.
Kuni 4. sajandini oli kogu kristlik
kunst käsitööliste pärusmaa . Esimesed kolm sajandit tähendas
kristlik kunst hauakaunistusi ja katakombide seinamaalinguid. Kunst
oli pigem praktilisest vajadusest tingitud kui esteetilise väärtuse
loomise püüde tagajärg. Kristluse algaegade kunsti peamine väärtus
seisneb selles, et see väljendab algkristlaste kogukonna väärtusi,
püüet leida uuele usule tähendust, kunstis väljendatakse tollaste
inimeste tõdesid. Esimeste sajandite kunstil on pigem sotsiaalne kui esteetiline väärtus. Kõige suuremat mõju avaldas kunstile usu
sidumine riigiga. Kunst sai ühiskondliku elu osaks. (Lassus 1966)
Vanimad säilinud kristliku kunsti
mälestised pärinevad haudadest. Maeti sarkofaagidesse
(kivihauad), algselt eelkõige Rooma impeeriumi idaosas, hiljem levis
sarkofaagidesse matmise komme ka läände. Sarkofaage kaunistati
kristlike motiividega – näiteks Kristuse surnuist ülestõusmine;
kasutati ka otseselt varasemast (antiigi kunstist) üle võetud
kaunistusmotiive – viinamarjakobarad, puuviljakorvid, joogipeekrid,
millele anti (piiblistseene kasutades) kristlik sisu. Marmorist
sarkofaagidesse hakkasid jõukad kristlased surnuid matma alates 4.
sajandist, pärast kristluse tunnustamist. Maeti maa-alustesse
katakombidesse. (Onasch, Schnieper 2003).
Laatsaruse
surnuist ülestõusmine (üks Jeesuse imetegusid). 350-400 pKr. Via Latina katakomb, Rooma. Illustratsioon 2.
Matmiskombed on tihedalt seotud
Kristuse teise tulemise ootusega varakristlaste hulgas. Kuna usuti surnuist ülestõusmisse, hinge (ja ka ihu) taassündi, siis keelati
surnute tuhastamine (ihu hävitamine). Roomlased põletasid oma
surnuid, varakristlaste hulgas olid levinud laibamatused .
Laibamatused levisid alates 2. sajandist ka roomlaste hulgas,
võimalik, et matmiskommete muutus oli mõjutatud kristlusest.
Maa-alustesse koobastesse matmise
tava tulemuseks on Rooma linna ümbrusest avastatud katakombid ,
arheoloogid on leidnud sealt piirkonnast ligi 70 katakombi.
Katakombid koosnevad käikudest ja hauakambritest, nendes on
poolringikujulised seinahauad – arkosooliumid. (Onasch, Schnieper
2003) Katakombide seintelt on leitud freskosid, millel kujutatakse
stseene Vanast ja Uuest Testamendist. Leitud seinamaalingud on väga skemaatilised ja lihtsustatud. (Lassus 1966) Fresko Rooma katakombist. Kujutatakse tõenäoliselt viimset õhtusöömaaega.
Illustratsioon 3.
Impeeriumi
lääneosas kujutati kuni keskajani Jeesust habemeta, sest habe oli
roomlaste jaoks barbarite tunnus.
Freskodel kujutatava teemadering oli
suhteliselt piiratud, kasutati palju ühe stseeni variatsioone.
Sagedasemad kujutatud stseenid : Vanast Testamendist Aadam ja Eeva
õunaga, Mooses saamas jumalalt kümmet käsku, Uuest Testamendist
Kristus hällis, Kristuse imetegudestseenid, Kristuse saabumine
Jeruusalemma, Kristus Pilatuse ees, kohtumõistmine . 3. sajandist
pärit sarkofaagikaunistustel kujutatakse stseene eelkõige Vanast
Testamendist, 4. ja 5. sajandil kasutatakse ainesena rohkem Kristuse
elu. (Onasch, Schnieper 2003)
Lisaks piiblimotiividele olid levinud
ka stseenid igapäevaelust (freskodel kujutati näiteks
hauakaevajaid, kaupmehi, müürseppi). Kujutusstiil oli lihtne,
värvid selged, liikumine ja meeleolud anti edasi lihtsa joonega ,
näod olid reeglina ainult visandatud. Sarkofaagi matmine sai osaks
siiski vaid jõukamatele kristlastele. Sarkofaagikaunistuste kohta
kehtib sama, mis ka freskode kohta. Kristlased võtsid üle vanad ja
tuntud (paganlikud) motiivid ning andsid neile uue tähenduse.
Mütoloogilised süžeed muudeti piiblistseenideks (näiteks orant ja karjane – vt lk 10). Kasutati samu motiive , mida katakombide
seintel.
Via
Salaria sarkofaagikaunistus. 3. sajandi kolmas veerand.
Illustratsioon 4.
Kirikud ja arhitektuur.
Esimestel sajanditel kristlikke kirikuid praktiliselt ei ehitatud.
Kristlased kogunesid eramajades. Kirikuehitus nagu ka ülejäänud
kristlik kunstiloome sai hoo sisse 4. sajandil. Rooma impeeriumi
lääneosas ehitati kirikuid ja püstitati monumente apostlitele ja
usumärtritele äärelinnadesse, linnamüüridest väljapoole.
Monumendid ehitati sageli apostlite ja märtrite hauakohtadele, mis
olid juba niikuinii linnast väljas. Impeeriumi idaosas ehitati
kirikuid ka linnamüüride vahele. Koos kristluse levikuga ja uue usu
tugevnemisega ühiskonnas muutusid ka kirikud ja kirikuehitus aina
olulisemaks. Kirikuid hakati ehitama linnasüdametesse.
Konstantinoopolis ehitati (pärast kristluse tunnustamist) üles ning
laiendati paljusid kritlaste tagakiusamise käigus hävitatud
kirikuid. (Lassus 1966)
Santa
Constanza kirik Roomas, 4. sajandist Illustratsioon 5.
Kristlikus arhitektuuris võeti samuti väga palju roomlastelt üle.
Arhitektid kasutasid kirikute kavandamisel traditsioonilisi võtteid
– nii sai ehitada odavamalt ja lihtsamalt. Ehituskunstis kasutati
väga erinevaid stiile. Ühtset kirikutüüpi varakristlastel välja
ei kujunenud. 4. sajandi esimesel poolel pandi alus hilisemale kirikuehituse traditsioonile. Selle perioodi ehitistest said eeskujud hilisematele. Kuigi monumendid, pühapaigad ja kirikud olid
välisilmelt väga erinevad, täitsid nad sama eesmärki. Eesmärk
oli pühapaikade, palverännakute sihtpunktide loomine. Samasugust,
kultuslikku funktsiooni täitsid Rooma valitsejate mausoleumid.
(Lassus 1966) Ka see näitab, kuidas püüti ühtaegu juurutada
Jumala- ja riigikuulekust.
Portree ja ikoonid
Esimestel sajanditel kehtis
kristlaste hulgas pildikeeld. Aja jooksul see kadus . Pildikeeld
lähtus ohust, et pildist kui sellisest võib saada kultusobjekt ja
usklikud kummardavad jumala asemel hoopis pilti, ikooni või kuju.
Pühade isikute kujutamist õigustasid tollased teoloogid järgnevalt:
“Algkuju ehk prototüübi ja kujutise suhtes pole küsimus
samasuses, vaid võrdkujulisuses. Selles mõttes on püha isik
(Kristus, Jumalaema ) kujus ehk ikoonis ligiolev selles mõttes, et
vaataja võib tema poole palvetada. Pühakujule suunatud austus ei puuduta ikooni materjali (puud ja värvi) vaid võrdkujulisuse
põhimõtte järgi kuju poolt esitatavat isikut (Kristust, Jumalaema,
pühi inimesi).” (Onasch, Schnieper 2003: 19). Sõna ikoon tuleb
kreekakeelsest sõnast “eikōn”, mis tähendab pilti või kuju.
Rõhuasetus oli varakristlastel
kujutamisel hoopis teine kui roomlastel . Kui hellenistlikus
traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära,
personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad.
Kristlik inimarmastuse ideaal ei lähtu antropotsentrismist, vaid
jumalast (jumal käskis Kristuse kaudu ligimest armastada ).
Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja.
Enamiku tolle aja inimeste jaoks oli piir usu ja ebausu vahel hägune.
Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika . Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal
(ikoonide näol) vastuvõetavaks, vastuvõetavamaks kui näiteks
plastika, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju (püüe
kujutatavast distantseerida ja nii vältida pildi- või
kujukummardamist jumalaaustamise asemel). Ka ikoonikunstis kasutati
piiratud hulka stseene. (Onasch, Schnieper 2003)
Lääne teoloogid (hilisemas
idakirikus, õigeusukirikus, peetakse siiani ikoone väga olulisteks)
suhtusid ikooniaustamisse leigemalt kui impeeriumi idaosas elavad
kristlased. Pildid võisid nende seisukoha järgi kirikus küll olla,
aga nende kummardamine, liigne austamine oli saatanast. (Onasch,
Schnieper 2003)
Fresko apostel Paulusest. Illustratsioon 6. Kasutatud on tüüpilisi
ikoonipildi loomise võtteid.
Märksõnu varakristliku
kujutuslaadi kohta:
Valguse ja varju kujutamine jäeti
kõrvale.
Kujutatud isikute anatoomilisi
detaile kujutati joone ja graafiliste märkide abil.
Kehakuju anti edasi kaudselt , näiteks
riiete voltide kaudu.
Lihtsus valitses ka arhitektuuris –
reaalse ruumilisuse loomise asemel kujutas näiteks kirikus
taevavõlvi kuldne lagi ( jumaliku valguse sümbol).
Sakraalarhitektuuris kehtestati uued
stiilireeglid – kristluse sümbolite paigutus kirikus oli väga
oluline: Kristuse kujutis ja Maarja Kristusega paigutati kirikus kupli või võlvlae alla. Selline paigutus väljendas austust ja
ülistamist.
Kogu kunstile oli omane püüe
distantseerida kujutatav reaalsusest (nii anatoomilisest, ruumilisest
kui ka looduslikust). (Calvalho de Magalhães 2005)
3. Kristlikud sümbolid
Kristluses, ka varakristluses kasutatud sümbolid on niivõrd
tihedalt seotud varasemaga (antiigiga, Vana-Roomaga), et pean
vajalikuks siinkohal mõned neist välja tuua.
Otseselt varasemast (mittekristlikust ehk
paganlikust) traditsioonist on üle võetud kaks kristlikus kunstis
keskset kujutusobjekti: orant
(orans -
lad k palvetav) – kokkupandud kätega inimfiguur, sageli
kujutatakse oranti ka laialiaetud kätega (kristluses muutus
palvetaja lunastust paluva hinge sümboliks ) ja karjane
– lambatalle kandev mees. Varem
tähistas karjase motiiv lambatalle kandvat apollonlikku noormeest.
Karjasest sai kristluses inimarmastuse (agaape) sümbol, “Hea
Karjase” figuur sümboliseerib Jeesust. (Onasch, Schnieper 2003)
Orant.
Illustratsioon7
Hea karjase
motiiv Rooma katakombi seinalt. Illustratsoon 8.
Jumalaema. Emadust
ülistati ja kujutati juba arhailistes kultuurides, kritluses sai ka emadus senisest erineva tähenduse. Seni au sees peetud viljakus
muutus tabuteemaks, jumalaema ei ole naine, vaid pühak . Maisest ja
lihalikust viljakuse võrdkujust sai pühalikkuse ja puutumatuse
sümbol: “Varasemal ajal koobastes austatud emakujud (…)
paigutati nüüd templitesse ja universaalse emaduse anonüümne
esindaja asendati jumalustega, mis vähehaaval kaotasid oma
ktoonilise iseloomu ehk ühenduse maa ja viljakusega.” (Onasch,
Schnieper 2003: 22).
Kolmainsus. Kolmainsuse
juured peituvad perekonnaühtsuse
kujutamises (ema, isa, laps). (Onasch, Schnieper 2003) Kolmainsus on
seotud ka jumala mitmenäolisusega. Kristluse kolmainsus (isa, poeg
ja pühavaim) sümboliseerib jumalikku ühtsust. Jumal, tema poeg
(tema liha ja veri , jumala sõnumi kuulutaja maapeal – kristluse
olulisim prohvet) ja püha vaim – kehatu ja kolmest kõige
ebamäärasem sümbol.
Kolmetisuse taustast : “Juba esiajaloolisel ajal kujutasid inimesed jumala olemust polümorfsena. (…) Jumalat
esitati kolmenäolisena, mis sümboliseeris looduse triaadset
elurütmi: õitsemist, viljade valmimist ja surma. Kristlaste usk
Pühasse Kolmainsusesse tuleneb hoopis teistsugustest
lähtekohtadest.” (Onasch, Schnieper 2003: 27)
“Kristlikud mõtlejad pidasid seda skemaatilist kolmesust
täiuslikkuse ilminguks ja ühendasid selle elava Kolmainsusega, mis
hakkas vähehaaval ilmnema ka ikoonikunstis.” (Onasch,
Schnieper 2003: 28)
Rist . Kristluse
üks kesksemaid sümboleid – rist – on samuti väga pika ajalooga kujutis: “Ristilöömine oli antiikmaailmas kõige häbiväärsem
surmanuhtluse vorm. Kristluses sai rist võidu märgiks, Kristuse
surnust ülestõusmise sümboliks.” (Onasch, Schnieper 2003:
25) “Risti ajalugu jaguneb selgepiiriliselt
kaheks: tähendus enne ja pärast Kristuse ristisurma Kolgatal. Kuigi
rist oli tavaliseks märgiks nii nii Muinas-Idas kui esiajaloolises
Ameerikas, õpiti seda kohutava hukkamisviisi tunnusena tundma pärast
seda, kui pärslased hakkasid hukatavaid risti lööma . Risti
mõistetakse käemärgina või seostatakse piltide ja amulettidega,
mis tõrjuvad kurja ja kaitsevad musta maagia eest. Sellisena tunti
[ristimärki] ka juutide juures.” (Onasch, Schnieper
2003: 26) Risti neli haru viitavad neljale
ilmakaarele, teadmise neljale teele. Risti keskpunkt sümboliseeris
vaimsuse lähtepunkti, nelja “tee” keskelt algab kogu teadmine ja
mõistmine. Rist hakkas kristlastele sümboliseerima “elupuud”.
Ristist sai tropaion , võidumärk, mille sõnum pidi kiirgama maailma
äärteni. (Onasch, Schnieper 1995)
Kokkuvõte
Algne kristlik kunst oli eelkõige
tarbekunst. See sai alguse vajadusest kaunistada kirste ja hauakambreid , ilmselt ka muid (tarbe)esemeid. Tollane kunstnik oli käsitööline . Kunsti areng sai hoo sisse 4. sajandil, mil ristiusk
tunnistati legaalseks. Usk seoti riigivõimuga ja nii sai ka
kristlikust kunstist kaudselt ka võimu tööriist. 4. sajandist
algas ka väga kiire areng kirikute projekteerimises, just sel
perioodil pandi alused kristlike kirikute ehitustraditsioonidele.
Nii olid viis
esimest sajandit pärast kristust
kristluse tekke kui läbilöömise ja massilise leviku aeg. Samuti
tekkis, arenes ja sai oma põhivormid sel perioodil kristlik kunst –
üks Lääne kultuuri olulisemaid osi.
Kristlik kunst võttis palju üle antiigist ning teisendas ja muutis
ülevõetut tundmatuseni. Kristlus lõi varasema põhjal uued
reeglid, asendas vana maailmapildi uuega, andis vanadele sümbolitele
uued tähendused ja tõlgendused.
Allikad
Calvalho de Magalhães, Roberto.
(2005). Varakristlik ja Bütsantsi maalikunst. Väike
raamat suurest kunstist. [Tallinn]: Sinisukk , lk 84 – 121.
Lassus, Jean.
(1966). The awakening . Constantine. The Early Christian and Byzantine World. London:
Paul Hamlyn, lk 9 – 39.
Onasch, Konrad ; Schnieper, Annemarie.
(2003). Kristliku kunsti algus. Sümbolite algupära ja tähendus.
Ikoonid. Lummus ja tõelisus. Tallinn
: Trak Pen, lk 9 – 29.
Illustratsioon
1
( http://images.google.com/imgres?imgurl=http://faculty.evansville.edu/rl29/art105/img/byzantine_hagiasophia.jpg&imgrefurl=http://faculty.evansville.edu/rl29/art105/f03/art105-3.html&h=384&w=508&sz=163&tbnid=lOebPDRrOnECwM:&tbnh=96&tbnw=128&hl=et&start=12&prev=/images%3Fq%3Dearly%2Bchristian%2Bart%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DG )
Illustratsioon
2
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.ou.edu/class/ahi4263/byzslides/021.jpg&imgrefurl=http://www.ou.edu/class/ahi4263/byzhtml/p01-04.html&h=245&w=320&sz=40&tbnid=t0ydkGQc4guvyM:&tbnh=86&tbnw=113&hl=et&start=2&prev=/images%3Fq%3Dearly%2Bchristian%2Bart,%2Bvia%2Blatina%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D
Illustratsioon
3
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.accd.edu/sac/vat/arthistory/arts1303/Ec2.jpg&imgrefurl=http://www.accd.edu/sac/vat/arthistory/arts1303/ECBYZ1.htm&h=270&w=300&sz=68&tbnid=GCD3buz9bYJtEM:&tbnh=99&tbnw=111&hl=et&start=18&prev=/images%3Fq%3Dfrescoes,%2Bearly%2Bchristian%2Bart%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DG
Illustratsioon
4
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.ou.edu/class/ahi4263/byzslides/005.jpg&imgrefurl=http://www.ou.edu/class/ahi4263/byzhtml/p01-01.html&h=300&w=255&sz=47&tbnid=AP2IwzUrSr30qM:&tbnh=111&tbnw=94&hl=et&start=13&prev=/images%3Fq%3Dearly%2Bchristian%2Bart%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D
Illustratsioon
5
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.contracosta.cc.ca.us/Art/Images/ByzantineHagiaSophiaSecPlan.jpg&imgrefurl=http://www.contracosta.cc.ca.us/Art/190EarlyChristianJewishByzStudyImages.htm&h=326&w=267&sz=15&tbnid=Ung9aqn--BM8_M:&tbnh=114&tbnw=93&hl=et&start=4&prev=/images%3Fq%3Dearly%2Bchristian%2Bart,%2Bconstantinople,%2Bchurch%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DN
Illustratsioon
6
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.odox.net/images/Icons-4.jpg&imgrefurl=http://www.odox.net/Icons-Monica.htm&h=350&w=249&sz=13&tbnid=Wt266gWRd3WR0M:&tbnh=116&tbnw=82&hl=et&start=1&prev=/images%3Fq%3Dicons,%2B%2B4th%2Bcentury%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DG
Illustratsioon
7
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.geocities.com/dameboudicca/orant.jpg&imgrefurl=http://www.geocities.com/dameboudicca/early&h=212&w=150&sz=10&tbnid=aiPEcGl8lC5QAM:&tbnh=101&tbnw=71&hl=et&start=3&prev=/images%3Fq%3Dorant%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DN
Illustratsioon
8
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.accd.edu/sac/vat/arthistory/arts1303/Ec1.jpg&imgrefurl=http://www.accd.edu/sac/vat/arthistory/arts1303/ECBYZ1.htm&h=304&w=300&sz=70&tbnid=ryV0kJSrAnROSM:&tbnh=112&tbnw=110&hl=et&start=17&prev=/images%3Fq%3Dearly%2Bchristian%2Bart,%2B%2522good%2Bshepherd%2522%26svnum%3D10%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DG
15
Kõik kommentaarid