Varakristlik Kunst (2)

VARAKRISTLIK KUNST
Agnes Ott
11e
TVTG
Sisukord
Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3
Varakristliku kunsti põhijooned . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4
Varakristlik maalikunst . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5 - 6
Varakristlik arhitektuur ja kirikud. . . . . . . . . . . . . . . . 7 - 8
Kristlikud sümbolid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9
Kokkuvõte . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10
Kasutatud materjal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11
Sissejuhatus
Meie ajaarvamise alguses tekkis Rooma riigi idaosas Ees-Aasias uus usund - ristiusk ehk kristlus . Sealt levis see üle tohutu suure riigi, jõudes välja ka Itaaliasse, Rooma riigi keskusse. Ristiusk kuulutas, et jumala ees on võrdsed kõik inimesed, nii orjad kui vabad, nii vaesed kui rikkad. Muidugi ei saanud sellised vaated meeldida Rooma valitsejatelele ning nad hakkasid ristiusulisi taga kiusama, kartes, et orjad võiksid uue usu mõjul üles tõusta. Aja jooksul hakkas ristiusk muutuma. Enam ei räägitud inimeste võrdsusest, vaid sellest, et tuleb olla alandlik ja sõnakuulelik; siis pääseb elus talutud kannatuse eest pärast surma taevariiki - paradiisi. See viis usklikke, nn kristlaste mõtted eemale maistelt hädadelt ja viletsuselt ning sellisena sobis ristiusk ka valitsejaile, aidates alamaid sõnakuulmises hoida. Aastal 313 kuulutaski keiser Constantinus ristiusu Rooma riigiusundiks. Kui Rooma V sajandil langes põhja poolt tulnud rahvaste kätte, võtsid ka vallutajate juhid ristiusu vastu. Valitsejate toetusel muutus ristiusk hilisematel sajanditel kõikvõimsaks. Oma 2000 aasta pikkuse ajaloo vältel on tal suur mõju olnud kunstile. Loominguline periood kristluses algas laias laastus 4. sajandist, pärast ristiusu lubatuks kuulutamist (mis tähendas suuremate probleemide lahenemist – kristlased ei pidanud end enam varjama, oli võimalik ehitada kirikuid ja usku kuulutada ning levitada). Kristliku kunsti teke on seotud usu levikuga rikkamate ja mõjukamate inimeste seas.
Kristluse sümboleid
Varakristliku kunsti põhijooned
Nagu juba eespool öeldud, oli esimestel sajanditel pärast Kristust kristliku kunsti loomiseks vähe võimalusi. Kristlike motiividega kunstist on rohkem andmeid alates 4. sajandist, kui ristiusk sai ametlikuks. Kuni 4. sajandini oli kogu kristlik kunst käsitööliste pärusmaa. Esimesed kolm sajandit tähendas kristlik kunst hauakaunistusi ja katakombide seinamaalinguid . Kunst oli pigem praktilisest vajadusest tingitud kui esteetilise väärtuse loomise püüde tagajärg. Kristluse algaegade kunsti peamine väärtus seisneb selles, et see väljendab algkristlaste kogukonna väärtusi, püüet leida uuele usule tähendust, kunstis väljendatakse tollaste inimeste tõdesid. Esimeste sajandite kunstil on pigem sotsiaalne kui esteetiline väärtus.
Kõige suuremat mõju avaldas kunstile usu sidumine riigiga. Kunst sai ühiskondliku elu osaks.
Vanimad säilinud kristliku kunsti mälestised pärinevad haudadest. Maeti sarkofaagidesse (kivihauad), algselt eelkõige Rooma impeeriumi idaosas, hiljem levis sarkofaagidesse matmise komme ka läände. Sarkofaage kaunistati kristlike motiividega – näiteks Kristuse surnuist ülestõusmine; kasutati ka otseselt varasemast (antiigi kunstist) üle võetud kaunistusmotiive – viinamarjakobarad, puuviljakorvid, joogipeekrid, millele anti
(piiblistseene kasutades) kristlik sisu. Marmorist sarkofaagidesse hakkasid jõukad kristlased surnuid matma alates 4. sajandist, pärast kristluse tunnustamist. Maeti maa-alustesse katakombidesse. Matmiskombed on tihedalt seotud Kristuse teise tulemise ootusega varakristlaste hulgas. Kuna usuti surnuist ülestõusmisse, hinge (ja ka ihu) taassündi, siis keelati surnute tuhastamine (ihu hävitamine). Roomlased põletasid oma surnuid, varakristlaste hulgas olid levinud laibamatused . Laibamatused levisid alates 2. sajandist ka roomlaste hulgas, võimalik, et matmiskommete muutus oli mõjutatud kristlusest.
Maa-alustesse koobastesse matmise tava tulemuseks on Rooma linna ümbrusest avastatud katakombid , arheoloogid on leidnud sealt piirkonnast ligi 70 katakombi.
Katakombid koosnevad käikudest ja hauakambritest, nendes on poolringikujulised seinahauad – arkosooliumid. Katakombide seintelt on leitud freskosid, millel kujutatakse stseene Vanast ja Uuest Testamendist. Leitud seinamaalingud on väga skemaatilised ja lihtsustatud.
Varakristlikus kunstis ei kohta me peaaegu üldse skulptuuri. Sel on ka oma põhjus.
Enne ristiusu teket olid kõik Rooma riigi aladel elanud rahvad kummardanud oma jumalate kujusid, et aga ristiusulised ei tahtnud nendega sarnaneda, vältisid nad üldse kujude tegemist.
Mõned märksõnad Vanakristliku kujutuslaadi kohta :
Valguse ja varju kujutamine jäeti kõrvale.
Kujutatud inimeste anatoomilisi detaile kujutati joone ja graafiliste märkide abil.
Kehakuju anti edasi kaudselt , näiteks riiete volyide kaudu.
Lihtsus valitses ka arhitektuuris - reaalse ruumilisuse loomise asemel kujutas näiteks kirikus taevavõlvi kuldne lagi ( jumaliku valguse sümbol).
Sakraalarhitektuuris kehtestati uued stiilireeglid – kristluse sümbolite paigutus kirikus oli väga oluline. Kristuse kujutis ja Maarja Kristusega paigutati kirikus kupli või võlvlae alla.
Selline paigutus väljendas austust ja ülistamist.
Kogu kunstile oli omane püüe distantseerida kujutatav reaalsusest (nii anatoomilisest ruumilisest kui ka looduslikust). (Calvalho de Magalhães 2005)
Varakristlik maalikunst
Koos ristiusuga tekkinud nn. varakristlik kunst arenes Rooma riigi aladel ja samaaegselt vanarooma kunstiga. Väliselt on nende vahel mõndagi ühist, kuid oma sisult erinesid nad täielikult. Et ristiusk oli algul keelatud, siis ei saanud usklikud ehitada hooneid jumalateenistuse pidamiseks. Oma salajasteks kokkutulekuteks kasutasid nad enamasti maa-aluseid matmispaiku - katakombe. Need olid kas looduslikud koopad või siis pehmesse pinnasesse kaevatud käigud, mis mõni kord kilomeetritepikkuselt kulgesid linnade all. Eriti tuntud on Rooma katakombid. Käikude seintesse uuristati hauad, seinad ja laed kaeti maalingutega. Viimased meenutavad tolleaegseid seinamaale jõukate roomlaste kodudes, kuid igale kujutisele on siin antud uus mõte, millest said aru vaid usklikud. Nii näiteks tähendas lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega Jeesus Kristust. Freskodel kujutatava teemadering oli suhteliselt piiratud, kasutati palju ühe stseeni variatsioone. Sagedasemad kujutatud stseenid : Vanast Testamendist Aadam ja Eeva õunaga, Mooses saamas jumalalt kümmet käsku, Uuest Testamendist Kristus hällis, Kristuse imetegudestseenid, Kristuse saabumine Jeruusalemma, Kristus Pilatuse ees, kohtumõistmine. 3. sajandist pärit sarkofaagikaunistustel kujutatakse stseene eelkõige Vanast Testamendist, 4. ja 5. sajandil kasutatakse ainesena rohkem Kristuse elu. Lisaks piiblimotiividele olid levinud ka stseenid igapäevaelust (freskodel kujutati näiteks hauakaevajaid, kaupmehi, müürseppi). Kujutusstiil oli lihtne, värvid selged, liikumine ja meeleolud anti edasi lihtsa joonega , näod olid reeglina ainult visandatud. Sarkofaagi matmine sai osaks siiski vaid jõukamatele kristlastele. Sarkofaagikaunistuste kohta kehtib sama, mis ka freskode kohta. Kristlased võtsid üle vanad ja tuntud (paganlikud) motiivid ning andsid neile uue tähenduse. Mütoloogilised süžeed muudeti piiblistseenideks.
Siiski kehtis esimestel sajanditel kristlaste hulgas pildikeeld. Aja jooksul see kadus .
Pildikeeld lähtus ohust, et pildist kui sellisest võib saada kultusobjekt ja usklikud kummardavad jumala asemel hoopis pilti, ikooni või kuju. Pühade isikute kujutamist õigustasid tollased teoloogid järgnevalt: “Algkuju ehk prototüübi ja kujutise suhtes pole küsimus samasuses, vaid võrdkujulisuses. Selles mõttes on püha isik (Kristus, Jumalaema ) kujus ehk ikoonis ligiolev selles mõttes, et vaataja võib tema poole palvetada. Pühakujule suunatud austus ei puuduta ikooni materjali (puud ja värvi) vaid võrdkujulisuse põhimõtte järgi kuju poolt esitatavat isikut (Kristust, Jumalaema, pühi inimesi). Sõna ikoon tuleb kreekakeelsest sõnast “eikōn”,
mis tähendab pilti või kuju. Rõhuasetus oli varakristlastel kujutamisel hoopis teine kui roomlastel . Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Kristlik inimarmastuse ideaal ei lähtu antropotsentrismist, vaid jumalast (jumal käskis Kristuse kaudu ligimest armastada ). Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Enamiku tolle aja inimeste jaoks oli piir usu ja ebausu vahel hägune. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal
(ikoonide näol) vastuvõetavaks, vastuvõetavamaks kui näiteks plastika, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju (püüe kujutatavast distantseerida ja nii vältida pildi- või kujukummardamist jumalaaustamise asemel). Ka ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene.
Lääne teoloogid (hilisemas idakirikus, õigeusukirikus, peetakse siiani ikoone väga olulisteks) suhtusid ikooniaustamisse leigemalt kui impeeriumi idaosas elavad kristlased.
Pildid võisid nende seisukoha järgi kirikus küll olla, aga nende kummardamine, liigne austamine oli saatanast. Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid –värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist.
Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist.
     
Katakomb Hea karjane Iisaku ohverdamine
Fresko Rooma katakombist. Kujutatakse tõenäoliselt viimset õhtusöömaaega Kolm meest tulises ahjus
Via Salaria sarkofaagikaunistus. 3. sajandi kolmas veerand.
Varakristlik arhitektuur ja kirikud
Esimestel sajanditel kristlikke kirikuid praktiliselt ei ehitatud. Kristlased kogunesid eramajades. Kirikuehitus nagu ka ülejäänud kristlik kunstiloome sai hoo sisse 4. sajandil
Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele.
Kristlikus arhitektuuris võeti samuti väga palju roomlastelt üle. Arhitektid kasutasid kirikute kavandamisel traditsioonilisi võtteid – nii sai ehitada odavamalt ja lihtsamalt.
Ehituskunstis kasutati väga erinevaid stiile. Ühtset kirikutüüpi varakristlastel välja ei kujunenud. 4. sajandi esimesel poolel pandi alus hilisemale kirikuehituse traditsioonile. Selle perioodi ehitistest said eeskujud hilisematele. Kuigi monumendid, pühapaigad ja kirikud olid välisilmelt väga erinevad, täitsid nad sama eesmärki. Eesmärk oli pühapaikade, palverännakute sihtpunktide loomine. Samasugust, kultuslikku funktsiooni täitsid Rooma valitsejate mausoleumid. Ka see näitab, kuidas püüti ühtaegu juurutada Jumala- ja riigikuulekust. Kirikute rajamisel võeti eeskujuks Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta .
Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes.
Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv.
Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle “tähe” püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks - apsiid . Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn.
Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid –värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist.
Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist. Kõige tähtsamaks varakristliku kunsti saavutuseks on basiilika laialdane kasutuselevõtt. Seda ehitistüüpi rakendati pidevalt järgneva rohkem kui 1000 aasta jooksul, kusjuures seda muidugi täiendati ja täiustati.
Basiilika läbilõige Basiilika põhiplaan
Rooma Peetruse basiilika - paavsti residents Santa Constanza kirik Roomas, 4. sajandist
Sant ' Apollinare in Classe kirik Ravennas Sant' Apollinare in Classe kiriku sisevaade
 
Sant' Apollinare in Classe kiriku kesklöövi seinamaalid
Kristlikud sümbolid
Kristluses, ka varakristluses kasutatud sümbolid on niivõrd tihedalt seotud varasemaga (antiigiga, Vana-Roomaga), et pean vajalikuks siinkohal mõned neist välja tuua.
Otseselt varasemast (mittekristlikust ehk paganlikust) traditsioonist on üle võetud kaks kristlikus kunstis keskset kujutusobjekti:
orant (orans - lad k palvetav) – kokkupandud kätega inimfiguur, sageli kujutatakse oranti ka laialiaetud kätega (kristluses muutus palvetaja lunastust paluva hinge sümboliks).
karjane – lambatalle kandev mees. Varem tähistas karjase motiiv lambatalle kandvat apollonlikku noormeest. Karjasest sai kristluses inimarmastuse (agaape) sümbol,
“Hea Karjase” figuur sümboliseerib Jeesust.
Jumalaema - Emadust ülistati ja kujutati juba arhailistes kultuurides, kritluses sai ka emadus senisest erineva tähenduse. Seni au sees peetud viljakus muutus tabuteemaks, jumalaema ei ole naine, vaid pühak. Maisest ja lihalikust viljakuse võrdkujust sai pühalikkuse ja puutumatuse sümbol: Varasemal ajal koobastes austatud emakujud paigutati nüüd templitesse ja universaalse emaduse anonüümne esindaja asendati jumalustega, mis vähehaaval kaotasid oma ktoonilise iseloomu ehk ühenduse maa ja viljakusega.
Kolmainsus - Kolmainsuse juured peituvad perekonnaühtsuse kujutamises (ema, isa, laps). Kolmainsus on seotud ka jumala mitmenäolisusega. Kristluse kolmainsus (isa, poeg ja pühavaim) sümboliseerib jumalikku ühtsust. Jumal tema poeg (tema liha ja veri , jumala sõnumi kuulutaja maapeal – kristluse olulisim prohvet) ja püha vaim – kehatu ja kolmest kõige ebamäärasem sümbol. Kolmetisuse taustast : Juba esiajaloolisel ajal kujutasid inimesed jumala olemust polümorfsena. Jumalat esitati kolmenäolisena, mis sümboliseeris looduse triaadset elurütmi: õitsemist, viljade valmimist ja surma. Kristlaste usk Pühasse Kolmainsusesse tuleneb hoopis teistsugustest lähtekohtadest. Kristlikud mõtlejad pidasid seda skemaatilist kolmesust täiuslikkuse ilminguks ja ühendasid selle elava Kolmainsusega, mis hakkas vähehaaval ilmnema ka ikoonikunstis.
Rist - Kristluse üks kesksemaid sümboleid – rist – on samuti väga pika ajalooga kujutis: Ristilöömine oli antiikmaailmas kõige häbiväärsem surmanuhtluse vorm. Kristluses sai rist võidu märgiks, Kristuse surnust ülestõusmise sümboliks. Risti ajalugu jaguneb selgepiiriliselt kaheks: tähendus enne ja pärast Kristuse ristisurma Kolgatal. Kuigi rist oli tavaliseks märgiks nii nii Muinas- Idas kui esiajaloolises Ameerikas, õpiti seda kohutava hukkamisviisi tunnusena tundma pärast seda, kui pärslased hakkasid hukatavaid risti lööma. Risti mõistetakse käemärgina või seostatakse piltide ja amulettidega, mis tõrjuvad kurja ja kaitsevad musta maagia eest.
Sellisena tunti [ristimärki] ka juutide juures.
Risti neli haru viitavad neljale ilmakaarele, teadmise neljale teele. Risti keskpunkt sümboliseeris vaimsuse lähtepunkti, nelja “tee” keskelt algab kogu teadmine ja mõistmine. Rist hakkas kristlastele sümboliseerima “elupuud”. Ristist sai tropaion , võidumärk, mille sõnum pidi kiirgama maailma äärteni.
Orant Hea karjase motiiv Rooma katakombi seinalt
Kokkuvõte
Algne kristlik kunst oli eelkõige tarbekunst . See sai alguse vajadusest kaunistada kirste ja hauakambreid , ilmselt ka muid (tarbe)esemeid. Tollane kunstnik oli käsitööline. Kunsti areng sai hoo sisse 4. sajandil, mil ristiusk tunnistati legaalseks. Usk seoti riigivõimuga ja nii sai ka kristlikust kunstist kaudselt ka võimu tööriist. 4. sajandist algas ka väga kiire areng kirikute projekteerimises, just sel perioodil pandi alused kristlike kirikute ehitustraditsioonidele. Nii olid viis esimest sajandit pärast kristust kristluse tekke kui läbilöömise ja massilise leviku aeg. Samuti tekkis, arenes ja sai oma põhivormid sel perioodil kristlik kunst – üks Lääne kultuuri olulisemaid osi. Kristlik kunst võttis palju üle antiigist ning teisendas ja muutis ülevõetut tundmatuseni. Kristlus lõi varasema põhjal uued reeglid, asendas vana maailmapildi uuega, andis vanadele sümbolitele uued tähendused ja tõlgendused.
Kasutatud materjal
„Varakristlik ja Bütsantsi maalikunst“ Calvalho de Magalhães, Roberto. (2005)
„Väike raamat suurest kunstist“ [Tallinn]: Sinisukk , lk 84 – 121.
„The Early Christian and Byzantine World“ Paul Hamlyn, lk 9 – 39.
„Üldine kunstiajalugu “ Jaak Kangilaski
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/varakristlik/index.ht m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/varakristlik.ht m
http://www.zone.ee/kunajal/new_page_9.ht m
http://www.annaabi.com/oppematerjal/182/Varakristlik_kunst
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/3varakristlik_kunst.ht m
   
12