50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-03-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Helen Liba
Õppematerjali autor
neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Oksülikviite moodustab ka asfalt kui poorne orgaaniline aine. Need on mehhaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib detoneeruda ülesõitmise või pealeastumise tagajärjel. Et hapniku keemistemperatuur on kõrgem kui õhu teisel põhikomponendil lämmastikul, kondenseerub ta õhu vedeldamisel kergemini: õhk hakkab kondenseeruma temperatuuril 191 Celsiuse kraadi, ja tekkiv vedelik on rikastatud hapnikuga, mida seal on 48%. Mis tahes koostisega vedela õhu auramisel aurab valdavalt lämmastik ja järelejääv vedelik rikastub hapnikuga; ka võib vedel lämmastik või õhk kokkupuutel õhuga õhust hapnikku juurde kondenseerida. Seetõttu on vedel õhk kokkupuutel põlevainetega ohtlik. Hapniku kasutamine Suurem osa elusorganisme kasutavad hingamisel õhust saadavat hapnikku oma elutegevuses
ereda leegiga põlema, isegi hõõguv raudtraat süttis. Nii saadi hapnikku esimest korda ja aasta oli 1772. Ka inglise keemik Joseph Priestley uuris nn "tuliõhku" ehk eluõhku ehk "flogistonivaba õhku". Oma uurimiste tulemusena leidis, et uue gaasi tulle juhtimisel tõuseb seal temperatuur. Ta võttis kaks ühesugust klaaskuplit, neist ühe all oli harilik õhk ja teise all hapnik. Kummagi kupli alla pani ta hiire ja jäi jälgima hiirte käitumist. Priestley üllatuseks elas hiir samas ruumalas avastatud gaasis hiir 30 minutit, kui õhuga täidetud kupli all vaid 15 minutit. Priestley tööd viis lõpule prantsuse teadlane Antoine Laurent de Lavoisier, kes kordas inglise teadlase katseid elavhõbedaga, muutes selle tagiks (elavhõbeoksiidiks). Ülejäänud õhk põlemist ega hingamist ei soodustanud
,,Hapnik" Referaat keemiast 2008/2009 õppeaasta Sisukord Sisukord...................................................................lk. 2 Hapniku üldtutvustus.....................................................lk. 3 Hapniku avastamine.....................................................lk. 3 Õhk ja selle koostisosad................................................lk. 4 Osoonikiht................................................................lk. 5 Fotosüntees...............................................................lk. 6 Kõdunemine..............................................................lk. 6 Mädanemine...............................................................lk. 7 Roiskumine.................................................................lk. 7 Põlemine..................................................................lk. 7 Kasutatud kirjandus.....................................................lk. 8 2 Hapniku
päikesevalgust elavhõbeoksiidile, mis laguneb soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Asunud uurima tekkinud gaasi omadusi, avastas Priestley , et küünal põleb selles gaasis heledamalt kui õhus ja isegi õhus hõõguv süsi lööb lõkkele. Nii peetakse hapniku avastamise kuupäevaks 1. augustit 1774. Kuid Priestley jätkas hapniku uurimist. Ta pani kahe ühesuguse klaaskupli alla hiired, ühe kupli täitis hapnikuga, teises oli tavaline õhk. Õhus hukkus hiir kupli all 15 minuti pärast, samas ruumalas hapnikus aga elas 30 minutit. See katse tõestas, et hapnik on elutegevuseks oluline. Kuid Priestley ütles ka, et puhta hapniku hingamine võib olla ohtlik. Ta väitis, et nii nagu küünal põleb hapnikus kiiremini kui õhus, nii võib ka inimese elu kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8
elavhõbeoksiidile, mis laguneb soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Asunud uurima tekkinud gaasi omadusi, avastas Priestley , et küünal põleb selles gaasis heledamalt kui õhus ja isegi õhus hõõguv süsi lööb lõkkele. Nii peetakse hapniku avastamise kuupäevaks 1. augustit 1774. Kuid Priestley jätkas hapniku uurimist. Ta pani kahe ühesuguse klaaskupli alla hiired, ühe kupli täitis hapnikuga, teises oli tavaline õhk. Õhus hukkus hiir kupli all 15 minuti pärast, samas ruumalas hapnikus aga elas 30 minutit. See katse tõestas, et hapnik on elutegevuseks oluline. Kuid Priestley ütles ka, et puhta hapniku hingamine võib olla ohtlik. Ta väitis, et nii nagu küünal põleb hapnikus kiiremini kui õhus, nii võib ka inimese elu kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8
katse, kus ta läbi suurendusklaasi juhtis päikesevalgust elavhõbeoksiidile, mis laguneb soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Asunud uurima tekkinud gaasi omadusi, avastas Priestley , et küünal põleb selles gaasis heledamalt kui õhus ja isegi õhus hõõguv süsi lööb lõkkele. Nii peetakse hapniku avastamise kuupäevaks 1. augustit 1774. Kuid Priestley jätkas hapniku uurimist. Ta pani kahe ühesuguse klaaskupli alla hiired, ühe kupli täitis hapnikuga, teises oli tavaline õhk. Õhus hukkus hiir kupli all 15 minuti pärast, samas ruumalas hapnikus aga elas 30 minutit. See katse tõestas, et hapnik on elutegevuseks oluline. Kuid Priestley ütles ka, et puhta hapniku hingamine võib olla ohtlik. Ta väitis, et nii nagu küünal põleb hapnikus kiiremini kui õhus, nii võib ka inimese elu kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8. sajandil, et õhk
päikesevalgust elavhõbeoksiidile, mis laguneb soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Asunud uurima tekkinud gaasi omadusi, avastas Priestley , et küünal põleb selles gaasis heledamalt kui õhus ja isegi õhus hõõguv süsi lööb lõkkele. Nii peetakse hapniku avastamise kuupäevaks 1. augustit 1774. Kuid Priestley jätkas hapniku uurimist. Ta pani kahe ühesuguse klaaskupli alla hiired, ühe kupli täitis hapnikuga, teises oli tavaline õhk. Õhus hukkus hiir kupli all 15 minuti pärast, samas ruumalas hapnikus aga elas 30 minutit. See katse tõestas, et hapnik on elutegevuseks oluline. Kuid Priestley ütles ka, et puhta hapniku hingamine võib olla ohtlik. Ta väitis, et nii nagu küünal põleb hapnikus kiiremini kui õhus, nii võib ka inimese elu kestus olla hapnikus lühem kui õhus. Siiski polnud Priestley päris esimene, kes hapniku olemasolust teadlikuks sai. Hiina õpetlane Mao Hoa arvas juba 7.- 8
lagunemisel tekkivat gaasi. Pani ka tähele, et lubi omakorda saab seostuda gaasiga protsess on pööratav. St, et gaasid võivad ka neelduda. Ta kogus seda gaasi ja pani tähele, et see ei toeta põlemist (gaasis ei põle ained). Nimetas seda ,,seostuvaks õhuks" / ,,seotud õhk" - CO2 . Avastaja! Lähtus flogistoniteooriast. Gaas ei suuda flogistoni siduda rohkem. (Flogistonirikas gaas.) Pani tähele, et kui õhust seome ära seotud õhu, siis sealt jääb veel alles õhk järelikult õhk on gaaside segu. Uuris mitmeid reaktsioone, kuid põhjalikke järeldusi ei teinud. Selle teema uurimise andis edasi enda õpilasele: Daniel Rutherford (1749 1819) (inglise keemik). Kogus õhku suletud kupli all. Põletas küünalt kustus ära, pani hiire hiir suri ära. Juhtis nö allesjäänud õhu läbi leeliselise lahuse ja sidus seotud õhu. Jäi veel järgi õhku ja kui sinna panna hiir, sureb ta kohe ära, küünal seal põleda ei saa. Seega see oli eriti flogistonirikas õhk
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid